Rasvumine, diabeet ja vähk

Kui propageerin siin blogis süsivesikute söömise vähendamist, et hoida korras oma veresuhkrutase, siis tavaliselt need inimesed, kellel ei ole liiga kõrgeid suhkruid avastatud, arvavad, et see teema neid ei puuduta. Enamasti ei teata seda, et mitte ainult kõrge veresuhkrutase ei ole see, mis meie tervist kahjustab, vaid liigne insuliin, mis glükoosi haldamiseks meie kehas liigub. Insuliin on muuhulgas ka keharasva talletav hormoon ja kui insuliinitase on organismis kõrge, siis piltlikult öeldes lukustab see meie kehas rasvarakud nii, et võid olla füüsiliselt kui tahes aktiivne, aga oma ülemäärasest kehakaalust sa lahti ei saa. Sel lihtsal põhjusel kehtivad siin blogis peamiselt diabeetikutele antud toitumissoovitused ka kõigile ülekaalulistele.

Tasub meelde tuletada ka seda, et 2. tüüpi diabeedi korral ei ole insuliini juurdesüstimise põhjus mitte see, et inimesel on organismis liiga vähe insuliini, vaid see, et insuliini on väga palju, lausa ülemäära palju, aga see ei suuda teha oma tööd nii nagu vaja. Kui diabeetik süsivesikuid oma menüüs märkimisväärselt ei piira ja seetõttu aina insuliini juurde süstib, siis süstitava insuliini kogused järjest suurenevad ja sellega korrelatsioonis halveneb ka tervis. 2. tüüpi diabeet on progresseeruv haigus ainult siis, kui me ei likvideeri selle tekke põhjust – ei lõpeta liigsete süsivesikute tarbimist või liigsöömist.

Hiljuti ilmus brittide teaduslikus meditsiiniajakirjas The Lancet ülevaateartikkel vähi tekke põhjustest, kus toodi ära rasvumise ja diabeedi mõju võrdlev analüüs. Uurimuses ei tehtud vahet, mis tüüpi diabeet on, vaatluse alla võeti nii 1. kui 2. tüüpi diabeet. Kokkuvõtlikult leiti, et rasvumine ja diabeet suurendavad vähiriski keskmiselt 6%. Kusjuures rasvumine tõstab vähiriski kaks korda rohkem kui diabeet, aga näiteks rinna- ja emakavähi riski tõstis kõrge kehamassiindeks lausa kolm korda suurema tõenäosusega. Meeste puhul oli vastupidi – näiteks maksa- ja pankreasevähki haigestumine oli tõenäolisem just diabeedi korral.

Bioloogiliseks mehhanismiks, mis seob kõrget kehamassiindeksit, diabeeti ja vähki, pakuti uurimuses välja hüperinsulineemia, hüperglükeemia, krooniline põletik ja suguhormoonide aktiivsuse düsregulatsioon. Kokkuvõtlikult leiti, et 2012. aastal kogu maailmas diagnoositud vähijuhtudest oli kõrge kehamassiindeksi ja diabeedi koostoime seotud 762 600 vähijuhuga kõigist registreeritud 14 067 894 juhust.  280 100 vähijuhtu olid seostatavad diabeediga ja 544 300 ainuüksi kõrge kehamassiindeksiga. Vähijuhte, mida seostati nii diabeedi kui kõrge kehamassiindeksiga, esines naistel oluliselt rohkem (496 700 juhtu) kui meestel (295 900 juhtu), neist keskmiselt 147 400 juhul oli tegemist rinnavähiga.

Umbes kolmandikku diabeediga seotud vähijuhtumitest ja veerandit kõrge kehamassiindeksiga seotud vähijuhtumitest seostatakse diabeedi ja kehakaalutõusu esinemissageduse kasvuga aastatel 1980 kuni 2002. Nende kahe riskifaktori esinemissagedus on alates 2002. aastast veelgi suurenenud, mistõttu ennustatakse ka edaspidi vähijuhtude sagenemist.

Üheks põhjuseks, miks täna rohkem vähki diagnoositakse, on kindlasti rahvastiku eluea kasv. Kes meist ei tahaks elada terve ja õnnelikuna kõrge vanuseni? Üheks eelduseks, et see võiks teoks saada, on tervislik eluviis, milles, kui levinud pahed nagu alkoholism ja suitsetamine kõrvale jätta, on määrav roll sellel, mida me sööme ja kui palju liigume. Alles hiljaaegu avaldas ajakiri The Lancet uurimustöökus leiti, et suur süsivesikute tarbimine oli seotud suurema üldsuremuse numbriga kui rasvase toidu söömine. Kusjuures suur hulk süsivesikuid toidus põhjustab kõrget triglütseriidide taset ja liiga madalat HDL kolesterooli taset, mis mõlemad on seotud südamehaigustega. See on üks paljudest uurimustest, mille kokkuvõttes tõdetakse, et erinevate rasvade söömisel ei ole mitte mingisugust seost südameveresoonkonna haigustega, infarktiga ega neisse suremisega ning näiteks insuldi esinemissagedus oli hoopiski pöördvõrdelises seoses küllastunud rasvade tarbimisega. Teadlased leidsid, et uurimistulemustele toetudes oleks aeg üle vaadata riiklikud toitumissoovitused, kus süsivesikutel on paraku kandev roll.

Mis meie riiklikesse toitumissoovitustesse puutub, siis leian, et nii kaua kuni nende koostamisel lastakse kaasa rääkida toiduainetööstusega seotud isikutel, ei ole ilmselt mõtet oodata, et lähtutaks ainult teaduslikult tõestatud positiivsetest tervisemõjuritest.

Lõpetuseks meenutan oma anatoomia õppejõu sõnu või õieti vägagi tungival toonil antud soovitust – ära lase oma kehakaalul isegi mitte viis kilo tõusta, vaid hoia oma kaal normis kogu aeg, aastast aastasse. Sest isegi viiekilone kaalutõus hakkab juba me tervist mõjutama. Me peame oma kaalu korras hoidma mitte väljanägemise vaid tervise pärast, see lihtne fakt kipub eriti vanematel inimestel meelest minema, sest vanemas eas kehapilt inimest enamasti ei häiri ja arvatakse, et vanaemad-vanaisad võivadki ümarad olla. Ümar vöökoht paraku viitab rasvunud siseorganitele, mis on mitmete haiguste vallandajaks. Olge terved!

FacebookTwitterEmail

Alzheimer – kas üks diabeedi vormidest?

Olen varemgi lugenud uurimusi Alzheimeri tõve võimalike tekkepõhjuste kohta, kus üheks soodustavaks komponendiks loetakse insuliiniresistentsust ja normaalsest kõrgemaid veresuhkrunäite. Möödunud aastal koostasin ülikoolis vaimse tervise aines dementsuse teemalise infovoldiku, mis võiks olla abiks nii segaduses eakale kui tema lähedastele (Link). Täna tahan jagada Rootsi biokeemiku Ann Fernholmi artiklit Alzheimeri teket puudutavatest võimalikest põhjustest. Teen allpool sellest postitusest väikese kokkuvõtte omas vabas tõlkes.

Uus uurimus tõestab – Alzheimer võib olla üks diabeedi vormidest

Teadlased on taas tõestanud Alzheimeri seose kõrgete veresuhkrunäitudega. Sel korral on nad kaevunud sügavale inimese ajju ja avastanud, et dementsuse korral on rakkudel raske ammutada energiat oma tähtsaimast energiaallikast – glükoosist. 

Viis aastat tagasi, kui kirjutasin raamatu “Magus veri”, üllatas mind nende uurimuste rohkus, mis seostasid kõrget veresuhkrut dementsusega. Ühe uurimuse kohaselt on kümnest Alzheimeri tõve põdejast kaheksal raskusi oma veresuhkru kontrolli all hoidmisega, see on kaks korda nii palju kui kontrollgrupil (Link). Vanemaealiste kaardistamisel Stockholmis Kungsholmenis tuli välja, et eeldiabeet ja diabeet mitmekordistavad dementsuse riski, ning haigus areneb palju kiiremini neil, kellel on probleeme veresuhkruga. 

Mõned teadlased tahavad muuhulgas kutsuda Alzheimeri tõbe 3. tüüpi diabeediks (Link) ja aju-uuringud näitavad, et värskelt Alzheimeri diagnoosi saanutel reageerib ajukude halvasti veresuhkrut alandavale hormoonile insuliinile (mis on halb, sest insuliin on vajalik mälestuste talletamiseks). (Link)

Alzheimer käib käsikäes diabeediga

Miks arstid sellest rohkem ei räägi, imestasin, kui kirjutasin raamatut? Imestan selle üle jätkuvalt, sest hüpotees, et Alzheimer on üks diabeedi vorme (või käib käsikäes 2. tüüpi diabeediga) muutub aina tugevamaks ja tugevamaks. Uurimused on kinnitanud, et haiguse kulg on ägedam kõrge veresuhkruga patsientidel (Link). Vereproovide abil, mis mõõtsid aju insuliiniresistentsust (Link), on uurijad suutnud prognoosida dementsuse arengut ning seda, et rasvunud ja insuliiniresistentsetel noorukitel on veres kõrgenenud selle aine tase, mis soodustab Alzheimeri arengut (Link). 

