Rubriigiarhiiv: Kaalu- ja tervisejutud

Kummutan veel ühe rasvamüüdi

Nagu siin paar postitust tagasi kirjutasin, hoiatatakse Eestis jätkuvalt rasvade liigtarbimise eest. Üldine arvamus on ka, et inimesed, kes söövad LCHF põhimõtete järgi, kühveldavad endale supilusikaga rasva sisse mõõdutundetult ja piiramatult. Tõsi on, et LCHF-i süües peab süsivesikutest saamata jäänud energia asendama rasvadega ja see on loomulik ning hea, aga kes tahab kaalu langetada ja saada vähem toiduenergiat ei peaks söödava rasva kogust siiski oluliselt suurendama. LCHF tähendab teadupärast vähe süsivesikuid ja palju rasva (low carb, high fat), aga mina tõlgendan seda – vähe süsivesikuid ja tervislikud rasvad (low carb, healthy fat).

Tahan kummutada ühe müüdi. Kui hakkame riiklike toitumissoovituste järgi sööma, siis hoiame kramplikult kinni makrotoitainete protsentidest ja toitumisnõustaja, kes teeb kõik nii nagu riiklikult õigeks peetakse, jälgib, et rasvade osakaal päevamenüüs ei kerkiks üle 35%. Kui koostan diabeetikule või kaalulangetajale menüü, kus on rasvu 50-60%, on see protsentides peaaegu topelt nii palju kui riiklikes soovitustes tervislikuks peetakse. Olen kuulnud etteheiteid, et see rasvakogus teid tapab, te sööte ennast haigeks jne. Aga kas need rasvadega hirmutajad on üldse kunagi mõelnud, kui palju see 50-60% rasva grammides on ja kas see on üldse rohkem kui nö tavalises kuni 35% rasvaga menüüs? Kohe tõestan, et rasva kogus võib olla ligilähedaselt ühesuurune, olenemata protsentidest.

Nutridata toitumisprogramm näeb mulle ette 1820 kilokalorit päevas. Kui 35% sellest annavad rasvad, siis saan rasvadest 637 kcal. Järelikult on riiklike toitumissoovituste kohaselt mulle hea süüa umbes 70 grammi rasvu päeva jooksul (1 gramm rasva annab 9,1 kcal).

Koostasin endale menüü, kus on 54,4% rasvu, mis teeb 78,9 grammi kogu päeva kohta. Süsivesikuid on siinses menüüs 50,5 grammi (15,5%), sest üle selle läheb mul veresuhkur liiga kõrgeks. Valku on 98,5 grammi, sest nende tarbimise üritan hoida alla saja (1 kuni 1,5 grammi kehakaalukilogrammi kohta on tervisele hea). Valke on menüüs 30,2%, mille Nutridata kuulutab muidugi ületarbimiseks, aga jällegi – vaata kogust, see on igati mõõdukas, ei ole mingit ületarbimist! Selline päevamenüü annab ainult 1290 kcal, mis tõestab, et mingit ületarbimist tegelikult ei ole, vaid tegemist on hoopiski väga tervisliku ja kaalulangetamiseks sobiliku menüüga. Kohe näitan, et ka kõik mikrotoitained saab sellisest menüüst sada protsenti kätte.

Menüü on kokkuvõtlikult selline, et hommikuks paar tassi musta kohvi, lõunaks hakklihaga kapsahautis ja keedumuna, õhtuks ahjulõhe aurutatud brokoli ja rohelise salatiga ja keefir ning kui õhtu on pikk, siis hiljem veel värske kurk ja keedetud muna, lisaks aeg-ajalt klaasike mineraalvett. Väga lihtne, eks ole?

Ja kogu menüü on toiduainete kaupa selline (koos grammidega, et skeptikud saaksid need ise Nutridatasse sisestada ja näha, et tõepoolest ongi kõik vajalikud mineraalained ja vitamiinid olemas):

HOMMIK
Paar tassi musta kohvi

VAHEPEAL
Mineraalvesi 200g

LÕUNASÖÖK
Peakapsas, hautatud rasvata 250g
Segahakkliha, sea-veise, 15% 120g
Porrulauk 50g
Sool, jodeeritud 2g
Või 80-82%, 10g
Muna, keedetud 55g

VAHEPEAL
Mineraalvesi 250g

ÕHTUSÖÖK
Lõhe, värske 150g
Brokoli, aurutatud 350g
Roheline sibul 15g
Spinat 30g
Rukola 20g
Majonees 80% 10g
Keefir 2,5% 250g

KUI ÕHTUL LÄHEB KÕHT TÜHJAKS
Kurk 200g
Muna, keedetud 55g
Mineraalvesi 200g

Mu menüüd on jätkuvalt ainult paari toidukorraga, sest järgin 16/8 põhimõtet, ehk et söön ainult 8-tunnises aknas ja vähemalt 16 tundi on paastu. Ideaalne variant diabeetikule veresuhkru korrashoidmiseks.

Nutridatasse sisestatult saan sellised pildid:

18.04.päeva kokkuvõte

18.04.mineraalained
Kõik mineraalained on 100% käes.

18.04.vitamiinid
Ja ka kõik vitamiinid on 100% olemas.

Kes siin blogis varemgi lugemas on käinud, on kindlasti märganud, et mu menüüd sisaldavad päris tihti punast kala. Iga päev ma seda küll ei söö, aga paar-kolm korda nädalas kindlasti ja seda selleks, et saada häid rasvu ja D-vitamiini. Meil on pidevalt külmkapis graavilõhet, mida ise värskest kalast teen. Mõni viiluke punast või mõnda muud rasvast kala võiks tegelikult kuuluda iga päev ühe toidukorra juurde. Kui keegi sellist toitumist kalliks peab, siis soovitan vaadata toidu koguseid – need on süsivesikuvaeselt ja rasvarikkalt toitudes vähemalt poole väiksemad kui tavalist süsivesikurohket menüüd järgides. Ise nullist sööke valmistades on ka nagunii toidulaud tunduvalt odavam kui valmistoitu ostes.

Loodan, et keegi ei ütle enam, et üle 50% energiat rasvast saades on hullumeelselt palju rohkem kui 35% rasva. 78,9g rasva 70g asemel, eriti kui päevane toiduenergia on kokku kõigest 1290 kcal, on väga vähe rasva. Nii vähe, et sellega saab edukalt kaalu langetada. Kes kaalu langetada ei taha, see peab süsivesikuvaesel menüül püsides muidugi rohkem rasva sööma, et oleks, millest energiat ammutada (või, searasv, kookosrasv praadimiseks ja oliiviõli salatisse).

