Küüslaugune suvikõrvits

 1,4 kg suvikõrvitsat (või nii palju kui pannile mahub), 3 suurt küüslauguküünt, kuuseriisikad ning praadimiseks võid ja extra virgin oliiviõli, natuke soola ka. Kõigepealt kuumutada peeneks hakitud küüslauk pannil või ja oliiviõli segus, siis lisada tükeldatud suvikõrvits ja hautada see kaane all pehmeks, kõige lõpuks segada hulka eelnevalt praetud kuuseriisikad.

Kuuseriisikaid praen alati tavalise võiga lihtsalt maitse pärast, aga panniroa tegemisel panen lisaks ka oliiviõli, et toidu rasvhappeline koostis oleks tasakaalustatum. Seened võib vabalt ära jätta, lisasin neid täna lihtsalt sellepärast, et eile õhtul need metsast välja tõin. Küüslauguse suvikõrvitsaroaga on hea asendada kartulit või muud süsivesikurikast, millele tavaliselt kaste juurde tehakse ja liha- või kalatükk lisatakse.

Suvikõrvits kartuli asemel hoiab veresuhkru stabiilsena ning sobib seetõttu mistahes tüüpi diabeediga inimestele lõuna- või õhtusöögiks, aga muidugi on see üks kena söök ka kaalulangetajale.

Siia lõppu sobib üks filmisoovitus, veel mõni päev on ETV2 peal järelvaadatav “Toidu kaitseks”, kust jäi kõlama põhimõte, mida minagi katkematult propageerin – kui tahate terved olla, siis sööge päris toitu, seda ehtsat algupärast, mida peab ise valmistama, mitte liiga palju ja enamasti taimset.

FacebookTwitterEmail

Märgukiri Sotsiaalministeeriumile

Saatsin 1. juunil enda ja kaastudengite nimel Sotsiaalministeeriumile märgukirja, et juhtida tähelepanu aegunud nõuetele määruses, mille järgi toimub diabeetikute toitlustamine meie tervishoiu- ja hoolekandeasutustes. Ministeeriumist pidanuks vastus tulema 30 päeva jooksul, see aeg on täis, aga mingit vastust ei ole tulnud peale selle, et kiri on kätte saadud. Täna saatsin sama märgukirja uuesti lootuses, et keegi ikka võtab vaevaks teemasse süveneda.

Märgukiri ise on selline:

 EDIT: 18. juulil 2017 tuli meie märgukirjale vastus:

Lugupeetud Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledži tervisejuhi eriala üliõpilased,

suur tänu tähelepanu juhtimast antud asjaolule. Seoses uue rahvatervise seaduse eelnõuga on plaanis uuendada ka kõiki selle alla kuuluvaid rakendusakte sh. sotsiaalministri 14.11.2002 määrust nr 131 „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele tervishoiu- ja hoolekandeasutustes”. Hetkel oleme alustanud määruse kavandi väljatöötamist.

Tugineme määruse uuendamisel tõenduspõhisusele ning kindlasti töötame läbi ka teie poolt saadetud teadusartiklid.

Lugupidamisega,
Sille Pihlak
Sotsiaalministeerium
Rahvatervise osakond
Peaspetsialist

FacebookTwitterEmail

Lillkapsapõhjaga pitsa

Siin blogis juba on üks lillkapsapõhjaga pitsa, aga seekord tegin teisiti. Jätsin põhjast juustu ära ja pitsapõhi koosneb ainult ühest suurest lillkapsast ja neljast munast, maitseks panin soola ja purustatud musta pipart. Lillkapsa lasin köögikombainis lõiketeraga peeneks. Taignale ma küpsetuspaberit alla ei pane, sest see vettiks kapsamahlast läbi, määrin panni või, searasva või oliiviõliga. Küpsetasin kõigepealt põhja 10-15 minutit 220 kraadiga, siis laotasin selle peale tomatipasta. Hakkliha ja šampinjonid praadisin läbi ja laotasin koos ülejäänud kraamiga põhjale, küpsetasin 20 minutit samal temperatuuril. Kuna pitsa on suur, siis on siin valikuid igale maitsele, üks ots on jalapenodega ja teine pärlsibulatega.