Uus uurimus: kõrge veresuhkur ajus Alzheimeri korral

Nüüd on uurijad taas lahanud dementsete inimeste aju ja leidnud, et kõrge veresuhkur võib olla Alzheimeri tõve sagenemise põhjuseks (Link).  Teadlased leidsid, et mida kõrgem on aju veresuhkrutase, seda raskemad on Alzheimeri sümptomid. Ajurakkudel oli raske lagundada ja energiaks kasutada glükoosi kui esmast energiaallikat. Aju kõrge veresuhkrutase oli korrelatsioonis sellega, et patsientidel oli kõrge veresuhkrutase organismis palju aastaid enne seda kui nad surid. 

Mis järeldusi sellest teha? Mõtlen, et need, kes armastavad oma aju, peaksid hoidma oma veresuhkrutaseme madalal. Siin mõned näpunäited selleks:

  • Kui sul on 2. tüüpi diabeet, siis mõõda oma veresuhkrut peale sööki ja õpi tundma, mis seda kõrgeks ajab.
  • Helista naabrile ja küsi, kas ta tahaks sinuga jalutama tulla, sellisest liigutamisest piisab veresuhkru alandamiseks.
  • Mõtle: dementsus, dementsus, dementsus, kui sulle magusaisu peale tuleb. Söö parem pähkleid ja mandleid.
  • Kui sa seda veel teinud ei ole, siis viska kohe oma menüüst välja kõik kiired ja valged süsivesikud. Vähemalt 335 päeval aastas. Avasta selle asemel enda jaoks uusi köögivilju.
  • Õpi Patrik Olssonilt (Link) ja tee endale õhtusöögiks üks oasalat. Minu lemmik on: mustad oad, punane sibul, laim, koriander (hästi palju), peenekshakitud jalapeño, oliiviõli ja natuke soola.

Nii muudad sa oma aju jaoks õnnelikuna elamise lihtsamaks.

P.S. Ann Fernholm propageerib oma artikli lõpus ubade söömist, mis on väga hea soolestiku mikrofloorale ja aitab ka mitmetel diabeetikutel veresuhkrutaset stabiliseerida. Näiteks Patrik Olsson, kellest ta siin räägib, on ubade mõjust veresuhkrule ka raamatu kirjutanud ja teda on 1. tüüpi diabeetikuna oad tõesti aidanud. Tahan siiski hoiatada kõiki diabeetikuid, et kui ube sööd, siis mõõda hoolega, mida need su veresuhkruga teevad, sest osadel diabeetikutel lööb tärkliserikaste ubade söömine siiski veresuhkru üles. Söö ja mõõda!

FacebookTwitterEmail

Suhkrusõltuvus saab alguse lapsepõlvest

Nimetan pealkirjas suhkruarmastust suhkrusõltuvuseks, kuigi päris klassikalise sõltuvusena seda ei defineerita ja dopamiiniradade toimimine sarnaselt narkootilistele sõltuvusainetele ei ole tõestatud. Söömise juures on paraku suur roll harjumusel ja maitsed kujundatakse välja juba väga varases lapsepõlves, rääkimata süsivesikute veresuhkrut hüpitavast mõjust, mis samuti paljudele juba lapsena halba enesetunnet põhjustab ja sagedamini sööma paneb.

Olen sellest ka varem kirjutanud, aga tahan veel kord teema üles tõsta, sest minu arvates ei ole laste ja noorte ja sealt edasi tegelikult ka täiskasvanute ülekaalulisuse ja rasvumise probleemiga piisavalt tegeldud ei riiklikul ega kohalikul tasandil. See teema on nagu elevant elutoas. Meil on küll uued toitumis- ja liikumissoovitused, aga kahjuks ei leia neist selgesõnalist soovitust lasteasutustele, mis ütleks, et lõpetage suhkru söömine. Toidupüramiid on küll väga ilus ja kui lasteasutuse menüüde koostaja tahab sellest kinni pidada, siis peaks ta tähele panema, kui tilluke osa nädalamenüüst on jäetud maiustustele. Nädala maiustuste kogus on toidupüramiidis imeväike ja selle koguse ületavad meie lasteaedade ja koolide nädalamenüüd mitmekordselt. Soovitusliku tillukese koguse katab juba see magus, mida me lapsed nädalavahetustel kodus või pidudel saavad, mistõttu väidan jätkuvalt – lasteaias ja koolis ei tohiks terakestki magusat pakkuda, ei mingeid mahlajooke, magusaid jogurteid, küpsetisi, moosi ega muid magustoite. Puuviljadest piisab täiesti.

 Laste toidupüramiid. Allikas: https://intra.tai.ee/images/prints/documents/146304250645_A2_laste_pyramiid_loplik_preview_EST.png

Kui vaatate Tervise Arengu Instituudi plakatit laste toidupüramiidiga, siis siin ei ole öeldud, et söö iga päev magustoitu. Vastupidi, kirjas on, et magusat söö vähem ja harvem ja kui vaatad pildil püramiidi tippu, siis magusahulk on seal ikka väga väike. Kuna meie lasteaiad ja koolid jätkuvalt magustoite pakuvad, lasteaedades tihtipeale lausa mitu korda päevas, tekib küsimus, kes meist lugeda ei oska? Kas lasteasutuste toitlustajad ei saa sellest püramiidist aru? Kui nii, siis tuleb neid koolitada, probleemiga tuleb tegelda. Paraku algab probleemiga tegelemine kõigepealt probleemi märkamisest, millega Eestis paistab olevat ikaldus.

Kopeerin siia Rapla lasteaed Naksitrallid menüü. Lugege kokku, kui palju on neid toidukordi, mis sisaldavad lisatud suhkrut!

PDF Prindi Saada link

13.november – 17.november


Esmaspäev, 13.11
Hommik Piima-odrahelbesupp, sepik sulatatud juustuga
Vitamiiniamps Pirn PRIA
Lõuna Hakklihakaste, kartul, porgandisalat, leib

Lotte kokteil PRIA

Oode Hiireampsuke, mahlatee
Teisipäev, 14.11
Hommik Riisipuder, keedis, piim PRIA
Vitamiiniamps Õun PRIA
Lõuna Kana-klimbisupp aedviljadega, leib

Karamellpuding vaarika toormoosiga

Oode Tatrahautis singi ja porgandiga, tee
Kolmapäev, 15.11
Hommik Piima-7viljasupp, leib singikreemiga
Vitamiiniamps Porgand PRIA
Lõuna Heigifilee poolakastmes, peedisalat, kartul, Must leib

Vahukoorene riisimaius maasika toormoosiga

Oode Purukook (omavalmistatud), piim PRIA
Neljapäev, 16.11
Hommik Mannapuder, marjamoos, piim
Vitamiiniamps Nuikapsakangid
Lõuna Hernesupp sealiha ja singiga, maitseroheline, leib

Kohupiimakreem mahlakisselliga

Oode Kartuli-porgandipüree, sepik, tee sidruniga
Reede, 17.11
Hommik Piima-rukkihelbesupp, Kodukandileib tomatiga
Vitamiiniamps Viinamari
Lõuna Värske kapsa – hakklihahautis, kartul, leib

Nõmmiku talu murakajogurt

Oode Pastasalat köögiviljadega, mahlajook

Allikas: http://www.naksitrallid.rapla.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=64&Itemid=9

Kas lugesite kokku? Mina sain 12 lisatud suhkruga toidukorda, eeldusel et toorsalatitesse suhkrut ei panda (see viimane on meil väga levinud, konkreetse lasteaia kohta ei tea). See tähendab, et rohkem kui pooltel söögikordadel me pakume oma lastele suhkrut.

Panen siia võrdluseks Rapla lasteaia Kelluke menüü:

