Artikkel, mida mitte keegi avaldada ei julgenud

Kirjutasin suvel artikli diabeetiku toitumisest ja pakkusin seda esialgu Maalehele, kes lubas ka kindlasti avaldada selle oma tervisekülgedel. Ootasin ja ootasin, et ilmub, kuni viimaks anti teada, et Maaleht on kontseptsiooni muutnud ja lõpetas terviselisa üllitamise. Peale seda on mu lugu mööda erinevaid toimetusi ringi kapanud ja isegi need, kes esialgu ütlesid, et avaldavad, on hiljem vabandanud, et peale endokrinoloogidega konsulteerimist nad seda siiski ei tee.

Kõige viimasena saatsin artikli Med24 toimetusse. Sain sealselt toimetajalt sellise vastuse: “Suur tänu põneva artikli eest! Oleme selle avaldamisest väga huvitatud, ent võtame enne veel sinna juurde ühe arsti kommentaari. Kui artikkel on üleval, saadan Teile selle lingi!” Rõõmustasin, et viimaks ometi jõuan oma sõnumiga arstide ja diabeediõdedeni, aga peale mitmete kirjade vahetamist nad viimaks siiski keeldusid mu lugu avaldamast. Olin saanud ühelt TÜ dotsendilt artiklile palju kriitikat (mitte sisulist, vaid ainult vormilist), mille kõik tunnistasin õigeks ja muutsin loo akadeemilisemaks. Kuna artikkel oli kirjutatud algselt Maalehele ja pidi jõudma tavalise lihtsa inimeseni, oli selles üksjagu emotsiooni. Pidin loost välja võtma ka viite siinsele blogile ega tohtinud kirjeldada ei enda ega ühegi diabeetiku kogemust väheste süsivesikutega menüül olles. Mulle heideti ette kallutatust ühe kindla toitumisviisi poole (LCHF, mis ainus diabeetikule sobiv söömisviis olenemata sellest, kuhupoole mina kallutatud olen). Olin täiesti kindel, et sellisel kujul nagu see artikkel nüüd siia kopeeritud on, sobib see ka arstidele lugeda anda, aga täna tuli toimetajalt äraütlemine: “Kuna meil ei ole hetkel antud artiklile lisada asjakohast arsti kommentaari, ei saa me seda artiklit meditsiiniportaalis avaldada.”

Ma pole mingi rumal inimene, saan ju aru, et keeldumise põhjus on muus. Olen Med24 kauaaegne lugeja, sellepärast tean, et sinna portaali on kõlvanud avaldamiseks isegi sellised asjad, mis sugugi teaduspõhised ei ole (näiteks mõne alternatiivmeditsiini propageeriva raamatu tutvustused), aga kui kirjutab arst, siis on sellised asjad sobivad. Mina olen teinud uurimistööd ja suudan oma väited teadustöödega põhjendada ja ometi ei avaldata mu lugu.

Küsisin täna endalt, kas ma olen solvunud? Tegelikult mitte. Aga ma olen kurb, et meie meditsiinisüsteem on nii tugevalt ravimipõhine, et seal töötavad inimesed takistavad teaduspõhiste toitumissoovituste jõudmist diabeetikuteni. Võin vaid loota, et ühel päeval on neil piinlik oma rumaluse või mõnel juhul ka kasuahnuse pärast.

Aga siin see lugu on:

DIABEEDI RAVI ALGAB TOIDULAUALT

Seoses tervisejuhiks õppimisega Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledžis uurisin, millist toitumisalast nõu antakse meie 2. tüüpi diabeetikutele. Trükised, mida perearstikeskustest ning haiglate ja diabeediliidu kodulehtedelt internetist leida võib, sisaldavad nõuandeid, mis sobivad tervele inimesele, diabeetikutel on aga neis soovitatud süsivesikute kogusega väga raske oma veresuhkrut kontrolli all hoida. Kõik infomaterjalid, mis meil Eestis diabeetiku toitumist käsitlevad, soovitavad, et 55 – 60% päevasest energiahulgast peab tulema süsivesikutest, seda väitis ka kuni viimase ajani kasutusel olnud 2. tüüpi diabeedi ravijuhend aastast 2008.

Tänased toitumissoovitused on aegunud

Viimase kümne aasta jooksul on tehtud ridamisi uuringuid, mis tõestavad, et 2. tüüpi diabeetikule on parim 20-50 grammi süsivesikuid sisaldav päevamenüü, mis tagab vere glükoositaseme languse, stabiilse suurte kõikumisteta veresuhkrunäidu ja ravimikoguste vähenemise ning hoiab eemal hüpoglükeemia ohu. Samas võime lugeda Eesti Diabeediliidu poolt alles möödunud aastal välja antud trükisest „Diabeetiku toiduvalik”, et sobilik on 235 grammi süsivesikuid päevas. Sama väljaanne soovitab vahepaladeks magusaid küpsetisi ja suhkrurikkaid puuvilju, mis peaksid olema diabeetiku menüüst täielikult välistatud. Ka meie haiglate diabeetikutele mõeldud menüüdes tuleb keskmiselt 50% päevaenergiast süsivesikutest, mis on umbes 250 grammi süsivesikuid päevas.

Diabeediravis on oluline hoida vere glükoositase normi piires, kuid kui inimene oma toitumist ei muuda, siis ravimikogused aastatega suurenevad, veresuhkrut on keeruline kontrolli all hoida ja sellega seoses suureneb tüsistuste tekke oht. Väga kiiresti muutuv veresuhkrunäit võib olla diabeetikule eluohtlik, sellepärast peab haige pidevalt jälgima söödud süsivesikute hulka ja sellest lähtuvalt reguleerima ravimikoguseid. Süües tavalist tervele inimesele soovituslike makrotoitainete suhtega toitu, tõuseb diabeetiku vere glükoositase peale söömist kõrgele ja vajab hoolikat ravimitega korrigeerimist. Süsivesikuterohke menüüga on diabeetikul väga raske hoida oma vere glükoosisisaldust stabiilsena ja kiiresti muutuvad veresuhkrunäidud tekitavad olukorra, kus haige peab päeva jooksul väga väikeste vaheaegade järel sööma. Kolm-neli söögikorda koos vahepaladega eeldavad sagedast insuliini süstimist, see omakorda hoiab organismi insuliinitaseme pidevalt kõrgel ja soodustab rasvumist. Insuliini üks roll organismis on liigse glükoosi salvestamine rasvana, sellepärast peaks ka iga ülekaaluline eelkõige tegelema just insuliinitaseme alandamisega. See ei ole aga võimalik, kui anname süsivesikutega pidevalt oma kehale rohkelt glükoosi.

