Kuidas rahva tervis paremaks saaks?

Olen seoses õpingutega palju juurelnud, et mis see kaasaegne tervisedendus õieti on. Et kui WHO defineerib tervist kui täielikku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit, mitte ainult haiguse või põduruse puudumist, siis võiks see olla igasuguse tervisedenduse eesmärk, aga millist teed pidi sinna liikuda?

Ma ehk ei oska täpselt määratleda, mis see tervisedendus õieti on, küll aga tean rääkida, mis see ei ole. Kaasaegne tervisedendus ei tohiks olla projektipõhine nagu ta meil täna paraku enamasti on. Tervisedendus ei ole lühikeste jätkusuutmatute projektide elluviimine, mis sisuliselt on ürituste korraldamine. Kui ma vaatan täna töökuulutustest, et mis oskusi tervisedendajalt oodatakse, siis võiks siin tervisedendaja ja kultuuritöötaja vahele tõmmata võrdusmärgi, sest omavalitsused eeldavad, et tervisedendaja hakkab kirjutama projekte ja nende läbi saadud rahakesega korraldama terviseüritusi. Nii on paraku me riigis pikka aega tervist edendatud, aga ma küsiks, et kus on siis see tervis? Kui juba ligi paarkümmend aastat on asju projektipõhiselt aetud, aga näiteks me lapsed aina paksenevad ja diabeetikute hulk suureneb järjekindlalt, tähendab see, et midagi on pildil väga valesti.

Toda eelmises lõigus kirjeldatud olukorda silmas pidades leian, et seni kuni mõtteviis ei muutu ja suurt pilti nägema ei hakata, ei ole võimalik omavalitsuste tasandil suuremat rahva tervise huvides ära teha. Aga vähemalt üks oluline valdkond on, mis ei ole projektipõhine ja mida annab paremini korraldada – see on lasteaedade ja koolide toitlustus. Hetkel on olukord selline, et neis omavalitsustes, kus on mindud mugavuse teed ja sõlmitud leping mõne suure toitlustusketiga, on lasteasutuste toit käinud alla, laste menüüd on täis liigselt süsivesikuid ja suhkrut, napib häid valke ja rasvu (Eesti Ekspress sellest hiljuti ka põhjalikult kirjutas, kuidas isegi ahjukartulid kaloraaži nimel suhkruga üle valatakse). Tervisedendaja asi peaks olema juhtida protsessid sinnamaani, et lasteasutustes oleks igapäevaste magustoitude ja küpsetiste asemel puuviljad ja erinevaid köögivilju (mitte kokkusegatuna, las laps segab ja valib ise) serveeritaks sellisel hulgal nagu riiklikud toitumissoovitused seda ette näevad. Need samad riiklikud soovitused, muide, ei võimaldagi lastele iga päev suhkrurohkeid magustoite pakkuda, ometi toda soovitust järjekindlalt me lasteasutustes eiratakse (vaata toidupüramiidi!).

Laste toitlustus on rahvatervise seisukohast absoluutselt kõige esmane, tõeline baasasi.

Liikumine on rahvatervises olulisuselt kindlalt teisel kohal ja ka siin ma näen, et meil ei ole mingit kasu paarist suurest jooksu- ja kõnniürituse sutsakast. See ajab küll rahva korraks õue liigutama, aga reeglina need samad inimesed igapäevaselt piisavalt ei liigu. Asi, millest oleks kasu, on tingimuste loomine, liikumiseks sobiva keskkonna eest hoolitsemine. Kui me ei suuda oma kergteid aastaringselt puhtana hoida ega taga nendel valgustust pimedal ajal, võtab ikkagi inimene auto ja sõidab sellega tööle mitte ei lähe jala. Tervislik liikumine ei tähenda paar korda nädalas spordisaalis rassimist. Liikumine on hea meile siis, kui saame seda harrastada iga päev piisaval hulgal.

