Artikkel maakonnalehele

Raplamaa Sõnumite ajakirjanik tegi minuga intervjuu nende lisalehele Tervise Edendaja, ilmunud lugu on täies mahus ka veebis loetav: Tervisejuht Ülle Raavel inspireerib inimesi võtma ise oma tervise eest vastutust. Küsimusi tuli mulle tegelikult kümme, neist kaheksale vastasin, aga lehte mahtus ainult kolm. Kulutasin vastuste vormimisele üksjagu aega, sellepärast on kahju, et suurem osa loost kõrvale jäeti. Olgu siinkohal see viga parandatud, kopeerin algse loo täies mahus:

Kuidas jõudsid blogi pidamiseni?
Mõte teha üks selline leht küpses õpingute käigus. Seminaritöid tehes avastasin, et teadusuurimused kinnitavad juba rohkem kui viimased kümme aastat, et diabeetik saavutab parima glükeemilise kontrolli siis, kui vähendab oma menüüs oluliselt süsivesikute hulka. Meil soovitatakse 2. tüüpi diabeediga süüa 150 kuni 300 grammi süsivesikuid päevas ja need on riiklikud soovitused. Samas uuringud kinnitavad juba aastaid, et 2. tüüpi diabeedi korral on parim maksimaalselt 50 grammi süsivesikuid päevas. Isegi meie diabeediliit soovitab diabeetikul süüa vahepaladena kooki ja magusat puuvilja, rääkimata neist trükistest, mida arsti ukse tagant leida võib ja mille autoriks on ravimifirmad. Viimaseks piisaks karikas sai avastus, et paljudel lapsena 1. tüüpi diabeedi diagnoosi saanutel on juba kolmekümneseks saades varbad tuimad ja nägemine kahjustatud. Seda ei juhtuks, kui neile ei kinnitataks, et süüa võib kõike. Olukord diabeetikute nõustamises masendas sedavõrd, et tundsin vajadust sekkuda.

Mis teemasid sinu blogi puudutab, millest kirjutad?
Suurem osa postitusi on retseptid, kust suhkrut ja tärklist kui peamiseid veresuhkru hüpitajaid ei leia. On gluteenivabade leibade-saiade retsepte ja suhkruta magustoite. Suhkru asemel on mu retseptides erütritool, aga võib kasutada ka steviat. Propageerin puhast kodutoitu, kus süsivesikuterikkad komponendid nagu kartul, riis ja pasta on asendatud köögiviljaga. Kirjutan ka artikleid sellest, miks kaal ei lange ja miks vähendatud süsivesikutesisaldusega menüü on erinevat tüüpi diabeediga inimestele hea. Üritan inspireerida inimesi võtma ise oma tervise eest vastutust, sellepärast jagan mitmeid diabeetikute edulugusid.

Kes on sinu lugejad, kellele blogi on suunatud?
Kui blogi tegin, olin kindel, et see kõnetab peamiselt rasvunuid ja 2. tüüpi diabeediga inimesi, sest mõlemal juhul on probleemide põhjuseks insuliini liig, mille vähendamist mu süsivesikuvaesed menüüd soodustavad. Üllatuseks avastasin, et palju suuremas hädas on 1. tüüpi diabeediga inimesed ja just neilt hakkas tulema abiküsimisi, olen neid nõustanud nii meilitsi kui facebook´i privaatvestluses. See on mul vabatahtlik töö ja samas ka osa õpingutest. Kahjuks on 1. tüüpi diabeetiku toitumise kohta vähe teadusuuringuid. Üks reegel kehtib siiski kõigile – ühtlaselt vähe süsivesikuid läbi päeva päästab veresuhkru suurest kõikumisest.

Milline on olnud tagasiside lugejatelt?
Tagasiside on olnud väga positiivne. Olen saanud tänukirju neilt, kes aastaid ülekaaluga ja isudega kimpus olnud ja alles vähendatud süsivesikutega menüül oma kaalu langema pannud. Mu enda jaoks on suurim töövõit see, kui 1. tüüpi diabeediga noor, kes pole aastaid saanud hüpode hirmus öösiti rahulikult magada, kirjutab, et tal pole olnud enam ühtegi hüpoglükeemia episoodi mitme kuu jooksul, ometi oli neid varem mitu korda nädalas. Tagasiside innustab teema kohta veelgi rohkem teada saama.

