Insuliin ja rasvmaks

See lugu on refereering Kanada nefroloogi Jason Fungi artiklist Insulin and Fatty Liver Disease.

Dr Alfred Frohlich Viini Ülikoolist oli esimene, kes hakkas lahti harutama rasvumise neuro-hormonaalset  tausta juba 1890. aastal. Ta kirjeldas noort poissi, kes ootamatult kiiresti rasvus pärast seda, kui tal oli diagnoositud kahjustus aju hüpotalamuse piirkonnas. Kaugemas tulevikus sai kinnitust fakt, et hüpotalamuse kahjustus viib inimese kontrollimatu kaalutõusuni, see piirkond nimetati inimese energiatasakaalu võtmeregulaatoriks.

Rottidel ja teistel loomadel võib hüpotalamuse kahjustus viia täitmatu isu tekkimise ja rasvumiseni. Aga uurijad märkasid kiiresti veel midagi – kõigil neil loomadel olid tõsised maksakahjustused. Vaadates tagasi põlvkondade kaupa rasvunud hiirtele, märkasid nad samasuguseid muutusi maksas. Nad imestasid, mida on maksal üldse rasvumisega tegemist?

Esmakordselt 1952. aastal viis dr Samuel Zelman kokku seose maksa kahjustumise ja rasvumise vahel. Ta jälgis rasvmaksa ühel haigla töötajal, kes jõi iga päev kakskümmend pudelit Coca-Colat. Rasvmaks oli sel ajal juba hästi tuntud alkoholist põhjustatud kahjustusena, aga see patsient ei tarvitanud alkoholi. Et rasvumine võib tekitada täpselt samasuguse maksakahjustuse, oli tol ajal teadmata. Zelman, olles teadlik loomadega tehtud katsete tulemustest, veetis mitu järgmist aastat jälgides veel kahtkümmet rasvunud patsienti, kes polnud alkohoolikud, kuid kelle maksad olid siiski kahjustunud. Üks imelik seos, mida ta märkas, oli, et kõik nad eelistasid ühtmoodi süsivesikuterikast toitu.

Rasvmaks patsientidel, kes ei ole alkohoolikud

Umbes 30 aastat hiljem, 1980. aastal kirjeldasid dr Ludwig ja tema kolleegid Mayo Kliinikust sama asja. Kahekümnel patsiendil oli välja arenenud rasvmaks, sarnane sellele nagu on alkohoolikutel, kuigi nad polnud alkohoolikud.  See haigus nimetati mittealkohoolseks steatohepatiidiks. Kõiki neid patsiente ühendas see, et nad olid rasvunud ja neil esinesid rasvumisega seotud haigused nagu näiteks 2. tüüpi diabeet. Haigust, mille puhul maks on rasvunud ilma otsese maksakahjustuseta, nimetatakse mittealkohoolseks maksa rasvumiseks (mittealkohoolne rasvmaks). Kui vanasti arstid ei uskunud, et rasvmaksaga patsient ei ole alkohoolik, siis tänapäeval, kui patsiendil on raskusi kaalu kaotamisega “söö vähem ja liigu rohkem” meetodiga, kahtlustavad arstid neid valetamises. Selle asemel, et aktsepteerida kibedat fakti – see dieet lihtsalt ei tööta. Tolle igivana mängu nimi on “Süüdista ohvrit.”

Uurijad on kinnitanud, et rasvumise, insuliiniresistentsuse ja rasvmaksa vahel on erakordselt tugev seos. Rasvunutel esineb kuni viisteist korda sagedamini rasvmaksa. Isegi ilma diabeedita on insuliiniresistentsete maksas rasva tase kõrgem. Need kolm haigust on tihedalt omavahel seotud – kus esineb üks, sealt leiad tihti ka teised.

Maksa steatoos – rasva deponeerumine maksa, kus ta olla ei tohiks, on kindlalt üks olulisemaid insuliiniresistentsuse markereid. Insuliiniresistentsuse tase on otseselt seotud rasva hulgaga maksas. Kasvavad alaniini transaminaasi tasemed, mis on maksakahjustuse veremarker, on rasvunud lastel otseselt seotud insuliiniresistentsusega ja 2. tüüpi diabeedi väljaarenemisega. Isegi rasvumisest sõltumatult on rasvunud maksa esinemine seotud eeldiabeediga, insuliiniresistentsusega ja pankrease beetarakkude funktsiooni kahjustumisega.