P.S. Kui hakkad Nutridatas oma toitumist jälgima, siis ei ole vaja pingutada nii, et iga päev kõik mineraalained ja vitamiinid 100% kätte saaks. Niisugust täpsust taga ajades sa viimaks muust ei mõtlegi kui toidust ja see pole enesetundele hea. Ideaalne söömisviis on selline, mis kehale hea on samal ajal kui pidevalt ei pea söögi peale mõtlema. Oluline on süüa võimalikult vaheldusrikkalt, siis ei teki mitte ühestki mikroelemendist pikaajalist defitsiiti. Ma ise kirjutan oma toidud aeg-ajalt programmi sisse ainult sellepärast, et jälgida süsivesikute ja valkude hulka, et üks ei läheks üle 50g ja teine üle 100g, nii püsib mu veresuhkur normis.

 

 

FacebookTwitterEmail

LCHF kokaraamat – kohustuslik kirjandus!

Poodidesse jõudis kokaraamat, mis eestikeelsetest parim kaalulangetajale ja diabeetikule:

DSC_0204

See on esimene algupärane LCHF (low carb/high fat) raamat Eestis ja raamatu autor on Kadi Kõiv, kes on ise LCHF-iga kehakaalu vähendanud 33 kilo ning peab teistele inspiratsiooniks ja abistuseks LCHF-teemalist blogi (lchfeesti.blogspot.com), soovitan lugeda.

DSC_0205 Kadi räägib oma raamatus, kuidas peale pikka otsimist viimaks süsivesikuvaene toitumine tal kehakaalu langetada aitas ja annab nõu mida teha. Põhiliselt on raamatus retseptid ja nagu kaanepiltki näitab, ei ole tegu mingi ekstreemsusega, vaid kõige tavalisema puhta isevalmistatud toiduga parimatest toiduainetest.

DSC_0206 Toon selle magusa lehekülje siin ekstra välja sellepärast, et näidata, mis oli meie pere kiusatus aastal 2014 kui igasugusest suhkrust loobusime. Neid “bountysid” sai ikka tihti tehtud ja väga palju söödud ning imekombel ei takistanud need meil kaalu langetamist. Igapäevane toit see muidugi pole ja mõnele teisele võib ka kõik suhkruta magus olla kiusatuseks ja kaalulangetamise takistuseks, aga meile sobisid need kommid kõige esimeseks nn üleminekuperioodiks ideaalselt. Suhkrust loobudes ongi algul kõige ehmatavam see, et äkki enam üldse kommi ja kooki ei või süüa ja sellega harjumine võtab aega. LCHF kokaraamatust leiab mitmeid maiuste retsepte.

Minu teada ei ole varem Eestis ilmunud ühtegi sellist kokaraamatut, mille retsepte diabeetik võiks muretult kasutada, aga see on just selline raamat. Käin vahel diabeetikute foorumites lugemas, mis mured neil on ja kuidas nad elavad ja alles eile ehmatas mind, milliseid retsepte nad omavahel jagavad – paksult suhkrut ja nisujahu täis koogid! Mul tuleb alati ahastus peale kui näen, et diabeetikud ennast sedasi toiduga tapavad, et süüakse nagu terve inimene ja usutakse, et ravimid, mis veresuhkru kontrolli all hoiavad, neid pikas perspektiivis aitavad. Ei, ei aita! Kui diabeetik rangelt süsivesikuid piirama ei hakka, siis ravimidoosid tasapisi suurenevad ja tulevad ka ühel päeval tüsistused. Pealegi on need, kes insuliini süstivad, tihti hädas suureneva kehakaaluga, aga just väheste süsivesikutega menüü on see, mis aitab süstitava insuliini koguseid vähendada. Sellepärast on ülioluline õppida sööma nii nagu kehale hea on ja siin aitab LCHF kokaraamat ehk nii mõnegi järje peale.

Üks, mis absoluutselt kindel – kui diabeetik (nii 1. kui 2. tüübi diabeetik) hakkab sööma LCHF põhimõtete järgi, siis pääseb ta väga kiiresti hüpodest. Ei ole midagi paremat veresuhkru stabiilsena hoidmiseks kui selline söömisviis. Kui sa ei tekita oma kehale suurt insuliinitulva (mida suur hulk ehk see nn tavapärane hulk süsivesikuid toidus teevad), ei ole sul ka ohtu, et veresuhkur liiga madalale langeb.

See postitus siin on esimene, kus mainin LCHF-i. Ma pole tahtnud siinseid toitumissoovitusi ühegi konkreetse nimetuse alla sättida, et juba eos ei tekiks tervisega hädas oleval inimesel suhtumist, et “ahh, mis asi, jälle üks tulutu dieet!” Ka on mul teatud pelgus igasuguste äärmuste suhtes ja kuna tean, et mitmed LCHF-i järgijad suurtes kogustes endale rasva sisestavad, siis seda ei ole ma tahtnud propageerida. Olgu siinkohal öeldud, et mulle väga meeldib, kuidas Kadi oma raamatus rasvast kirjutab. Just nimelt rasvakohvist, millest on saanud justkui LCHF-inimeste kultusjook, aga mis sugugi kõigile ei sobi. Ma ise lisan toidule täpselt nii palju rasva, et kõht oleks parajalt täis ja ka püsiks kaua täis ja kuna rasvast tuleb ka kilokaloreid palju, siis supilusikaga ma seda ilmselgelt endasse ei sisesta. Kadi raamat on just ka selle poolest hea, et just sellist mõistlikku lähenemist ta seal selgitab. Igaüks peab ise ära tundma, mis talle sobib, aga peaasi on piirata süsivesikute söömist, et oma veresuhkur ja insuliinitase normis hoida ning rasva süüa täpselt nii palju kui keha energiaks vajab. Kui tervislikel põhjustel on oluline olla pidevalt ketoosis (näit. epilepsia puhul), siis on muidugi ekstra rasva söömine vajalik.

Olen ise tänu inglise-ja rootsikeelsele meediaruumile leidnud LCHF-elustiili ja selle põhimõtteid ma ka siiani järgin ja propageerin. See on aidanud mul langetada kaalu ja lahti saada mitmest tervisehädast, see on andnud mulle suurepärase enesetunde igaks päevaks ja vabastanud mind pidevast näljatundest, mida hüppav veresuhkur süsivesikutega liialdades tekitas.

Ma loodan, et kõik said aru, et siin reklaamitud raamat on kohustuslik kirjandus 😀

FacebookTwitterEmail

Me peame rääkima rasvast

Tervise Arengu Instituut (TAI) on algatanud kampaania “Aprillis liigun poole rohkem.” Ma ise küll kampaaniate elukombeid muutvasse mõjusse ei usu, aga positiivsed on need kindlasti selle poolest, et nende kaudu tuletatakse inimestele korrakski meelde olulisi teemasid. Liikumine on absoluutselt vajalik igale inimesele iga päev, oma südamele tuleb tööd anda, et ta terve püsiks. Süda on lihaseline organ ja südamelihast tuleb treenida – kõnni, jookse, võimle, mängi palli, peaasi, et liigud nii, et selg ka märjaks saab, siis on sul liikumisest kasu.