Kui palju regulaarseid lugejaid sinu lehele igapäevaselt satub?
Kui ma pikalt midagi kirjutanud pole, käib blogis mõnikümmend inimest päevas, aga populaarsematele kirjutistele koguneb lühikese ajaga tuhandeid lugejaid, sest neid jagatakse sotsiaalmeedias palju. Uued lugejad tulevad peamiselt guugeldades, enamasti on need diabeetikud, kes otsivad abi. Mingi hulk tuleb ka neti.ee kaudu, kus meditsiini alajaotuses on mu blogi esindatud üksikteemade all.

Õpid tervisejuhiks. Miks, mida see sulle annab ja mida tervisejuht teeb?
Olen elu jooksul omandanud mitu eriala ja iga kord kui uut ametit õpin, küsitakse, et milleks sulle see. Aga sellepärast, et õppimine on üks parimaid asju, mida inimene üldse oma eluga teha saab. Tervisejuhiks läksin õppima peale seda, kui olin enda peal avastanud, et „kalorid sisse – kalorid välja“ teooria millegipärast 40+ vanuses enam ei toimi. Tahtsin süvitsi teada, mis inimese kehas toimub, meie õppekava on toitumisnõustamise suunaga. Tervisejuhi tööpõld on muidugi palju laiem, saame teadmised, mida vajab kaasaegne tervisedendaja. Üks selline peaks töötama igas kohalikus omavalitsuses. Üks kõrgharidusega toitumisnõustaja peaks olema igas raviasutuses, aga erinevalt Põhjamaadest meil kahjuks riiklikult sellist süsteemi ei rahastata.
Tervisejuhina on mu kohustus märgata ja reageerida. Kevadel näiteks saatsime õpingukaaslastega märgukirja sotsiaalministeeriumile, et juhtida tähelepanu määrusele, milles toodud toitumissoovitused haiglate ja hoolekandeasutuste diabeedimenüüdele on aegunud ega ole teaduspõhised. Lisaks on meie lasteaedade ja koolide menüüd ilmselt nõukaaegse igandina väga suhkrurohked, ikka veel pakutakse magustoite nagu oleks iga päev pidupäev. Tervisejuhi asi on neid asju märgata ja muuta.

Kas oled ise toitumisnõustamist saanud kelleltki või sellist nõu otsinud?
Otseselt konsultatsiooni pole saanud, kuni kuldse keskeani polnud mul selleks ka mingit vajadust. Enne ülikooli minemist leidsin oma küsimustele vastused internetist rootsi- ja ingliskeelsetelt lehtedelt ja erialasest kirjandusest. Olen endale aastatega kogunud päris kena ingliskeelse raamatukogu, millest mul nüüd õpingutes palju abi on.

Kas oskad soovitada, kust võiks Raplamaa inimene toitumisnõustamist leida?
Ei oska kedagi soovitada, Eestis on üldse vast paar suuremat tegijat, kelle nõuannetest võib abi olla, aga valdavalt on nende soovitused suunatud noorele tervele inimesele. Me kõik oleme erinevad ja toitumisnõu saab olla ainult väga personaalne, aga on üks reegel, mida peaksime kõik järgima – söö puhast päristoitu, enamasti taimset, mitte liiga palju ja mitte liiga tihti. Kui inimene suudab meeles pidada, et põhiosa toidust olgu erinevad köögiviljad, siis polegi tal toitumisnõustaja abi vaja.

 

FacebookTwitterEmail

Küüslaugune suvikõrvits

 1,4 kg suvikõrvitsat (või nii palju kui pannile mahub), 3 suurt küüslauguküünt, kuuseriisikad ning praadimiseks võid ja extra virgin oliiviõli, natuke soola ka. Kõigepealt kuumutada peeneks hakitud küüslauk pannil või ja oliiviõli segus, siis lisada tükeldatud suvikõrvits ja hautada see kaane all pehmeks, kõige lõpuks segada hulka eelnevalt praetud kuuseriisikad.