Rasvmaksa esinemine nii lastel kui täiskasvanutel on kasvanud ärevakstegeva kiirusega. See on Lääne maailmas kõige tavalisem maksa ensüümide kõrvalekallete ja krooniliste maksahaiguste põhjustaja. Rasvmaks esineb 2/3 neist, kellel on diagnoositud rasvumine. Ennustatakse, et rasvmaks saab Lääne maailmas peamiseks maksatsirroosi põhjustajaks. Ta on juba saanud maksa transplatatsiooni peamiseks indikaatoriks. Põhja-Ameerikas on rasvmaksa esinemine prognoosi kohaselt 23%. See on tõsiselt hirmutav epideemia. Ühe põlvkonna jooksul on rasvmaks muutunud Põhja-Ameerikas tundmatust haigusest, millel isegi nime polnud,  üheks kõige levinumaks maksakahjustuse põhjustajaks.

Rasvmaks kui põhiteema

Maksal on keskne roll energia salvestamisel ja produktsioonil. Peale peensooles imendumist transporditakse toitained maksa. Kuna keharasv on esmane toiduenergia talletamise koht, on väike ime, et rasvade talletamise häired on nii lähedalt maksaga seotud.

Insuliin transpordib glükoosi maksarakkudesse, piltlikult öeldes täites need. Kõik üleliigne glükoos muudetakse maksas rasvaks. Liiga palju glükoosi ja liiga palju insuliini pikema aja jooksul viib maksa rasvumiseni.

Insuliiniresistentsus on selline üleküllastumise nähtus, kus glükoosil on võimatu rakkudesse siseneda, sest rakkudes on juba liiga palju glükoosi. Rasvmaks, mis on rakkude ületäitumise tagajärg, tekitab insuliiniresistentsust. See tsükkel toimub järgmiselt: hüperinsulineemia tekitab maksa rasvumist -> rasvunud maks tekitab insuliiniresistentsust -> insuliiniresistentsus viib kompensatoorse hüperinsulineemiani. Hüperinsulineemia tekitab insuliiniresistentsust ja on samas selle ringluse algne põhjustaja.

Rasvmaks viib 2. tüüpi diabeedini

Rasvmaksa seos insuliiniresistentsuse, eeldiabeedi ja väljaarenenud diabeediga isegi rasvumisest sõltumatult on ilmne. See seos esineb olenemata etnilisest grupist kõikjal üle ilma.

Oluline tahk insuliiniresistentsuse väljaarenemisel ei ole mitte rasvumine, vaid rasva talletamine maksa, kus see ei peaks olema. Siin peitub ka põhjus, miks ka kehamassiindeksi järgi alakaalulisteks hinnatud patsientidel esineb 2. tüüpi diabeeti.  Üldine rasvumine mängib väiksemat rolli kui see rasv, mis on kogunenud siseorganite ja maksa ümber. Selline siseorganite rasvumine on metaboolse sündroomi ja 2. tüüpi diabeedi üks karakteristikuid.

Rasval, mis on kogunenud naha alla ja mis mõjutab kehakaalu ja kehamassiindeksit, näib olevat väike mõju terviseseisundile. See ei näe ilus välja, aga paistab siiski olevat ainevahetuse seisukohast ohutu. USA-s tehtud uuringu kohaselt ei paranda operatsioonid, millega eemaldatakse suur osa keharasvast, patsiendi tervist. Ei ole täheldatud mingit märkimisväärset kasu vere glükoositasemele, isnuliiniresistentsusele, põletikumarkeritele või rasvade profiilile.

Erinevalt operatsioonide tulemustest on toitumise muutmise kaudu kaalu alandamisel tugev metaboolseid karakteristikuid parandav mõju. Toitumise muutmisega on võimalik vähendada nii nahaalust, vistseraalset kui ka maksa ümber kogunenud rasva, samas kui rasvaeemaldusoperatsiooniga vähendatakse ainult nahaalust rasva.

Vistseraalne rasv (siseorganite ümber kogunenud rasv – Ü.R.) on peamine diabeedi, düslipideemia ja südamehaiguste ennustaja, samas kui üldine rasvumine ei pruugi seda olla.

Rasv, mis koguneb mitte ainult maksa ümber vaid ka teiste siseorganite ümber, mängib haigestumise juures peamist rolli. Rasvunud maks ennustab 2. tüüpi diabeeti haigestumist tihti umbes kümne aasta pärast. Isegi ainult 2-kilogrammine kaalutõus hakkab tekitama häireid, vähendades HDL-kolesterooli taset. Kõrge vererõhk, rasvmaks, kõrge triglütseriidide tase on järgmised sümptomid, mis ilmnevad, kõrge veresuhkrutase tuleb alles viimasena.

Üks uurimus kinnitab, et rasvmaks ja kõrgenenud triglütseriidide tase ennustavad 2. tüüpi diabeeti haigestumist hiljemalt 18 kuu pärast. Samas on ainult väikesel osal rasvmaksaga patsientidel täielikult väljaarenenud metaboolne sündroom. Krooniline insuliini liig läbi mitmekümne aasta viib aina suurema hulga rasva talletamiseni maksa. Glükoosiga ületäidetud rasvunud maks tekitab insuliiniresistentsuse.