Et tingimused kasvõi mu enda kodulinnas liikumist ei soodusta, tean omast käest. Alles hiljuti kukkusin keset kõnniteed sirgelt selili, sest lihtsalt nii libe oli, lumi oli lükkamata ja lume all jää. Et talvel ohtlikku libedust ei tekiks, tuleb kergteed lumest õigel ajal puhtaks lükata, mitte oodata, et kohe tuleb nagunii sula ja sulatab kõik ära. Kui teid lumest puhtaks ei tehta, siis sulailm muudab lume jääks. Jää peale puistatud graniit (mida ka alati ei ole) jääb sinna lahtiselt ja libiseb koos saapaga, sellest pole kiilasjääl palju abi. Olen tänavu talvel mitmel korral pidanud oma hommikuse spordiringi ära jätma ja naabertänavast tagasi keeranud lihtsalt sellepärast, et teed pole õigel ajal hooldatud. Olen ka mitmel hommikul läinud selle tõttu tööle autoga mitte jala. Just jalgsi liikumist peaks üks omavalitsus soodustama ja propageerima.

Lisaks on me igapäevas hulk väikseid asju, millega harjume, kuigi ei tohiks. Näiteks oli alles paar nädalat tagasi e-koolis taustapildiks foto kenadest isuäratavatest maiustustest. No ja mis siis, võiksime küsida, eks! Aga kujutage nüüd ette olukorda, kus kõik Eesti koolides käivad lapsed on sunnitud seda muhvinite ja präänikutega pilti vaatama mitu korda päevas, kuude kaupa. E-kool ei ole mingi vabatahtlik asi, lapsed peavad seda päeva jooksul kordi ja kordi avama ning sealt vaatab iga kord vastu ahvatlev maiustuste pilt. Lapsed on maiad, me teame, ja nad saavad ka nüüdsel ajal suhkrut liiga palju, ka seda me teame. Lehvitada päev läbi lapse silme ees maiustustega pilti on sama nagu alkohoolik peaks iga päev tööle või koju jalutama alkoholiriiulite vahelt. Mis sõnumi selline maiustuste eksponeerimine meie lastele annab? On ju teada, kuidas inimene käitub, kui näeb ühte ja sama reklaami tihedates kordustes. Alkoholireklaamile me tõmbame pidurit, aga e-kooli kaudu reklaamime lastele, keda tahame suunata vähem maiustama, pidevalt maiustusi.

Kirjutasin sellest probleemist e-kooli juhile ja ta tunnistas, et tõepoolest pildivalik pole just kõige paremini õnnestunud ja lubas, et nad on edaspidi tähelepanelikumad. Täna e-kooli lehele minnes vaatavad sealt vastu kenad talvepildid ja sportlikud talvised tegevused. Puhas rõõm! Selliseid väikeseid sõnumeid on me argipäev täis, tuleb ainult lahtiste silmadega ringi käia ja tegutseda, kui näed, et miski väga valesti on. Mu meelest on tervisedendaja töö üks osa neid asju märgata ja reageerida.

Eelpool kirjeldatud e-kooli lugu on mu meelest hea rohujuuretasandi näide. Olles omavalitsuste tänase tervisedenduse suhtes skeptiline, leian, et suured muutused peaksid algama hoopiski nii rohujuuretasandilt kui riigi tasandilt. Et iga väike putukas, kes vähegi asja jagab, võtaks vaevaks rohukõrsi eest nihutada ja et riik kõpitseks korda oma seadused ja määrused, mis reguleerivad nii lasteasutuste kui haiglate ja hoolekandeasutuste toitlustamist. Mu meelest on kõige kohatum lause üldse see, et aga meil ei ole ju raha ja mis see kõik maksab. Võin näiteks tuua kasvõi diabeetikute toitlustamise – kui riiklikud soovitused neile oleks täna teaduspõhised ja kõik toitlustajad teaksid, kui vähe diabeetik tegelikult süsivesikuid süüa võib ja mis on üldse see õige päristoit, hoiaksime ravirahadelt kokku kirjeldamatult suured summad. Tehkem!

 

FacebookTwitterEmail