Kuuseriisikaid praen alati tavalise võiga lihtsalt maitse pärast, aga panniroa tegemisel panen lisaks ka oliiviõli, et toidu rasvhappeline koostis oleks tasakaalustatum. Seened võib vabalt ära jätta, lisasin neid täna lihtsalt sellepärast, et eile õhtul need metsast välja tõin. Küüslauguse suvikõrvitsaroaga on hea asendada kartulit või muud süsivesikurikast, millele tavaliselt kaste juurde tehakse ja liha- või kalatükk lisatakse.

Suvikõrvits kartuli asemel hoiab veresuhkru stabiilsena ning sobib seetõttu mistahes tüüpi diabeediga inimestele lõuna- või õhtusöögiks, aga muidugi on see üks kena söök ka kaalulangetajale.

Siia lõppu sobib üks filmisoovitus, veel mõni päev on ETV2 peal järelvaadatav “Toidu kaitseks”, kust jäi kõlama põhimõte, mida minagi katkematult propageerin – kui tahate terved olla, siis sööge päris toitu, seda ehtsat algupärast, mida peab ise valmistama, mitte liiga palju ja enamasti taimset.

FacebookTwitterEmail

Märgukiri Sotsiaalministeeriumile

Saatsin 1. juunil enda ja kaastudengite nimel Sotsiaalministeeriumile märgukirja, et juhtida tähelepanu aegunud nõuetele määruses, mille järgi toimub diabeetikute toitlustamine meie tervishoiu- ja hoolekandeasutustes. Ministeeriumist pidanuks vastus tulema 30 päeva jooksul, see aeg on täis, aga mingit vastust ei ole tulnud peale selle, et kiri on kätte saadud. Täna saatsin sama märgukirja uuesti lootuses, et keegi ikka võtab vaevaks teemasse süveneda.

Märgukiri ise on selline:

 EDIT: 18. juulil 2017 tuli meie märgukirjale vastus:

Lugupeetud Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledži tervisejuhi eriala üliõpilased,

suur tänu tähelepanu juhtimast antud asjaolule. Seoses uue rahvatervise seaduse eelnõuga on plaanis uuendada ka kõiki selle alla kuuluvaid rakendusakte sh. sotsiaalministri 14.11.2002 määrust nr 131 „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele tervishoiu- ja hoolekandeasutustes”. Hetkel oleme alustanud määruse kavandi väljatöötamist.

Tugineme määruse uuendamisel tõenduspõhisusele ning kindlasti töötame läbi ka teie poolt saadetud teadusartiklid.

Lugupidamisega,
Sille Pihlak
Sotsiaalministeerium
Rahvatervise osakond
Peaspetsialist

FacebookTwitterEmail

Lillkapsapõhjaga pitsa

Siin blogis juba on üks lillkapsapõhjaga pitsa, aga seekord tegin teisiti. Jätsin põhjast juustu ära ja pitsapõhi koosneb ainult ühest suurest lillkapsast ja neljast munast, maitseks panin soola ja purustatud musta pipart. Lillkapsa lasin köögikombainis lõiketeraga peeneks. Taignale ma küpsetuspaberit alla ei pane, sest see vettiks kapsamahlast läbi, määrin panni või, searasva või oliiviõliga. Küpsetasin kõigepealt põhja 10-15 minutit 220 kraadiga, siis laotasin selle peale tomatipasta. Hakkliha ja šampinjonid praadisin läbi ja laotasin koos ülejäänud kraamiga põhjale, küpsetasin 20 minutit samal temperatuuril. Kuna pitsa on suur, siis on siin valikuid igale maitsele, üks ots on jalapenodega ja teine pärlsibulatega.

TAIGEN:
4 muna
1 suur lillkapsas
soola, purustatud musta pipart

KATE:
400-500 g tomatipastat
500 g hakkliha
250 g šampinjone
1 punane paprika
1 kollane paprika
3 marineeritud kurki
pärlsibulaid
jalapenorattaid
300-400 g riivjuustu
oreganot

Lillkapsataigen jääb juustuta üsna pehme ja kipub pudisema, mistap kuumalt kandilist tükki lõigata on keeruline, aga jahtunud pitsast saab kenad suured ruudud lõigata küll ja need seisavad väga hästi koos.

Meil kodus visatakse üldiselt selle üle nalja, et “lillkapsa maitset ei ole üldse tunda!”, kui järjekordselt alternatiivtaignast küpsetan, aga seekord, kui mees seda ütles, ta tõesti mõtles nii. Rohke pitsakate peidab lillkapsapõhja maitse ära ja pitsa on tõesti nagu päris, ainult krõbedaid taignaservi ei ole, millega maiustada. Mõnus tervislik valik.