Kahjuks kipub meil ikka olema nii, et õige ja hea jutt käib koos moonutatud info ja müütide levitamisega. TAI reklaamis liikumiskampaaniat FB-s, hirmutades samal ajal küllastunud rasvade söömisega (jah, just täpselt hirmutamisena mõjus minu silmale nende avaldus). Kuna nad seal asutuses ilmselgelt on kursis ka nende uurimustöödega, mis tõestavad, et küllastunud rasvade söömisel ja südame-veresoonkonnahaigustel ei ole mitte mingisugust seost, siis kasutasid nad oma tekstis väljendit “liigsöömine.” Kes vähegi meediast midagi taipab, saab aru, et see on üks trikitamine – inimene, kes loeb sellist infokildu, ei keskendu mitte sõnale “liig”, vaid sõnaühendile “küllastunud rasvad” ja järeldab, et need ongi need, mis meie südamed haigeks teevad. Mis on vale. Kleebin siia ekraanitõmmise nimetet postitusest koos enda kommentaariga:

TAI

Kuna pildilt ehk ei loe hästi välja kogu teksti, siis panen siia TAI postituse teksti: Südame-veresoonkonnahaiguste toitumisalasteks soodustajateks on vähene puu- ja köögiviljade tarbimine, küllastunud rasvhapete liigtarbimine, kiudainete vähesus toidus ja tasakaalustamata toitumisest tingitud ülekaalulisus.
Toidupüramiidi abil saad aimu, milline näeb välja tasakaalustatud nädalane toidulaud. Pea meeles: söö nii palju kui su organism vajab ja ära kulutab. Loe lähemalt siit: http://toitumine.ee/kuidas-tervislikult-toituda/toidusoovitused.

Mu kommentaar postituse juures on selline: Suurepärane, et köögivilju ja kiudaineid promote, aga miks rõhutate just küllastunud rasvade liigtarbim0ist, kui ükskõik mille liigtarbimine tekitab rasvumist? Uuringud on tõestanud, et südame-veresoonkonnahaigustel ja küllastunud rasvade söömisel pole mingit seost ja Mihkel Zilmer, kes kuulub nende samade toitumissoovituste koostajate hulka, ütles seda ka sügisel toimunud toitumiskonverentsil esinedes kõigi kuuldes välja. Siin on link ühele väga suurele uurimusele, lugege palun!http://ajcn.nutrition.org/…/13/ajcn.2009.27725.abstract… 

Mu hilisemas kommentaaris on link ka ühele teisele teadustööle, mis võrdleb polüküllastamata ja küllastunud rasvhappeid südamehaigustega seoses.

Oma esimesele kommentaarile sain TAI-lt paar päeva hiljem ka vastuse: Tere! Paljud raportid näitavad veenvate tõendite olemasolu, et küllastunud rasvhapete osakaalu vähendamine ja küllastumata rasvhapete (kalast, pähklitest, seemnetest, taimeõlidest ja taimsetest rasvavõietest) osakaalu suurendamine toob kaasa tervisekasud. Ehk, et toidust peab saama nii küllastunud kui küllastumata rasvhappeid. Kuid küllastunud rasvhapete saamine tuleks hoida alla 10% kogu päevasest energiavajadusest. Küllastumata rasvhapete puhul on see soovitus 10-20%. Selleks, et see alla 10% hoida, tuleb nende saamist piirata, vastasel juhul on liig kerge kogunema.

Raporteid, mis minu lingitud teadustöödes väidetu ümber lükkaks, nad oma kommentaarile ei lisanud. Fakt on, et küllastunud rasvade söömisel ja südamehaigustel puudub seos, samuti puudub polüküllastumata rasvhapetel eelis küllastunud rasvhapete ees seoses südamehaigustega. TAI postitus oli seotud südamenädalaga, sellepärast tõin välja just need viited. Kuna mina rääkisin sellest, mis südant ei kahjusta ja nemad sellest, mille söömine võib tervisele kasu tuua, siis tegelikult rääkisime me erinevatest asjadest.

Ükskõik mille liigsöömine teeb paksuks ja haigeks, sellepärast on ühe toitaine negatiivsena esiletõstmine põhjendamatu ja eksitav. Täpselt samasugust küllastunud rasvaga hirmutamist kuulsin kuu algul Ringvaate saates esinenud kardioloogi suust. Ta ütles seal saates küll ka seda, et haigestumine südame-veresoonkonnahaigustesse on vähenenud, aga nimetas selle põhjuseks asjaolu, et kui vanasti inimesed praadisid searasvaga, siis nüüd enam mitte. Ka selline info on eksitav, sest nõukaajal kasutati praadimiseks searasva küll taludes, aga mina oma lapsepõlvest mäletan, et praeti palju margariiniga (transrasvad!) ja pannkoogid küpsetati alati päevalilleõliga, hiljem rapsiõliga (suur Omega-6 ülekaal) Link. Üheksakümnendatel tulid müügile igasugused pehmed määrdemargariinid (lisaained, transrasvad), mis me harjumuspärase või välja vahetasid, see oli üks päris suur muutus me toidulaual. Ja mis peamine – mäletate, kui stressirohke oli elu Eestis 25 aastat tagasi? Muutused olid suured, palju oli vaesust ja hirmu tuleviku ees. Tänases Eestis ei ole kindlasti enam sellisel määral negatiivseid emotsioone kui oli üheksakümnendatel aastatel. Trennid on moes ja puhkusereisidel käimine pole ammu enam ainult rikaste privileeg. Ka meie pensionärid reisivad ja viivad ennast rutiinist välja. Kindlasti mängib stressi vähenemine ja see, et inimesed oskavad rohkem puhata, rolli südame-veresoonkonnahaiguste vähenemises.

Kui hakkad näiteks meie Nutridata abil enda toitumist jälgima, märkad kindlasti seda, et enamus praetud toite, mida programmist valida saad, on praetud rapsiõliga. Samas on tavaline või ja oliiviõli toitaineterikkamad ega sisalda suurel hulgal Omega-6 rasvhappeid, mida nagunii mitmelt poolt liiaga saame, (võrdluseks Link, Link ja Link). Võibolla on rapsiõli eelistatud vähese küllastunud rasvhapete sisalduse poolest (mis pole argument, nagu eespool selgitan) ja rohke Omega-3 sisalduse poolest, mis pole samuti argument, sest ALA, mis on Omega-3 rasvhappe taimne vorm, on kasutu seni kuni pole muudetud EPA-ks ja DHA-ks. Mitmed uuringud on näidanud, et inimene ei suuda alfa-linoleenhapet neiks kaheks rasvhappeks efektiivselt konverteerida (Link ja Link). Lisaks on rapsiõlis tohutu kogus Omega-6 rasvhapet, st et Omega-6 ja Omega-3 suhe on tugevalt paigast ära (ideaalis peaks need olema me toidus vahekorras 1:1). Pealegi ei ole võimalik rapsi kasvatada ilma mitmekordse mürgitamiseta. Kõike seda arvestades jääb arusaamatuks rapsiõli eelistamine riiklikul tasemel.