TAIGEN:
4 muna
1 suur lillkapsas
soola, purustatud musta pipart

KATE:
400-500 g tomatipastat
500 g hakkliha
250 g šampinjone
1 punane paprika
1 kollane paprika
3 marineeritud kurki
pärlsibulaid
jalapenorattaid
300-400 g riivjuustu
oreganot

Lillkapsataigen jääb juustuta üsna pehme ja kipub pudisema, mistap kuumalt kandilist tükki lõigata on keeruline, aga jahtunud pitsast saab kenad suured ruudud lõigata küll ja need seisavad väga hästi koos.

Meil kodus visatakse üldiselt selle üle nalja, et “lillkapsa maitset ei ole üldse tunda!”, kui järjekordselt alternatiivtaignast küpsetan, aga seekord, kui mees seda ütles, ta tõesti mõtles nii. Rohke pitsakate peidab lillkapsapõhja maitse ära ja pitsa on tõesti nagu päris, ainult krõbedaid taignaservi ei ole, millega maiustada. Mõnus tervislik valik.

FacebookTwitterEmail

Esimene Tervisesäuts

Reklaamin terviselehte, mille koostasin ülikoolis kevadsemestri praktikatööna. See leht on kokku pandud meie kursuse tervisejuhtide kirjutistest, küljendada aitas seda mu mees Martti, kes õpib samas rakendusinformaatikat. Kuna ajaleht mul individuaalne töö oli, sai ta ka üsna mu enda nägu, nimegi mõtlesin talle ise välja, aga ma loodan, et see Tervisesäuts ei jää viimaseks ja järgmised kursused terviselehest traditsiooni teevad.

Siin ta on, Tervisesäutsu veebiversioon.

FacebookTwitterEmail

Räägin ajakirjas Tiiu toidust ja tervisest


Ajakirja Tiiu 2017 juunikuu numbris räägin toidust ja tervisest. Siinse blogi aadress on ka loo lõpus ära trükitud, mille eest olen tänulik. Pealkirja on viga sisse lipsanud, seda ma kahjuks enne üle vaadata ei saanud – ma pole loobunud süsivesikutest ega soovita täielikku loobumist mitte kellelegi, sest nii võib jääda toitainetevaegusse. Minu süsivesikud tulevad köögiviljast, pähklitest, seemnetest ja marjadest.

FacebookTwitterEmail

Hapukoorekuklid

DSC_0018 Siin blogis on ühed sarnased kuklid juba olemas, aga mängisin koostisosad igatepidi ringi ja sain hoopis mõnusamad vetruvad pallid. Olen neid kukleid teinud ka nii, et panen taignasse võid, mis teeb küll maitse mõnusaks, aga kui nagunii neile pärast võid peale määrin, siis pole mõtet seda veel taignasse panna.

HAPUKOOREKUKLID (13 tk)

3 dl kookosjahu
2,5 – 3 spl fiberhuski
2 tl küpsetuspulbrit
2,5 dl hapukoort
5 muna
0,5 tl soola

Vahusta munad, lisa hapukoor ja sool. Kuivad ained sega eraldi nõus ja keera siis kõik taignaks kokku. Fiberhuski pane algul vähem kui retseptis, oota vahepeal kuni paisub. Fiberhuski hulk oleneb kookosjahust, need on väga erinevad selle poolest, et osad jahud imavad palju vedelikke endasse ja teised mitte nii väga. Mul oli täna Konsumist ostetud East Endi kookosjahu (6,4g süsivesikuid 100g-s), mis on üsna jämeda jahvatusega ja sellisele lähebki umbes 3 spl fiberhuski hulka. Tainas peab olema nii paks, et saiakesi saab mugavalt käte vahel palliks veeretada. Küpsevad need kuklid 200 kraadiga 25 minutit.