FacebookTwitterEmail

Esimene Tervisesäuts

Reklaamin terviselehte, mille koostasin ülikoolis kevadsemestri praktikatööna. See leht on kokku pandud meie kursuse tervisejuhtide kirjutistest, küljendada aitas seda mu mees Martti, kes õpib samas rakendusinformaatikat. Kuna ajaleht mul individuaalne töö oli, sai ta ka üsna mu enda nägu, nimegi mõtlesin talle ise välja, aga ma loodan, et see Tervisesäuts ei jää viimaseks ja järgmised kursused terviselehest traditsiooni teevad.

Siin ta on, Tervisesäutsu veebiversioon.

FacebookTwitterEmail

Räägin ajakirjas Tiiu toidust ja tervisest


Ajakirja Tiiu 2017 juunikuu numbris räägin toidust ja tervisest. Siinse blogi aadress on ka loo lõpus ära trükitud, mille eest olen tänulik. Pealkirja on viga sisse lipsanud, seda ma kahjuks enne üle vaadata ei saanud – ma pole loobunud süsivesikutest ega soovita täielikku loobumist mitte kellelegi, sest nii võib jääda toitainetevaegusse. Minu süsivesikud tulevad köögiviljast, pähklitest, seemnetest ja marjadest.

FacebookTwitterEmail

Hapukoorekuklid

DSC_0018 Siin blogis on ühed sarnased kuklid juba olemas, aga mängisin koostisosad igatepidi ringi ja sain hoopis mõnusamad vetruvad pallid. Olen neid kukleid teinud ka nii, et panen taignasse võid, mis teeb küll maitse mõnusaks, aga kui nagunii neile pärast võid peale määrin, siis pole mõtet seda veel taignasse panna.

HAPUKOOREKUKLID (13 tk)

3 dl kookosjahu
2,5 – 3 spl fiberhuski
2 tl küpsetuspulbrit
2,5 dl hapukoort
5 muna
0,5 tl soola

Vahusta munad, lisa hapukoor ja sool. Kuivad ained sega eraldi nõus ja keera siis kõik taignaks kokku. Fiberhuski pane algul vähem kui retseptis, oota vahepeal kuni paisub. Fiberhuski hulk oleneb kookosjahust, need on väga erinevad selle poolest, et osad jahud imavad palju vedelikke endasse ja teised mitte nii väga. Mul oli täna Konsumist ostetud East Endi kookosjahu (6,4g süsivesikuid 100g-s), mis on üsna jämeda jahvatusega ja sellisele lähebki umbes 3 spl fiberhuski hulka. Tainas peab olema nii paks, et saiakesi saab mugavalt käte vahel palliks veeretada. Küpsevad need kuklid 200 kraadiga 25 minutit.

Mulle meeldib selle taigna juures, et kuklid jäävad mõnusasti õhulised ja vetruvad. Saiu on mugav pooleks lõigata ja neile võid peale määrida. Sobivad söömiseks nii soolase kui magusa kattega (ilma suhkruta, muidugi). Kenad kiudaineallikad on nad ka. Õudselt mõnusad 🙂

FacebookTwitterEmail

Kolesteroolialandajad või mitte? Vahet pole

kolesteroolialandajad

Pildil on Yale´i kardioloogi Harlan Krumholz´i säuts American College of Cardiology konverentsilt. Esitletud slaid näitab, et intensiivne kolesteroolialandajate tarvitamine ei vähenda südame-veresoonkonnahaigustesse suremist.

Kui intensiivne ravimite võtmine südame-veresoonkonnahaiguste vastu ei aita, kas siis pole ehk nii, et ainus abi, mis jääb, on elustiili muutus? Liikumine, toitumine, positiivne mõtlemine ja rõõmus meel eelkõige. Teada on, et low carb-high fat söömine tõstab HDL-kolesterooli taset (rahvakeeli hea kolesterool, see kaitseb meie südant) ja vähendab vere triglütseriidide sisaldust. LCHF pole midagi ekstreemsest, vaid tavalise tervisliku segatoidu söömine, kus välditakse suhkrut ja tärklist, põhirõhk on köögiviljal, millele lisaks süüakse liha, kala, mune, rasvaseid piimatooteid, pähkleid, seemneid, marju ja välditakse kõike liigselt töödeldut. Selle asemel, et hoiatada kõrge kolesteroolitasemega patsienti rasvase söömise eest ja neile hunnikutes ravimeid välja kirjutada, tuleks keelata hoopiski suhkur.

