Rubriigiarhiiv: RETSEPTID – soolased road

Kana poolkoivad roheliste ubadega

DSC_0050 Tööpäeva õhtuti ja eriti just esmaspäeval on väsimus kerge tekkima ja üldse ei viitsiks nagu õhtul köögis askeldada. Aga keegi peab ju perele süüa tegema ja ise ka nagu tahaks ennast natuke laadida. Sel juhul aitavad hästi toiduained, mille saab ilma erilise ettevalmistuseta ahju lükata. Näiteks külmutatud rohelised oad ja maitsestatud kana poolkoivad. Panin kaks pakki külmutatud ube ahjupotti ja peale laotasin kanapoolkoivad. Et söök liiga kuiv ei oleks loputasin kana poolkoibade pakendist kastme vähese veega siia juurde. Küpsetasin 220 kraadiga 1 tund.

Mu meelest on see üks tore söök selle poolest, et teeb ennast ise valmis, pole mingit muud vaeva kui toiduained pakenditest potti tõsta ja pott ahju.

FacebookTwitterEmail

Marineeritud tuulehaug

DSC_0108Pildil on väga tarretisene tuulehaug, mida marineerisin eelmisel nädalal. Tuulehaugid ilmusid majja nii, et ühel hetkel oli kalamees me mandrikodu aia taga ja küsis, kas tahame. Muidugi tahame! Või nojah, mina tahan 🙂

Marineerimine on ainus vaaritus, kus pisut suhkrut tarvitan. Hästi-hästi natuke, nii vähe, et vahel mõtlen, kas seda üldse vaja oli. Seekord kulus mul suhkrut marinaadi peale kolmveerand teelusikatäit.

Vaja läheb:

1 kg värsket tuulehaugi
4 dl vett
1 sl soola
3/4 tl suhkrut
7 tera musta pipart
7 tera vürtsi
2 loorberilehte
2 sl 30% äädikat

Keetsin tükeldatud tuulehaugi tasasel tulel kümmekond minutit ja tõstsin siis kala vahukulbiga potist välja jahtuma. Keeduvette panin maitseained ja keetsin marinaadi, äädika lisasin alles keetmise lõpus. Jahtunud kala puhastasin luudest ja ladusin purki. Valasin marinaadi peale ja jätsin lauale jahtuma.

Jahtunud purgi tõstsin külmkappi, kus marinaadist moodustus kena tarretis. Järgmisel päeval oli kala juba väga mõnus võtta, mulle heasti maitseb. Nüüd on kala nädalapäevad külmikus seisnud ja jätkuvalt väga värske olemisega.

Mulle tundub, et pingutasin tuulehaugi keetmisega veidi üle, sest kala oleks võinud olla ehk mitte nii pehme. Söömiseks on mõnus, aga puhastades kippusid tükid liiga väikeseks pudenema. Sellepärast ei ole pildi pealt ka hästi tuvastatav, mis kala see on niisugune, ei ole ilusaid jämedaid tükke.

P.S. Hiiumaal koolis käies oli mulle suureks üllatuseks, et hiidlased tuulehaugi aidaräästas kuivatavad. Arvasin, et niisugust volaskit kala ei ole võimalik kuivatada. Aga, näed, on ja kõlbab isegi süüa 🙂

FacebookTwitterEmail

Lillkapsapuder kanafileekastmega

DSC_0107 Kes kartuliputru süüa ei või, saab selle asendada lillkapsapudruga. Ainus erinevus kartulipudrust on see, et piima ma lillkapsale kunagi ei pane, ainult võid, sibulaid ja soola. Keetsin lillkapsaõisikud vaid nii palju pehmeks, et peeneks tampides väheke teraline jäi, nii ei tule puder liiga vesine. Kuuma lillkapsapüree sisse tampisin hea mitu tükki värsket võid ja ühe peeneks hakitud mugulsibula.

Kastet tegin täpselt nii nagu siin paar postitust tagasi kirjeldasin – kõigepealt praadisin pannil kanafileetükid, lisasin hakitud küüslauku ja sibulat, soola ja pipart ja kõige lõpuks veidi kuuma vett, et filee hästi pehmeks läheks. Valasin kastme potti ja segasin sisse hea portsu 20-protsendilist hapukoort.