Minu arvates vajab kogu toitumisalane nõustamine paradigma muutust. Kümneid aastaid on meid hoiatatud rasvase toidu eest ja arstid keelitavad patsiente kõrge kolesteroolitaseme hirmus mune mitte sööma (kuigi munad on parim toit üldse!). Neist nõuannetest ei ole olnud kasu ei rasvumise ega haiguste vältimiseks. Suur uurimus, mis näitab, et küllastunud rasv me tervist ei ohusta, on lingitud ülalpool, aga ka selle kohta on teaduslik tõestus olemas, et munad meile südamehaigusi ja insulti ei põhjusta (link ja link).

Munade söömisel on keha kolesteroolitasemega väga vähe pistmist. Põhiosa organismis leiduvast kolesteroolist toodab keha ise ja mida vähem me kolesterooli toiduga saame, seda rohkem peab me maks seda ise tootma. Ja teistpidi – mida rohkem kolesterooli endasse toiduga sisestad, seda vähem su enda maks seda toodab. Juba üks väga ammune uuring näitas, et ainult 34-63% toiduga saadud kolesteroolist imendub ja tõenäoliselt on see protsent veel väiksem, kui süüa kolesteroolirikast toitu koos suure hulga kiudainetega (link). Inimkehal on mehhanismid, mis peatavad kolesterooli tootmise maksas selleks, et reguleerida selle koostist veres ja tagada kehale vajalik kogus.

Põhiliselt tahan jõuda oma pika jutuga sinna, et olgem normaalsed ja söögem normaalset toitu, puhast kodutoitu, ilma hirmuta, mis sunnib lihatükilt eemaldama kõige maitsvamad osad (kananahk näiteks), sest need on rasvased. Ei ole olemas ühtegi toitu, millega liialdamine ei teeks kehale kahju, alates rasvadest ja lõpetades köögi- ja puuviljaga. Mitte midagi ei tohi ohtralt süüa. Aga kaalulangetajale seisneb rasvasema toidu söömise kasulikkuse trikk selles, et esiteks jäävad portsud väiksemaks, sest rasvasest söögist saab kõht täis juba toidulauas (mitte 20 minutit peale sööki) ja rasvane toit hoiab kõhu täis pikkadeks tundideks. Veresuhkur püsib stabiilne ja näljatunne eemal. On müüt, et pead sööma iga paari tunni tagant, see on sõltuvus, mida tekitab liigne süsivesikute tarbimine ja rasvade vältimine (insuliinist, leptiinist ja teistest kehakaalu mõjutavatest hormoonidest teen ükskord eraldi postituse). Inimesele ei ole pidev söömine (3 toidukorda ja 2-3 vahepala) loomuomane, nii on olnud võimalik toituda alles väga viimasel lühikesel perioodil ajaloos ja selle tulemust me näeme igal pool, ükskõik kuhu vaatad. Vahel piisab peeglisse vaatamisest…

P.S. Kui tahad teada, mida ma arvan sellest, mis võib olla kõige tervistkahjustavam me toidulaua juures (peale suhkru), siis see on köögivilja vähene tarbimine. Käsi püsti, kes sööb iga päev vähemalt 300 grammi köögivilja? Või 400-500 grammi nagu näiteks ma ise olen endale igapäevaselt sisse harjutanud? Kahjuks uuringutest tean, et olen väga suur erand. Kui peaksin ühel päeval mõnda südame-veresoonkonnahaigusesse surema, siis vähemalt teate, et mul oli ülihea elukvaliteet (super toidulaud, palju liikumist ja rõõmus meel), aga äärmiselt kehv algmaterjal 😀

FacebookTwitterEmail

Kõige tavalisem õhtusöök

Üks inimene, kes üritab kaalu langetada, kurtis, et jube jama selle süsivesikuvaese söömisega, sest üldse ei oska midagi serveerida, hirmus ühekülgseks kisub söögilaud. Tegin selle peale suured silmad, et mis mõttes? Kas siis, kui enne oli iga päev laual kartul ja mõni teine päev makaron, oli toit kuidagi vaheldusrikkam? Kindlasti mitte, aga kimbatust tekitab tõenäoliselt see, et kui oled teinud otsuse suure osa süsivesikuid oma laualt minema saata, ei saa enam lõdva randmega süüa ükskõik mida. Teadlikud valikud eeldavad veidi enamat mõtlemist. Samas võib ju teha ka nii, et keeta või küpsetada kartuli asemel erinevaid juurvilju, eriti miskit muud ju muutma ei peagi.

Meie pere on päris kindlasti hakanud sööma rohkem köögivilja, see asendab meil nii kartulit, riisi kui makarone. Vähemalt 400 grammi köögivilja peaks üks täiskasvanu päevas sööma ja selle portsu kättesaamine pole meile mingi probleem, enamasti sööme rohkemgi. Olgem ausad, kui oled harjunud tegema perele igaks õhtuks kartulit ja kastet, siis ega ikka ei viitsi sinna kõrvale kogu aeg salateid teha. Ühe marineeritud kurgi või üksildase tomati ehk võtaks… Või kuidas teil sellega on? Mäletan hästi, et kui tegin õhtusöögiks makarone hakklihaga, siis nii oligi, ainus köögivili taldrikus oli hakklihaga koos praetud sibul.

Nüüd on köögivili me pere põhitoit. Üks tavaline õhtusöök näeb välja näiteks selline:

DSC_0053

Salati sees on rukkola, kurk, punane paprika, kirsstomat, kobartomat, roheline sibul, oliiviõli, natuke jodeeritud soola ja musta pipart. Tihti on sellises salatis oliiviõli asemel Hellmannsi majonees, aga kuna lapsele meeldib, et köögiviljad on “selged”, siis tänane salat on majoneesita. Salati kõrval on ahjus küpsetatud sealiha (175 kraadiga küpses kaaneta ahjupotis 2,5 tundi, maitseks ainult sool ja pipar).

Kui Kopra Karjamõis eelmisel aastal oma vabapidamisega sead oli sunnitud likvideerima, ostsime neilt oma sügavkülmiku liha täis. See laar hakkab nüüd lõppema ja sellest on kahju, sest nende sigade liha on tõesti selle päris liha maitsega, mitte nagu suurest kombinaadist tuleb.

