Angela lugu

Palusin oma loo kirja panna Angelal, keda pean kogu oma lühikese nõustajakarjääri suurimaks rõõmustajaks. Olen Angelale väga tänulik, et ta on julgenud mu toitumissoovitusi järgida ja et ta on teinud seda väga targalt. 1. tüüpi diabeedi toiduga kontrolli all hoidmise kohta on äärmiselt vähe teadusuuringuid ja selle diabeediga on ilmselgelt ka eluks vajalik insuliini (ja süsivesikute) kogus inimesiti erinev. Kindel on, et low carb aitab!

Aga lugege ise, siin on Angela lugu:

Diabeetik võib süüa kõike! Seda kinnitas mulle palatikaaslane paar aastat tagasi, kui olin oma esimese raseduse ajal avastatud diabeedi tõttu haiglas uuringutel. Ja seda ei lükanud ümber ka endokrinoloog ega diabeediõed, kes toitumisalaseid soovitusi jagasid. See teadmine mulle meeldis, väga! Üsna traumeeriv oli end raseduse ajal kõikvõimalike nõeltega torkima hakata, aga vähemalt võisin kõike süüa.

Toitumissoovitusi jagati arstikabinetis samuti – süüa tihti, aga väikesemates kogustes. Päeva jooksul peaks olema 3 toidukorda ja vähemalt 2 vahepala (puuviljad ja leib jmt), et veresuhkur stabiilne oleks. Igaks juhuks ei hakka neid soovitusi siia detailsemalt kirja panemagi. Kasvas kõht, kasvas laps ja kasvasid ka insuliinikogused. Sain naha alla torkida nii pikatoimelist kui ka lühitoimelist insuliini – päevas keskmiselt 8 torget, lisaks veel surakad näppu, et veresuhkru taset mõõta.

Veresuhkur hüppas üles ja alla, liiga püüdlikult olin vahel liiga suure koguse insuliini süstinud ning kimbutasid ka hüpod, mis põhjustasid omakorda paanikahooge ja hirmu uinumise ees. Nüüd muidugi tean, et insuliini süstides on täpset vajalikku kogust äärmiselt raske määrata ning hüpod on paljude diabeetikute tihedad külalised. Mõõtsin veresuhkrut päev otsa ja öösel ka, panin endale äratusi, et kontrollida, kas olen ikka olemas veel. Jube aeg oli! Pärast lapse ilmaletoomist määrati mulle diagnoos – 1. tüüpi diabeet!

Nii ma siis süstisin ja mõõtsin veresuhkrut ja sõin hästi tublisti kõike – sest ma ju teadsin, et diabeetik võib süüa kõike, peab lihtsalt äärmise piinlikkusega veresuhkrutaset kontrollima ja kiirelt insuliinidoosidega reageerima. Tänaseks pean oma tolleaegset suhtumist pea liiva alla peitmiseks.

Ühel imelisel päeval juhtusin netiavarustes nägema paari suhkruvaba küpsetise retsepti. Mingi huvi nagu tekkis, aga samas oluliseks ka ei pidanud. Siis lõi minu Facebook´i sõbralistis olev Ülle mingi diabeediteemalise blogi. Lugesin esimesi postitusi ja tundsin kusagil enda sees, et tuleb end käsile võtta. Olevat ju iga haigus meile saadetud õppetund. Seega tuleb ka diabeediga mul mingil moel tegeleda. Blogisse lisandus postitusi ja minu tahe midagi ette võtta ja proovida aina kasvas. Sisimas teadsin algusest peale, et DIABEETIK EI TOHI KÕIKE SÜÜA!

Ja ühel veel imelisemal päeval kirjutasingi Üllele. Sain kohe esimesed soovitused ja hakkasin väga vaikselt neid ka järgima. Otsustasin kohe, et päevapealt ma seda kõike end tegema ei kohusta. See ilmselt ei olekski võimalik olnud, sest oma 28 eluaasta jooksul olin ikkagi omandanud teatud teadmised ja tõekspidamised, mida tuli nüüd kardinaalselt muuta. Uue elustiiliga tuli endale sobivas tempos kohaneda.

Minul möödus skeptiliselt vaid esimene nädal. Paljudest soovitustest vaatasin esialgu mööda. Näiteks ei tulnud minu puhul kõne allagi päevas 2 toidukorda või n-ö 8+16h süsteem. Mina tahtsin ikka palju näksida ja korralikult süüa. Nii ma ka esimene nädal tegin. Hommikul kohe 6 muna peekoniga pannile, kodujuustusalat tomatitega kõrvale, mitu vahepala ja toidukorda päevas. Mõne päeva möödudes jäi taldrikusse üha enam toitu järele ja nädala täitudes piirdusin 2 praemunaga ning sellegi järele tuli isu alles pärast kella 14 päeval. Õhtusööki serveerisin tavaliselt vaid abikaasale, sest ise küll veel midagi süüa ei suutnud. Iga päevaga laienesid toitumisalased teadmised ja menüüsse lisandus värvikamaid ja uusi roogasid. Ühel päeval viskasin kapist kõik nisu- ja suhkrutooted välja ja süda ei lubanud neid ka kellelegi edasi kinkida. Läbisin ka paastuperioodi, mil lihtsalt mitte midagi süüa ei suutnud. Kaal ja vööümbermõõt langesid vaevata. Rääkimata rasedusest jäänud lisakilode kaotamisest, hetkel olen oma täiskasvanuea parimas vormis. Enne Ülle soovituste järgi toitumist oli minu kehakaal 63kg, nüüdseks kaalun 54kg, enne rasedust ja diabeedi diagnoosi näitas mu kaal väga pikka aega püsivat 60kg.