20 – 50 grammi süsivesikuid – esmane meetod diabeedi ravis

Mitmed uuringud tõestavad, et süsivesikute vähendamisel menüüs on oluline roll diabeetiku elukvaliteedi parandamises ja ravi tõhustamises, samuti on sellisel toitumisel diabeeti ennetav mõju metaboolse sündroomi ravi kaudu. 2005. aastal avaldatud Jeff S Voleki ja Richard D Feinmani ülevaade metaboolse sündroomi ravist madala süsivesikutesisaldusega dieedi abil tõestab, et süsivesikute piiramine aitab langetada kehakaalu, parandada glükeemilist kontrolli, triglütseriidide, insuliini ja HDL-kolesterooli taset. On oluline märkida, et vähendatud süsivesikutega dieedi puhul ei täheldatud negatiivset mõju neerude funktsioonile. (1)

Tänavu aprillis avaldas The New Zealand Medical Journal ülevaate sellest, et madala süsivesikutesisaldusega dieet on diabeedi raviks taasavastatud (2). Sarnast dieeti kasutati peamise ravivahendina alates 1797. aastast kuni tehisliku insuliini leiutamiseni aastal 1921. Ka selles artiklis jõutakse järeldusele, et süsivesikute vähendamine menüüs toob kaasa vähenenud vajaduse veresuhkrualandajate järele. Tuuakse välja ka asjaolu, et rohkete süsivesikutega toitumise puhul ravimid, mis on mõeldud vältimaks hüperglükeemiat, halvendavad samal ajal glükeemilist kontrolli ja tekitavad hüpoglükeemiat. On tõestatud, et 2. tüüpi diabeet suurendab südameveresoonkonnahaiguste tekkeriski. Vähem tuntud on fakt, et südameveresoonkonnahaigused ennustavad tulevikus diabeeti haigestumist. Artiklis järeldatakse, et vähe on neid nähtusi, mis võiksid südamele ja veresoonkonnale veel halvemini mõjuda kui 2. tüüpi diabeet.

2015. aasta jaanuaris avaldas ajakiri Nutrition ülevaateartikli, mis tõi välja 12 olulist aspekti, miks vähendatud süsivesikutega toitumine diabeetikutele hea on (3). Artikkel on valminud 26 arsti ja teadlase koostööna, kes tegutsevad erinevates riikides üle maailma. Muuhulgas kirjeldatakse artiklis erinevaid käsitlusi sellest, mida peetakse madala süsivesikusisaldusega dieediks, lükates ümber väite, et 20-50 grammi süsivesikuid päeva kohta sisaldav dieet on ketogeenne, sest nii suurel hulgal süsivesikuid süües enamus inimesi ketoosi ei jõua (Samas on ketoos väga hea kaalu alandamiseks, sest keha võtab siis energia talletatud rasvast. Mitte segi ajada ketoatsidoosiga.). Artikkel tõestab, et 20-50 grammi süsivesikutega päevamenüü peaks olema esmane meetod diabeedi ravis.

Mida peaks diabeetik sööma?

Kümneid aastaid on keelitatud diabeetikuid sööma madala rasvasisaldusega dieeti, kuigi see ei ole toonud mõõdetavat tervisekasu. Rasvahirm on põhjendamatu ka seepärast, et rasvadel ei ole vere glükoositaset tõstvat efekti. Üks teadustöö aastast 2012 tõestab, et kuigi nii vähendatud rasvasisaldusega kui vähendatud süsivesikutega menüüd võivad mõlemad tuua kaalu langemise, on siiski just väheste süsivesikutega dieedil glükeemilist kontrolli parandav efekt. (4) Üks sarnane uuring sama tulemusega tehti juba aastal 2006. (5)

Selleks, et hoida oma menüüs süsivesikute hulk ühtlaselt madalal, soovitan järgida üht lihtsat reeglit – süüa ainult neid toiduaineid, milles ei ole rohkem kui viis grammi süsivesikuid saja grammi toote kohta. Diabeetiku toidulaual peaks olema eelkõige köögiviljad ning muna, kala, liha, rasvased piimatooted, pähklid, seemned ja marjad. Oma päevase energiavajaduse saab katta suurendades toidus rasva hulka, selleks on väga sobilikud või, oliiviõli ja kookosrasv. Küllastunud rasva ei tule karta, sest uuringud on tõestanud, et küllastunud rasvadel ei ole südameveresoonkonnahaigustega seost (6). Loobuda tuleb kõigest, mis sisaldab suhkrut ja tärklist, sealhulgas igasugusest teraviljast ja kartulist, aga ka suhkrurikastest puuviljadest. Üks peamine muudatus menüüs ongi see, et kõik kartul, makaron, riis, tatar jmt tuleb asendada köögiviljaga. Kuna põhitoiduks jääb sel moel köögivili, süüakse seda iga päev keskmiselt 400-600 grammi. Saades oma süsivesikud peamiselt köögiviljast ning lisades toidule parajal määral häid rasvu ning mõõdukalt valke, püsib vere glükoositase ühtlaselt madalal ja näljatunne eemal. Pikad söögivahed aitavad alandada organismi insuliinitaset ja on ühtlasi väga hea moodus veresuhkru madalal hoidmiseks, mis omakorda vähendab oluliselt diabeetiku ravimivajadust.

2. tüüpi diabeedi ravijuhend vajab toitumissoovitusi

Eestis kuuleb diabeedi diagnoosi saanu ühe esimese asjana, et süüa võib kõike. Samas on näiteks Rootsis juba mitmed arstid ja diabeediõed hakanud süsivesikuvaest toitumist oma patsientidele soovitama ja aidanud sellega mitmetel haigetel ravimitest vabaks saada. Mitte kõik diabeetikud ei vabane sel moel süües farmakoloogilisest ravist, küll aga on tavapärane, et ravimikogused oluliselt vähenevad ja rasvunud saavad lahti ülekaalust.

