Pasha

Minu lapsepõlve lihavõtted möödusid tihti Haapsalus armsate sugulaste juures ja tädi Naima, kellele olin lapse eest, tegi alati pühade puhul tõeliselt traditsioonilise pidulaua. Naima oli oma perega lapsena Siberisse viidud ja seal ta ka õigeusklike käest pasha tegemise ära õppis, sest nende traditsiooniline pühaderoog see on. Naima tehtud pasha oli alati hiigelsuur (või tundus see lapse silmale nii?) ja alles nüüd, kümneid aastaid hiljem olen hakanud juurdlema, et ei tea, kust ta sel kidural nõukaajal küll pasha peale apelsine leidis… Ma tõesti ei tea. Kahjuks ei tea ma ka seda retsepti, mille järgi ta oma pasha tegi, aga mälestus suurest uhkest vahukoorekuhjaga pashast on mulle sügavale mällu sööbinud.

Nüüd olen mina see, kelle juurde lapsed lihavõtete ajal pashat sööma kogunevad. Aga ma olen üsna mugav tegelane, minu pasha on tehtud kõige lihtsamal võimalikul moel ilma igasuguse kuumutamiseta. Mul pole ka õiget pashavormi, olen juba aastaid kasutanud üht vana plastmasssõela, millele panen marli või mõne muu hõreda riidetüki sisse.

PASHA

1 kg 5% maitsestamata kohupiima
400 ml vahukoort
125 g sulatatud võid
ühe apelsini riivitud koor
üks tükeldatud apelsin
maitseks vanilli ja erütritooli
50 g šokolaadi (Laima õhuline 70% šokolaad jääb kõige parem)
kaunistamiseks 300 ml vahukoort, mis erütritooliga magusaks tehtud

Vahustan koore erütritooliga, lisan sulavõi ja seejärel kohupiima ja riivitud apelsini. Kõige lõpuks segan sisse apelsini- ja šokolaaditükid. Sõela panen sellise kausi peale, kuhu jääb nii palju tühja ruumi, et vedelik saaks välja nõrguda. Sõela sisse panen riide ja selle peale kohupiimasegu. Tõstan kanganurgad kohupiima peale kokku ja panen midagi raskuseks peale. Sedasi pressi all seisab pasha jahedas järgmise päevani.

DSC_0155 Selline näeb mu pasha välja vormist tulnuna enne kaunistamist.

DSC_0158 Seekord apelsine peale ei ladunudki, sest ei tahtnud kena vahukoorekuhja rikkuda, ainult šokolaadi riivisin. Igaüks võis ise soovi korral oma pashatüki apelsiniga kaunistada.

P4240004 See on üks viie aasta tagune pilt, tavaliselt sellised me pashad välja näevad. See pasha siin on tehtud suhkruga ja rosinatega, neid me enam oma magustoitudesse ei pane, sest suhkruga oleme selles elus suhted lõpetanud. Maitsel pole mingit vahet, kas on tehtud suhkruga või erütritooliga ja mullilised šokolaaditükid asendavad ka rosinaid ideaalselt. Selle Laima tumeda šokolaadi pakendil on kirjas, et 100 grammis on süsivesikuid 34 grammi, aga kodulehel seisab millegipärast, et 48,5 grammi. Kui 34 on õige, annab üks ruut seda šokolaadi ainult 1 grammi süsivesikuid.

Seemneleivakesed

Jagan meie pere kõige igapäevasemate leivakeste retsepti. Selle leiva küpsetamiseks pole vaja muud kui seemneid ja vett. 2015. aasta novembrikuu Oma Maitses rääkisin ka neist leivakestest, aga retsepti juurde pandi seal üsna hale pilt, millest polnud eriti hästi aru saada, millega tegu. Eksponeerin nüüd natuke põhjalikumalt. Olen tänaseks ka retsepti muutnud, aga ega siin polegi oluline, milliseid seemneid panna, peaasi, et linaseemned oleksid koostises, sest need liimivad kõik muud komponendid kokku.

DSC_0145 Täna oli mul selline seemnevalik – päevalille-, kõrvitsa-, chia- ja linaseemned. Varem ma chiat ei kasutanud, aga ühel päeval avastasin, et need leivakesi õhulisemaks ja krõbedamaks teevad, sellepärast nüüd neid alati lisan. Varem tegin ka seesamiseemnetega, aga nendega juhtus tihti, et leivad said hallitusmaitse, mistõttu ei julge seesamiseemneid enam üldse osta.