FacebookTwitterEmail

Rootsi parim diabeetik – Andrease lugu

Kui hakkasin seda blogi siin pidama, arvasin, et saan abiks olla eelkõige 2. tüüpi diabeetikutele ja 1. tüüp, kellest suur osa on elanud diabeediga lapseeast või varasest noorusest saati, on juba nii targad ja kogenud, et saavad iseendaga ideaalselt hakkama. Kahjuks on olukord täpselt vastupidine, saan ahastavaid kirju just 1. tüüpi diabeediga noortelt inimestelt, kes tavatoidul olles elavad pidevas hüpode hirmus, käivad öösiti külmkapi kallal, söövad pidevalt ja süstivad aina suuremas koguses insuliini. On ülimasendav lugeda 30-aastase diabeetiku lugu, kes oma 15-aastase diabeedidiagnoosiga on jõudnud sinnamaani, et varbad on tuimad ja nägemine kahjustatud, rääkimata üha halvenevatest neerunäitudest. Süsivesikurohkel menüül olles teeb veresuhkur suuri hüppeid ja tüsistused ei lase ennast kaua oodata.

Jätkan siia diabeetikute tervenemislugude tõlkimist, et kõik, kes te olete hädas oma veresuhkruga, leiaksite inspiratsiooni ja julgustust oma eluviisi muutmisel. Ja kui ma ütlen tervenemine, siis loomulikult ei tähenda see, et kui 1. tüüpi diabeetik hakkab sööma üliväheste süsivesikutega menüüd (rahvusvaheliselt tuntud kui LCHF), saab ta oma diagnoosist lahti. Kahjuks ei saa. Aga tervenemine tähendab palju enamat kui see, kas on diagnoos või ei ole diagnoosi. Tõlgin siia rootslase Andreas Liljenbergi loo tema blogist mdot.se, et näidata, mida 1. tüüpi diabeetiku tervenemine tähendab.

ROOTSI PARIM DIABEETIK

Diabeet – haigus, millele ma olen tänu võlgu.

31-aastaselt sain ma 1. tüüpi diabeedi diagnoosi. Mõned nädalad varem olin hakanud tundma suurenenud janu ja kurgu kuivust. Sperma oli muutunud venivaks. Nende kolme sümptomi peale hakkasin mõistma, et midagi on hullusti ja võtsin ühendust oma raviasutusega, kuhu mind järgmisel päeval proovide tegemiseks sisse võeti. Nende veresuhkrumõõtja ei tulnud mu kõrge suhkrunäiduga toime ja mind saadeti otsekohe erakorralise meditsiini osakonda. Mitte keegi midagi ei selgitanud ja läks üksjagu aega enne kui keegi Växjö haiglas põhjendas, mis toimub. Oletatavasti diabeet. Mind pandi diabeediosakonda, kuhu jäin neljaks ööpäevaks ja kus mulle jagati õpetust diabeedist, süstidest ja toidust. Mulle pakuti lühitoimelist insuliini, pikatoimelist insuliini, putru, leiba, piima, kartulit, riisi ja veel rohkem insuliini. Šokk hakkas mõne päeva pärast üle minema, aga harjumine viie-kuue insuliinisüstiga päevas võttis aega. Ma ei tahtnud sellega harjuda.

Juba sel ajal oli mul suur huvi toidu vastu ja olin ennast sel teemal harinud. Sel hetkel olid päevakorras aeglaselt imenduvad süsivesikud ja palju valku. GI oli kuum teema. Rasv oli jätkuvalt mõeldamatu. Mind õpetati sööma ja süstima sellisel viisil, mis mulle ei meeldinud. Tahtsin süüa vähem süsivesikuid ja saada vähem insuliini. Kui mind saadeti dietoloogi juurde, said nad üsna ruttu aru, et mul on kaasaegsem arusaamine toidust kui neil ja et ma ei vaja nende abi.