Leian, et on ülioluline panna teaduspõhised toitumissoovitused kirja ka meie 2. tüüpi diabeedi ravijuhendisse. Hetkel on meil diabeetikutele soovitatud süsivesikuterohke toitumine, mida järgides on raske vältida haiguse süvenemist. Iga 2. tüüpi diabeedi diagnoosi saanu teab, et ajapikku ravimikogused suurenevad, see on ääretult suur rahaline koormus riigile. Haigekassa eelarvedefitsiidi valguses näen siin ülisuurt kokkuhoiukohta, sest järgides oma organismile sobivat toitumisviisi, saab diabeetik lisaks paranenud enesetundele ka oluliselt vähendada enda ravimivajadust.

Ülle Raavel

Tallinna Ülikooli tervisejuhi eriala üliõpilane

Viited:

1. – Volek, J.S. & Feinman R.D. (2005). Carbohydrate restriction improves the features of Metabolic Syndrome. http://nutritionandmetabolism.biomedcentral.com/articles/10.1186/1743-7075-2-31

2. – Schofield, G., Henderson, G., Thornley, S., Crofts, C. (2016). Very low carbohydrate diets in the management of diabetes revisited. https://www.nzma.org.nz/journal/read-the-journal/all-issues/2010-2019/2016/vol-129-no-1432-1-april-2016/6850

3. – Feinman, R.D., Pogozelski, W.K., Astrup, A., Bernstein, R.K., Fine, E.J., Westman, E.C., Accurso, A., Frassetto, L., Gower, B.A., McFarlane, S.I., Nielsen, J.V., Krarup, T., Saslow, L., Roth, K.S., Vernon, M.C., Volek, J.S., Wilshire, G.B., Dahlqvist, A., Sundberg, R., Childers, A., Morrison, K., Manninen, A.H., Dashti, H.M., Wood, R.J., WortmanJ., Worm, N. (2015) Dietary carbohydrate restriction as the first approach in diabetes management: Critical review and evidence base http://www.nutritionjrnl.com/article/S0899-9007(14)00332-3/fulltext

4. – Guldbrand, H., Dizdar, B., Bunjaku, B., Lindström, M., Fredrikson, M., Östgren, C.J., Nystrom, F.J. (2012) In type 2 diabetes, randomisation to advice to follow a low-carbohydrate diet transiently improves glycaemic control compared with advice to follow a low-fat diet producing a similar weight loss. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3390696/

5. – Noakes, M., Foster, P.R., Keogh, J.B., James, A.P., Mamo, J.C., Clifton, P.M. (2006) Comparison of isocaloric very low carbohydrate/high saturated fat and high carbohydrate/low saturated fat diets on body composition and cardiovascular risk. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/16403234

6. -Patty W Siri-Tarino, Qi Sun, Frank B Hu, Ronald M Krauss.Meta-analysis of prospective cohort studies evaluating the association of saturated fat with cardiovascular disease. (2009) http://ajcn.nutrition.org/content/early/2010/01/13/ajcn.2009.27725.abstract#cited-by

FacebookTwitterEmail

44 mõtet “Artikkel, mida mitte keegi avaldada ei julgenud” kohta

  1. “LCHF, mis ainus diabeetikule sobiv söömisviis” – ei ole tõene. Häid tulemusi on andnud ka vastupidine dieet ehk siis high carb low fat diet. Leidub mitmeid, kes saanud 1.astme tüübile leevendust (süstitava insuliinikoguse vähenemine) ning 2.astme diabeedist täielikult vabanenud.

    1. Millistele uuringutele su väide pöhineb? Soovin näha viiteid, et ise hinnata kas uuringud on tehtud adekvaatselt.

  2. Siiri, see ei ole võimalik, mida väidad. Olen lugenud vanemaid teadustöid, kus üritatakse sama kinnitada ja kui siis uurida, kes on nende teadustööde rahastajad, jõuame alati välja kas otse mõne ravimifirmani või siis mõne organisatsioonini, keda rahastab ravimifirma.
    Iga gramm süsivesikuid tõstab vere glükoositaset. Mida rohkem neid gramme on, seda kõrgemale tõstab. Seda teab iga diabeetik. Ka liigne valgu söömine kergitab glükoositaset, samas rasv seda ei tee, vaid teeb liialdamise puhul lihtsalt paksuks.
    Kasutan väljendit LCHF sellepärast, et see juhatab teema vastu huvi tundvad inimesed rohkemate materjalide juurde kui mu leht siin. Peamiselt pean silmas, et LC ehk low carb on diabeetikule ülioluline ja hädavajalik, HF ehk high fat on ainult nii palju vajalik, et inimene saaks süsivesikuid vähendades rasvast kätte vajamineva toiduenergia.

    1. Kõik on õige .olen püüdnud säilitada ühe ravimiga 6,3 .kaal 93 kg .ja alla ei saa .söön mõõdukalt tatart,herkulat,kartulit ja üprtis palju puuvilju .nisujahu,magusad joogid ,kommid menüüst väljas .
      ,

    2. Kuidas ei ole võimalik, kui need inimesed on reaalselt olemas ja parema tervise juures kui varem; inimesed, kes on high sugar low fat toitumisel 2astme diabeedist vabanenud või siis manustatavat insuliinikogust tunduvalt vähendanud, seda kõike arsti järelvalve all. Jutt käib põhiliselt muidugi puuviljasuhkrust, samal ajal rasvu minimaalselt tarbides ning üldse loomset toitu vältides.

  3. Lisan, et mõne teise dieediga on 2. tüüpi diabeedist muidugi võimalik lahti saada, kui diabeedi põhjus on suur ülekaal ja mistahes meetoditega kehakaal normi viiakse (ka bariaatriline operatsioon töötab). Ka üsna suurel hulgal süsivesikuid süües on võimalik tekitada suur negatiivne kaloribilanss ja kaalu kaotada, aga kõik inimesed ei ole võimelised sellise enesepiinamisega ennast tervendama. Rohkelt süsivesikuid hüpitab veresuhkrut ja teeb näljaseks, sellepärast nõuab suurt tahtejõudu olla kestvalt sellisel dieedil. Kusjuures kui kehas on suur insuliiniliig, see dieet ei toimi. Selle kohta leiab siit blogist ka põhjalikuma kirjutise.

