Hanna lugu

Osad siinsed lugejad ilmselt jätkuvalt ahastavad selle üle, et avaldan 1. tüüpi diabeetikute edulugusid alajaotuses “Tervenemise lood”, sest ükskõik kui hästi on see diabeeditüüp hallatud, ei saada lahti oma diagnoosist. Jätkan siiski samas vaimus, et näidata, et ka 1. tüüpi diabeetik võib elada nii, et tunneb ennast tervena, kui ta vaid teeb igapäevaselt õigeid valikud. Siin on Hanna lugu.

Olin 2-aastane kui sain 1. tüüpi diabeedi diagnoosi. See oli 31 aastat tagasi. See tuli mu vanematele šokina, eriti mu emale, kes oli tõeline süstikartja. Mitte kellelgi teisel perekonnas seda polnud. Ise ei mäleta ma eriti haigeksjäämisest midagi, väljaarvatud see, et tõmbasin välja voolikud, mille nad mulle ninna toppisid ja et ma sain ise valida endale pidžaama ühest suurest kapist ja et ma ei tohtinud haiglast kaasa võtta ühtegi nukku, millega seal mängisin.

Mu imeliselt toetavad vanemad üritasid mu lapsepõlve muuta nii normaalseks kui võimalik. Me käisime reisimas, külastasin oma sõpru, käisin koolis ja meil oli palju erinevaid vabaajategevusi. Aga mis see kõik aitab, kui põhialus mu diabeedi haldamiseks oli täiesti vale?

Toitumissoovitused, mille sain, olid kõike muud kui veresuhkrusõbralikud. 60% süsivesikuid iga toidukorra juurde, eelistatult täisteratooted. Kui ma jõin toidu juurde rasvatut piima, kogusin boonuspunkte. Samuti siis, kui sõin magustoiduks puuvilja. Palju ekstreemselt rasvavaeseid toidukordi pidin sööma läbi terve päeva, vähemalt kuus tükki, kolm põhitoidukorda ja kolm vahepala. Vähemalt. Ja selle juurde palju, palju insuliini. Iseenesest mõista said sellise tegevuse juures veresuhkrud olla ainult hüppavad ja kõikuvad. Tõelised veresuhkru ameerikamäed.

Nii see kestis mu jaoks, vähemal või rohkemal määral, 26 aastat. 26 aastat võitlesin ma (ja minu vanemad) ja sõdisin iseenda kehaga olles tavalisel diabeeditoidul, järgides taldrikureeglit. Võin kindlalt väita, et proovisin tõesti kõike võimalikku, et see asi mu jaoks töötaks järgides oma arstide nõuandeid erinevates maades. “Sa võid süüa ükskõik mida tahad ja selle juurde süsti insuliini.” Üks arst ütles isegi, et peaksin sööma rohkem süsivesikuid selleks, et veresuhkur muutuks stabiilsemaks. Proovisin erinevaid dieete, erinevaid toidulisandeid, erinevaid treenimisviise, erinevaid ravimeid, erinevaid insuliine. Mitte miski ei suutnud mu veresuhkrut stabiliseerida. Sain oma paberites märgistatud kui “raskestihallatav” või “habras diabeetik”, mis ei motiveerinud mind võitlust jätkama. Mingil hetkel eirasin kõike, mis diabeeti puutus, see oli midagi sellist, mis mind muidugi üldse ei aidanud. Pigem vastupidi.

Nendel aastatel tundsin ennast tõeliselt kohutavalt, olen nüüd tagantjärele aru saanud. Mul olid mitmel korral nii madalad veresuhkrunäidud, et olin põrandal krampides ja mind pidi päästma erineval moel. Aga ka nii kõrged suhkrud, et mul tuli insuliinipuudus ja sain ketokehademürgituse. DKA (ketoatsidoos – Ü.R.). Olin mitmel korral surmale väga lähedal ja on väike ime, et ma ikka veel elan. Suuresti tänu tollasele diabeediravile nagu see suures osas näeb välja ka täna.  Mu HbA1c oli protsendiskaala järgi topelt üle normi, umbes 90 mmol/mol.