Viiendal päeval saadeti mind koju ja tundsin ennast üsna hästi. Mu kolm sümptomit olid kadunud, testisin seda kohe kui olin koju jõudnud 😉 Mingi aja jooksul tegin siiski nii nagu mulle oli räägitud. Sõin korralikud portsud kus üksjagu süsivesikuid ja süstisin igal toidukorral. Süstisin isegi igal hommikul Lantust, mis on pikatoimeline insuliin ja töötab läbi päeva hoidmaks veresuhkrut madalal. Torkisin ennast sõrme 10-15 korda päevas, et kontrollida veresuhkrut, mis võis märkimisväärselt muutuda. Seda pidin suutma pareerida õige koguse lühitoimelise insuliiniga.

Ma polnud sellega nõus. Ma ei tahtnud nõustuda nende süstidega. Kas selle vastu ei saaks midagi teha? Nagu tavaliselt, tahtsin ma ise mõelda mitte teha seda mida mul oli kästud. Tahtsin leida omad lahendused selle asemel, et teha nii nagu kõik teised. Millele toetudes nad saavad väita, et just nende lahendus probleemile on parim?

Üks süst päevas oleks parim. Miks mitte hoopiski tõsta seda doosi? Miks mitte vähendada süsivesikute söömist? Insuliini manustamine oleneb ju süsivesikute hulgast. Miks mitte süüa väiksemaid portsjone ja sagedamini? Eksperimenteerisin mõnda aega erinevate insuliinikogustega ja erineva hulga süsivesikutega ja jõudsin järeldusele, et mu teooria tõepoolest töötab. Lõpetasin lihtviisiliselt toidukordade juurde lühitoimelise insuliini süstimise ja võtsin selle asemel ühe süsti pikatoimelist 30-40 ühikut. Täna olen tänu LCHF-menüü söömisele ja treeningule 0-15 ühiku peal. Mõnel päeval võin ma süstist täiesti loobuda, kui tunnen, et nii on õige. Mu diabeet haldab ennast peaaegu täiesti ise ja mu diabeediarst nimetab mind tänu mu ekstreemselt headele tervisenäitajatele Rootsi parimaks diabeetikuks.

Värske 1. tüüpi diabeetiku pankreasel pole peaaegu üldse insuliini tootvaid rakke. Seal on ehk alles 5-15% ja need töötavad täie auruga seetõttu, et süüakse palju süsivesikuid. Kui ma oleksin järginud nõuandeid, mida sain arstidelt, õdedelt ja dietoloogidelt, ei oleks mul täna, 11 aastat hiljem, enam üldse enda insuliiniproduktsiooni järel. Värskelt diagnoosi saanul kulub 1-2 aastat, et hävitada viimased vähesed isnuliini tootvad rakud. Siis jäävad süstid ja pump kogu ülejäänud eluks. Mina valisin oma tee ja vähendasin drastiliselt süsivesikute söömist ja lõpetasin sel moel oma pankrease kahjustamise. Ärge saage minust valesti aru. Ma ei süüdista meditsiinipersonali. Kogu personal on olnud imeline ja tõeliselt tubli. Nad on õppinud palju aastaid ja on saanud õpetust, mis on olnud ajakohane. Aga diabeediuuringutes ja toitumisõpetuses on vahepeal toimunud ekstreemsed muutused. Aga kahjuks ei kehti enam see, mida pikka aega on peetud ohutuks. Kahjuks usun ma, et tänaseni saavad värskelt diagnoosi saanud diabeetikud totaalselt valesid toitumissoovitusi, mis tapab vähesed järelejäänud insuliini tootvad rakud ja viib diabeetikud raskesti hallatava ja heitliku diabeedi rüppe kogu ülejäänud eluks. Üks põhjus, miks selle blogi siin tegin, ongi oma teadmiste ja kogemuse jagamine diabeedist. Eriti selleks, et jõuda värskelt diabeedi diagnoosi saanuteni ja päästa neid enne kui on liiga hilja. Kõik inimesed peaksid sööma LCHF reeglite järgi, aga eriti just diabeetikutel on sellest palju võita, sest sellega on veresuhkrut palju lihtsam hallata.