    1. Ei ole kursis.
      Vaatasin põgusalt ta kodulehte, saan aru, et ta propageerib veganlust?
      Kahjuks on veganite menüüs palju suhkrurikkaid puuvilju ja rohkelt tärklist (muutub amülaasi toimel glükoosiks), mis kindlasti diabeetikutele ei sobi. Hästi läbimõeldud vegandieet võib olla diabeeti ennetav (kindlasti peab lisaks võtma D ja B12 vitamiini), aga seda, et ta diabeedi ravi toetaks, ma ei saa uskuda, kuna rohke suhkru ja tärklise söömisega ei ole võimalik saavutada optimaalset glükeemilist kontrolli. Siin ei ole loogikat, inimese füsioloogia ei tööta selliselt, et sisestan palju glükoosi ja vaatamata sellele püsib vere glükoositase madal. Insuliinisüstidega saab muidugi ka vegan diabeeti hallata, aga kardan, et sellel on liiga kõrge hind.

      1. Aga siis tasuks lugeda neid teadustöid, sest uskumisega teadusele ei saa läheneda. Tema töödes selgub üks asi, mida kõigil tasuks teada, k.a neil, kes tervist edendavad ja selles on loogika, no lugege ometi :). Ja kui te ütlete, et pole võimalik, sest…. siis te pole avatud mitmekülgsele inimese füsioloogiale, vaid ühele kindlale süsteemile, mida tunnete.

        1. Kindlasti ühel päeval loen, hiljemalt ülikooli lõputööks valmistudes. Ööpäevas on kahjuks ainult 24 tundi.
          Aga seda, et süsivesikud veresuhkrutaset tõstavad, ei suuda küll ükski teadustöö ümber lükata. Kindlasti on võimalik ka veganil hoida süsivesikud oma menüüs kontrolli all, aga see on oluliselt raskem kui segatoidul olles.

      2. Olen kuulnud vegaanidest, kes on LCHF dieedil. Ei ole vaja süüa palju suhkrut sisaldavaid puuvilju. Näiteks avokado on eriti sobilik, ka hapu öun päevas sobib. On vöimalik kasutada vähe tärklist sisaldavaid köögivilju ja lisada nende hulka taimseid tervislikke rasvu. Taimse valgu allikaid on tänapäeval olemas suur valik.

      3. Ei saa nõustuda.
        Vegantoitumine on II tüüpi diabeedi puhul enam kui sobiv! Puuviljad tuleb jaotada sobivas koguses sobivalt päeva peale lihtsalt. Toituda tuleb mõistlikult!

        1. Veganlus võib olla ” … II tüüpi diabeedi puhul enam kui sobiv … ” inimese toitumuseks kahjuks on vegantoitumuine enam kui ebasobiv

  4. Tänud huvitava artikli eest! On kahju, et olulistes teooriates puudub diskussioon, kuivõrd ka teadlased pole eksimatud. Vähemalt võiks sedalaadsed tööd avaldada ja näha rohkem vaeva, et kriitikute või pooldajate kommentaare saada.
    Ma pole küll diabeetik, aga ilmselt vaatan läbi oma plaani, et hakkan liha osatähtsust toidus vähendama ning uurin lähemalt, mis sellega kaasneb. Kas Atkinsi dieediga kaasaantud hoiatused on ülepingutatud? Teine küsimus on hormoonide kohta. Kui leptiin ja greliin lihtsalt reguleerivad isu, aga ei mõjuta toidu omastamist, siis mis tegelikult põhjustab seda, et keha vajab kaloreid vähem peale dieeti?
    Vabandust, et küsimused on postitatud vale artikli alla, aga tundub, et blogi teema on praktiliselt kõigis artiklites sama

    1. Mul on kõige rohkem kahju sellest, et Med24 mu artikli tagasi lükkas, sest just sealtkaudu oleks olnud õige diskussiooni alustada. Jääb arusaamatuks, miks Med24 ei julge seda teha ja toob argumendiks asjaolu, et nad ei saa arstidelt kommentaari peale. Ükskõik milline arst oleks saanud võimaluse oma nime all arvamust avaldada kui lugu oleks meedikute portaalis ilmunud. Kusjuures seal portaalis avaldatakse alailma nende inimeste kirjutisi, kes ei ole arstid ja ometi ei ole neile kõigile külge pandud arsti kommentaari.
      Tegelikult oli arsti kommentaar mu loole olemas (Med24 tellitud) ja olin teinud ka tema kriitikast lähtuvad parandused. Parandamata jätsin koha, kus üritati mitu aastat varasema teadustööga üht hilisemat suurt uurimus ümber lükata, mida viitasin. Mul paluti neid kommentaare mitte avalikustada, sellepärast ma seda kirja siia ei kopeeri. Kuna see TÜ dotsent, kes mu loole kommentaari kirjutas, oli sisulise poole pealt mu väidetega nõus, siis oleks sellest peale artikli muutmist sellisena nagu siin nüüd avaldasin, järele jäänud ainult positiivne hinnang. Mind hämmastab, et haritud lugemisvõimelised inimesed ei suuda mõista teema olulisust. Isegi peale põhjalikku uurimustega tutvumist.

        1. Igaks juhuks märgin, et see kommentaar on blogi autori nimekaimult. Natuke tekitab segadust.

  5. Atkinsi dieediga kaasnevaid hoiatusi ma mõistan, sest need olid mu mäletamist mööda seotud liigse valgu tarbimisega. Pidevalt ülemäärases koguses valku süües on eelkõige neerud ohustatud. Kui rõhk on lihal ja köögivilja süüakse vähe, võivad ka soolestikuga probleemid tulla.
    Kui ma sellele teisele küsimusele oskaksin ka vastata ja lahenduse pakkuda, saaksin Nobeli preemia 🙂 Nii palju tänapäeval ülikoolis õpetatakse, et saades mõnda aega oluliselt vähem kilokaloreid, aeglustub põhiainevahetus (PAV). On kindlaks tehtud, et kui tahetakse kaalu langetada, siis on tark seda teha nii, et esimese kuue kuuga kaal võimalikult palju langeb, sest keskmiselt sellise ajapiiri pealt enamusel inimestest PAV aeglustub oluliselt. Tegelikult muutub meie PAV koguaeg, olenevalt sellest, kas on soe või külm, mida me parajasti teeme või mida sööme ja isegi millest mõtleme ja mida tunneme (hormoonid!), ei ole nii, et mu PAV on stabiilselt näiteks 1450 kcal iga päev ja 24h. Saan asjast aru nii, et kui söön näiteks 1600 kcal päevas kaalu langetamise perioodil, siis ei tohi ma hakata rohkem tarbima ka siis, kui olen oma tervisliku kaalu kätte saanud. Kes hakkab natukegi rohkem sööma, kasvatab kaalu tagasi. Ma ei oska seda füsioloogiliselt lahti seletada, miks PAV nii käitub.