Allikas: http://www.kelluke.edu.ee/
Lugesin Kellukese menüüs kokku 11 suhkruga toidukorda, juhul kui lasteaedades tee sisse suhkrut pannakse (isegi kui seda asendab mesi, on see ikkagi suhkur).
Kaks aastat tagasi oli, muide, Kellukese menüü palju suhkrurohkem, sellest saab lugeda ühest varasemast postitusest. Nii et tegelikult on nende menüü läinud tervislikumaks, sest ka õhtuooteks pakutakse nüüd pigem päristoitu kui saiakesi ja präänikuid.
PAKSUD LAPSED JA KATKISED HAMBAD
Kui me pakume oma lastele igapäevaselt suhkrut, siis ei maksa imestada, et meil nii palju ülekaalulisi ja rasvunud lapsi on. Lasteaialaps sööb enamuse oma toidukordadest lasteaias. Probleem algab meie igapäevaselt toidulaualt, mitte sellest, et lapsele kord nädalas korvpallimängu vaadates või kinos jäätist või pulgakommi ostetakse.
Teine teema, millest lasteaia menüüde puhul üldse ei räägita on see, et laps sööb oma magustoidu ära ja läheb siis kohe pesemata hammastega lõunaunne. Siin võtavad Sööbik ja Pisik rõõmsalt kohad sisse ja läheb toksimiseks. Lasteaias pakutav suhkur on kindlasti üks me laste hambatervise halvendaja.
MIKS ROOTSI LASTEAIAD MAGUSTOITU EI PAKU?
Mis mind tohutult hämmastab on see, et muidu me võtame oma toitumissoovituste koostamisel eeskujuks Põhjamaad, aga mis lasteaedades ja koolides magustoitude pakkumisse puutub, siis selle koha peal millegipärast pigistame silmad kinni. Rootsis oleks sellise suhkruhulga pakkumine, nagu Eestis tavaks, ennekuulmatu, enamuses lasteaedades ei pakuta mingit suhkrut sisaldavat toitu isegi laste sünnipäevadel ning igapäevane menüü ongi täiesti suhkruvaba. Hoiak on selline, et lapsed saavad nädalavahetusel nagunii kodus magusat ja sellepärast tuleb lasteasutuse menüü suhkrust puhas hoida. Tänu sellele on, muide, ka rootslaste hambad väga terved võrreldes meiega, paljud keskikka jõudnud rootslased ei teagi, mis asi on hambaauk.
Rootsi toiduamet (Livsmedelsverket) on erinevalt meie vastavatest ametkondadest kirjutanud toitumissoovitustesse sisse selle, et suhkrustatud toitu tuleb lasteaedades vältida (eelkooli toitumissoovitused leiab siit: https://www.livsmedelsverket.se/globalassets/om-oss/remisser—aktuella/2016—utgangna/bra-mat-i-forskolan_remissversion_maj2016.pdf). Sellest nõudest peetakse ka kinni, suur osa lasteaedadest on täielikult suhkrust loobunud ja erandi teevad nad ainult ehk kolm korda aastas, näiteks koos lastega piparkooke või luciapäevaks saiu küpsetades. Rootsi Livsmedelsverketi toitumisnõustajad suunavad inimesi mõistma, et lapsena sisseharjutatud söömiskombed jäävad kogu eluks, sellepärast soovitavad nad magusast loobuda kõigil argipäevadel ja süüa maiust ainult nädalavahetusel (siin on üks artikkel Uppsala Livsmedelsverketi tegevusest: https://www.svt.se/nyheter/lokalt/uppsala/darfor-bor-forskolor-skippa-sockret). Artiklis ütleb Uppsala toiduameti toitumisnõustaja Anna-Karin Quetel näiteks seda: “Me anname nõu mitte pakkuda mahla, limonaadi, kommi ja pagaritooteid. Koolidel ja lasteaedadel on ülitähtis roll töös heade toitumisharjumustega ja ühiskonna jätkusuutliku arenguga…” Igasuguste suhkrutoitude asemel pakutakse puu- ja köögivilja, täielikult on välistatud kõik magusad jogurtid, hommikusöögihelbed ja mahlajoogid.
Millal me Eestis nii kaugele jõuame? Meil ei ole mõtet lapsevanemate kallal tänitada halbade toiduvalikute pärast kui need, kes peaksid järgima riiklikke toitumissoovitusi ja kelle kätesse me oleme oma lapsed pikkadeks päevadeks usaldanud, tervist hoidvatest reeglitest kinni ei pea. Kas paradigma muutuseks ja rasvumise ning tervisehädade põhjuste mõistmiseks peab kasvama peale uus targem põlvkond? Aga kuidas see põlvkond tekkida saaks, kui me ise neid täna ei kasvata?
P.S. Kui keegi teab lahti seletada, mida sisaldab Lotte kokteil, oleksin väga tänulik.
FacebookTwitterEmail

Kolesteroolialandajad või mitte? Vahet pole

kolesteroolialandajad

Pildil on Yale´i kardioloogi Harlan Krumholz´i säuts American College of Cardiology konverentsilt. Esitletud slaid näitab, et intensiivne kolesteroolialandajate tarvitamine ei vähenda südame-veresoonkonnahaigustesse suremist.

Kui intensiivne ravimite võtmine südame-veresoonkonnahaiguste vastu ei aita, kas siis pole ehk nii, et ainus abi, mis jääb, on elustiili muutus? Liikumine, toitumine, positiivne mõtlemine ja rõõmus meel eelkõige. Teada on, et low carb-high fat söömine tõstab HDL-kolesterooli taset (rahvakeeli hea kolesterool, see kaitseb meie südant) ja vähendab vere triglütseriidide sisaldust. LCHF pole midagi ekstreemsest, vaid tavalise tervisliku segatoidu söömine, kus välditakse suhkrut ja tärklist, põhirõhk on köögiviljal, millele lisaks süüakse liha, kala, mune, rasvaseid piimatooteid, pähkleid, seemneid, marju ja välditakse kõike liigselt töödeldut. Selle asemel, et hoiatada kõrge kolesteroolitasemega patsienti rasvase söömise eest ja neile hunnikutes ravimeid välja kirjutada, tuleks keelata hoopiski suhkur.

FacebookTwitterEmail

Esmane meetod diabeedi ravis – alla 50g süsivesikuid päevas

Täna oli mul dietoloogia eksam, mille üks osa oli seminaritöö esitlus, mis käsitles uurimisküsimuse püstitamist, tõenduspõhisuse otsimist ja toitumissoovitusi vastavalt sellele, mis vastused me oma küsimusele saime. Tegin selle töö koos kaasõppur Mariga ja meie küsimus oli, kas kõik 2. tüüpi diabeetikud peaksid oma menüüs vähendama süsivesikuid alla 50 grammi. Jutt käib ühe päeva jooksul tarbitud süsivesikutest.

Pole vist vaja mainidagi, et teema on mulle südamelähedane ja enamus neist uurimustest, mida kasutasime, on mul ka juba ammu aega tagasi arvutisse salvestatud. Selle võrra oli meil oma uurimust lihtsam teha. Seda sorti koolitööd mulle meeldivad, sest need aitavad teadmisi süstematiseerida ja kinnistada.

Kriitilised tulemusnäitajad, mida vaatlesime, olid vere glükoositaseme langus, hüpoglükeemia vältimine, stabiilne suurte kõikumisteta veresuhkrunäit, ravimikoguste vähenemine, süstitava insuliini asendamine tabletiraviga, alanenud kehakaal, parem elukvaliteet ja väiksem koormus riigile. Kõik need väited tõestasime uurimustöödega ära, viimane väide on tööst tulenev loogiline tuletis.

Kuna eksamiks õppides pidin muuhulgas pähe õppima haiglate eridieedid ja sealhulgas ka diabeetikute dieedid väga rohkete süsivesikutega (300, 250, 200 ja 150 grammi päevamenüüs), olin veidi ärevil, et kuidas õppejõud nüüd sellist riiklikult paika pandud soovitustele vastukäivat asja võtab. Väitsime ju oma töös midagi, mis lükkas õppematerjalis toodud tarkused ümber. Aga kui oled miski ära tõestanud mitmete teadusuuringutega, siis ei olegi midagi vaidlustada. Õppejõud ütles hoopis seda, et peaks mõtlema, kuidas neid teadmisi riiklikule tasemele viia. Braavo!!!

Kas võiks äkki sellest, kuidas me 2. tüüpi diabeetikud ennast toiduga terveks ravivad või vähemalt oluliselt ravimikoguseid vähendavad, saada miski, milles Eesti on maailmas esimene? Teeme ära! Ma tahaks küll elada riigis, kus on 2. tüübi diabeedi esinemine väikseim ja proportsionaalselt kõige väiksemad ravikulud diabeedi haldamisel. Kusjuures selle saavutamine on nii lihtne, et peaaegu uskumatu kui lihtne. Tuleb ainult õigesti sööma hakata.

Mis riiklikul tasandil suurtesse muutustesse puutub, siis ilmselgelt jõuab Rootsi meist ette. Jälgin Rootsi diabeetikute suhtluskeskkondi internetis ja loen sealt iga päev paranemise lugusid. Rootsis on juba ka mõned arstid ja diabeediõed, kes nii väikese süsivesikutesisaldusega menüüd soovitavad. Väidetavalt on low carb-high fat toitumine Rootsis riiklikult tunnustatud juba aastal 2008, aga kahjuks ei ole ma suutnud leida selle kohta dokumenti, mida linkida (EDIT: vaata linke kommentaaridest).

Meie väike uurimus selle kohta, kuidas diabeetik peaks toituma, on siin lingis.

P.S. Infoks neile, kes inglise keelt ei valda ja Dropboxi kasutamisel kodus pole – kui linki avate ja ette hüppab sinine sisselogimise aken, pääsete lugema, kui klikite kõige alumisel pisikesel kirjal “No thanks, continue to view”

FacebookTwitterEmail

Mida leib diabeetikule teeb?

Valisin loo peategelaseks leiva seetõttu, et leib üks eestlase põhitoit on kartuli kõrval ja enamus inimesi vist ei kujuta üldse ette elu ilma leivata. Kahjuks on nii, et kõrge veresuhkruga kimpus olevad inimesed peaksid lisaks suhkrule ka tärkliserikastest toitudest kauge kaarega mööda käima, kui nad just ei taha jäädagi ravimite abil elama ja ravimikoguseid suurendama.