Mulle meeldib selle taigna juures, et kuklid jäävad mõnusasti õhulised ja vetruvad. Saiu on mugav pooleks lõigata ja neile võid peale määrida. Sobivad söömiseks nii soolase kui magusa kattega (ilma suhkruta, muidugi). Kenad kiudaineallikad on nad ka. Õudselt mõnusad 🙂

FacebookTwitterEmail

Kolesteroolialandajad või mitte? Vahet pole

kolesteroolialandajad

Pildil on Yale´i kardioloogi Harlan Krumholz´i säuts American College of Cardiology konverentsilt. Esitletud slaid näitab, et intensiivne kolesteroolialandajate tarvitamine ei vähenda südame-veresoonkonnahaigustesse suremist.

Kui intensiivne ravimite võtmine südame-veresoonkonnahaiguste vastu ei aita, kas siis pole ehk nii, et ainus abi, mis jääb, on elustiili muutus? Liikumine, toitumine, positiivne mõtlemine ja rõõmus meel eelkõige. Teada on, et low carb-high fat söömine tõstab HDL-kolesterooli taset (rahvakeeli hea kolesterool, see kaitseb meie südant) ja vähendab vere triglütseriidide sisaldust. LCHF pole midagi ekstreemsest, vaid tavalise tervisliku segatoidu söömine, kus välditakse suhkrut ja tärklist, põhirõhk on köögiviljal, millele lisaks süüakse liha, kala, mune, rasvaseid piimatooteid, pähkleid, seemneid, marju ja välditakse kõike liigselt töödeldut. Selle asemel, et hoiatada kõrge kolesteroolitasemega patsienti rasvase söömise eest ja neile hunnikutes ravimeid välja kirjutada, tuleks keelata hoopiski suhkur.

FacebookTwitterEmail

Rootsi parim diabeetik – Andrease lugu

Kui hakkasin seda blogi siin pidama, arvasin, et saan abiks olla eelkõige 2. tüüpi diabeetikutele ja 1. tüüp, kellest suur osa on elanud diabeediga lapseeast või varasest noorusest saati, on juba nii targad ja kogenud, et saavad iseendaga ideaalselt hakkama. Kahjuks on olukord täpselt vastupidine, saan ahastavaid kirju just 1. tüüpi diabeediga noortelt inimestelt, kes tavatoidul olles elavad pidevas hüpode hirmus, käivad öösiti külmkapi kallal, söövad pidevalt ja süstivad aina suuremas koguses insuliini. On ülimasendav lugeda 30-aastase diabeetiku lugu, kes oma 15-aastase diabeedidiagnoosiga on jõudnud sinnamaani, et varbad on tuimad ja nägemine kahjustatud, rääkimata üha halvenevatest neerunäitudest. Süsivesikurohkel menüül olles teeb veresuhkur suuri hüppeid ja tüsistused ei lase ennast kaua oodata.

Jätkan siia diabeetikute tervenemislugude tõlkimist, et kõik, kes te olete hädas oma veresuhkruga, leiaksite inspiratsiooni ja julgustust oma eluviisi muutmisel. Ja kui ma ütlen tervenemine, siis loomulikult ei tähenda see, et kui 1. tüüpi diabeetik hakkab sööma üliväheste süsivesikutega menüüd (rahvusvaheliselt tuntud kui LCHF), saab ta oma diagnoosist lahti. Kahjuks ei saa. Aga tervenemine tähendab palju enamat kui see, kas on diagnoos või ei ole diagnoosi. Tõlgin siia rootslase Andreas Liljenbergi loo tema blogist mdot.se, et näidata, mida 1. tüüpi diabeetiku tervenemine tähendab.

ROOTSI PARIM DIABEETIK

Diabeet – haigus, millele ma olen tänu võlgu.