  6. Kui mõtled GK-dieedi all madala glükeemilise koormusega dieeti, siis selline söömine, mida siin blogis propageerin, on väga madala glükeemilise koormusega.

  7. Puuvili ei ole lahendus, minu pt. kel on gestatsioonidiabeet, oli väga üllatunud, mis juhtus tema veresuhkrutega, kui ta sõi ühe banaani ja et edaspidi soovitasin 1/2 banaani maksimaalselt 3.korral nädalas ja ka muude puuvilade tarbimine on vähesem ja asendatud pigem köögiviljadega. Viinamari ei ole üldse soovitatav, mandariin ka väheselt.

    1. Puuvilja koha pealt võin tuua värske näite. Ma ei ole diabeetik, aga mul on paastuglükoosihäire ja oma veresuhkru hoian igapäevaselt korras nii, et väldin igasugust suhkrut ja tärklist. Nii süües jäävad mu paastuglükoosid 4,7 ja 5,5 mmol/l vahele ehk et on normi piires. Puuvilja söön üliharva, aga eile õhtul tuli tahtmine süüa õuna ja sõin 3 väikest koduaiaõunakest. See viis mu tänahommikuse paastuglükoosi 6,6 mmol/l peale. Nii reageerib eeldiabeedis inimese veresuhkur ja võite ette kujutada, mida suhkrurikkad puuviljad diabeetiku suhkrutega teevad. Kusjuures kuna söön low carb toitu juba kolmandat aastat, siis see paar õuna mu paastuverd enam 7,9 peale ei viska, nii palju on mu insuliinitundlikkus tänaseks paranenud tänu õigele toiduvalikule.

  8. Minul avastati 2. diabeet 2007 a., kaaluga on nii nagu on ja las olla.
    Olen Dr. Mercola veebilehe lugeja oma 10+ aastat ja sellest palju kasulikku leidnud
    http://www.mercola.com/ – soovitan kõigile lugejaks hakata
    Diabeetikuna on ka minul kodus patakas “toitumissoovitusi”, mida järgides ilmsel ammu silmanägemine ja mõned jäsemed kadunud oleks.
    Minu nägemus rasvade ja süsivesikute imendumisest on aastaid tagasi kirjutatud artiklis:
    http://napsivend.seenior.ee/napsivenna-kook/hea-suua/susivesik-vs-rasv/
    Rasvad on ka paljude vitamiinide imendumise võimaldajad.
    omega-3 rasvhapetest on kõik kuulnud
    … ja palju muud
    – lisaks võib rasvavaese dieediga saada sapikivid – sapp koguneb sapipõide ja kivikesed hakkavad sadestuma
    Kuid: Mida annavad – peale kalorite – süsivesikud – 50-60% on absurdne arv
    Lisan veel siia fitnessiguru Fred Antsoni artikli, mille soovitusi olen püüdnud pikki aastaid järgida [üks neist peaks õige olema, kui neil üldse mingit vahet on]
    http://napsivend.seenior.ee/napsivenna-kook/hea-suua/napsivenna-toit-ja-ajubiokeemia/
    http://napsivend.seenior.ee/napsivenna-toit-ja-ajubiokeemia-286/
    Veel omaenese kogemustest võin öelda, et õhtuse süsivesikute tarvitamisega saab jäleda enesetunde – tunneb ju ära, kui siirup soontes voolab.
    See kõik on nüüd minu kogemustest … kelle kogemused teistsugused, las olla siis

    1. Mercola on aastaid jama kirjutanud – ussiõli müüja ja solkteaduse levitaja (enamasti pole tema jutus üldse teadlikku alust – tähtis on olla kliendile meeldiv). Päris armas on ka “napsivenna” juttu tsiteerida. Nii et ma pean sulle raske kriitikaga appi tulema ja tegema teiste inimeste tervise huvides märkusi, et jamps, mida sa siia kirjutasid, ei pääseks kellegi teise mõttemaailma sisse.

      a) Tule tee vegan dieedi peale, sapikivde tõenäosus langeb 9x.
      http://nutritionfacts.org/video/cholesterol-gallstones/

      Selleks ei pea isegi tervisliku menüüga olema. See on keskmine tulemus. Enamus veganeid on crap või pool-crap veganid. Eetilised. Tervis neid vähe kotib.

      Kolesterool kukub põhja, nö ideaalsesse vahemikku.
      a) sa ei saa seda toidust juurde (toidukolesterool on tegelt marginaalne, aga siiski ta tõstab verekonsentratsiooni)
      b) madal rasv ja loomse saasta puudus ei soodusta kolesterooli teket – näiteks sellepärast, et põletik laseb kehast jalga ja kehal ei ole vaja nii hullusti ennast parandada. (Sarnane nähtus on leukotsüütidega – mida tervem jänes, seda rohkem allapoole “kriitilist piiri” on leukotsüütide arv võib kukkuda– põhjust paanikaks? Ei. Inimesed on lihtsalt liiga terved. “Normid” on sätitud haigete inimeste järgi.)
      c) sapi sisu, sh kolesterool, seonduvad kenasti kiudainetega ära, nii et need tagasi ei imendu. Loodusel on sellise sümbioosi tekkes olndu palju aega – halb oleks seda ignoreerida. Tänapäevase madala kiuaine tarbimise korral istub kolesterooli näitaja igavesti laes. (va kui inimene ei nälgi)
      d) kas see “süsivesikute korral sapp ei jookse” teooria on ka Mercola oma vä? No tere tali. Äkitse on ikka nii, et keha ei oska arvestada/mõõta toiduga saabunud kolesterooli. Keha läheb lihtsalt “sõjasignaalide” tagajärjel närvi ja toodab veelgi rohkem juurde, kui vaja.

      Ajuvaba on tsiteerida “napsimehe” graafikuid, mis võrdlevad rafineeritud suhkru “piiki” rasva omaga, samas meelevaldselt nimetades neid ennekõike süsivesikuteks? Ei kirjutaja ega lugeja ei jaga matsu.

      http://nutritionfacts.org/video/what-causes-insulin-resistance/

      http://nutritionfacts.org/video/lipotoxicity-how-saturated-fat-raises-blood-sugar/

      “Rasvad on ka paljude vitamiinide imendumise võimaldajad.”