Erinevalt 2. tüüpi diabeedist on 1. tüüpi diabeedi puhul organismi insuliinitase ekstreemselt madal ja maksa rasvatase on normaalsest madalam. See on väga tugev tõestus asjaolule, et insuliinitase on rasvmaksa väljaarenemise võtmetegur. Insuliin juhib rasva tootmist maksas ja madal insuliinitase viib maksa rasvahulga vähenemisele.

FacebookTwitterEmail

6 thoughts on “Insuliin ja rasvmaks”

  1. Nii kahju et ei saanud enam kommenteerida ühe augustikuu postituse alla. Minu järgnev kommentaar v6ib olla selline mis pole nii otseselt asjasse puutuv selle postituse all seega vabandan, aga lihtsalt tundsin et pean midagi kirjutama. Vaatasin sinu blogis natukene ringi ja tore on muidugi see, et postitused on mitmekylgsed ja lähenevad väga erinevate nurkade alt sellele mis puudutab kaalu, söömist ja yleyldse k6ike sellega seonduvat. Igate pidi v6ib otsida ja leida p6hjendusi sellele miks keegi rasvunud v6i lihtsalt väheke ylekaaluline on. Ja mind natukene jäi siiski kummitama sinu blogis ja kommentaarides läbiv joon mis oli, et paks kohe kindlasti ei ole see kes kogu aeg sööb ja sööb ebatervislikult. Keegi suutis tulla välja isegi kommentaariga, et ylekaalulised tarbivad isegi vähem kaloreid kui normaalses kaalus v6i alakaalus inimesed. Ma kohe nii tahaks vastu vaielda sellele, et inimene ei ole paks söömisest vaid k6ige muu pärast. Loomulikult ma täiesti saan aru sellest, et 40+ vanuses ei ole enam nii kerge saledat joont hoida, ainevahetus aeglustunud jne. Ja ma usun seda olles ise veel 28 aastane. Kuid ma lihtsalt pean ytlema et mind ei veena see kui tänapäeval noored ja lausa lapsed ning kogu perekonnad on märgatavas ylekaalus. Ja yks asi mis ma olen tähele pannud- kiirtoidukohad poolenisti täis paksukesi, poes on paksukestel alati korvis mingi ebatervislik asi ja tihtipeale nende kogu toidukorv ongi ebatervislik. Kui laps on rasvunud siis suure t6enäosusega on seda ka lapse vanemad, sest pere toitumisharjumused. Ma olen vaadanud kaalulangetussaateid ja ma pole veel siiamaani veel näinud et keegi ylekaaluline oma kylmkapis hoiaks suuremas osas tervislikku toitu, ei, need on alati eranditult täis olnud valmistoite, magusat ja k6ike muud ebatervislikku. Nad hakkavad oksele m6ttest syya juurvilja v6i isegi puuvilja. Ylekaaluliste toitumine on ka tihti ebakorrapärane, esimesel päeva poolel ei sööda midagi ja siis teises pooles hakatakse 6gima nii et seda nägu. Enda töökohtades olen tähele pannud, et l6una- ja kohvipauside ajal paksukesed söövad alati seda koogikest ja saiakest. Pigem peenikesed jätavad v6tmata v6i ei söö nii tihti. Seega kokkuv6tvalt mina ei hakka uskuma, et ylekaalulised inimesed ei p6hjustaks seda endale söömisega, vähemalt suuremas osas igal juhul.
    Vabandan, et olen m6ned täpitähed asendanud muude märkidega, ei ela Eestis ja klaviatuur ei lase neid trykkida. Pole j6udnud ka seadistada veel.

    1. Olen enam-vähem kõigega nõus, mis siin kommentaaris kirjas on. Kuna püüan rangelt teaduspõhist joont ajada, siis ka see fakt, et rasvunud tarbivad vähem toiduenergiat kui kergelt ülekaalulised ja normaalkaalus inimesed, on võetud rahvastiku toitumise uuringust 2014. Olen ka rõhutanud seda, et liigsöömine teeb varem või hiljem paksuks ja haigeks, aga samas püüan selgitada, et ei tohi panna kõiki ülekaalulisi samasse kasti. Üks asi, mis tuleb me ühiskonnas ära lõpetada, on süüdistamine ja stigmatiseerimine.