Tegelikult oli mu tänase õhtusöögi otsas ka üks praemuna:

DSC_0058

See on üks suur kuhi sööki, millest saab kõhu kõvasti täis. Pildilt ei ole võibolla aru saada, aga me sööme igapäevaselt päris väikestest taldrikutest. Taldriku läbimõõt servast servani on 20 cm. Niisugusest portsust piisab täiesti, ka mu spordisõbrast mees sööb samasugusest väikesest taldrikust ja vahel, kui taldriku liiga täis on kuhjanud, jätab osa sööki järelegi, sest lihtsalt ei mahu sisse.

Kui oled hädas kehakaaluga ja imestad, miks see ei lange, kuigi oled loobunud suhkrust ja piirad süsivesikute tarbimist, siis võib olla, et sööd koguseliselt liiga palju. Olen tähele pannud, et kodudes on igapäevaseks tarvitamiseks kasutusel tihtipeale väga suured taldrikud. Katseta väiksemast taldrikust söömist (ja ära tõsta mitu korda juurde 🙂 ), siis võid oma kaalu jälle liikuma saada.

FacebookTwitterEmail

Kiusatused

DSC_0036-002DSC_0043-002

Naine, nõrkus on su nimi 🙂 Naistepäeval ju võib… Või ei või?

Täna on 8. märts, mis minusugustele fossiilidele ju alati meeldib, sest siis mehed kingivad lilli. Sain minagi paar kimpu tulpe. Ja mitte sellepärast, et täna naistepäev on, ei serveerinud ma endale kodus head ja paremat, vaid sellepärast, et vahel lihtsalt tahaks.

Mõne kuu pärast täitub mul kaks aastat väheste süsivesikutega elu ja terve selle aja jooksul ei ole ma kordagi tundnud suurt kiusatust süüa midagi magusat. Ja pole ka söönud ühtki kommi ega kooki, ainult natuke kõige tumedamat šokolaadi vahel harva või omaküpsetatud suhkru ja jahuta kooke. Ega ma pole olnud ka suurem asi magusasõber mitte kunagi. Aga on mõned asjad, mis on mulle väga meeldinud mu varasemas elus, kaneelikuklid näiteks ja kohupiimakook. Kaneelikuklite koha pealt olen ennast ikka sünnipäevadel üllatanud, sest need tõesti on jätnud mind külmaks, mulle on piisanud nende nuusutamisest ja olgem ausad, lõhn ongi neil alati olnud parem kui maitse. Nagu igal teisel saial, eks ole.

Aga eile juhtus mul üks kohupiimakoogi eksitus. Ei, ma ei söönud seda, aga jubedalt oleks tahtnud. Ostsime lapsele rohkete rosinatega hea nätsaka kohupiimakoogi, ta sõi sellest tükikese ära ja ülejäänu pani külmkappi. Kui õhtul endale külmkapist süüa otsima hakkasin, vaatas see kook sealt vastu ja lõhnas nagu hull. No nii hea kohupiimakoogi lõhn oli, et vähe puudus, et oleksin sellele hambad sisse löönud. Mäletan ju, kui hästi see maitses. Tingitud refleks, mis muud. Pavlovi refleks. Nii ongi kogu me söömisega – suur osa selles on tingitud refleksil. Tunnen tuttavat lõhna ja tean, kuidas kook maitseb ja kui olen alati võinud seda süüa ja söönud, siis loomulikult tahan seda kohe. Või vaatad sina ehk lõunaajal kella ja märkad, et juba kell on üks ja hetkega läheb kõht tühjaks, sest käes on ammu sisseharjutatud lõunasöögiaeg? Nii on, me söömist juhib väga suurel määral harjumus.

Mõtlesin kohupiimakoogi kiusatusele vastu pannes, et võibolla peaks ikkagi ühe ampsu võtma, siis ehk saan aru, et see polegi nii hea ega maitsegi mulle. Võibolla oleks nii olnud, aga ma ei proovinud. On üsna kindel, et oleksin pettunud, sest need põgusad kookide-tortide maitmised, mida olen poole hambaga harrastanud, on kõik olnud pettumused. Olen nii väga harjunud sööma päristoitu, puhast nullist valmistatud keemia- ja suhkruvaba sööki, et kõik liigselt töödeldu ei tundu enam toit ega maitse üldse. Kui harjud omavalmistatud sööke sööma, võõrdud igasugustest ületöödeldud maitsetest sedavõrd, et mitte ainult kook või tort ei tundu kunstliku maitsega, vaid ka vorstid.

Ei, ega ma ei sureks sellest, kui paar ampsu kooki võtaks. Minult on ka seltskonnas küsitud, et noh, mis siis nüüd on, lähed sellest paarist suutäiest paksuks või? Ma mõtlen nii, et kaaskodanikud võivad ju mu söömise üle irvitada, aga see on minu otsus elada suhkruvaba elu ja ma ise tean kõige paremini, mida paar ampsu magusat minuga teeb. Ei tee paksuks. Ei tekita enam ka hüperglükeemiat. Küll aga teeb see mind näljaseks ja ajab sööma. Päris kindlasti kõigutab see mu veresuhkrut ja kuna suurte kõikumistega ei ole ma enam harjunud, annab see mulle väga halva enesetunde. Sellepärast on parem mitte proovida.

Seltskonnas, muide, on alati imestajaid, kui seisad seal nagu mingi äärmuslane ega söö ühtki magusat asja, samal ajal kui teised kõik maiustavad. Millegipärast on meil siin Eestis kaaskodanike söömiskäitumisega alati palju pistmist, ikka märgatakse, tehakse märkus või visatakse su üle nalja ja uuritakse, mis värk on. Kui ei taha pikkadesse vestlustesse laskuda või kui ei soovi seletama hakata, mis veidrik ma olen, siis kõige parem viis uudishimulike suud lukku panna on öelda neile, et mul on probleeme veresuhkruga. Mis on ka tõsi. Millegipärast seda vastust aktsepteeritakse ja jäetakse sind rahule. Aga ära sa taeva pärast hakka rääkima, et tahad kaalust alla võtta või muud säärast – siis jäädki terve õhtu lolle nalju kuulama. Nii et kui sul ka on ainus suhkrust loobumise põhjus kehakaalu alandamine, siis vasta ikka uudishimulike küsimise peale, et tahad oma veresuhkru korras hoida. See ei ole vale, muide, isegi kui sa pole diabeetik.