      See on se vana hea rumal “rasvu on vaja” argument. (Mitu kilo rasva on siis vaja paari mikrogrammi vitamiini imendumiseks? Oletame, et rasvu ongi liiga vähe – kas vitamiinid peavad alati maksimaalselt imenduma? Või on siiski tähtis ebasoovitavate ainete mitte tarbimine, mille tagajärgedega vitamiinid suuresti võitlevad? Ma ütlen vankumatult – sa kujutad endale asju ette.)

      Austalt öelda on väga raske rasvu vältida (ja kui puudus tekib, on kehas neid tonnide viisi varuks). Jäta oma raskemetallidest küllastnud omega-3 kalaõlikapsel ja lõhe vahele ja mälu õiget toitu. Ausaltöelda, peab inimene ikka suisa teaduslikult pingutama, et menüüst rasvad välja uhada.

      Keegi ei räägi teile, et omaga-3 pole vaja juurde võtta, vaid et omega-6 on vaja alandada, et saavutada nende kahe rava “meeldiv vahekord”. (Mõistame, kõigile meeldib rämps – tahaksid elada “teistsuguses reaalsuses, mille ise endale defineerin.” Kuid mul on sulle kurbi uudiseid – reaalsus on see, et mõni meist on diabeetik.)

      Mul endal on tõsine tegu rasvuprotsendi alla 20% ajamisega. Mitte, et see mind väga huvitaks. Samal ajal ei tarbi ma õli – supilusikatäiest rasvast õli kujul piisab, et veresoonte funktsioon jõhkralt langeks ja “vanad armid” põrguvalu hakkavad tegema. Oh lucky me.

      “Mida annavad – peale kalorite – süsivesikud”
      Jess, segast peksta on hea. Ilmselgelt räägid sa (laua)suhkrust (50% fruktoos, %50 glükoos) – jama, mida peaks iga diabeetik vältima.

      Süsivesikud, millest diabeetikud peaks lugu pidama on ikkagi täistoit. Tärklis ja kiudained. Esimene laguneb kenasti _ainult_ glükoosiks, on stabiilne, ei tekita puhta fruktoosi kõrvalmõjusid (puuviljakujul fruktoos on mõistlikuse piires tipptopp – nodi on toidus balansis).

      Kiudained – veeslahustuvad (geel) ja veeslahustumatud (nö koreained) pikad süsivesikute “ümber” on seotud põhiline hulk mikrotoitaineid (oskad sa nimetada peale paari vitamiini ja jõhkra koguse keskkonnamürkide veel midagi “vajalikku”, mis rasva on lahustunud?).

      Tekkinud geel ühtlustab süsivesikute imendumist, on “padjaks” seedeensüümidele. Lisaks reguleerivad kiudained veresuhklrut ka hormonaalselt. Kaugemale soolde jõudnud seedumata kiudained on toiduks bakteritele, kellega inimesel on ülihea klapp. Suur osa inimesele vajaminevast bio-nodist sünteesitakse bakterite poolt. Lisaks laguneb kiudaine bakterite toimel edasi lühikeseahelalisteks rasvahapeteks. Diabeetiku terveisele on see eriti omnomnom.

      https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/25695945
      (Suvaline link googlist. Nutritionfactsi pealt leiad tonnide viisi lisamaterjali.)

      See viimane napsivenna link, kus “parim on valgu- ja rasvarikas ning süsivesikuvaene hommikusöök” on ikka päris halb.

      Halvim, mida inimene endaga teha saab, on ennas valguga (eriti rasvaga samal ajal) üle tõmmata. Inimestele on tekitaTUD mingi haige mõte, et ületarbimine on fun idea (soovitused on 2-3x suuremad, kui reaalselt vaja, inimene omast lollusest korrutab selle veel 2ga). Mina tean täpselt, mida keha üleliigse ehitusmatjerjalid teeb. Üritab sellest iga hinnaga lahti saada. Selleks on väga palju kõrvalnähte, kõik ikka valuliku surma suunas. Erakordselt halb, kui üleliias on loomne valk (taimse valgu mega üleküllus ei anna nii hullult tunda) – nimekiri on meeletult pikk.

      Seal napsivenna blogis mainitakse ka türosiin ja trüptofaani.
      Äkki pöördume korraks Parkinsoni poole. Näiteks järgnevas videos seletan onu Blake, kuidas energia raku sees nässu läheb ja kuidas seda fiksitakse. Diabeetikud kui parkinsoni eelkäijad, peaks kindlasti end kursi viima.

      https://www.youtube.com/watch?v=c_MwTkpBzwo

      Aga kas sa teadsid, mida valk su insuliiniga teeb?
      http://nutritionfacts.org/video/if-white-rice-is-linked-to-diabetes-what-about-china/

      Su veres ei jookse siirup, see on sularasv. Või hangunud rasv, kui see on loomne.

      Mõtle hästi järgi, miks sa oled 10 aastat diabeetik olnud ja selleks jäänud. Ja sellele, mis sinnani viis.
      Äkki need on ikkagi sinu valikud ja silmaklapid, mis ajab sind meile “napsivenna” möla edasi tsiteerima.

      Võta ennast kokku ja anna endale andeks, et 10 aastat oma elust auku kirjutanud. Ja las ma pakun – süüa sa ka teha ei oska?

      Ja alati hoiatus: ennast muutes võib insuliin ükshetk tööle hakata ja sa võid enda vanade dooside juures kooma tõmmata.

      Onu on jälle rääkinud.

      1. Onu, palun tsiteeri täpselt, moonutad minu kirjutatut ja siis hakkad selle endaloodud kolliga võitlema – ma pole kuskil öelnud:
        – “süsivesikute korral sapp ei jookse”, mõte oli:
        – “rasva puudumisel sapp ei jookse”.

        Tundub et sa oledki vegan, neile on omane nn “cult like behavior” ja võitlev hoiak.

        Minu söögitegemisoskuse pärast pole samuti vaja muret tunda, tõsi küll veganitoite ma ei harrasta

  9. Ajaa, tuletame meelde, et täpne mehhanism, kuidas rav insuliiniluku ära rikub, on selge aastast 2010. Kuigi mehhanim ise teda väga pikka aega.

    Lisaks “kõrge süsiveikute osakaal” menüüs ei pea tähenama, et süsivesikuid peaks rohkem sööma kui praegu. Lihtsalt rasva jätad ära. Puuduv energia tuleb keharasvast. Insuliinitundlikus paraneb. Oled järjepidev – saad ka “ravimatust” diabeedist lahti.

