Haiglatoidust riigitelevisioonis

Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust Pealtnägija toimetaja Anna Pihl ettepanekuga rääkida saates haiglatoidust, mida diabeetikutele pakutakse. Ta oli lugenud mu artiklit, kus haigla diabeedimenüüd katastroofiks nimetan. Rääkisime pikalt telefonis ja saatsin ka infot lisaks kirja teel, aga leidsin, et ma pole õige inimene ekraanile minema (ma pole diabeetik, õpingud on pooleli jne). Lükkasin tanki Angela, kes on kõige motiveeritum diabeetik, keda tunnen ja kes on omal nahal kogenud nii seda, kuidas süsivesikurohke menüüga pole võimalik veresuhkrut stabiilsena hoida kui ka head enesetunnet üliväheste süsivesikutega toidust.

Saade pidi algselt olema vähihaigete toitlustamisest, aga taheti teemat laiendada ja kaasata ka diabeetikud. Mina muidugi rõõmustasin, et ometi ükskord võetakse vaatluse alla haiglate kohutavad süsivesikurohked menüüd ja räägitakse sellest, milline toit tegelikult vähi- ja diabeedipatsiendi ravi toetab (tervislik menüü on neil üsna sarnane, sest vähirakud toituvad glükoosist). Aga võta näpust – fookus oli täiesti teine. Esiteks ei mahtunud diabeediosa üldse saatesse ja lubati, et seda näidatakse hiljem AK-s. Pealtnägijas keskenduti Eesti Einele, tümitati selle omanikku ja esitleti kokkade ebaõnnestunud üllitisi, aga toda 2002. aastast pärinevat määrust, mis patsientide menüüdele reeglid ette kirjutab, mainis Mihkel Kärmas põgusalt alles lõpus.

Vaatasin Pealtnägijat suure hämmastusega, sest saate tegijad justkui polnud aru saanud, kust maalt tegelikult viga sisse jooksma hakkab. Või siis oli vaja ekraanile tuua see, mis massid rohkem kihama paneb. Väga kahju, et teemat nii pealiskaudselt käsitleti ja jäeti mulje, et tegelikult oleks meil haiglate toiduga kõik hästi, kui ainult toitlustaja oleks tasemel ja raha oleks rohkem. See ei ole tõsi! Viga algab sotsiaalministeeriumist, kus ei paista olevat ei kompetentsi ega ka tahet asja muuta, sest millega muidu seletada, et rohkem kui 16 aastat vana määrus, mis haiglate ja hoolekandeasutuste toitlustust reguleerib, ikka veel kehtib? See määrus eirab täielikult teaduslikult tõestatud seisukohti, on ajast ja arust ja otse öeldes – diabeetikutele ka tervist kahjustav.

Esitasin koos õpingukaaslastega sotsiaalministeeriumile määruse aegumise kohta märgukirja juba poolteist aastat tagasi, aga tänaseni ei ole mitte midagi muutunud. Oma ülikoolist kuulsin kevadel, et on siiski kokku kutsutud üks komisjon, kes sellega tegeleb ühe mu endise õppejõu eestvedamisel. Kui see on tõsi, siis ei saa uuest määrusest palju loota, sest hoiak on selline, et “üliväheste süsivesikutega menüü ei ole neile näidustatud.” Nii väitis kliinilisele toitmisele spetsialiseerunud arst AK-s.  Masendav.

Olen naiivselt arvanud, et meie elu dikteerivaid seadusi ja määrusi koostatakse lähtudes teaduslikult tõestatud faktidest, eriti mis puudutab meditsiini valdkonda, aga paistab, et enda uurimustega kurssi viimine on liialt aega ja vaeva nõudev. Lihtsam on kopeerida teiste riikide tehtut, mis omakorda tihtipeale ei ole teaduspõhine. Kahjuks on ka akadeemilises maailmas vigaste faktide kopeerimine levinud. Diabeedi haldamise koha pealt on see suurim viga, mida üldse teha saab, sest kui jätkuvalt kuulutatakse, et diabeetik võib kõike süüa ja eelkõige täisteratooteid (mis veresuhkrud kõrgustesse lennutavad), kui riiklikult nähakse ette diabeetikule süsivesikuid päevas 150 kuni 300 grammi, siis… Siis me oleme väga haiged ja viime oma riigi ravikulud taevastesse kõrgustesse.