Kui paar aastat tagasi süsivesikuvaesele toidule üle läksin, oli mulle just leivast loobumine kõige raskem. Tol ajal ma oma vere glükoositaset veel igapäevaselt ei jälginud ja mul polnud aimugi, mil määral üks viil rukkileiba veresuhkrut kergitada võib. Esimestel kuudel sõingi igal hommikul kaks viilu Rukkipala ja kaal langes siiski. Peale kolme kuud ja miinus kümmet kilo viimaks loobusin leivast, sest kaal jäi seisma. Ja leivast loobudes sain kaalunumbri jälle allapoole liikuma.

Leib oli mulle kuni viimase ajani aeg-ajalt suureks kiusatuseks, kuigi olin aru saanud, et see üks lihtsamaid viise on oma paastuveresuhkru tuksi keeramiseks. Päevane söödud süsivesikute hulk ei pruukinud isegi üle 50 grammi kerkida, ometi sain paar-kolm viilu leiba süües hommikused veresuhkrud isegi kuni 6,4 mmol/l.

Kuna ma ei suutnud uskuda, et olen tõesti sedavõrd tundlik süsivesikute suhtes, alustasin leivaeksperimenti. Ma ei teinud seda mitu päeva järjest, vaid mõnepäevaste vahedega, et anda organismile aega toibumiseks ja ennast nn normaalsesse harjumuspärasesse seisu viia. Tuletan igaks juhuks meelde, et ma pole iial saanud 2. tüüpi diabeedi diagnoosi, aga olen olnud pikalt eeldiabeedis ning tagantjärele tarkusega veendunud ka selles, et olin süsivesikute suhtes keskmisest tundlikum juba lapsena.

Olen oma süsivesikuvaesel eluperioodil aeg-ajalt ostnud ainult Jassi seemneleiba, sest see paistab olevat meie kaubanduses saadaolevatest leibadest kõige väiksema süsivesikusisaldusega (süsivesikuid 30,8g 100g-s). Selles leivas on 26% seemneid ja ühes viilus on süsivesikuid pakendi põhjal 11,7 grammi. Tundub tervislik, eks? Aga minule mitte. Katsetasin nii, et sõin hommikupoolikul öise paastu peale ühe viilu Jassi seemneleiba ja mõõtsin, mida mu veresuhkur selle peale teeb. Esimesel korral olin umbes pool tundi varem söönud ka ühe tillukese maasika. Veresuhkur oli mõlemal korral enne leiva söömist 5,4 mmol/l.

DSC_0067

Nagu näete, hakkas mul nii jubedat numbrit nähes käsi värisema, sellepärast selget pilti ei saanud. Proov on võetud kell 11:15, umbes üks tund peale leivaviilu söömist. Kuna pool tundi peale söömist mõõta ei saanud, siis võin ainult oletada, et sel hetkel oli veresuhkur juba langemas.

Ja järgmine proov kell 11:58

DSC_0068

Niimoodi hüppab mu veresuhkur ühe ainsa viilu teraleiva peale.

Tänane katsetus oli selline (ja ei mingit maasikat, ainult 1 viil leiba):

DSC_0101

Seekord on proov võetud 30 minutit peale leiva söömist, üks tund hiljem oli veresuhkur kukkunud juba 5,9 mmol/l peale.

Soovitan kõigil, kellel veresuhkruga probleeme, sarnaseid katseid teha, et teada saada, milline toit on sobilik ja milline mitte. Inimesed on erinevad, meie kehad reageerivad erinevatele toitudele erinevalt ja olen jõudnud ka tõdemuseni, et vahel võib väiksema süsivesikute sisaldusega toit kergitada vere glükoositaset oluliselt rohkem kui suur hulk korraga söödud süsivesikuid. Näiteks tegin hiljuti katsetust popcorniga. Ma muidu üldse mingit teravilja ei söö ja ammugi mitte tärkliserikast maisi, aga õppimise huvides, eks ole, võib vahel tuua ohvreid. Krõbistasin korraga ära peaaegu terve paki popcorni (alla 100 grammi), millest sain umbes 70 grammi süsivesikuid. Üks tund peale niisugust julma söömist näitas glükomeeter mu suureks üllatuseks numbrit 5,3 mmol/l. Kogu päevane süsivesikute hulk tuli sel päeval 100 grammi ringis ja hommikune paastuveri oli seepeale muidugi tuksis – 6,4 mmol/l.

Kõige hullem asi, mida popcorni eksperimendist sain, olid 24h kestnud tursed. Sõrmed olid nagu padjakesed kuni teise päeva õhtuni.

Põhiliselt tahan oma jutuga öelda seda, et 11 grammi süsivesikuid ühest toidust ei ole sama efektiga mis 11 grammi mõnest teisest toidust. Mu päeva esimene toidukord sisaldab päris tihti 11 grammi süsivesikuid korraga, aga kui need tulevad ainult köögiviljast, majoneesist, kookoskoorest ja maasikatest, näiteks, ei kerki veresuhkur peale sööki rohkem kui mingi null-koma-midagi. Näiteks 5,2-lt 5,6-le või kõige rohkem 5,9-le. Kui väldin täielikult igasugust suhkrut ja tärklist (ei mingeid leibu ega muid teraviljatooteid), ei kerki mu vere glükoositase peale sööki mitte kunagi isegi 6,0 mmol/l-ni mitte, vaid püsib stabiilselt 5,5 kandis.

Stabiilne suurte kõikumisteta veresuhkur annab ülimõnusa olemise ja hoiab näljatunde eemal läbi terve päeva. Selleks ei pea olema diabeetik, et low carb-high fat söömisega ennast näksimistest ja liiga sagedastest söögikordadest eemal hoida. Igal juhul tasub lchf-i proovida kõigil ülekaalulistel, eriti neil, kes keskikka jõudnuna tõdenud on, et mitte miski enam ei aita. Kui oled igapäevase leiva ja kartuli söömisega oma insuliinitaseme taevasse kergitanud ja jätkad samamoodi, siis ei hakkagi kaal langema.

Kas oled tähele pannud, et enamus leivaküpsetajaid ja koduleiva propageerijaid on kenakesti jämeda vöökohaga? Nad armastavad leiba ja rukkileib, eriti see kodus küpsetatud, on meil ju üks tervislik toit, eks ole. Leivaga on eriti lihtne oma insuliinitase laes hoida ja rasvavarusid kasvatada. Seetõttu soovitan igasugusesse leibade promomisse suhtuda ettevaatusega. Kui oled peenike kui pilbas ja nii veresuhkur kui insuliinitase on normis, võid muidugi leiba mõnuga vitsutada. Aga kui oled see nn täissale ehk tüüpiline kodumaine keskealine või puha ümara vöökohaga, hoia leivast ja ka saiast kindlalt eemale.

FacebookTwitterEmail

Miks kaal ei lange?

Sellele, miks kaal ei lange, ei ole ühest vastust. Inimese ainevahetus on nii keerukas süsteem, et isegi ühel ja samal inimesel ei ole ka baasainevahetus iga päev ühesugune, rääkimata sellest, et keha reageerib erinevatel eluperioodidel isegi ühele ja samale toidule erinevalt. Tavaliselt vastatakse sellele küsimusele, et sa sööd liiga palju (mis mõnikord on ka tõsi) ja liigud liiga vähe (mis pole kehakaalu alandamisega kuigivõrd seotud).

Kui oled jõudnud keskikka, võid ühel päeval avastada, et jookse või ära jookse, söö nii mõistlikult ja tervislikult kui vähegi oskad, aga kehakaalu see grammigi ei kõiguta. Mu enda jaoks oli avastus, et “kalorid sisse-kalorid välja” peale 40-ndat eluaastat absoluutselt ei tööta, suur üllatus. Ma ei teadnud siis veel midagi hormoonidest ja uskusin lihtsat matemaatikat, millega tervisenõustajad meid alailma eksitavad – söö vähem ja liigu rohkem, negatiivne kaloribilanss viib kaalu languseni. Täna ma tean, et nii lihtne see kahjuks ei ole.

Mu vanus lähenes 45-le kui hakkasin elus esimest korda regulaarselt jooksmas käima. Ülekaalu oli mul siis umbes 20 kilo ja kehamassiindeks näitas rasvumist, aga see ei takistanud mul omaette jooksurajal tiksuda kasvõi 10 kilomeetrit. Tavalised igapäevased jooksuringid olid 5-kilomeetrised, nädalavahetusel sörkisin pikemaid otsi. Peale jooksu võimlesin ja venitasin veel umbes pool tundi. Kuni 50-nda eluaastani mängisin ka korvpalli – kaks korda nädalas trenn meestega ja üks kord nädalas naistega, lisaks oli kesknädalal 1,5-tunnine sulgpallitrenn. Kõige igapäevasem küsimus tuttavatelt, kes juhtusid mu trennikoormusest kuulma, oli, et noh, kui palju sa siis ka kaalu oled langetanud. Ja kõik nad üllatusid, kui ütlesin, et mitte grammigi. Aga tõsi see oli – vaatamata pea igapäevasele suure koormusega treenimisele ja tervislikule toitumisele (nagu ma tollal asjast aru sain) ei muutunud mu kaal mitte kuhugi poole.