    Ülal mölisesin asjast rohkem. Vähem hirme “kõrge veresuhku” ees. Enamus (eel)diabeetikuid on aastakümneid kõrge veresuhkruga nii elanud, enne kui jäädavad organkahjustsued tekivad.

  10. Lp Onu Sokk! Oled palju vaeva näinud kommentaaride kirjutamisega, aga pean kahjuks teada andma, et sõnavõtud, kus kasutatakse kellegi kohta väljendit debiilik ja muud taolist, jäävad modereerimata. Jäägem viisakaks!

    1. Sorri, aga millise ühisnimetajaga peab tähistama inimesi, kes esinevad teadlaste nime all, levitades absoluutset absurdi? Debiilik on selleks hea neutraalne sõna. Kes ei usu, kaevuge ise informatsiooni sisse ja leiate, et palju õigemad sõnad on kriminaal, ussiõlimüüja, tööstuse lobist, rumal. Või kõike korraga.

  11. Aga milleks sulle “kõrge süsivesikute osakaal”, need muutvad glükoosiks, mis kindlasti diabeetikutele ei sobi. Ja ongi kõik, mingit muud peale energiapommi .
    Rasvad, seevastu annavad … vt, minu postitus …
    Ja pole mõtet agiteerida:
    “Vähem hirme “kõrge veresuhku” ees.”
    Möödunud aastavahetuse pidustuste järel oli minu veresuhkur 22-23 miski ja olemine eriliselt sant … kuna glükomeeter ei töötanud, mõtlesin, et kolepikk pohmakas, kuni tuttava diabeetikuga kokku sain ja suhkrut mõõtsin.

    1. Sakunne, Onu Sokk vastas Su kommentaarile, aga kuna ta jutt kiskus jälle inetuks, ma võtsin selle kommentaari maha.
      Onu Sokk – anna andeks, aga ma ei suuda Su mitmeleheküljelisi kommentaare hallata. Soovitan eneseväljenduseks teha endale isiklik blogi ja tulistada seal nii palju kui tuleb.
      Ärge, palun, siin rohkem vaielge!

      1. Ülle, mulle sinu artiklid meeldivad ja paljudel juhtudel tahaks ise sõna võtta ja sinu ning teiste arvamusi kuulda.

        Vaatasin – sinu blogi jookseb WordPressi baasil, sellele saaks istutada külge korraliku foorumi, arvan, et kasutajaid oleks ohtrasti

        Teine võimalus, teha tõsisem foorum eraldi alamdomeenile, nt. http://foorum.diabeetik.ee

        Minu poolt oleks tehniline teostus[tasuta, loomulikult]

        1. Mul on plaanis terve see blogi siin ringi teha, sest kujundust pole ollagi, aga foorumit ma ei tea, kas tuleb just sellepärast, et mu aeg on põhitöö ja kooli tõttu väga piiratud ja blogi pidajana tunnen, et vastutan kõigi sõnavõttude eest, mida siin avaldatakse. Oleksin ammu teinud FB grupi tarkadele diabeetikutele, aga just sellepärast, et peaksin siis kogu aeg silma peal hoidma ja toimetama, mis võtab palju aega, ei ole sedagi teinud.
          Tänud abi pakkumast, Sakunne! Mul on muidu endal ka kodus üks sihuke mees, kes mõistab neid asju teha ja niipea kui ta enda koolitööd vaba aega annavad, ta võtab mu blogi ette.
          Praegu on lihtsalt nii nagu on. Ausalt öeldes oli mulle ootamatu, et siia blogisse äkki nii palju rahvast käima hakkas, pean sellega veel harjuma. Seda postitust siin on mõne päevaga loetud üle 4200 korra, see toob ka palju suhtlemist kaasa, millega üritan järje peal püsida.

          1. Järelikult teema huvitab, kui niipalju lugejaid, seda enam peab asja tõsiselt ette võtma.
            FB grupi puuduseks on see, et vanemad postitused pole enam kättsaadavad, foorumis teed alafoorumi “Vaba mikrofon” ja las siis sõimavad üksteist.
            Onu Soku meenutab mulle Savonarolat – mitte, et tema väited täiesti jaburad oleksid … aga, kõik teised on lollid.

      2. EI SUUDA HALLATA? Kurb, miks sa pead seda siin? Pane siia asi üldse kinni.

        Ja mis asi oli taas inetu? Ei tea kellel meeldib teisi “cultideks” kuulutada. Vanad sõbrad, kes jagavad hirmsal hunnikul väga halba informatsioon.

        Sakune onu:
        “Möödunud aastavahetuse pidustuste järel oli minu veresuhkur” << Vabandust, kelle süü? Palun jätke enda vigastamine. Selleks, et pidutseda, tuleb enne terveks saada.

        Tuletan meelde, miks ma siia sattusin – see halb rasvamenüü postitus — palun ärge levitage lollusi. Õppige selgeks, mis asi on diabeet 2. Miks ta tekib ja kuidas ta kaob.

        Kordame üle. Diabeet 2 ei ole "suhkruhaigus", vaid (lihase) rakusiseserasva tagajärjel umbe läinud insuliiniretseptori töö häire. Lugege eelnevat materjali (Kui sa seda just ära ei kustusatanud.) Ma ei tea mis karu mesipuus paneb sind informatsiooni kustutama. Tnx.

        Üritage natuke teemast rääkida ja mitte jahmerdada argumetidega a la "Sakune Onu, mulle _tundus_, et ta solvas sind, ma kaitsen sind hingevalu eest!"

        1. Osa vastust on mu eelmises kommentaaris. Aga ma tegin selle blogi siin peamiselt sellepärast, et viia diabeetikuteni neile sobivad retseptid ja toitumisnõuanded. Lisaks on see siin mu enda õppimise koht.

    2. Saa aru ühjest asjast – diabeetikule ei sobi rasv, mis ei lase glükoosil enam siseneda rakku. Ja nagu ma ütlesin, sa ei pea sööma “veel rohkem süsivesikud”, jätad sv samaks, ja kisud ca pool olemasolevast rasvast välja (ca miinus 200kcal). Võtad selle kehast. Insuliini toime taastub. SAAD TERVEKS. <– point, eks!

      Kui sa mitu korda kordad, et "glükoos on paha", siis hakkad ise ka uskuma seda. Hakka teksti lugema.