31-aastaselt sain ma 1. tüüpi diabeedi diagnoosi. Mõned nädalad varem olin hakanud tundma suurenenud janu ja kurgu kuivust. Sperma oli muutunud venivaks. Nende kolme sümptomi peale hakkasin mõistma, et midagi on hullusti ja võtsin ühendust oma raviasutusega, kuhu mind järgmisel päeval proovide tegemiseks sisse võeti. Nende veresuhkrumõõtja ei tulnud mu kõrge suhkrunäiduga toime ja mind saadeti otsekohe erakorralise meditsiini osakonda. Mitte keegi midagi ei selgitanud ja läks üksjagu aega enne kui keegi Växjö haiglas põhjendas, mis toimub. Oletatavasti diabeet. Mind pandi diabeediosakonda, kuhu jäin neljaks ööpäevaks ja kus mulle jagati õpetust diabeedist, süstidest ja toidust. Mulle pakuti lühitoimelist insuliini, pikatoimelist insuliini, putru, leiba, piima, kartulit, riisi ja veel rohkem insuliini. Šokk hakkas mõne päeva pärast üle minema, aga harjumine viie-kuue insuliinisüstiga päevas võttis aega. Ma ei tahtnud sellega harjuda.

Juba sel ajal oli mul suur huvi toidu vastu ja olin ennast sel teemal harinud. Sel hetkel olid päevakorras aeglaselt imenduvad süsivesikud ja palju valku. GI oli kuum teema. Rasv oli jätkuvalt mõeldamatu. Mind õpetati sööma ja süstima sellisel viisil, mis mulle ei meeldinud. Tahtsin süüa vähem süsivesikuid ja saada vähem insuliini. Kui mind saadeti dietoloogi juurde, said nad üsna ruttu aru, et mul on kaasaegsem arusaamine toidust kui neil ja et ma ei vaja nende abi.

Viiendal päeval saadeti mind koju ja tundsin ennast üsna hästi. Mu kolm sümptomit olid kadunud, testisin seda kohe kui olin koju jõudnud 😉 Mingi aja jooksul tegin siiski nii nagu mulle oli räägitud. Sõin korralikud portsud kus üksjagu süsivesikuid ja süstisin igal toidukorral. Süstisin isegi igal hommikul Lantust, mis on pikatoimeline insuliin ja töötab läbi päeva hoidmaks veresuhkrut madalal. Torkisin ennast sõrme 10-15 korda päevas, et kontrollida veresuhkrut, mis võis märkimisväärselt muutuda. Seda pidin suutma pareerida õige koguse lühitoimelise insuliiniga.

Ma polnud sellega nõus. Ma ei tahtnud nõustuda nende süstidega. Kas selle vastu ei saaks midagi teha? Nagu tavaliselt, tahtsin ma ise mõelda mitte teha seda mida mul oli kästud. Tahtsin leida omad lahendused selle asemel, et teha nii nagu kõik teised. Millele toetudes nad saavad väita, et just nende lahendus probleemile on parim?

Üks süst päevas oleks parim. Miks mitte hoopiski tõsta seda doosi? Miks mitte vähendada süsivesikute söömist? Insuliini manustamine oleneb ju süsivesikute hulgast. Miks mitte süüa väiksemaid portsjone ja sagedamini? Eksperimenteerisin mõnda aega erinevate insuliinikogustega ja erineva hulga süsivesikutega ja jõudsin järeldusele, et mu teooria tõepoolest töötab. Lõpetasin lihtviisiliselt toidukordade juurde lühitoimelise insuliini süstimise ja võtsin selle asemel ühe süsti pikatoimelist 30-40 ühikut. Täna olen tänu LCHF-menüü söömisele ja treeningule 0-15 ühiku peal. Mõnel päeval võin ma süstist täiesti loobuda, kui tunnen, et nii on õige. Mu diabeet haldab ennast peaaegu täiesti ise ja mu diabeediarst nimetab mind tänu mu ekstreemselt headele tervisenäitajatele Rootsi parimaks diabeetikuks.