Positiivset oli AK-s nii palju, et Angela sai välja öelda, et mitte 300 vaid 50 grammi süsivesikuid päevas on see, mis tagab diabeetikule parima glükeemilise kontrolli. Kui räägime 1. tüüpi diabeedist, siis võib mõnele sobida ka 70 või isegi kuni 100 grammi päevas, aga kindlasti mitte rohkem. 2. tüüpi diabeediga patsiendile on süsivesikute alla 50 grammi hoidmine hädavajalik. Ma väga loodan, et kes iganes diabeetikutest AK-d vaatas, märkas Angela öeldut ja et mõnelgi niiöelda lambike põlema läks. Sest see, kuidas meie diabeetikuid teadmatuses hoitakse, neile toidu kohta tervist kahjustavaid valesid räägitakse, on äärmiselt masendav.

Selle kohta, mida nüüd kirjutan, peaksin ehk isegi eraldi postituse tegema… See on patsiendi usaldus arsti ja kogu meditsiinisüsteemi vastu. Päris kõigutamatu usaldus, ausalt öeldes. Äsja diagnoosi saanuna ei suutnud Angela kodus oma veresuhkrut süstitava insuliini ja leivaühikute rehkendamisega stabiilsena hoida ja oli väga rõõmus, kui esimest korda diabeetikuna haiglasse sattudes nägi oma toidukandikul silti D250. See jättis mulje, et tema diagnoosile on mõeldud ja ta tõesti uskus, et haiglas pakutav toit on see, millega ta viimaks oma suhkrud korda saab. Paraku oli see suur pettumus – glükoosikõver hüppas haiglatoidul täpselt sama hullusti kui kodusel söögil olles.

Kohe, kui hakatakse rääkima, et toidu kvaliteeti peab tõstma, hakkab peale üks raha jutt. Millegipärast kujutatakse ette, et kõik makaronid ja kartulid tuleb asendada valkudega, mis teeb menüüd oluliselt kallimaks. See on laialt levinud mõttemuster. Tegelikult on see, mille osakaalu tuleb kordades tõsta, hoopis köögivili. Nii terve kui haige inimese toidulaud peaks koosnema peamiselt köögiviljast, mis pole sugugi kallis ja mille pikaajaline tarbimine meid tervena hoiab ja jällegi – säästab raviraha.

Me usaldame süsteemi, aga süsteem on vigane. On palju haigusi, mille ravi algab toidulaualt ja ometi meil Eestis isegi ei koolitata dietolooge. Meie haiglates ei ole enamasti ka toitumisnõustajaid, sest selline ametikoht ei ole riiklikult rahastatud. Toitumisnõustaja ametinimetus on meil mu meelest üldse ära lörtsitud, sest nimetatud tegelaste hulgas lokkab diletantlus. Kõige värskemast 2. tüüpi diabeedi ravijuhendist jäeti toitumissoovitused sellepärast välja, et meil väidetavalt ei ole kompetentsi (selle fakti tõestuseks on mul olemas kirjavahetus). Ometi on meie ülikoolides vajalikud teadmised olemas, miks need siis ei jõua ministeeriumidesse ja sealt edasi me igapäevaellu?

EDIT: kommenteerimine on suletud spämmirünnaku tõttu

FacebookTwitterEmail

One thought on “Haiglatoidust riigitelevisioonis”

  1. Nagu arvata oligi, hindavad Pealtnägija vaatajad nende FB lehel haiglatoitu skaalal hea/halb. Ehk et mingit sisulist diskussiooni see saade tekitada ei suutnud ja haiguspuhusest toitumisest ei räägita üldse. Hea siiski, et teema vähemalt korra on avalikkuse ees üles kerkinud, ehk hoiab see seotud asjapulgad paremini joonel.

Kommenteerimine on suletud.