Oma suure soovi süüa kohupiimakooki vaigistasin nii, et ostsin tavalist mittemagusat kohupiima ja keerasin sellest hapukoore, erütritooli ja vanilliga kokku mõnusa kreemi. Mingit erilist retsepti siin polegi: 2 pk maitsestamata kohupiima, 250 g 20%-list hapukoort, 2 spl erütritooli ja natuke vanilli. Lõikasin kohupiimakreemi peale värskeid maasikaid ja sedasi sõingi. Muidugi ei söönud ma seda kogust üksi ära, ka me teismeline poeg maiustas selle mageda magustoiduga hea isuga ja homseks jäi ka veel paar portsu järele. Ja ma saan nüüd aru, et see polnud suhkur, mis mind eile kohupiimakoogi poole tiris, vaid tõesti ainult kohupiim. Ja seda ma sain. See pole isegi mitte mingi hale asendus, vaid väga maitsev magustoit, kindlasti parem kui see kiusatust tekitav kook oligi.

Kohupiimakreemi pilt on loo alguses ja seal on ka üks teine pilt, lilled ja vahuvein ja pähklid. Vahuvein on üks kõige kuivem, valin alati sellise, mis on brut, et suhkrut oleks kindlasti alla kolme grammi liitri kohta. Paar klaasi kuiva vahuveini ei tee mu veresuhkrule midagi halba, see õieti ei kerkigi. Kõrvale krõbistamiseks sobivad sarapuupähklid, mille 100 grammis on imenduvaid süsivesikuid keskmiselt 3,4 g. Mu tänased pähklid on ekstra magedad, neis võib suhkruid veel vähemgi olla.

Pähklid on üks hea vahepala ja pidulauakrõbin, aga nendega peab ettevaatlik olema, sest kilokaloreid need annavad palju ja osad pähklid on ka väga süsivesikurikkad (indiapähklid näiteks on halb valik). Kui tahad pähklitega maiustada, siis vali sarapuu-, pekaani- või kreekapähklid. Kindlasti ära võta maapähkleid, sest neis on suurel hulgal linoolhapet (Omega-6), mida tänapäeva toidus on nagunii ebaproportsionaalselt palju (Omega-6 ja Omega-3 rasvade suhe peaks olema 1:1, aga tavapäraselt on see meil 20:1).

Üks asi veel – kui sul on magusasõltuvus, st et kui ühtki päeva ei möödu ilma suure soovita süüa midagi magusat, aga oled diabeetik või püüad kaalu alandada, siis parem on ennast mitte petta igasugu asendustega, vaid üritada loobuda kõigest magusast päevapealt. Magusast loobumine on lihtsam, kui sööd heast rasvasest söögist kõhu korralikult täis. Iseenda puhul ma tundsin, et üldse igasugused isud kaovad, kui söön nii vähe süsivesikuid, et veresuhkur püsib ühtlaselt madalal. Ma söön, kui kõht on tühi ja lõpetan, kui kõht on täis. Ja tunne on selline, justkui oleks mul mõistus paika loksunud. Kui just kellegi kohupiimakook mu külmkappi lõhnama ei satu…

EDIT: Kui loo valmis sain, saabus mulle veel üks kimp roose. Ohh, need mu imelised mehed 😀

DSC_0045

FacebookTwitterEmail

Suhkur on suhkur

Lugesin üht artiklit, mis rääkis sellest, et tootjad on hakanud suure fruktoosisisaldusega maisisiirupit pakenditel nimetama looduslikuks ehk naturaalseks magustajaks (High Fructose Corn Syrup = Natural Sweetener). Selle asemel, et kirjutada pakendile HFCS, kribatakse sinna HFCS-90 ja pakendi esikülg annab suurelt teada, et ei sisalda HFCS-i, mis üks-ühele võttes vastab ju tõele. Kui kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupis on fruktoosi 42 kuni 55 protsenti, siis maisisiirupist toodetud HFCS-90 sisaldab fruktoosi 90 protsenti, mida ka number nimetuses näitab. Ma ei tea, kas Eestis sellised trikid läbi läheks, jutt on Ameerika suurtootjatest, kes üritavad sedasi tarbijat lollitada, sest tarbijad on saanud liiga teadlikuks sellest, et kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup tervist tapab. Eriti kaval on muidugi kirjutada pakendile, et tegemist on loodusliku magustajaga, sest tõepoolest, kust mujalt kui loodusest kõik suhkur tuleb ja sõnad “looduslik” ja “naturaalne” annavad aimu justkui millestki väga tervislikust.

Eestis on aina enam moes kasutada küpsetistes mett, agaavisiirupit, palmisiirupit, kookossuhkrut jne, mida ostetakse ökopoest täies teadmises, et kõik ökopoes müüdav kraam on ülimalt tervislik ja kahjulik oleks nagu ainult sahharoos ehk tavaline valge suhkur. Paraku on nii, et suhkur on suhkur, ükskõik mis nimetuse all suhkrut müüakse – suhkru mõju inimese organismile on ikka alati üks ja sama – see muutub kiiresti glükoosiks, hüpitab me veresuhkrut ja kui me seda ära kulutada ei suuda, siis talletub rasvana. Ökoinimeste hulgas on levinud küpsetiste magustamine datlitega, ka kommi asemel on hakatud mõnuga datleid konsumeerima, justkui oleks see tervislikum valik. 100 grammis datlites on 75% süsivesikuid, tervelt 63 grammi sellest on suhkur. Mis on üks 100-grammine pakk datleid korraga ära süüa – kukepea, eks ole! Kui arvestada 100 grammis datlites sisalduv suhkur tavaliseks valgeks suhkruks, saame seda 5 supilusikatäit. Ei tundu ju tervislik valik 5 supilusikatäit suhkrut endale sisse krõbistada? Kolmes datlis on kokku umbes 13,5 g suhkrut, mis on rohkem kui üks supilusikatäis!

Datlid on üks magusamaid vilju, aga samamoodi peab ettevaatlik olema mistahes puuviljadega, sest ka me armastatud õunas on 4-5 teelusikatäis suhkrut, olenevalt sordist. Poes müüdavad välismaised õunad on aretatud viimseni magusaks, õnneks leiab vähemmagusaid sorte me koduaedadest. Me lapsed peavad kindlasti puuvilju sööma, siiski on kurjast deklareerida nagu mitmetel tervislikku toitumist propageerivatel tegelastel kombeks – söö ohtralt puu- ja köögivilja. See on üks stammlause, mida palju kasutatakse ja kui me nüüd nii otse võtamegi ja usume, et puuvilja tohib ohtralt süüa, siis seda soovitust järgides me läheme rasva ja meist saavad diabeetikud. Kahtlustan, et puuviljade piiramatu lubamine me lastele on ka üks põhjus, miks ülekaalulisus laste seas aina enam levib, sest sellega antakse organismile tohututes kogustes suhkrut. Lookas puuviljalette meil Eestis veerand sajandit tagasi veel ei olnud ja kui mõelda, et ülekaalulisus on hüppeliselt kasvanud viimase 15-20 aasta jooksul, siis kindlasti võib ka siin näha üht põhjust.