  2. Lisan veel, et minu tähelepanekute kohaselt enamus inimesi üldse ei pööra tähelepanu sellele mida söövad ega mõtle üldse, kas toit, mis suust sisse läheb on hea või halb, kas seda on liiga palju või vähe. Söömine on nauding ja inimõigus. Rasvunud inimesed tihtipeale on endale siiski teadvustanud probleemi ja eriti just naised ei taha paksud olla, sellest ilmselt ka nii vähene toiduenergia tarbimine just rasvunute puhul. Neil paraku on 80% juhtudel väljaarenenud insuliiniresistentsus ja negatiivse energiabilansi teooria selliste peal kahjuks tõesti enam ei tööta.

  3. Ma avaldan ka arvamust, seda ainult oma kogemuste põhjal. Olen ülekaaluline 57 aastane naine. Noorena kõhn just polnud, aga ka mitte paks, pigem selline keskmine. Elu jooksul kosusin tasapisi, mitu korda alandasin kaalu kaalujälgijate rühmas, aga kõik kaotatud kilod tulid tagasi ja rohkemgi veel. Minu puhul on asi olnud ülesöömises, erinevaid põhjuseid oli kerge leida. Küll stress, küll lohutus, küll lihtsalt mõnulemine jne. Jõudsin omadega sinna, et kolmekohaline number polnud enam kaugel ja eeldiabeet käes. Arsti sõnul nii jätkates oleksin paari aasta pärast diabeetik. Olen olnud mures juba aastaid, uurinud lõputult igasuguseid toitumisi, katsetanud korduvalt erinevaid variante, taimetoitlusest karnivoorluseni, LCHF ja Ketot, miski pole minu jaoks olnud jätkusuutlik. Isud on võimutsenud ja ma ei suutnud ennast kuigi kaua ohjeldada. Tunne oli selline, et minus on miski, mis on tahtest tugevam. Ja mida rohkem ma sõin, seda rohkem tahtsin, oli tekkinud täiesti haige värk. Ma ei tea, kas see oli sõltuvus, hormoonide tasakaalutus või veel miski muu, aga ohjata ma seda ei suutnud. Mul olid vahel sellised söömasööstud nagu tahaksin end surnuks süüa. Viimati sattusin oma otsingutega Jason Fungi ja vahelduva paastumise juurde. Eelarvamusega hakkasin seda teemat uurima. Mulle tundus võimatuna olla juba näiteks 1 päev täiesti söömata, pikemast paastumisest rääkimata. Aga ahastus oli juba suur. Tellisin endale Jason Fungi raamatu ja pusisin inglise keeles lugeda, lõpuks katsetasin enda peal ning oh imet küll, paastumine ongi minu jaoks tunduvalt lihtsam kui vähe söömine. Hetkel teen juba mitmendat korda 42-46 tundi paastu vaheldumisi süsivesikuvaese toitumisega 1 x päevas ja ma olen rahul ning lootusrikas. Mida ma aga oma teekonnal õppisin, oli see, et ehk ei olegi nii tähtis, kas sööme taimi või liha, kõige tähtsam on vähem süüa. See ei ole alati lihtne. Ma otsisin vastuseid valest kohast. Aga kui oled ennast juba nii palju kahjustanud ja sisemiselt rikkis nagu mina, siis sa lihtsalt ei suudagi ennast kontrollida. Aga imelikul kombel paastuda suudan ja usun, et see on minu pääsetee. Oleks ma seda varem teadnud!

    1. Vot paastumine on üks asi mille poolt olen kahe käega 🙂 sellel on imeline mõju kehale. Olen ise mitu korda teinud 3-5 päevaseid paaste. Peale esimest paastu sain lahti enda magusasõltuvusest. Ja nii on et kergem on juba täielikult olla söòmata ehk paastuda kui süüa vähe. Mõtlen ise ka et peaks hakkama nädalas korra tegema veepäevasid.

  4. Mari, tean omast käest, et paastumine teeb imet ja teebki seda just hormoonide tasakaalustamise kaudu. Ma ise teen 24-tunniseid paaste mitu korda nädalas ja kui olla süsivesikuvaesel menüül, siis sellise paastuga lülitub keha kiiresti rasvaküttele, ketoosis olles kaovad isud, paraneb keha insuliinitundlikkus ja hakkab ka kaal tasapisi langema. Mul endal söömasööstude kogemust küll pole, aga kuna olen insuliiniresistentne, siis isegi kõigi arvutuste järgi negatiivse energiabilansiga kippus mu kaal tõusma. Rasvumine on hormonaalne probleem ja ka söömasööstu juhivad hormoonid, mitte nõrk iseloom. Inimestel, kellel hormoonid tasakaalus ja kelle peal töötab “kalorid sisse, kalorid välja” kaalulangetamine või hoidmine, on seda üliraske uskuda, et pelgalt tahtejõuga on mõnel puht võimatu kaalu langetada. Mul siin postituses on lühidalt kirjeldatud hormoonide rolli: http://www.diabeetik.ee/?p=352

Kommenteerimine on suletud.