SEEMNELEIVAKESED (2 suurt ahjupannitäit)

5 dl linaseemneid
4 dl päevalilleseemneid
2 dl kõrvitsaseemneid
5 spl chiaseemneid
1,5-2 tl jodeeritud soola
300 ml kuuma vett

Kõigepealt panen kaussi linaseemned ja chiaseemned ning soola ja valan neile kuuma vee peale. Aeg-ajalt segan ja ootan kuni seemned muutuvad liimjaks (no vabalt võiks sellega tapeeti seina panna 🙂 ).  Kui chia on natuke paisunud ja linaseemned mõnusa paksu liimi tekitanud, segan hulka ülejäänud seemned ja tainas ongi valmis. Laotan taigna küpsetuspaberiga kaetud ahjupannidele õhukese ühtlase kihina, libistan lusikaga pealt siledaks ja lõikan suure noaga ruudud sisse. Küpsetan 180-kraadises ahjus pöördõhuga kõigepealt 17 minutit, siis võtan pannid kordamööda välja ja keeran küpsetuspaberist kinni hoides leivad pannile teistpidi. Siis võtan paberi ära ja küpsetan veel 10 minutit. Kui paber ei taha hästi lahti tulla ja seemned kipuvad selle külge jääma, peab leibu mõni minut paberi all küpsetama ja siis uuesti proovima.

Kui ahjul pöördõhku pole, pikeneb küpsetusaeg, muud erinevust polegi. Võib-olla peab leivad peale küpsetamist mõneks ajaks jahtuvasse ahju kuivama jätma.

DSC_0146 Enne ahju lükkamist.

DSC_0153 Valmis seemneleivakesed maitsevad kõige paremini paksu viilu värske võiga.

P1256252 Siin on üks varasem versioon neist leibadest, muna-majoneesiseguga hommikuvõileivad.

P1036214 Ja veel üks varasem, seesamiseemnetega variant tuunikalasalati ja peterselliga.

Puhev kohupiimakook

DSC_0173 Tulekul on pühad, mille kohustuslik osa on mu meelest mõni kohupiimast küpsetis, sellepärast on puheva kohupiimakoogi retsepti just paras aeg jagada. Enamasti teen lihtsamaid kooke, aga ühel päeval tuli igatsus millegi peenema järele, sestap nikerdasin sellise kohupiimakoogi, mis igatepidi hõrk. Igaks juhuks hoiatan, et see maitseb liiga hea 🙂

Põhi:

30 g sulatatud võid
75 g peeneks riivitud Västerbotteni juustu (võib mõni muu kõva juust olla)
40 g mandlijahu
2 spl psülliumit
2 spl kookosjahu
1 muna

Mökerdasin kokku ja surusin klaasvormi põhja ühtlase kihi. Nii kauaks panin vormi külmkappi, kuni ahi soojenes ja kohupiimatäidist tegin.

Täidis:

400 g kohupiima
3 spl hapukoort
6 munakollast
3 spl erütritooli
natuke vanilli
peale puistamiseks kaneeli

See kraam sega kõik kenaks ühtlaseks massiks.

Kõige ülemine kiht:

6 munavalget
3 spl erütritooli
natuke vanilli

Küpsetasin põhja 200 kraadiga 15 minutit, siis laotasin kohupiimasegu põhjale, peale puistasin kaneeli ja küpsetasin nii kaua kuni tundus, et enam-vähem tahkeks läks. Oleneb ahjust, mul tahenes see segu vähem kui 15 minutiga. Sel ajal, kui kook küpses, vahustasin munavalged erütritooli ja natukese vanilliga kõvaks vahuks. Tõstsin munavalgevahust pallid lusikaga koogile, aga eriti kaunis jääb, kui saab seda tordipritsiga teha. Munavalgevahuga kook küpses umbes 10 minutit, aga siin peab jälle igaüks ise passima, mida ta ahi teeb, et kook pealt liiga pruuniks ei läheks.

Kui kook ahjust tuleb, peab selle kohe külma panema ja kui hästi õnnestub, siis tekivad munavalgevahule ka pisarad nagu pisarakoogil, aga mul oli kook selleks vist liiga üleküpsenud. Natuke hakkas sädelema siiski.

DSC_0164 Ma arvan, see on kõige ägedam suhkruta kook, mille eales küpsetanud olen.