Nüüd aga mõjust veresuhkrule. Juba paari kuu möödudes oli minu insuliinitundlikkus märgatavalt paranenud. Süstitavad ühikud jäid üha väiksemaks. Vereproovidest nähtus juba vähem kui kuu möödudes kõikide näitude paranemist – kilpnäärme ja neerude talitus, 3 kuu keskmine veresuhkur oli 8 pealt langenud 6,9 peale. Paar kuud ja proovisin päeva süstivabalt mööda saata, ka järgmise ja veel ja veel. Hommikused veresuhkrud olid 6 ringis, toidujärgsed 7-8. Aga ilma süstimata! USKUMATU! KUIDAS SEE VÕIMALIK ON!?!?

Aja möödudes sain aru, et midagi siiski logiseb ja päris ideaalseks ma oma näite ei saa. Siis arutasime asja taas Üllega ja leidsime, et 1. tüüpi diabeetikud, kes sama toitumise peal, süstivad enne ööund paar ühikut pikatoimelist insuliini (mis on võrreldes varasemaga ikka mõnusalt väikene kogus). Nüüd olengi nii teinud ning kõik tervisenäitajad on veelgi paranenud. Hommikused veresuhkrud jäävad 5 kanti, toidujärgsed on alla 7 ja 3 kuu keskmine veresuhkur on langenud 6,3 peale – seda taas vaid paari kuuga.

Lisaks on see toitumine muutnud mu ellusuhtumist, tõekspidamisi ja kogu vaadet elule. Nagu Ülle ütleb, et miski loksub peas ka paika. Enda vastu aus olla on äärmiselt oluline. Ülle soovitustest hakkasin tõelist kasu lõikama siis, kui toitumist RANGELT järgisin. Alles siis kadusid ära need suhkrust mõjutatud isud. Taipasin, et ma ei olnud aastaid päris nälga tundnud. Kui rangelt suhkruvabalt toituda, saabub näljatunne siis, kui organism tegelikult ka midagi vajab. Erinevalt suhkrust petetud isutundest, on siis rahulikult aega veel süüa teha ja toidukogus jääb väga mõistlikesse piiridesse.

Diabeetikute tujud ja meeleolu on samuti kõikuvast veresuhkrutasemest väga heitliku meelega. Suhkruvabana võin vabalt ka paar päeva söömata olla ja mu organism ei vea mind enam alt. Meeleolu püsib koos veresuhkruga stabiilne.

Selle müüdi lükkaks samuti suure hooga ümber, et tervislik toitumine on kulukas ja nõuab palju mässamist. Kui toitumist rangelt teha, siis kaovad ju isud. Varasema 5 korra asemel söön päevas 1-2 korda, toidukogused on meeletult kahanenud, lisaks on toidu valmistamine hulga lihtsam kui seda on kartulite ja pastaroogade või pärmitaigna tegemine. Uued retseptid on kusjuures hoopis maitsvamad. Isegi abikaasa kiidab! Olen õppinud köögivilju maitsestama ja nautima. Rääkimata enesetundest – nii hästi nagu nüüd pole ma end oma kehas küll varem tundnud, kindel see!

Rõhutaksin just RANGE suhkruvaba toitumise olulisust! Poolteist kuud tagasi käisin perega reisil ja ilmselt olin kogemata midagi mitte väga sobivat söönud, sest tekkisid isud. Oma veresuhkru taseme võin enne mõõtmist juba enesetunde järgi täppi panna, samuti selle, kas toit, mida söönud olen, oli sobiv või mitte. Sedagi tänu rangele soovituste järgi toitumisele. Nii ma siis sõingi pool pakki kummikomme ja mõtlesin, et täna lihtsalt süstin. See eksimus maksis pikalt kätte. Esiteks ei olnud see kummikommielamus üldse midagi erilist ja tagajärgedega – isude ja glükoositaseme kõikumisega – tegelesin veel järgmised kuu aega.

Olen Üllele paindliku ja mõistva suhtumise, tema teadmiste ja soovituste eest lihtsalt meeletult tänulik! Olen endale tänulik, et pea liivast puhtaks raputasin ja ausaks hakkasin. Head aega paanikahood ja hüpod, puhitsev kõht ja liigne kehakaal, kõikuvad meeleolud ja glükoositase, suhkrust ajupestud isud ning enesepettus!!! TERE TERVEM MINA!

FacebookTwitterEmail