Mul on aastast 2006 konto leheküljel fitday.com, kus rehkendasin söödud kilokaloreid, saadud toitaineid ja kulutatud energiat. Tore oli jälgida küll, et olen päeva jooksul kulutanud 2700 kcal ja söönud 1700 kcal, aga kahjuks see -1000 kilokalorit ei töötanud reaalses elus. Tänagi õpetatakse meile ülikoolis, et kaalu aitab langetada ainult ja ainult negatiivne kaloribilanss ja iga kord kui sellist väidet kuulen, tahaks tõusta püsti ja pidada kolmetunnise loengu inimese füsioloogiast. Jah, ka minu puhul toimis selline primitiivne rehkendus veel 37-aastaselt, kui rasedusega kogunenud ülekilod kalorilugemisega ja ilma trennita maha raputasin, aga ühel päeval vanuses 40+ see meetod enam ei töötanud. Ausalt öeldes mitte ükski asi ei töötanud enne kui olin endale selgeks teinud, mismoodi hormoonid meie ainevahetust mõjutavad, kuidas ohjata menüüs süsivesikute vähendamisega ülemäärast insuliinitootlust ning kuidas hoida toiduga veresuhkru tase stabiilne. Sest insuliin salvestab liigse glükoosi rasvana ja glükoosi me saame peamiselt süsivesikutest, mida sõin tollal nii palju nagu tervele inimesele soovitatakse. Lisaks hüpitavad süsivesikud veresuhkrut minu jaoks väga ebamugavalt.

The New York Times avaldas huvitava artikli sellest, mis on saanud neist inimestest, kes kaotasid kehakaalu telesaates The Biggest Loser. Kõik need kaalulangetajad on tänaseks oma kehakaalu kasvatanud, osad on täna isegi raskemad kui enne saatesse tulekut. Üks asi, mis nende kõigiga juhtunud on, on see, et nende ainevahetus on nii palju aeglustunud, et nende kehad suudavad kulutada sadu kilokaloreid vähem kui nende vanus ja kehakoostis kõiksugu tarkade arvutuste järgi eeldaks. See on ilmselt ka üks põhjus, miks peale suurt kaalulangetust on nad tagasi kogunud kümneid kilosid kehakaalu. Minu arvates on see ehe näide, et “kalorid sisse-kalorid välja” meetod ei tööta, see pole jätkusuutlik.

Küsisin kord ühel konverentsil Mai Maserilt, kes on Figuurisõprade mentor ja oli omal ajal tegev ka kaalujälgijate juures, kas ta teab, kui palju on neid endisi kaalujälgijaid ja figuurisõpru, kes ka mitu aastat peale rühmas käimist on samas kaalus. Mu küsimus oli ajendatud sellest, et väidetavalt 98% neis rühmades kaalu langetanud inimestest on viie aasta pärast kaalu tagasi kasvatanud. Vastuseks sain, et Eestis tulemusi uuritud ei ole, aga: “Eks nad tulevad siis rühma tagasi.” Nii ongi, see on äri. Kaalu langetamise meetodid, mis eeldavad, et sa pead vaeva nägema, tühja kõhtu kannatama ja samas tohid süüa kõike, aga väiksemas koguses, ei tööta. Ma ei tea ka oma tutvusringkonnas mitte ühtegi inimest, kes olles figuurisõprade rühmas või kunagi kaalujälgijana kaalu langetanud, ei oleks täna paksud. Mõni neist elab, muide, väga aktiivset elu, teeb kõvasti trenni ja on ikkagi oma paksuse tagasi saanud. Kurb, aga tõsi.

Täpselt samamoodi ei pruugi kehakaalule püsivat kasu olla bariaatrilisest operatsioonist. Kui enda kehale sobivat söömisviisi ja toitu ei leita, tuleb paksus tagasi kõigil, kellel sellega probleem on olnud.

Põhiline, miks mitmesugune dieeditamine ei aita, on see, et me unustame hormoonid. Kaalutõus ei ole mitte kilokalorite manustamise tasakaalustamatus, vaid hormonaalne häire. Ja ma tahan rõhutada, et ülekaalulisus ei tule sellest, et inimene on distsiplineerimatu, et tal pole iseloomu või et ta on laisk ja loll ja õgib kogu aeg. Ma näen neid inimesi pigem kui ohvreid. Siinkohal võiks näidata näpuga nii toiduainetetööstuse kui meditsiinisüsteemi peale.

INSULIIN

Kaalutõusus mängivad rolli erinevad hormoonid. Kui annad oma kehale liiga palju glükoosi (sööd palju süsivesikuid), salvestab hormoon nimega insuliin üleliigse glükoosi su kehasse rasvana. See juhtub ka siis, kui su pankrease beeta-rakud ei suuda enam piisavalt töövõimelist insuliini toota ja pead diabeetikuna seda juurde süstima, et rakud saaksid toidetud ja veresuhkur püsiks normis. Insuliini liig, ükskõik kust see tuleb, hoiab kehas rasva kinni ja salvestab seda sinna juurde.

Diabeetikutele on tuttav koidikufenomen (dawn phenomenon). See on kõrge veresuhkru tase hommikul peale ärkamist. Pankrease alfa-rakud toodavad glükagooni, see hormoon annab maksale teada, et nüüd on vaja inimesele energiat anda ja vallandab maksast glükogeeni, mis läheb glükoosina verre. See protsess algab tavaliselt paar tundi enne ärkamist ja kestab veel mõni aeg peale seda, kui oled oma päevatoimetustega alustanud. Koidikufenomeni tõttu peab diabeetik, kes on harjunud hommikusööki sööma, jälgima, et süsivesikute hulk päeva esimeses toidus oleks võimalikult väike (Dr Bernstein soovitab mitte rohkem kui 6 grammi, lõuna- ja õhtusöögis 12 grammi). Mida rohkem insuliini on su pankrease beeta-rakud eelmisel päeval tootnud või mida rohkem oled seda süstina vajanud, seda aktiivsem on öine glükagooni tootmine ja seda kõrgema veresuhkru hommikuks saad. Mida kõrgema veresuhkrunäidu hommikul mõõdad, seda rohkem insuliini vajad glükoositaseme kontrolli alla saamiseks. See on surnud ring seni, kuni sa ei hakka oma verele toiduga vähem glükoosi andma ehk et kuni ei piira süsivesikute tarbimist vähemalt 50 grammini päevas või veelgi madalamale. 20-50 grammi süsivesikuid päevases toidus peetakse 2. tüüpi diabeetikule optimaalseks, sellisel söömisel on ka raviefekt (link ülevaatele).

KORTISOOL

Hormoon nimega kortisool on tuntud stressihormoonina, pingeperioodidel kortisooli tase organismis tõuseb. Kortisool omakorda stimuleerib insuliini tootmist ja kuidas insuliin mõjutab kehakaalu, seda juba kirjutasin. See on üks põhjus, miks osadel inimestel stressis olles kehakaal tõusma hakkab. Sa ei pea selles seisundis ennast isegi toiduga lohutama, kehakaal võib tõusta selletagi.

LEPTIIN

Ja siis on meil veel selline tore hormoon, mille nimi on leptiin. Leptiini peetakse peamiseks kehakaalu reguleerivaks hormooniks. Leptiini nimetatakse ka rahuloluhormooniks ja näljahormooniks, sest leptiini roll on öelda ajule, et nüüd aitab söömisest, nüüd on küllalt. Leptiini toodavad kehas rasvarakud ja mida rohkem rasva kehas on, seda rohkem leptiini organism toodab. Ja vastupidi – mida vähem rasva kehas on, seda vähem leptiini, mida vähem leptiini, seda kindlam signaal ajule, et nüüd on käes näljaperiood ja tuleb süüa. See on just see, miks siis, kui mõne dieediga keha rasvasisaldust vähendanud oleme, hakkame rohkem sööma ja vähem kilokaloreid põletama.

Rasvunud inimesel võib kujuneda leptiiniresistentsus. Kehas on küll palju leptiini, kuid see ei suuda ajule selgeks teha, et käes pole näljaperiood. Pidev näljatunne ajab inimese sööma ja pideva söömisvajadusega on pea võimatu võidelda. Jälle üks surnud ring.

GRELIIN

Teise nn näljahormoonina me kehas on tuntud greliin. Greliini tase organismis tõuseb siis, kui kõht on tühi, enamasti enne sööki, aga ka näiteks hüpoglükeemia puhul. Peale sööki greliini tase langeb. Kusjuures süües näiteks fruktoosi, ei toimu sarnast greliini tootmist ja aju ei saa kätte samasugust küllastustunnet nagu glükoosi tarbimisel. See on üks põhjus, miks peaksime fruktoosi tarbimisega olema äärmiselt ettevaatlikud (link uurimusele), rääkimata sellest, et fruktoosi tarbimine soodustab ka insuliiniresistentsust, stimuleerib vistseraalse rasva teket (siseorganite rasvumist) ja kergitab vere triglütseriidide taset (link uurimusele).