Värske 1. tüüpi diabeetiku pankreasel pole peaaegu üldse insuliini tootvaid rakke. Seal on ehk alles 5-15% ja need töötavad täie auruga seetõttu, et süüakse palju süsivesikuid. Kui ma oleksin järginud nõuandeid, mida sain arstidelt, õdedelt ja dietoloogidelt, ei oleks mul täna, 11 aastat hiljem, enam üldse enda insuliiniproduktsiooni järel. Värskelt diagnoosi saanul kulub 1-2 aastat, et hävitada viimased vähesed isnuliini tootvad rakud. Siis jäävad süstid ja pump kogu ülejäänud eluks. Mina valisin oma tee ja vähendasin drastiliselt süsivesikute söömist ja lõpetasin sel moel oma pankrease kahjustamise. Ärge saage minust valesti aru. Ma ei süüdista meditsiinipersonali. Kogu personal on olnud imeline ja tõeliselt tubli. Nad on õppinud palju aastaid ja on saanud õpetust, mis on olnud ajakohane. Aga diabeediuuringutes ja toitumisõpetuses on vahepeal toimunud ekstreemsed muutused. Aga kahjuks ei kehti enam see, mida pikka aega on peetud ohutuks. Kahjuks usun ma, et tänaseni saavad värskelt diagnoosi saanud diabeetikud totaalselt valesid toitumissoovitusi, mis tapab vähesed järelejäänud insuliini tootvad rakud ja viib diabeetikud raskesti hallatava ja heitliku diabeedi rüppe kogu ülejäänud eluks. Üks põhjus, miks selle blogi siin tegin, ongi oma teadmiste ja kogemuse jagamine diabeedist. Eriti selleks, et jõuda värskelt diabeedi diagnoosi saanuteni ja päästa neid enne kui on liiga hilja. Kõik inimesed peaksid sööma LCHF reeglite järgi, aga eriti just diabeetikutel on sellest palju võita, sest sellega on veresuhkrut palju lihtsam hallata.

NB! Kui oled diabeetik ja tahad testida LCHF-i, siis ole väga tähelepanelik insuliinikogustega. Sa hakkad vajama märgatavalt väiksemaid insuliinikogused ja pead algul sagedamini oma veresuhkrut mõõtma. Räägi oma arstiga enne kui toitumist muudad. Võite ka mulle kirjutada kui teil on küsimusi: andreas@mdot.se (rootsi või inglise keeles – Ü.R.).

Tänaseks olen ma, niisiis, elanud diabeediga 11 aastat. Ma pole mitte kunagi olnud paremas vormis kui nüüd. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Mu diabeet on ekstreemselt kergesti hallatav ja ma vaevalt üldse tunnen ennast diabeetikuna. Samas käin oma diabeedi diagnoosi kiiresti välja argumendina neil juhtudel kui mulle pakutakse torti või toitu mida muidu viisakusest ehk maitsekski. 🙂

Mille eest pean ma diabeedile tänulik olema?

Sel ajal kui diagnoosi sain ei olnud mu elu mingi tore. Sõin massiliselt kräppi ja jõin hulganisti Coca-Colat vaatamata sellele, et teadsin, mis on õige. Trenni ei teinud. Töötasin suitsustes halbades tingimustes Black Jack´i diilerina.  Transportisin Securitases väärtveoseid. Magasin halvasti. Panin üksjagu pidu. Elatasin ennast mõnda aega netipokkeriga.

Diabeedidiagnoos pani mind järele mõtlema ja ennast muutma. Hakkasin paremat toitu sööma. Hakkasin treenima. Otsisin ja leidsin oma esimese programmeerija töökoha, milleks olin ennast koolitanud. Kolisin paremasse elupaika. Kohtasin oma tulevast naist ja sain lapsed. Tegin oma firma. Jooksin poolmaratoni. Jooksin täismaratoni. Sain triatleediks ja läbisin Ironman´i. Tegin veel ühe Ironman´i. Õppisin enda kohta uskumatult palju. 11 aastat hiljem ei ole ma veel see, kes tahan olla. Aga ma olen palju lähemal. Täna tahan ma jätkata õppimist, aga ka õpetada ja inspireerida.

EDIT: Selle postituse kommenteerimine on suletud spämmirünnaku tõttu.