      Nagu enne seletasin – arstid soovitavad diabeetikutele MADLAMAT rasva kui põhipopulatsioonile (sest diabeetik kipub muidu otsi andma), aga kahjuks mitte veel madalamat, sest siis saaks diabeetik terveks. Eestis on keelatud diabeedist terveneda, sest see olla võimatu. Surnud patsient on paha, terve sama moodi.

      Pealegi ei tohi arst ise mitte midagi teha – arst on (tihti lasurumalaid) eeskirju täitev liinitööline. Eksimine eeskirjade vastu – võimalus jääda ilma ametist ja varast. Kui sa vigastad inimesi eeskirjade järgi, ei saa sind keegi puutuda.

      Kuidas terveneda? Lõpeta napsuvenna blogi pidamine. Saa targemaks süsteem. Palu artsilt abi.

      Vähesed arstid on kunnid – töötavad süsteemile vastu. Ametlikul paberil kirjas üks, reaalsuses teine nõuanne.

      Selliseid arste on vähe – seda põhjusel, et teadus levib arstide hulgas tihtilugu enamasti üle 40 aastase viitega. Sotsiaalne inerts. (Arst ei ole teadlane, ammugi enam õpetlane, mis on arsti originaalne tähendus. Arst ei ole ammu enam progressi alus.) Ja pealegi pole arstil aega tegeleda enda harimisega. Kohustuslik "täiendus" kulub uute ravimite väljakirjutamisoskuse lihvimise peale. Ülimalt harva saab arst targemaks haiguste tekkemehhanismide ja ennetamise osas. Tihti on efektiivne ravi peaaegu sama, mis ennetus. Aga kohustus on kirjutada mürgist tabletti!

      Arst on "mitte keegi", ta ei tea, mis teeb inimesi haigeks. Arst ei näe terveid inimesi, kuidas nad elavad, mida nad teevad. Arst näeb haigeid, ta on patoloog. Aga ta isegi ei tea, mis haigeid haigeks teeb. Kinda surnud ring.

      Ja haigeid peale "tableti" millagagi aidata ei oska. Ja talle ei ole selleks ka aega ette nähtud. Ja kui oleks aega, siis puuduvad neil üldiselt sotsiaalsed oskused, et inimestele vajalikus koguses haiget teha, et öelda paar ravivat sõna: "Ise oled süüdi, võta ennast kokku. Tahad ma aitan?"

      Hoolimata kõigest, on eesti arstid "päris" tublid – tegelevad bürokrraatialollusega ja lakuvad haavu ning kõik mis. Aga nende tublidus on 2-teraga mõõk. "Lollikese mõtetu "ravimine"" on hullult kallis protsess, mis viib kõik ressursi eestist välja. Big Farma lihtsalt hõõrub õnnest käsi, et on olemas "solidaarne rahakott", mis on täies ulatuses mõeldud talle kasutamiseks. Kindel nuts.

      Oled sa mõelnud, et solidaarne rahakott ei peaks olema vahend, millega egoiste viimasel hetkel "ravida" (raha kantimine riigist välja). Meil on hunnik vanureid, vigaseid ja kes veel, kes seda solidaarset abiraha kunagi ei näe.

      20 aastaga on inimeste tervis ära lagastatud, arstid lahkunud maadesse, kus lagastamine on veelgi arenenum – kus veelgi rohkem raha.

      Oleks kõik tiptop, ei peaks te siin blogis möllama.

      Ja kui muu asi ei aita muutusteks kaasa siis, psst! erektsioonihäired ka kaovad. 🙂

      Musi ja Kalli,
      Onu

      1. Ma ei ole diabeetik, aga lugesin huviga blogi, kuna siin pakutud toitumissoovitus on see, mis enamasti mulle sobib ja millega ma ennast hästi tunnen.
        Kas Sa oled teadlane või arst, et julged nii kindlalt absoluutses vormis nõuandeid anda? Kahtlema paneb kindlasti see, et rootslased vähendasid diabeetikute toitumissoovitustes süsivesikute osakaalu 20%.ni. Siin võiks mõelda muidugi, et rootslased on enesehävitajad või lihtsalt lollid, et midagi seesugust soovitatakse, aga võib ka arvata, et see on üks teooria, mida sarnaselt Sinu pakutud teooriatele toetavad mingid statistilised uuringud.
        Niisiis on kaks koolkonda, mis pakuvad vastastikku toetavaid/tõestavaid artikleid arstidelt ja teadlastelt. Üks viisakamalt, teine ebaviisakamalt. Nimesid nimetamata. Usu siis mida tahes.
        Reaalteaduste inimesena tean ma, et siin ei ole nii selgeid vastuseid nagu mina eeldaksin, et eeldus, väide, tõestus M.O.T.T. Niisiis lepin teadmisega, et inimesed teavad tervisest ja toitumisest äärmiselt vähe. Inimene sureks absoluutselt tervena, kui ta ei sööks.
        Naljaka vastuoluna on see, et nimetatud blogi soovitab rasvad, valgud (grammides) jätta samaks ja tõmmata alla süsivesikute kogust. Sinu soovitus on vähendada rasvu, aga jätta süsivesikud ja valgud samaks. Ka see toetab natuke mu teooriat, et toitumine on saatanast, sest mõlema dieedi ühisosa on see, et süüakse kokkuvõttes vähem.

      2. See eile minu poolt lisatud kommentaar oli muidugi mõeldud Onu Sokkule.
        Kuivõrd tõe kriteerium on tulemus, siis oleks muidugi põnev teada, kas Onu sai siis selle ilma rasvadeta dieediga terveks või on endiselt diabeetik?

  12. Väga hea artikkel. Loogiline. Kindlasti käitub iga inimese keha erinevalt, sest “inimene ei ela üksnes leivast”. Minu hea sõber tuli pärast enam kui 10 aastast süstimist ravimitelt maha Dr. Simeonsi dieediga ja vabanes ka teise dieediringiga oma 20 lisakilost. Hea näide kuidas segadusse aetud ainevahetus ja hormonaalsüsteem saab uuesti käima õpetatud järjepideva distsipliiniga, olles veendunud, et kehal on meeletu enda paranemise võime ning tunnistades alandlikult, et enda väärkohtlemise haavade ravi võib kaua aega võtta. Diabeedi tekke vaimsed põhjused on ääretult huvitav teema kui minna teemaga rohkem süvitsi kui lihtsalt stressi ja pärilikkuse paratamatus

Kommenteerimine on suletud