Neid hormoone, mis kehakaalu mõjutavad, on muidugi rohkem, tõin lühidalt välja ainult kõige tähtsamad tegelased. Olulisim nende hulgas on muidugi insuliin kui rasva salvestav hormoon ja ülekaalulisuse raviks peaks alustama just insuliinitaseme langetamisest. Insuliini saad kontrolli alla, kui piirad oma toidus süsivesikuid ja asendad neist saamata jäänud energia rasvaga (katseta umbes nii – süsivesikuid alla 15%, valku 15-20% ja rasva 65-70%). Rasvane toit annab ka kiiresti küllastustunde, mis kestab pikka aega. Ära karda rasva! Kui hakkad vähendatud süsivesikutega menüüga kaalu alandama ja loobud igasugusest suhkrust ja tärklisest, ei pea sa isegi kilokaloreid lugema, esialgu ei tohigi. Ma päris tõsiselt luban, et kui lähed sellisele menüüle nagu siin blogis propageerin, hakkab su kaal langema ka siis, kui sööd kilokaloreid rohkem kui täna rasvununa kaloreid lugedes. Minuga juhtus nii, et kilokaloreid tarbisin rohkem kui harjunud olin, aga kaal langes mühinal.

Igavesti selline piiranguta söömine kesta ei saa, sest keha kohaneb, aga esimeste kuude kaalulanguseks ei ole tõesti vaja kilokaloreid lugeda. Tegelikult juhtub see, et hakkad iseenesest vähem sööma, sest tahtmine pidevalt midagi näksida kaob ja kõht püsib rasvasest toidust pikalt täis. Ka toiduportsud hakkavad iseenesest vähenema. Võib juhtuda, et alles 7-8 tundi peale sööki avastad, et kõht hakkab tühjaks minema.

Kui oled juba uutmoodi söömisega kohanenud ja märkad, et kaal enam ei lange, on paras aeg tuua oma ellu natuke paastumist. LCHF (low carb, high fat) süües on väga lihtne teha igapäevast 16/8 paastumist – söön ainult 8-tunnises aknas ja 16 tundi olen söömata. Sellise söömisrütmi sisse mahub isegi kolm söögikorda neljatunniste vahedega. Ma ise söön selle ajavahemiku sees kaks korda, sest rohkem ei vaja. Kui ka igapäevase vahelduva paastumisega kaalulangus seisma jääb, aga ülekaalu ikka veel on, võib hakata tegema 24-tunniseid paaste paar korda nädalas. Ma ise kasutan 24h paastu alati, kui olen süsivesikutega liialdanud (100g päevas lööb juba veresuhkru sassi mitmeks päevaks). See käib nii, et näiteks täna õhtul söön ja järgmine söök on homme õhtul. Suurepärane moodus veresuhkru kontrolli all hoidmiseks ja kaalu langetamiseks.

Paastumine, muide, ei aeglusta ainevahetust, vaid vastupidi – kiirendab seda (link uurimusele). Paastumine on ka kõige efektiivsem moodus insuliinitaseme alandamiseks ja insuliinitundlikkuse parandamiseks (link uurimusele). Paastumine tõstab adrenaliinitaset ja kergitab baasainevahetust kuni 14%. Keha hakkab glükoosi asemel kasutama kütuseks ketoone ja võtab energia rasvast ning selle tillukese glükoosikoguse, ilma milleta aju toimida ei saa, aitab maks toota glükoneogeneesi abil. Ketoos on üks kindel moodus kaalu langetamiseks, sest energiaks kulutatakse talletatud rasva.

Kas teadsid, et väikesed lapsed, kui nad just permanentselt suhkrut ei söö, on alailma ketoosis? See on inimkeha loomulik seisund. Vist pean sel teemal ühe eraldi postituse tegema, muidu see artikkel siin ei lõpegi kunagi ära 🙂

 

 

 

 

 

 

FacebookTwitterEmail

Kummutan veel ühe rasvamüüdi

Nagu siin paar postitust tagasi kirjutasin, hoiatatakse Eestis jätkuvalt rasvade liigtarbimise eest. Üldine arvamus on ka, et inimesed, kes söövad LCHF põhimõtete järgi, kühveldavad endale supilusikaga rasva sisse mõõdutundetult ja piiramatult. Tõsi on, et LCHF-i süües peab süsivesikutest saamata jäänud energia asendama rasvadega ja see on loomulik ning hea, aga kes tahab kaalu langetada ja saada vähem toiduenergiat ei peaks söödava rasva kogust siiski oluliselt suurendama. LCHF tähendab teadupärast vähe süsivesikuid ja palju rasva (low carb, high fat), aga mina tõlgendan seda – vähe süsivesikuid ja tervislikud rasvad (low carb, healthy fat).

Tahan kummutada ühe müüdi. Kui hakkame riiklike toitumissoovituste järgi sööma, siis hoiame kramplikult kinni makrotoitainete protsentidest ja toitumisnõustaja, kes teeb kõik nii nagu riiklikult õigeks peetakse, jälgib, et rasvade osakaal päevamenüüs ei kerkiks üle 35%. Kui koostan diabeetikule või kaalulangetajale menüü, kus on rasvu 50-60%, on see protsentides peaaegu topelt nii palju kui riiklikes soovitustes tervislikuks peetakse. Olen kuulnud etteheiteid, et see rasvakogus teid tapab, te sööte ennast haigeks jne. Aga kas need rasvadega hirmutajad on üldse kunagi mõelnud, kui palju see 50-60% rasva grammides on ja kas see on üldse rohkem kui nö tavalises kuni 35% rasvaga menüüs? Kohe tõestan, et rasva kogus võib olla ligilähedaselt ühesuurune, olenemata protsentidest.

Nutridata toitumisprogramm näeb mulle ette 1820 kilokalorit päevas. Kui 35% sellest annavad rasvad, siis saan rasvadest 637 kcal. Järelikult on riiklike toitumissoovituste kohaselt mulle hea süüa umbes 70 grammi rasvu päeva jooksul (1 gramm rasva annab 9,1 kcal).

Koostasin endale menüü, kus on 54,4% rasvu, mis teeb 78,9 grammi kogu päeva kohta. Süsivesikuid on siinses menüüs 50,5 grammi (15,5%), sest üle selle läheb mul veresuhkur liiga kõrgeks. Valku on 98,5 grammi, sest nende tarbimise üritan hoida alla saja (1 kuni 1,5 grammi kehakaalukilogrammi kohta on tervisele hea). Valke on menüüs 30,2%, mille Nutridata kuulutab muidugi ületarbimiseks, aga jällegi – vaata kogust, see on igati mõõdukas, ei ole mingit ületarbimist! Selline päevamenüü annab ainult 1290 kcal, mis tõestab, et mingit ületarbimist tegelikult ei ole, vaid tegemist on hoopiski väga tervisliku ja kaalulangetamiseks sobiliku menüüga. Kohe näitan, et ka kõik mikrotoitained saab sellisest menüüst sada protsenti kätte.

Menüü on kokkuvõtlikult selline, et hommikuks paar tassi musta kohvi, lõunaks hakklihaga kapsahautis ja keedumuna, õhtuks ahjulõhe aurutatud brokoli ja rohelise salatiga ja keefir ning kui õhtu on pikk, siis hiljem veel värske kurk ja keedetud muna, lisaks aeg-ajalt klaasike mineraalvett. Väga lihtne, eks ole?

Ja kogu menüü on toiduainete kaupa selline (koos grammidega, et skeptikud saaksid need ise Nutridatasse sisestada ja näha, et tõepoolest ongi kõik vajalikud mineraalained ja vitamiinid olemas):

HOMMIK
Paar tassi musta kohvi

VAHEPEAL
Mineraalvesi 200g

LÕUNASÖÖK
Peakapsas, hautatud rasvata 250g
Segahakkliha, sea-veise, 15% 120g
Porrulauk 50g
Sool, jodeeritud 2g
Või 80-82%, 10g
Muna, keedetud 55g

VAHEPEAL
Mineraalvesi 250g

ÕHTUSÖÖK
Lõhe, värske 150g
Brokoli, aurutatud 350g
Roheline sibul 15g
Spinat 30g
Rukola 20g
Majonees 80% 10g
Keefir 2,5% 250g

KUI ÕHTUL LÄHEB KÕHT TÜHJAKS
Kurk 200g
Muna, keedetud 55g
Mineraalvesi 200g

Mu menüüd on jätkuvalt ainult paari toidukorraga, sest järgin 16/8 põhimõtet, ehk et söön ainult 8-tunnises aknas ja vähemalt 16 tundi on paastu. Ideaalne variant diabeetikule veresuhkru korrashoidmiseks.

Nutridatasse sisestatult saan sellised pildid:

18.04.päeva kokkuvõte

18.04.mineraalained
Kõik mineraalained on 100% käes.

18.04.vitamiinid
Ja ka kõik vitamiinid on 100% olemas.

Kes siin blogis varemgi lugemas on käinud, on kindlasti märganud, et mu menüüd sisaldavad päris tihti punast kala. Iga päev ma seda küll ei söö, aga paar-kolm korda nädalas kindlasti ja seda selleks, et saada häid rasvu ja D-vitamiini. Meil on pidevalt külmkapis graavilõhet, mida ise värskest kalast teen. Mõni viiluke punast või mõnda muud rasvast kala võiks tegelikult kuuluda iga päev ühe toidukorra juurde. Kui keegi sellist toitumist kalliks peab, siis soovitan vaadata toidu koguseid – need on süsivesikuvaeselt ja rasvarikkalt toitudes vähemalt poole väiksemad kui tavalist süsivesikurohket menüüd järgides. Ise nullist sööke valmistades on ka nagunii toidulaud tunduvalt odavam kui valmistoitu ostes.