Eriti mõnus on lillkapsapuder siis, kui segada kaste pudru sisse, umbes nii nagu vanasti sai kartulid kastme sees katki vajutatud, et toidust maksimaalselt maitse kätte saada. Ja salatit polegi vaja kõrvale süüa, sest taldrik on juba niigi köögivilja täis.

Ega ma selle portsuga ei piirdunud, mis pildil on. Võtsin teise taldrikutäie veel, aga ilma lihata. Lihtsalt nii hea tuli välja. Kui kartulipudruga samamoodi laristaks, oleks peale sööki kõht raske ja meel must patustamise pärast. Lillkapsapuder on ses mõttes täiesti emotsioonivaba 🙂

FacebookTwitterEmail

Lihakaste

DSC_0061 Mõnele võib tunduda päris naljakas, et midagi nii lihtsat nagu lihakastme retsepti siin lahti seletama hakkan. Aga ma olen näinud mitut inimest kimbatuses, kui nad peavad nisujahust loobuma ega oska äkki enam mitte millegagi kastet paksuks teha. Mulle pole kunagi meeldinud nisujahuga kastmeid teha, olen juba aastaid kasutanud kastmete paksendamiseks köögivilju ja hapukoort. Hakklihakastmesse näiteks panin porgandit, marineeritud kurki, sibulaid ja hapukoort. Vedelik ei jää muidugi mingi paks ja kreemine, aga see on nii tihedalt igasugu kraami täis, et täidab väga hästi oma rolli.

Lihakastet teen tavaliselt nii, et kõigepealt pruunistan lihatükid pannil või sees, siis lisan sibulat, küüslauku, musta pipart ja soola ja pruunistan veel natuke. Kui liha on ilusa jume võtnud ja köök on juba mõnusat praeliha lõhna täis, valan peale kuuma vee ja jätan liha pliidile podisema. Poole podina pealt kolin kastme ümber väikesesse potti ja podistan seal seni kuni liha on pehme. Siis segan kastmesse 20%-lise hapukoore ja valmis ongi.

Kartuli ja makaroni asemel on meil kastmega söömiseks köögiviljad, täna tegin suvikõrvitsast zuudleid ja hautasin pannil või sees külmutatud köögivilja (pildil).

Selline söök meenutab mulle lapsepõlve laupäevi, kui ema puupliidil mooritud lihaga kastet tegi. Suured pehmed lihatükid olid alati mõnusalt piprased ja kaste sibulane, ma sõin seda koolist tulles kartuliga ja alati liiga palju.

FacebookTwitterEmail

Lihtsad söögid hommikuks ja õhtuks

Käsi püsti, kes jaksab iga päev retseptiraamatu järgi süüa teha? Mina mitte. Eks on ju enamasti nii, et tööpäeviti tahaks söögitegemisega kiirelt ja lihtsalt ühele poole saada, samas poest valmistoitu ka nagu osta ei tahaks. Aga oma köögiviljaportsu tahan ma igal juhul kätte saada, siit mingeid järeleandmisi teha ei saa. Kes piirab oma toidus süsivesikute tarbimise alla 50 grammi päevas, ei söö ju leiba ega muud teraviljatoodet, mis kiudaineid annaks, sellepärast peaks köögivili moodustama koguseliselt kõige suurema osa taldrikul. Miinimum 400g peaks igaüks päeva jooksul köögivilja sööma, mu enda puhul on tavaline, et 500g või rohkemgi söön.

Minu päevas on esimene söök tavaliselt praemuna, vahel on see praetud koos peekoniga, vahel mõne vorstiga. Alati ma muna kõrvale mingit lihatoodet ei võtagi, aga köögivili on siin juures absoluutselt kohustuslik. Enamasti praen endale hommikul tööle kaasa võtmiseks kaks muna (võiga praen neid) ja keeran kokku kiire salati. Salati kaasa võtmiseks on mul head suured karbid, kuhu siis otse kõik kraami tükeldan ja samas karbis segan.