FacebookTwitterEmail

Juustukuklid

DSC_0027 Täna juhtus see, et tahtsin oma vana hea retsepti järgi juustusaiu küpsetada, aga kohalikus ökopoes ei olnud pofiberit. Ostsin selle asemel fiberhuski, aga olin unustanud, et neid ei või üks-ühele asendada, sest fiberhusk paisub oluliselt rohkem. Kuna ma seda lausa kolm supilusikatäit taignasse panin, läks tainas kiiresti paksuks ja oma lapikuid saiu tundus sellest väheke keeruline moodustada. Küll aga oli tainas mugav käte vahel veeretamiseks, sestap tegin seekord hoopis ümmargused pallid.

JUUSTUKUKLID

5 muna
400g toorjuustu
250 g riivjuustu
3 spl fiberhuski (või ka vähem)
1 tl küpsetuspulbrit
3 spl chia-seemneid
3 spl kõrvitsa- või päevalilleseemneid või mõlemaid segamini
peale puistamiseks seesamiseemneid

Vahusta munad, sinna sisse mikserda toorjuust. Sega eraldi nõus kokku fiberhusk, küpsetuspulber ja seemned ja lisa taignale. Kõige lõpuks läheb taignasse riivjuust. Paksenenud taignast veereta käte vahel pallikesed (umbes 16 tk, üks suur ahjupannitäis), pane need küpsetuspaberiga kaetud pannile ja puista üle seesamiseemnetega. Küpsevad 200 kraadiga 35 minutit.

Ahjust võttes kuklid kokku ei vaju, aga peaks siiski laskma neil natuke jahtuda, et juust kukli sees taheneks. Kerkivad nad nii hästi, et kuklit pooleks lõigates on näha kena boorne struktuur. Sobivad ka süsivesikuvaeseks hamburgerisaiaks.

Panin tähele, et eksponeerin siin pidevalt oma nässuläinud küpsetisi 🙂 St, et hakkan tegema üht asja ja välja tuleb miski teine, aga see teine on millegipärast alati täiega njämma 🙂

FacebookTwitterEmail

Andy lugu

Avaldan oma vabas tõlkes Andy eduloo dr Andreas Eenfeldti kodulehelt: Jag har haft en fantastisk resa.

Mul on olnud fantastiline reis

Siin on minu reis LCHF-i maailmas. Loodan, et teised loevad seda ja saavad abi nii nagu minagi olen abi saanud lugedes teiste inimeste fantastilistest tervisereisidest.

16. juunil 2016 sain 2. tüüpi diabeedi diagnoosi, mu HbA1c oli 62, kolesterool 4,9, vererõhk 144/92 ja ma kaalusin kehamassiindeksi 30,2 juures 88 kilo. Mind saadeti koju kotitäie tablettidega (Metformiin ja statiinid) ning diabeedist rääkiva brožüüriga. On vist üleliigne mainida, et need polnud just mu elu parimad uudised. Nii ma siis võtsin oma tablette ja lugesin oma brožüüri, mis soovitas, et jätkaksin suure hulga süsivesikute ja maiustuste söömist.

Otsustasin teha natuke uurimistööd ja leidsin varsti hulganisti informatsiooni internetist, nii head kui halba kui vastuolulist. Ma leidsin Ditch The Carbs, Michael Mosley Blood Sugar Diet´i, Karen Thompsoni Sugar Free ja need juhatasid mu mitmete teiste lehtede juurde nagu Diet Doctor (Andreas Eenfeldt), professor Tim Noakes, professor Roy Tailor, doktor David Unwin, Emily Maguire, doktor Ted Naiman ja doktor Aseem Malhotra. Kõigil neil fantastilistel inimestel on kodulehed ja sotsiaalmeedialehed, mis räägivad toidust ja treeningust ja LCHF-ist või vahemeredieedist, mis võivad su tervist parandada.

Peale mõningast kodulehtede ja twiitide lugemist otsustasin anda LCHF-ile võimaluse. Lõpetasin leiva, pastaroogade, kartuli ja riisi söömise ja alustasin rohkemate köögiviljade ning natukese puuviljadega (marjad, õun, pirn). Katsetasin mõningaid retsepte Ditch The Carbs lehelt. Alustasin ka treeningutega, jalutasin 30 minutit päevas. Üsna varsti hakkasin kaalus alla võtma ja tundsin ennast aina paremini. Komponeerisin oma menüüd kokku saades inspiratsiooni raamatust Karens book Sugar Free, Libby kodulehelt Ditch The Carbs, Andrease Diet Doctorilt ja Michael Mosley veresuhkruraamatust.