Loodan, et keegi ei ütle enam, et üle 50% energiat rasvast saades on hullumeelselt palju rohkem kui 35% rasva. 78,9g rasva 70g asemel, eriti kui päevane toiduenergia on kokku kõigest 1290 kcal, on väga vähe rasva. Nii vähe, et sellega saab edukalt kaalu langetada. Kes kaalu langetada ei taha, see peab süsivesikuvaesel menüül püsides muidugi rohkem rasva sööma, et oleks, millest energiat ammutada (või, searasv, kookosrasv praadimiseks ja oliiviõli salatisse).

P.S. Kui hakkad Nutridatas oma toitumist jälgima, siis ei ole vaja pingutada nii, et iga päev kõik mineraalained ja vitamiinid 100% kätte saaks. Niisugust täpsust taga ajades sa viimaks muust ei mõtlegi kui toidust ja see pole enesetundele hea. Ideaalne söömisviis on selline, mis kehale hea on samal ajal kui pidevalt ei pea söögi peale mõtlema. Oluline on süüa võimalikult vaheldusrikkalt, siis ei teki mitte ühestki mikroelemendist pikaajalist defitsiiti. Ma ise kirjutan oma toidud aeg-ajalt programmi sisse ainult sellepärast, et jälgida süsivesikute ja valkude hulka, et üks ei läheks üle 50g ja teine üle 100g, nii püsib mu veresuhkur normis.

 

 

FacebookTwitterEmail

LCHF kokaraamat – kohustuslik kirjandus!

Poodidesse jõudis kokaraamat, mis eestikeelsetest parim kaalulangetajale ja diabeetikule:

DSC_0204

See on esimene algupärane LCHF (low carb/high fat) raamat Eestis ja raamatu autor on Kadi Kõiv, kes on ise LCHF-iga kehakaalu vähendanud 33 kilo ning peab teistele inspiratsiooniks ja abistuseks LCHF-teemalist blogi (lchfeesti.blogspot.com), soovitan lugeda.

DSC_0205 Kadi räägib oma raamatus, kuidas peale pikka otsimist viimaks süsivesikuvaene toitumine tal kehakaalu langetada aitas ja annab nõu mida teha. Põhiliselt on raamatus retseptid ja nagu kaanepiltki näitab, ei ole tegu mingi ekstreemsusega, vaid kõige tavalisema puhta isevalmistatud toiduga parimatest toiduainetest.

DSC_0206 Toon selle magusa lehekülje siin ekstra välja sellepärast, et näidata, mis oli meie pere kiusatus aastal 2014 kui igasugusest suhkrust loobusime. Neid “bountysid” sai ikka tihti tehtud ja väga palju söödud ning imekombel ei takistanud need meil kaalu langetamist. Igapäevane toit see muidugi pole ja mõnele teisele võib ka kõik suhkruta magus olla kiusatuseks ja kaalulangetamise takistuseks, aga meile sobisid need kommid kõige esimeseks nn üleminekuperioodiks ideaalselt. Suhkrust loobudes ongi algul kõige ehmatavam see, et äkki enam üldse kommi ja kooki ei või süüa ja sellega harjumine võtab aega. LCHF kokaraamatust leiab mitmeid maiuste retsepte.

Minu teada ei ole varem Eestis ilmunud ühtegi sellist kokaraamatut, mille retsepte diabeetik võiks muretult kasutada, aga see on just selline raamat. Käin vahel diabeetikute foorumites lugemas, mis mured neil on ja kuidas nad elavad ja alles eile ehmatas mind, milliseid retsepte nad omavahel jagavad – paksult suhkrut ja nisujahu täis koogid! Mul tuleb alati ahastus peale kui näen, et diabeetikud ennast sedasi toiduga tapavad, et süüakse nagu terve inimene ja usutakse, et ravimid, mis veresuhkru kontrolli all hoiavad, neid pikas perspektiivis aitavad. Ei, ei aita! Kui diabeetik rangelt süsivesikuid piirama ei hakka, siis ravimidoosid tasapisi suurenevad ja tulevad ka ühel päeval tüsistused. Pealegi on need, kes insuliini süstivad, tihti hädas suureneva kehakaaluga, aga just väheste süsivesikutega menüü on see, mis aitab süstitava insuliini koguseid vähendada. Sellepärast on ülioluline õppida sööma nii nagu kehale hea on ja siin aitab LCHF kokaraamat ehk nii mõnegi järje peale.

Üks, mis absoluutselt kindel – kui diabeetik (nii 1. kui 2. tüübi diabeetik) hakkab sööma LCHF põhimõtete järgi, siis pääseb ta väga kiiresti hüpodest. Ei ole midagi paremat veresuhkru stabiilsena hoidmiseks kui selline söömisviis. Kui sa ei tekita oma kehale suurt insuliinitulva (mida suur hulk ehk see nn tavapärane hulk süsivesikuid toidus teevad), ei ole sul ka ohtu, et veresuhkur liiga madalale langeb.

See postitus siin on esimene, kus mainin LCHF-i. Ma pole tahtnud siinseid toitumissoovitusi ühegi konkreetse nimetuse alla sättida, et juba eos ei tekiks tervisega hädas oleval inimesel suhtumist, et “ahh, mis asi, jälle üks tulutu dieet!” Ka on mul teatud pelgus igasuguste äärmuste suhtes ja kuna tean, et mitmed LCHF-i järgijad suurtes kogustes endale rasva sisestavad, siis seda ei ole ma tahtnud propageerida. Olgu siinkohal öeldud, et mulle väga meeldib, kuidas Kadi oma raamatus rasvast kirjutab. Just nimelt rasvakohvist, millest on saanud justkui LCHF-inimeste kultusjook, aga mis sugugi kõigile ei sobi. Ma ise lisan toidule täpselt nii palju rasva, et kõht oleks parajalt täis ja ka püsiks kaua täis ja kuna rasvast tuleb ka kilokaloreid palju, siis supilusikaga ma seda ilmselgelt endasse ei sisesta. Kadi raamat on just ka selle poolest hea, et just sellist mõistlikku lähenemist ta seal selgitab. Igaüks peab ise ära tundma, mis talle sobib, aga peaasi on piirata süsivesikute söömist, et oma veresuhkur ja insuliinitase normis hoida ning rasva süüa täpselt nii palju kui keha energiaks vajab. Kui tervislikel põhjustel on oluline olla pidevalt ketoosis (näit. epilepsia puhul), siis on muidugi ekstra rasva söömine vajalik.

Olen ise tänu inglise-ja rootsikeelsele meediaruumile leidnud LCHF-elustiili ja selle põhimõtteid ma ka siiani järgin ja propageerin. See on aidanud mul langetada kaalu ja lahti saada mitmest tervisehädast, see on andnud mulle suurepärase enesetunde igaks päevaks ja vabastanud mind pidevast näljatundest, mida hüppav veresuhkur süsivesikutega liialdades tekitas.

Ma loodan, et kõik said aru, et siin reklaamitud raamat on kohustuslik kirjandus 😀

FacebookTwitterEmail

Me peame rääkima rasvast

Tervise Arengu Instituut (TAI) on algatanud kampaania “Aprillis liigun poole rohkem.” Ma ise küll kampaaniate elukombeid muutvasse mõjusse ei usu, aga positiivsed on need kindlasti selle poolest, et nende kaudu tuletatakse inimestele korrakski meelde olulisi teemasid. Liikumine on absoluutselt vajalik igale inimesele iga päev, oma südamele tuleb tööd anda, et ta terve püsiks. Süda on lihaseline organ ja südamelihast tuleb treenida – kõnni, jookse, võimle, mängi palli, peaasi, et liigud nii, et selg ka märjaks saab, siis on sul liikumisest kasu.

Kahjuks kipub meil ikka olema nii, et õige ja hea jutt käib koos moonutatud info ja müütide levitamisega. TAI reklaamis liikumiskampaaniat FB-s, hirmutades samal ajal küllastunud rasvade söömisega (jah, just täpselt hirmutamisena mõjus minu silmale nende avaldus). Kuna nad seal asutuses ilmselgelt on kursis ka nende uurimustöödega, mis tõestavad, et küllastunud rasvade söömisel ja südame-veresoonkonnahaigustel ei ole mitte mingisugust seost, siis kasutasid nad oma tekstis väljendit “liigsöömine.” Kes vähegi meediast midagi taipab, saab aru, et see on üks trikitamine – inimene, kes loeb sellist infokildu, ei keskendu mitte sõnale “liig”, vaid sõnaühendile “küllastunud rasvad” ja järeldab, et need ongi need, mis meie südamed haigeks teevad. Mis on vale. Kleebin siia ekraanitõmmise nimetet postitusest koos enda kommentaariga:

TAI

Kuna pildilt ehk ei loe hästi välja kogu teksti, siis panen siia TAI postituse teksti: Südame-veresoonkonnahaiguste toitumisalasteks soodustajateks on vähene puu- ja köögiviljade tarbimine, küllastunud rasvhapete liigtarbimine, kiudainete vähesus toidus ja tasakaalustamata toitumisest tingitud ülekaalulisus.
Toidupüramiidi abil saad aimu, milline näeb välja tasakaalustatud nädalane toidulaud. Pea meeles: söö nii palju kui su organism vajab ja ära kulutab. Loe lähemalt siit: http://toitumine.ee/kuidas-tervislikult-toituda/toidusoovitused.