DSC_0029 Müügile on tulnud armsad väikesed peakapsad, värske tänavune kraam, need on mõnusalt pehmed ja ei lähe salati sees koledaks nagu mõne salatilehe või hiinakapsaga vahel juhtub. Pildil on mu tänane lõunasöök – salatikuhja all on kaks praemuna ja jupike praetud kanavorsti. Salat on lihtsamast lihtsam, hakkisin värske kapsa ja paprika, tõin peenralt peotäie murulauku ja segasin kõik Hellmannsi rammusa majoneesi sisse. Soola ma sellisele salatile ei pane. Ja kuna taldrik on väike, siis salatit tõstsin peale taldriku tühjendamist natuke veel juurde. Lõunasöögi lõpetas tass kohvi ja viil omaküpsetatud saia kena võikihiga. Sai oli mul seekord küpsetatud kookosjahuga ja maitsestatud vanilliga, väga mõnus mittemagus magustoit.

Sellisest lõunasöögist püsib kõht pikka aega täis. Kui kella ühe-kahe ajal päeval söön, siis õhtul kell seitse veel kõht tühi ei ole.

Õhtusöögiks on väga mugav kasutada erinevaid külmutatud köögivilju. Meil kõige sagedamini on selleks lillkapsas ja brokoli, sest neis on kõige vähem süsivesikuid, aga oleme ostnud ka rohelisi ube ja igasuguseid värvilisi köögiviljasegusid (maisi siiski väldin ja porgandiga olen mõõdukas).

DSC_0008 Siin pildil on üks lillkapsa ja brokoliga roog, milles meestele mõeldes on lihakraami rohkem kui ehk mulle sobilik oleks. Praadisin natuke sinki ja hunniku kanagrillvorsti, tõstsin need pannilt ära kaussi ja hautasin-praadisin pannil kaane all või sees külmutatud lillkapsa ja brokoli. Kui köögivili tundus olevat sulanud ja hakkas kergelt jumet võtma, segasin hulka vorsti ja singi ja valasin peale 20-protsendilise hapukoore (umbes 250g pannitäie söögi kohta). Natuke veel kuumutasin ja valmis oligi.

Külmutatud köögiviljas on kevadel tõenäoliselt rohkem vitamiine säilinud kui üle talve külmhoones või keldris hoitud viljades. Teadaolevalt on kaalikas kodumaisest köögiviljast ainus, mis kevadeks ka C-vitamiini suudab endas alles hoida, sellepärast on külmutatud köögivili üks hea valik. Rääkimata sellest, et tööpäeva õhtul on ütlemata tore neist lihtsalt ja kiirelt üks tervislik roog valmis teha. Vorsti ja singi asemel võib siin maitseks olla kana või seened või mis iganes kellelegi meeldib või kodus kapis olemas on. Hapukoore asemel võib kasutada vahukoort või siis üldse mitte midagi, ka või annab toidule mõnusa maitse ja paraja rammususe.

FacebookTwitterEmail

Pitsa, milles pole jahu

DSC_0083 Meie peres tehakse pitsat juba paar aastat sedasi, et mingi jahu pitsapõhjas pole. Tavaliselt on pitsapõhi tehtud kas ainult juustust ja pitsamaitseainest või lillkapsataignast. Lillkapsataignaga pitsapõhja puhul kasutan seda sama retsepti, millest teen lillkapsaleivakesi. Ühe pannitäie pitsapõhja saab poolest lillkapsast, kahest munast ja 200 grammist riivjuustust. Ega siin rohkem midagi kunsti ei olegi – põhi tuleb kõigepealt kergelt pruunikaks küpsetada ja pitsa peale kuhjab igaüks seda, mis meeldib. Meil koosnes täidis seekord ühest pakist tomatipastast, mille määrisin põhjale, hakklihast, paprikast, šampinjonidest ja hapukurgist ning muidugi pitsamaitseainest, mis annab pitsale selle õige meki.

Siin pildil olev pitsa on tehtud möödunud nädalavahetusel lapse sünnipäevaks. Külalised sõid ja kiitsid, tõepoolest väga hea tuli see välja ja mingit lillkapsa maitset polnud olemaski, kuigi see moodustas peamise osa pitsapõhjast. Kena süsivesikuvaene ja toitev suutäis, mis ei hüpita veresuhkrut ja hoiab näljatunde pikkadeks tundideks eemal.