Naudin nüüd võid, mune, juustu ja täisrasvast jogurtit, koort ja pähkleid ja langetan kaalu

Viimase kolme kuu jooksul on mu toiduvalmistamine andnud huvitavaid tulemusi, mõned asjad maitsevad tõeliselt hästi, samas teised on tõeline katastroof (see oleneb rohkem minust endast kui retseptidest). Ma armastan lillkapsariisi ja naudin võid, mune, juustu ja täisrasvast jogurtit, koort ja pähkleid ning kaal langeb. Pere ja sõbrad on väheke segaduses. Olen rohkem treenima hakanud ja pühendan ennast kõrge intensiivsusega trennile saades inspiratsiooni Joe Wicksilt (vabalt youtube´is saavadal). Tema 15-minutilised seansid on fantastiliselt lõbusad.

Nüüd on 24. september ja tulin just oma regulaarselt kolme kuu taguselt arstlikult läbivaatuselt, et kontrollida tervist. Tulemused on fantastilised! Mu HbA1c on nüüd 39, kolesterool on 3 peal (LDL 1,3 ja HDL 1,3). Kaalusin 75 kilo ja mu kehamassiindeks on 25,6. Läbivaatusel otsustati, et pean statiinidega jätkama. Metformiini võtan nüüd ainult ühe tableti ja mu vererõhk on 131/84. Mina ja mu diabeediõde oleme jõudnud kokkuleppele, et ideaalkaal peaks olema 70 ja otsustasime määrata uuesti HbA1c kolme kuu pärast. Üritan oma vererõhku veelgi madalamale saada, alustan qigongi ja mindfullness´iga.

Olen viimase kolme kuuga teinud fantastilise reisi. Ma pole mingi pühak, sestap olen joonud punast veini ja söönud mõned ruudud 85%-list tumedat šokolaadi selle kolme kuu jooksul (aga mitte iga päev!).

Olen leidnud internetist toetava ja elavdava foorumi, kus jagatakse retsepte ja uuringuid ning räägitakse viimastest arengutest LCHF-i ja diabeedi vallas. Mul on õnnestunud näha The Big Fat Fix´i ja The Fixing Dad´i (Anthony ja Ian Whittingtoni dokumentaalfilmid 2. tüübi diabeedist) ja olen äsja vaadanud ka doktor Chris van Tullekeni kaheosalist programmi – The Doctor Who Gave Up Drugs. Ootan huviga oma tervisereisi järgnevaid kuid. Detsembris annan proovid, et näha kuidas arengud on, aga seni tahan öelda suure tänu LCHF-liikumisele ja arstidele, kes toetavad ja uurivad seda elustiili. Nagu Albert Einstein kord ütles “Probleemi ei saa lahendada sama mõtteviisiga, mis selle tekitas.”

Jätka blogimist ja twiitimist!

Andy

P.S. Kirja kommentaariks ütlen, et diabeetikud ei peaks siiski suhkrurikkaid õunu ja pirne sööma nagu Andy esialgu tegi, need ei ole paraku low carb ja mõjutavad veresuhkrut liiga palju. Marjad on hea valik. Ka hämmastab mind nii madala kolesteroolinäiduga statiinide määramine, aga kui arst on nii otsustanud, siis pean vist ütlema, et mis mina ka sellest tean. Viited lehtedele, mis Andyt aitasid, otsisin ise välja, et huvilised saaksid sealt tarkusi ja inspiratsiooni koguda. Andy lugu on selles mõttes päris tavaline, et 2. tüüpi diabeetik, kes oma menüüst suhkrud ja tärklised välja jätab, jõuab reeglina sama tulemuseni, kolme kuu keskmine veresuhkur langeb märgatavalt. Tõin Andy loo siia põhiliselt nende netilehtede pärast, kust ta abi sai.

FacebookTwitterEmail