Mu kommentaar postituse juures on selline: Suurepärane, et köögivilju ja kiudaineid promote, aga miks rõhutate just küllastunud rasvade liigtarbim0ist, kui ükskõik mille liigtarbimine tekitab rasvumist? Uuringud on tõestanud, et südame-veresoonkonnahaigustel ja küllastunud rasvade söömisel pole mingit seost ja Mihkel Zilmer, kes kuulub nende samade toitumissoovituste koostajate hulka, ütles seda ka sügisel toimunud toitumiskonverentsil esinedes kõigi kuuldes välja. Siin on link ühele väga suurele uurimusele, lugege palun!http://ajcn.nutrition.org/…/13/ajcn.2009.27725.abstract… 

Mu hilisemas kommentaaris on link ka ühele teisele teadustööle, mis võrdleb polüküllastamata ja küllastunud rasvhappeid südamehaigustega seoses.

Oma esimesele kommentaarile sain TAI-lt paar päeva hiljem ka vastuse: Tere! Paljud raportid näitavad veenvate tõendite olemasolu, et küllastunud rasvhapete osakaalu vähendamine ja küllastumata rasvhapete (kalast, pähklitest, seemnetest, taimeõlidest ja taimsetest rasvavõietest) osakaalu suurendamine toob kaasa tervisekasud. Ehk, et toidust peab saama nii küllastunud kui küllastumata rasvhappeid. Kuid küllastunud rasvhapete saamine tuleks hoida alla 10% kogu päevasest energiavajadusest. Küllastumata rasvhapete puhul on see soovitus 10-20%. Selleks, et see alla 10% hoida, tuleb nende saamist piirata, vastasel juhul on liig kerge kogunema.

Raporteid, mis minu lingitud teadustöödes väidetu ümber lükkaks, nad oma kommentaarile ei lisanud. Fakt on, et küllastunud rasvade söömisel ja südamehaigustel puudub seos, samuti puudub polüküllastumata rasvhapetel eelis küllastunud rasvhapete ees seoses südamehaigustega. TAI postitus oli seotud südamenädalaga, sellepärast tõin välja just need viited. Kuna mina rääkisin sellest, mis südant ei kahjusta ja nemad sellest, mille söömine võib tervisele kasu tuua, siis tegelikult rääkisime me erinevatest asjadest.

Ükskõik mille liigsöömine teeb paksuks ja haigeks, sellepärast on ühe toitaine negatiivsena esiletõstmine põhjendamatu ja eksitav. Täpselt samasugust küllastunud rasvaga hirmutamist kuulsin kuu algul Ringvaate saates esinenud kardioloogi suust. Ta ütles seal saates küll ka seda, et haigestumine südame-veresoonkonnahaigustesse on vähenenud, aga nimetas selle põhjuseks asjaolu, et kui vanasti inimesed praadisid searasvaga, siis nüüd enam mitte. Ka selline info on eksitav, sest nõukaajal kasutati praadimiseks searasva küll taludes, aga mina oma lapsepõlvest mäletan, et praeti palju margariiniga (transrasvad!) ja pannkoogid küpsetati alati päevalilleõliga, hiljem rapsiõliga (suur Omega-6 ülekaal) Link. Üheksakümnendatel tulid müügile igasugused pehmed määrdemargariinid (lisaained, transrasvad), mis me harjumuspärase või välja vahetasid, see oli üks päris suur muutus me toidulaual. Ja mis peamine – mäletate, kui stressirohke oli elu Eestis 25 aastat tagasi? Muutused olid suured, palju oli vaesust ja hirmu tuleviku ees. Tänases Eestis ei ole kindlasti enam sellisel määral negatiivseid emotsioone kui oli üheksakümnendatel aastatel. Trennid on moes ja puhkusereisidel käimine pole ammu enam ainult rikaste privileeg. Ka meie pensionärid reisivad ja viivad ennast rutiinist välja. Kindlasti mängib stressi vähenemine ja see, et inimesed oskavad rohkem puhata, rolli südame-veresoonkonnahaiguste vähenemises.

Kui hakkad näiteks meie Nutridata abil enda toitumist jälgima, märkad kindlasti seda, et enamus praetud toite, mida programmist valida saad, on praetud rapsiõliga. Samas on tavaline või ja oliiviõli toitaineterikkamad ega sisalda suurel hulgal Omega-6 rasvhappeid, mida nagunii mitmelt poolt liiaga saame, (võrdluseks Link, Link ja Link). Võibolla on rapsiõli eelistatud vähese küllastunud rasvhapete sisalduse poolest (mis pole argument, nagu eespool selgitan) ja rohke Omega-3 sisalduse poolest, mis pole samuti argument, sest ALA, mis on Omega-3 rasvhappe taimne vorm, on kasutu seni kuni pole muudetud EPA-ks ja DHA-ks. Mitmed uuringud on näidanud, et inimene ei suuda alfa-linoleenhapet neiks kaheks rasvhappeks efektiivselt konverteerida (Link ja Link). Lisaks on rapsiõlis tohutu kogus Omega-6 rasvhapet, st et Omega-6 ja Omega-3 suhe on tugevalt paigast ära (ideaalis peaks need olema me toidus vahekorras 1:1). Pealegi ei ole võimalik rapsi kasvatada ilma mitmekordse mürgitamiseta. Kõike seda arvestades jääb arusaamatuks rapsiõli eelistamine riiklikul tasemel.

Minu arvates vajab kogu toitumisalane nõustamine paradigma muutust. Kümneid aastaid on meid hoiatatud rasvase toidu eest ja arstid keelitavad patsiente kõrge kolesteroolitaseme hirmus mune mitte sööma (kuigi munad on parim toit üldse!). Neist nõuannetest ei ole olnud kasu ei rasvumise ega haiguste vältimiseks. Suur uurimus, mis näitab, et küllastunud rasv me tervist ei ohusta, on lingitud ülalpool, aga ka selle kohta on teaduslik tõestus olemas, et munad meile südamehaigusi ja insulti ei põhjusta (link ja link).

Munade söömisel on keha kolesteroolitasemega väga vähe pistmist. Põhiosa organismis leiduvast kolesteroolist toodab keha ise ja mida vähem me kolesterooli toiduga saame, seda rohkem peab me maks seda ise tootma. Ja teistpidi – mida rohkem kolesterooli endasse toiduga sisestad, seda vähem su enda maks seda toodab. Juba üks väga ammune uuring näitas, et ainult 34-63% toiduga saadud kolesteroolist imendub ja tõenäoliselt on see protsent veel väiksem, kui süüa kolesteroolirikast toitu koos suure hulga kiudainetega (link). Inimkehal on mehhanismid, mis peatavad kolesterooli tootmise maksas selleks, et reguleerida selle koostist veres ja tagada kehale vajalik kogus.

Põhiliselt tahan jõuda oma pika jutuga sinna, et olgem normaalsed ja söögem normaalset toitu, puhast kodutoitu, ilma hirmuta, mis sunnib lihatükilt eemaldama kõige maitsvamad osad (kananahk näiteks), sest need on rasvased. Ei ole olemas ühtegi toitu, millega liialdamine ei teeks kehale kahju, alates rasvadest ja lõpetades köögi- ja puuviljaga. Mitte midagi ei tohi ohtralt süüa. Aga kaalulangetajale seisneb rasvasema toidu söömise kasulikkuse trikk selles, et esiteks jäävad portsud väiksemaks, sest rasvasest söögist saab kõht täis juba toidulauas (mitte 20 minutit peale sööki) ja rasvane toit hoiab kõhu täis pikkadeks tundideks. Veresuhkur püsib stabiilne ja näljatunne eemal. On müüt, et pead sööma iga paari tunni tagant, see on sõltuvus, mida tekitab liigne süsivesikute tarbimine ja rasvade vältimine (insuliinist, leptiinist ja teistest kehakaalu mõjutavatest hormoonidest teen ükskord eraldi postituse). Inimesele ei ole pidev söömine (3 toidukorda ja 2-3 vahepala) loomuomane, nii on olnud võimalik toituda alles väga viimasel lühikesel perioodil ajaloos ja selle tulemust me näeme igal pool, ükskõik kuhu vaatad. Vahel piisab peeglisse vaatamisest…

P.S. Kui tahad teada, mida ma arvan sellest, mis võib olla kõige tervistkahjustavam me toidulaua juures (peale suhkru), siis see on köögivilja vähene tarbimine. Käsi püsti, kes sööb iga päev vähemalt 300 grammi köögivilja? Või 400-500 grammi nagu näiteks ma ise olen endale igapäevaselt sisse harjutanud? Kahjuks uuringutest tean, et olen väga suur erand. Kui peaksin ühel päeval mõnda südame-veresoonkonnahaigusesse surema, siis vähemalt teate, et mul oli ülihea elukvaliteet (super toidulaud, palju liikumist ja rõõmus meel), aga äärmiselt kehv algmaterjal 😀

FacebookTwitterEmail