Suhkrul on umbes sada erinevat nimetust, väga tihti me ei tunnegi suhkrut pakendi pealt ära. Rääkimata sellest, et süldi- või vorstipakendilt me ei taipa ka seda otsida, kuigi enamasti ka nende sees suhkur on. Kõige sagedamini on suhkur meie toidus nende nimede all:

agaavisiirup e agaavinektar
barbados e muscovada suhkur
datlisiirup
dekstriin
dekstroos e viinamarjasuhkur
demerara suhkur
fruktoos
galaktoos
glükoos, glükoosisiirup (enamasti valmistatud maisist)
invertsuhkur
jaanileivapuusiirup
karamell
kollane suhkur (pruuni suhkru hele versioon)
HFCS – kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup või lihtsalt maisisiirup
kookospalmisuhkur
kookossuhkur
kuldne suhkur või kuldne siirup
laktoos e piimasuhkur
linnasesiirup
mannoos
maltodekstriin
maltoos
melass
mesi
odralinnasesiirup
palmisuhkur
peedisuhkur
pruun suhkur
puudersuhkur
riisisiirup
roosuhkrumahl
roosuhkur
sahharoos
siirup e treacle
sorgosiirup
sukroos
toorsuhkur
tuhksuhkur
turbinadosuhkur
vahtrasiirup

Lisan siia veel  tärklise, sest ka tärklis muutub amülaasi toimel suhkruks ehk täpsemalt öeldes glükoosiks.
Suhkur on suhkur. Ei ole mingit vahet, kas on tegemist loodusliku ehk naturaalse suhkruga või lisatud suhkruga. Suhkur on alati suhkur.

Kui küsid nüüd, mida siis tarvitada, kui ikkagi magusat tahaks, siis soovitan ainult steviat ja erütritooli. Ole hoolas ka nende pakendite lugemisega, sest näiteks osade stevia pakendite peal seisab suures kirjas, et tegemist on steviaga, aga see võib olla segatud suure hulga dekstroosiga. Kunstlikke magustajaid ära tarvita, aga ole mõõdukas ka stevia ja erütritooliga, sest kuigi neis on null kilokalorit ja null imenduvat süsivesikut, on nende mõlema mõju inimese organismile veel vähe uuritud.

FacebookTwitterEmail

Filmisoovitus – Fixing Dad

Tahan soovitada üht väga head dokumentaalfilmi, mis võiks olla kohustuslik vaatamine kõigile 2. tüüpi diabeetikutele ja ülekaalulistele. Filmi sõnum on põhimõtteliselt sama, mida siin alles paar postitust tagasi kirjutasin – trenn on kasulik, aga see pole kaalu langetamiseks lahendus ja liiga palju süsivesikuid toidus teeb meid haigeks. Aga mis peamine – 2. tüüpi diabeet on ravitav elustiili muutmisega, peamiselt oma toitumise muutmisega.

Fixing Dad, vaata kindlasti!

FacebookTwitterEmail

Kust tuleb paksus ja kuhu kaob tervis

Eilses epidemioloogia loengus kuulsin, et eeloleval kevadel alustatakse Eesti koolilaste terviseuuringutega, mis siis peaks selgemaks tegema pildi, mida meie lapsed söövad ja kui palju liiguvad. Ma väga loodan, et selle uuringu tulemusena ei avaldata järjekordset raportit teemal “söö vähem/liigu rohkem”, süvenemata põhjustesse, miks meie laste seas ülekaalulisus aina enam levib.

Mind väga häirib valdav uskumus, et nutiseadmed on teinud me lapsed liikumatuks ja kräpisöömine rasvunuks, sest igapäevaelus näen, et trennides käimine on me laste seas aina popim ja burger pole kaugeltki igapäevane toit. Tegelikult peaks ülekaalulisuse põhjuseid nägema juba lasteaiatoidus ja sealt edasi koolitoidus, millele sekundeerib lapsevanemate hõivatus, mis viib selleni, et aina vähem valmistatakse kodudes toitu nullist ja aina rohkem kasutatakse kõiksugu lisaained ja suhkrut täis valmistoite. Kui ikka lapsele iga päev lasteaias suhkrut ja valget jahu söödetakse, kui lapse menüü koosneb umbes 70% süsivesikutest, miks peaks ta siis tahtma hilisemas elus vähem suhkrut süüa? Suhkru all pean siin silmas nii suhkrut kui tärklist.

Riiklikud toitumissoovitused näevad ette, et päevasest menüüst 50-60% peaks moodustama süsivesikud, 25-35% rasvad ja 10-20% valgud. Kõik lasteasutused peaksid seda soovitust järgima. Süsivesikute protsendi sisse on arvestatud ka kiudained. Oleks minu teha, ma üle 50% süsivesikuid laste menüüsse mitte kunagi ei paneks, sest laps saab oma kasvuks vajaliku ehitusmaterjali siiski valkudest ja rasvadest, süsivesikute peamine roll on energia andmine. Meil kipub olema nii, et suurem hulk süsivesikuid on sisuliselt tühjad kilokalorid, sest mida muud on näiteks lasteaedade magustoidud ja õhtuooted? On lasteaedu, kus ükski toidupäev ei möödu magusa koogi, saiakeste, jäätisekokteili, mooside, küpsiste või magusate jogurtiteta. Miks me oma lastele seda teeme? Mu meelest oleks siin vaja riiklikku otsust, mis keelab lasteasutustes magustoitude pakkumise. Kena magusa punkti võib lõunasöögile sama hästi panna puuvili. Veel üllatab mind, kuhu on kadunud me laste menüüst muna, mis on kõige parem toiduaine üldse? Miks mitte pakkuda õhtuooteks praetud mune või omletti saiakeste asemel?

Lisan siia oma jutu kinnituseks ühe lasteaia menüü möödunud aasta detsembrist. Selliseid ei tohiks meil olla:

PÄEV

HOMMIKUSÖÖK

LÕUNASÖÖK

ÕHTUOODE

ESMASPÄEV

Tatrapuder võiga, tee sidruniga  Porgand**

Hakklihakaste, kartul, peedisalat, leib Banaani-keefir*

Leivavorm õuntega ja piim

TEISIPÄEV

Odrahelbepuder võiga

Piim* Õun**

Minestrone supp, hapukoor, leib. Mannavaht piimaga

Makaronisalat, leib, soe-mahlajook

KOLMAPÄEV

Piima-riisisupp võisepik juustuga Pirn**

Maksakaste, kartul, sügisesalat, leib. Kirsikompott vahukoorega

Kaneelisaiad ja Kakao*

NELJAPÄEV

Hirsihelbepuder moosiga, Piim* Kurk**

Hernesupp suitsulihaga, leib

Muraka-kohupiimakreem šok. laastudega

Kodused õunasaiad

Kohvijook*

REEDE

Piima-mannasupp, sepik räimtomatis võidega

Mandariin

Asuu, porgandi-kaalikasalat, leib

Jäätise-kokteil

Marja-jogurt ja präänikud.