FacebookTwitterEmail

Köögivilja-hakklihavorm

Tirisin koju igavese raske kapsapea ja mõtlesin sellest teha kapsahautist. Kui juba köögis askeldasin, hakkas tunduma, et kapsahautis on üks liiga igav tavaline söök, võiks teha midagi huvitavamat. Nii sündis spontaanselt üks köögivilja-hakklihavorm.

KÖÖGIVILJA-HAKKLIHAVORM

0,5 hiiglasuurt peakapsast
4-5 porgandit
4 väiksemat sibulat
3 suurt küüslauguküünt
500 g hakkliha
2 muna
natuke piima
natuke võid
mõni spl majoneesi
juustuviile
jodeeritud soola, musta pipart

Peenestasin köögikombainis porgandid ja kapsa, porgandid üsna peene riiviga ja kapsa võrdlemisi kitsaks timmitud lõikuriga. Määrisin suure ahjupanni võiga ja lõikasin panni põhja ka mõned võitükid. Segasin riivitud porgandid ja kapsa omavahel ja laotasin sellest suurema osa ühtlase kihina pannile. Tükeldatud sibula ja küüslaugu segasin kokku hakkliha ja munaga, maitsestasin segu soola ja pipraga ja lisasin nii palju piima, et tainas parajalt vedel jäi. Hakklihasegu laotasin ühtlase kihina porgandi-kapsa peale ja kõige otsa puistasin veel ühe õhukese kihi kapsast ja porgandit. Küpsetasin 200-kraadise ahju keskosas kõigepealt 20 minutit, siis määrisin vormi peale majoneesi ja laotasin peale juustuviilud ning küpsetasin veel umbes 25 minutit.

DSC_0108 Selline kena algmaterjal, millest meie majapidamise ainus teismeline ei suutnud näppe eemale hoida, sest lihtsalt niivõrd maitsev oli.

DSC_0110 Väike paus küpsetamises – majoneesiga määrimine ja juustuviilude lisamine.

DSC_0121 Valmis. Kapsas jäi kergelt krõmpsuv, mis minu arvates teeb selle söögi eriti mõnusaks.

DSC_0122 Kena hunnik köögivilja natukese hakkliha ja piimakraamiga oli mu õhtusöök, igatepidi toitev ports, kus parajalt nii kiudaineid, valku kui rasva.

Mu meelest ei ole keeruline süüa umbes 400 g köögivilja päevas kui läheneda asjale nii, et köögivili ongi põhitoit ja moodustab koguseliselt kõige suurema osa igast toidukorrast. Kui kartulit, makaroni ja riisi üldse mitte koju tuua, asenduvad need iseenesest köögiviljaga ja nagu võluväel on toidulaud rikkalikum kui iial enne.

Pidin ühe seminaritöö raames ennast rahvastiku toitumisharjumustega kurssi viima, seal hakkas silma köögivilja vähene tarbimine. Tegemist oli rahvastiku tervisekäitumise uuringuga aastast 2014 ja sealt selgub, et igapäevaselt sööb värsket köögivilja ainult 19,6% meestest ja 26,6% naistest. Suurem osa meestest sõi köögivilja ainult ühel-kahel päeval nädalas, sama harva sööb värsket köögivilja umbes kolmandik naistest. Kusjuures neid, kes üldse mingit värsket köögivilja ei söö, on üle 10% Eesti rahvastikust. Kreeklased ületavad meid köögivilja söömises lausa mitmekordselt. Peaks järele vaatama, kuidas neil seal kõiksugu haiguste ja rasvumisega lood on.

FacebookTwitterEmail

Peekoni-hakklihavorm

Internetis liigub igasugu lahedaid retsepte, üks pikkadest peekoniribadest tordi moodi küpsetis nägi eriti selline välja, et tahaks järele teha. See küpsetis tehti ümmarguses koogivormis ja peekonilõigud olid nii pikad, et vormi põhja ladudes ulatusid üle ääre ja peale täidise lisamist sai peekoni kenasti koogi peale kokku painutada. Mul nii ilusat peekonit kuskilt leida ei õnnestunud, ostsin tavalist suitsupeekonit väikese tükina ja leiutasin ise ühe peekoni-hakklihavormi.