NB! Kui oled diabeetik ja tahad testida LCHF-i, siis ole väga tähelepanelik insuliinikogustega. Sa hakkad vajama märgatavalt väiksemaid insuliinikogused ja pead algul sagedamini oma veresuhkrut mõõtma. Räägi oma arstiga enne kui toitumist muudad. Võite ka mulle kirjutada kui teil on küsimusi: andreas@mdot.se (rootsi või inglise keeles – Ü.R.).

Tänaseks olen ma, niisiis, elanud diabeediga 11 aastat. Ma pole mitte kunagi olnud paremas vormis kui nüüd. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Mu diabeet on ekstreemselt kergesti hallatav ja ma vaevalt üldse tunnen ennast diabeetikuna. Samas käin oma diabeedi diagnoosi kiiresti välja argumendina neil juhtudel kui mulle pakutakse torti või toitu mida muidu viisakusest ehk maitsekski. 🙂

Mille eest pean ma diabeedile tänulik olema?

Sel ajal kui diagnoosi sain ei olnud mu elu mingi tore. Sõin massiliselt kräppi ja jõin hulganisti Coca-Colat vaatamata sellele, et teadsin, mis on õige. Trenni ei teinud. Töötasin suitsustes halbades tingimustes Black Jack´i diilerina.  Transportisin Securitases väärtveoseid. Magasin halvasti. Panin üksjagu pidu. Elatasin ennast mõnda aega netipokkeriga.

Diabeedidiagnoos pani mind järele mõtlema ja ennast muutma. Hakkasin paremat toitu sööma. Hakkasin treenima. Otsisin ja leidsin oma esimese programmeerija töökoha, milleks olin ennast koolitanud. Kolisin paremasse elupaika. Kohtasin oma tulevast naist ja sain lapsed. Tegin oma firma. Jooksin poolmaratoni. Jooksin täismaratoni. Sain triatleediks ja läbisin Ironman´i. Tegin veel ühe Ironman´i. Õppisin enda kohta uskumatult palju. 11 aastat hiljem ei ole ma veel see, kes tahan olla. Aga ma olen palju lähemal. Täna tahan ma jätkata õppimist, aga ka õpetada ja inspireerida.

EDIT: Selle postituse kommenteerimine on suletud spämmirünnaku tõttu.

FacebookTwitterEmail

Juustukuklid

DSC_0027 Täna juhtus see, et tahtsin oma vana hea retsepti järgi juustusaiu küpsetada, aga kohalikus ökopoes ei olnud pofiberit. Ostsin selle asemel fiberhuski, aga olin unustanud, et neid ei või üks-ühele asendada, sest fiberhusk paisub oluliselt rohkem. Kuna ma seda lausa kolm supilusikatäit taignasse panin, läks tainas kiiresti paksuks ja oma lapikuid saiu tundus sellest väheke keeruline moodustada. Küll aga oli tainas mugav käte vahel veeretamiseks, sestap tegin seekord hoopis ümmargused pallid.

JUUSTUKUKLID

5 muna
400g toorjuustu
250 g riivjuustu
3 spl fiberhuski (või ka vähem)
1 tl küpsetuspulbrit
3 spl chia-seemneid
3 spl kõrvitsa- või päevalilleseemneid või mõlemaid segamini
peale puistamiseks seesamiseemneid

Vahusta munad, sinna sisse mikserda toorjuust. Sega eraldi nõus kokku fiberhusk, küpsetuspulber ja seemned ja lisa taignale. Kõige lõpuks läheb taignasse riivjuust. Paksenenud taignast veereta käte vahel pallikesed (umbes 16 tk, üks suur ahjupannitäis), pane need küpsetuspaberiga kaetud pannile ja puista üle seesamiseemnetega. Küpsevad 200 kraadiga 35 minutit.

Ahjust võttes kuklid kokku ei vaju, aga peaks siiski laskma neil natuke jahtuda, et juust kukli sees taheneks. Kerkivad nad nii hästi, et kuklit pooleks lõigates on näha kena boorne struktuur. Sobivad ka süsivesikuvaeseks hamburgerisaiaks.

Panin tähele, et eksponeerin siin pidevalt oma nässuläinud küpsetisi 🙂 St, et hakkan tegema üht asja ja välja tuleb miski teine, aga see teine on millegipärast alati täiega njämma 🙂

FacebookTwitterEmail