Ma ei tea kui palju inimesed mõtlevad sellele, et süsivesikud tõstavad oluliselt veresuhkrutaset ja kui toidus on neid rohkelt, hüppab veresuhkur kiirelt üles ja õige varsti jälle järsult alla. Kiired veresuhkru muutumised teevad seda, et laps on varsti peale sööki jälle näljane. Pole siis imestada, et õige varsti peale koolilõunat minnakse saiakest või šokolaadi ostma. Süsivesikurohke lõunasöögi järel võtab vaevalt paar tundi, kui glükoos veres kolinal alla tuleb ja keha annab teada, et nüüd on vaja jälle süüa. Kui oled proovinud süüa rasvarikast ja süsivesikutevaest toitu, siis tead kindlasti erinevust. Rasvane toit hoiab kõhu kauem täis ja väheste süsivesikutega menüü hoiab veresuhkru stabiilselt madalal, see tagab mõnusa täiskõhutunde pikaks ajaks ja ei teki mingit vajadust söögikordade vahel midagi põske pista.

Mis puutub aga uskumusse, et liikumine meid normaalkaalulisena hoiab, siis see on üks eriti primitiivne lähenemine. Vähemalt meie linnas on treenimine au sees, kõige populaarsemad on korvpallitrennid ja neis trennides käib ka tugevalt rasvunud lapsi. On tavaline, et treeningud on 4-5 korda nädalas, korvpallitrennid on väga intensiivsed, lisaks on me lastel pidevalt võistlused. Ka rasvunud ja ülekaalulised lapsed teevad seda kõike kaasa, nad liiguvad vähemalt topelt nii palju kui on me riiklikud liikumissoovitused lastele. Heakene küll, tiheda kossumängude külastajana näen publiku hulgas neid rasvunud lapsi käitumas nii ja naa. Enamus kasutab iga väikest vaheaega selleks, et saalis ringi joosta ja palli korvi loopida. Me lastel on väga hästi säilinud loomulik liikumisvajadus, seda instinkti ei ole neilt röövinud nutiseadmed ega telekas. Samas näen pidevalt, kuidas mõni rasvunud laps mängu vaheajal kartulikrõpsude ja limonaadiga maiustab. Liikumine ei aita, kui söömiskäitumine on hälbinud. Ma vaatan neid lapsi ja nende vanemaid kui süsteemi ohvreid, sest kui sulle pidevalt seletatakse, et söö vähem ja söö tervislikult, aga ei õpetata, mismoodi peaks see käima ning kuidas saaksid kätte selle tunde, et vajadki vähem ja harvem söömist, siis tõstadki selle probleemi oma elus kõrvale ja lööd käega.

Tahad ehk teada, miks liikumine ei ole kaalu langetamise moodus? Põhjus algab sellest, et liikumine toimub vere keemilise koostise baasil. Inimese kehal on kolm energiaallikat – glükoos, rasv ja valgud. Valguvarusid inimese keha ei salvesta, sellepärast ei ole valgud energiaallikana arvestatavad, need muutuvad glükoosiks alles siis, kui tarbid neid liiga palju (minimaalselt vajab inimene valku umbes 1g kehakaalu kilogrammi kohta päevas, optimaalne tarbimine võiks jääda 1,5 g kanti). Energiaallikana jäävad sõelale glükoos ja rasv. Kuna inimese esmane energiaallikas on süsivesikud ja süsivesikud on meie kehale glükoos, siis treenides ei põletata kõigepealt mitte rasva, vaid esmalt glükoosi.  See on ka põhjus, miks näiteks diabeetikud peaksid oma füüsisega tegelema ja võimalikult palju liikuma – sellega saab oma veresuhkrut madalamal hoida. Kui meie toidus on palju süsivesikuid, anname sellega kehale nii palju glükoosi, et keha ei jõua rasvapõletuseni mitte kunagi ja siin on üks põhjus, miks treenides kaal ei lange. Veelgi enam – glükoos salvestatakse maksas glükogeenina, aga see moodustab ainult 10% maksa massist, mis tähendab seda, et glükogeeni varudel on piirid. Kui maksa glükogeeni piir on ületatud, aga glükoosi verre muudkui tuleb ja tuleb, salvestub see rasvana. Seega liiga suur hulk süsivesikuid toidus muudetakse rasvaks. Alles siis, kui maksas olevad glükogeenivarud on otsakorral, hakkab keha energiat võtma talletatud rasvast ja alles siis tuleb ka kõne alla kehakaalu alandamine. Võibolla oled olnud kirglik kilokalorite arvestaja ja tubli treenija ning imestanud, miks “kalorid sisse/kalorid välja” süsteem ei tööta. Sellepärast ei töötagi.

Pidevalt ülemäära süsivesikuid süües tabab meid rasvumine, siseorganite rasvumine viib 2. tüüpi diabeedini, mis tähendab seda, et insuliinitootlus on tugevalt häiritud. Mida rohkem glükoosi endasse sisestad, seda rohkem insuliini pankreas toodab, mida rohkem insuliini pankreas toodab, seda rohkem rasva su keha talletab. Ühel hetkel ei tule pankreas enam kogu söödud glükoosiga toime ja veresuhkur hakkab tõusma. Oled muutunud insuliiniresistentseks. Selleks, et veres glükoositaset alandada, ei pea me hakkama tegelema esmajoones tagajärgedega, vaid ikka põhjustega. Eelkõige peab hoolitsema selle eest, et kõrvaldada liigsed süsivesikud me toidust ja selle kaudu liigne glükoos verest. Mitte keegi ei saa oma veresuhkrut korda süües 300 g süsivesikuid iga päev nii nagu riiklikud toitumissoovitused ette näevad. Kui probleem on juba käes, diabeet või rasvumine või mõlemad reaalsus, siis esmane ravi peaks olema süsivesikute vähendamine menüüs alla 50 grammi. Hea on teada, et insuliinitundlikkust on võimalik ravimiteta parandada. Minul võttis see pisut üle 1,5 aasta kuni märkasin, et mu süsivesikutetaluvus on oluliselt paranenud. Aga ma alustasin eeldiabeedist, ma ei ole diabeetik. Põhiliselt tahan ütelda seda, et 2. tüübi diabeet ja rasvumine on õigesti söömisega ravitavad väga suurel osal inimestest. Aga sa ei saa seda teada, kui ei proovi.

P.S. Kel asja vastu suurem huvi, võiks vaadata neid kahte videot – üks kena lihtne käsitlus Timothy Noakes´ilt ja üks väheke keerulisem Kieron Rooney´lt.

EDIT: Lisan siia veel ühe lingi, huvitavat lugemist samal teemal.

FacebookTwitterEmail