PEEKONI-HAKKLIHAVORM

600 g hakkliha
300 g peekonit
250 g šampinjone
2 muna
3 sibulat
2 küüslauguküünt
juustuviile
soola ja pipart

Ladusin peekoniviilud lahtikäiva koogivormi põhja ja külgedele, sinna peale panin tükeldatud šampinjonid ja katsin need juustuviiludega. Kõik ülejäänud kraam läks taignaks kokkusegatuna seente peale ja sinna otsa pistin veel mõned šampinjonitükid ja tükeldatud peekoni. Küpsetasin 200-kraadises ahjus kõigepealt 30 minutit, siis võtsin vormi ahjust välja ja laotasin juustuviilud peale, küpsetasin veel 15 minutit ja valmis ta oligi.

DSC_0093

DSC_0095

DSC_0097

DSC_0103

Üllatavalt hästi seisis koos see vorm, sai isegi lõigata nagu torti. Seened ajasid küll nii palju vedelikku välja, et natuke hakkas juba küpsetamise lõpus vormi vahelt välja tilkuma, sellepärast oleks ehk tark teinekord seda kinnises vormis teha.

Peekoni-hakklihavormi kõrvale sobib hästi üks värviline toorsalat, meil oli see täna tehtud rukkola-radisso segust, tomatitest, kurgist ja rohelisest sibulast, mis segatud oliiviõliga. Väga maitsev ja toitev õhtusöök ja tõeliselt lihtne teha.

FacebookTwitterEmail

Sealihaga köögiviljahautis

Teen mitmeid köögiviljahautisi slow cookeris, meil on selline 3,5-liitrine Morphy Richards. 3,5-liitrine pott on parajasti nii suur, et meie kolmeliikmelisele perele paras, kui pott ääreni täis pressida. Suppidega nii kahjuks teha ei saa, päris ääreni täita ei või, muidu hakkab soojenedes vedelik üle ääre voolama. Vahel mõtlen, et oleks võinud suurema slow cookeri osta, sest lihatüki või ka terve kana valmistamiseks on me pott just paras, aga köögivilja tahaks teinekord korraga rohkem teha ja kui teen miskit eriti värvilist sööki suurema valiku köögiviljadega, ei mahugi alati kõik kraam potti. Näiteks seened võtavad toorena hirmus palju ruumi, aga valmisküpsenuna jääb neist söögi sisse päris vähe järele.

Panen slow cookerisse kokku kõige erinevamaid köögivilju ja viimati tegin hautise sealihast, kaalikast ja kahte värvi paprikast. Lõikasin neist suured tükid, maitseks panin tšillirõngaid päris hea koguse, suitsupaprikat ja jodeeritud soola.

Selleks, et toit sobivaks ajaks valmis saaks, kasutan taimerit. Seekord sättisin taimeri nii, et küpsetama hakkas slow cooker kell 11 ja valmis sai söök kella 18-ks ehk täpselt tööpäeva lõpuks. 7 tundi valmib selline toit MED-režiimil (medium).

DSC_0069 Pilt on tehtud siis, kui toores kraam oli potti valmis sätitud. Midagi vedelikku sellise söögi tegemisel ei lisata, toidu mahlasus tuleb ainult lihast ja köögiviljast. Kaalikatükid oleks võinud väiksemad lõigata, sest need ei läinud kõik päris pehmeks, aga liha küpses väga hästi läbi.

Paprika ja maitseained (suitsupaprika ja tšillirõngad) teevad kaalikaga sellist trikki, et toidus puudub kaalika maitse. Selles mõttes on siin kaalikas väga hea asendus kartulile, sest kartulil endal nagunii mingit tugevat maitset pole ja hea mekk tuleb toidule peamiselt paprikast. Kui supis või hautises kartul kaalikaga asendada, võib nutikalt maitsestades sööjad nii ära petta, et nad arugi ei saa, et kartulit ei söö. Eesmärk pole siiski kedagi haneks tõmmata, vaid pigem köögiviljapõlgurid üht me parimat juurvilja sööma panna. Kaalikas on kodumaistest köögiviljadest ainus, mis säilitab oma vitamiinid vapralt kevadeni peaaegu sada protsenti (erinevalt kartulist, milles on juba poolest talvest enamus vitamiine haihtunud).