Pärast suuri heitlusi oma elus, mille hulgas ka üks raske läbipõlemine, hakkasin mõtlema, mida ma õieti oma eluga teha tahan. Aeglaselt, aga kindlalt jõudsin välja selleni, et tahan töötada toitumise ja tervisega ja õppisin toitumisnõustajaks. Sellest väljaõppest sai mu pääsemine. Kui võtsime läbi seda, kuidas süsivesikud kehas toimivad, mis juhtub ja mis on insuliini roll, kutsus õpetaja mu kogu klassi ees välja ja küsis: “Ja sina, Hanna, ei tooda üldse insuliini, nii et kui ma oleksin sina, siis mõtleksin kolm korda järele enne kui endasse midagi sisestan.”

See oli mu ahaa-hetk. Kas see võib olla nii lihtne? Kas võiksin ellu jääda ilma kõikide nende süsivesikuteta, mida olen endale sisse söönud terve elu? Ja MIKS ei ole mitte keegi mitte midagi rääkinud?! Ma olin vihane. Pettunud. Kibestunud ja kurb. Ma tundsin nagu oleks terve mu maailm olnud haaratud mingisse keerulisse vandenõuteooriasse.

Sellest sai stardipauk mu enda elumuutusele. Jätsin kõigepealt menüüst välja kõik, mis sisaldas gluteeni ja märkasin kohe ka oma veresuhkrult, et liigun õiges suunas. Seejärel jätsin ära ka muud süsivesikud nagu riis, kartul, igasugu võltstooted, kogu suhkru… Viimaks jätsin ära isegi selle, mille kohta oli mind õpetatud, et need on tervislikud, aga millest nägin, et need mu veresuhkrule halvasti mõjuvad nagu näiteks guinoa, bulgur ja oad.  Samal ajal hakkasin sööma rohkem erinevaid häid rasvu. Ma alustasin liberaalse paleomenüüga kuni jõudsin selleni, et täna söön ranget ketogeenset LCHF-i, mis sobib mulle ja mu suhkrutele kõige paremini.

Täna on mu veresuhkrutase normaalvahemikus, harva üle 7 mmol/l, harva alla 4 mmol/l. Mu teised näidud (vererõhk, kolesterool, kehakaal, HbA1c jne) on stabiilsed ja olen võinud lõpetada mitmete ravimite võtmise, mida varem tarvitasin. Olen vähendanud isegi oma insuliinidoose umbes 75-80% peale seda kui koristasin kõik jahud & co oma riiulitelt. Tarvitan jätkuvalt 15-24 ühikut insuliini päevas, mis pole mingi miinimumdoos. Mul pole enam mingit DKA (ketoatsidoosi) ega krampide ohtu. Mu HbA1c on täna 5,2% ehk 32 mmol/mol, mis jääb terve inimese näitude vahemikku. 

Täna töötan ma diabeetikutega, kes tahavad leida iseenda tee parema terviseni, pean loenguid, teen era- ja grupinõustamist Hanna Diabetes Expert (www.hannaboethius.com) kaudu ja läbi Smarta Diabetiker grupi, kus ma ka juhatuses olen (www.smartadiabetiker.se).

See, et hakkasin sööma madala süsivesikusisaldusega toitu, on absoluutselt parim, mida olen teinud iseendale, oma tervisele ja oma diabeedile. Kõik on nüüd palju paremini kontrolli all ja ma julgen nüüd unistada tulevikust. Oleks vaid mu vanemad teadnud, kui palju mängib toit rolli 1. tüüpi diabeedis, oleksin võinud vältida palju valu ja vaeva pikkade aastate jooksul.

FacebookTwitterEmail