DSC_0071 Toidule saab kreemisema maitse, kui siia peale lisada üks kuhjaga supilusikatäis majoneesi või ka küüslaugune suitsujuustukaste (riivitud suitsujuust ja küüslauk, hapukoor ja majonees).

Mu meelest on suurepärane, et toit ennast ise valmis küpsetab selleks ajaks kui pererahvas töölt koju jõuab 🙂

FacebookTwitterEmail

Kõige tavalisem õhtusöök

Üks inimene, kes üritab kaalu langetada, kurtis, et jube jama selle süsivesikuvaese söömisega, sest üldse ei oska midagi serveerida, hirmus ühekülgseks kisub söögilaud. Tegin selle peale suured silmad, et mis mõttes? Kas siis, kui enne oli iga päev laual kartul ja mõni teine päev makaron, oli toit kuidagi vaheldusrikkam? Kindlasti mitte, aga kimbatust tekitab tõenäoliselt see, et kui oled teinud otsuse suure osa süsivesikuid oma laualt minema saata, ei saa enam lõdva randmega süüa ükskõik mida. Teadlikud valikud eeldavad veidi enamat mõtlemist. Samas võib ju teha ka nii, et keeta või küpsetada kartuli asemel erinevaid juurvilju, eriti miskit muud ju muutma ei peagi.

Meie pere on päris kindlasti hakanud sööma rohkem köögivilja, see asendab meil nii kartulit, riisi kui makarone. Vähemalt 400 grammi köögivilja peaks üks täiskasvanu päevas sööma ja selle portsu kättesaamine pole meile mingi probleem, enamasti sööme rohkemgi. Olgem ausad, kui oled harjunud tegema perele igaks õhtuks kartulit ja kastet, siis ega ikka ei viitsi sinna kõrvale kogu aeg salateid teha. Ühe marineeritud kurgi või üksildase tomati ehk võtaks… Või kuidas teil sellega on? Mäletan hästi, et kui tegin õhtusöögiks makarone hakklihaga, siis nii oligi, ainus köögivili taldrikus oli hakklihaga koos praetud sibul.

Nüüd on köögivili me pere põhitoit. Üks tavaline õhtusöök näeb välja näiteks selline:

DSC_0053

Salati sees on rukkola, kurk, punane paprika, kirsstomat, kobartomat, roheline sibul, oliiviõli, natuke jodeeritud soola ja musta pipart. Tihti on sellises salatis oliiviõli asemel Hellmannsi majonees, aga kuna lapsele meeldib, et köögiviljad on “selged”, siis tänane salat on majoneesita. Salati kõrval on ahjus küpsetatud sealiha (175 kraadiga küpses kaaneta ahjupotis 2,5 tundi, maitseks ainult sool ja pipar).

Kui Kopra Karjamõis eelmisel aastal oma vabapidamisega sead oli sunnitud likvideerima, ostsime neilt oma sügavkülmiku liha täis. See laar hakkab nüüd lõppema ja sellest on kahju, sest nende sigade liha on tõesti selle päris liha maitsega, mitte nagu suurest kombinaadist tuleb.

Tegelikult oli mu tänase õhtusöögi otsas ka üks praemuna:

DSC_0058

See on üks suur kuhi sööki, millest saab kõhu kõvasti täis. Pildilt ei ole võibolla aru saada, aga me sööme igapäevaselt päris väikestest taldrikutest. Taldriku läbimõõt servast servani on 20 cm. Niisugusest portsust piisab täiesti, ka mu spordisõbrast mees sööb samasugusest väikesest taldrikust ja vahel, kui taldriku liiga täis on kuhjanud, jätab osa sööki järelegi, sest lihtsalt ei mahu sisse.

Kui oled hädas kehakaaluga ja imestad, miks see ei lange, kuigi oled loobunud suhkrust ja piirad süsivesikute tarbimist, siis võib olla, et sööd koguseliselt liiga palju. Olen tähele pannud, et kodudes on igapäevaseks tarvitamiseks kasutusel tihtipeale väga suured taldrikud. Katseta väiksemast taldrikust söömist (ja ära tõsta mitu korda juurde 🙂 ), siis võid oma kaalu jälle liikuma saada.

FacebookTwitterEmail