Lugesin hiljuti ühest diabeedifoorumist kurtmist selle üle, et maapoodidest pole mingeid vähese süsivesikusisaldusega toiduaineid saada. Mul on ühe Saaremaa kauge maanurga külapoega hoopiski selline kogemus, et palju süsivesikuvaeseid esmaseid toiduaineid oli saadaval (kurk-tomat-kapsas-kaalikas, liha- ja piimatooted, munad), aga mitte kunagi ei müüdud seal kartulit, sest külarahval on omal kartulimaad olemas. Õnneks ma kartulit enam ei söögi, mistap see tilluke maapood rahuldab mu vajadused täitsa hästi. Päris kindlasti ei ole väikeses maapoes süsivesikuvaeseid jahusid ja tervislikke magustajaid. Mina ostan mandli- ja kookosjahu Konsumist ja psülliumit (või fiberhuski) ökopoest, mis mu kodulinnas on mõlemad olemas. Kes päris kauges maanurgas elab ja sealt harva välja käib, saab eksootilisemad toiduained posti teel koju (või lähimasse postkontorisse) tellida. Jahusid ja magustajaid soovitan osta LCHF-poest. Oma erütritoolivarud soetan alati Hammes Tradingult, kes on selle maaletooja: www.ksülitool.ee. Kõik hea kraam on tänapäeval vaid hiirekliki kaugusel ja post käib meil tõesti igasse maanurka, ka väikesaartele, kuigi ehk väheke aeglaselt.

Pitsa, milles pole jahu

DSC_0083 Meie peres tehakse pitsat juba paar aastat sedasi, et mingi jahu pitsapõhjas pole. Tavaliselt on pitsapõhi tehtud kas ainult juustust ja pitsamaitseainest või lillkapsataignast. Lillkapsataignaga pitsapõhja puhul kasutan seda sama retsepti, millest teen lillkapsaleivakesi. Ühe pannitäie pitsapõhja saab poolest lillkapsast, kahest munast ja 200 grammist riivjuustust. Ega siin rohkem midagi kunsti ei olegi – põhi tuleb kõigepealt kergelt pruunikaks küpsetada ja pitsa peale kuhjab igaüks seda, mis meeldib. Meil koosnes täidis seekord ühest pakist tomatipastast, mille määrisin põhjale, hakklihast, paprikast, šampinjonidest ja hapukurgist ning muidugi pitsamaitseainest, mis annab pitsale selle õige meki.

Siin pildil olev pitsa on tehtud möödunud nädalavahetusel lapse sünnipäevaks. Külalised sõid ja kiitsid, tõepoolest väga hea tuli see välja ja mingit lillkapsa maitset polnud olemaski, kuigi see moodustas peamise osa pitsapõhjast. Kena süsivesikuvaene ja toitev suutäis, mis ei hüpita veresuhkrut ja hoiab näljatunde pikkadeks tundideks eemal.

Lihtne igapäevane dessert

DSC_0112 Siin ei olegi õieti mingit retsepti. Ühe paki kohupiima kohta on siin üks pakk vahukoort ja iga niisuguse ühiku kohta võtan ühe supilusikatäie erütritooli, natuke vanilli panen maitseks. Kõik see kena materjal tuleb lihtsalt kokku mikserdada. Kohupiim on mõistagi maitsestamata, eelistan rammusamaid variante, aga meie linnakeses rasvasemat kui 5%-list kohupiima ei müüda. Olen ka 0,5% kohupiimaga teinud, aga mu meelest on see liiga kuiv, pealegi on rasvasemad tooted maitsvamad.

Selline lihtne kohupiimavaht on meil väga tihti õhtuseks desserdiks, lisandiks peal kas purustatud metsvaarikad (oma korjatud ja sügavkülmas hoitud) või värsked maasikad.

Nädalavahetusel olid mul lapselapsed külas, üks kolmene ja teine viiene, mõlemad on harjunud lasteaias sööma hirmus magusaid magustoite, olen nende menüüd siin blogis ka kord kritiseerinud. Millegipärast kujutavad lasteaia kokad ette, et lapsed muidu ei söö kui peab kilode viisi suhkrut toidu sisse uhama. Mu kohupiimavaht on eriliselt vähemagus, peaaegu ainult aimatavalt magus ja need samad lasteaia suhkrurotid pistsid mu magedamat sorti kohupiimavahtu suurima naudinguga. Eks see ole ikka nii, et mitte lapsed pole toidu suhtes valivad, vaid täiskasvanud, kes on oma eelarvamustes ja iganenud valikutes kinni. Teen siinkohal aupakliku kummarduse ühele meie maakonna koolikokale, kes julges suhkru koguseid magustoidus järk-järgult vähendama hakata ja lisab selle asemel magustoitudele rohkem häid rasvu (vahukoort, näiteks).

Köögivilja-hakklihavorm

Tirisin koju igavese raske kapsapea ja mõtlesin sellest teha kapsahautist. Kui juba köögis askeldasin, hakkas tunduma, et kapsahautis on üks liiga igav tavaline söök, võiks teha midagi huvitavamat. Nii sündis spontaanselt üks köögivilja-hakklihavorm.

KÖÖGIVILJA-HAKKLIHAVORM

0,5 hiiglasuurt peakapsast
4-5 porgandit
4 väiksemat sibulat
3 suurt küüslauguküünt
500 g hakkliha
2 muna
natuke piima
natuke võid
mõni spl majoneesi
juustuviile
jodeeritud soola, musta pipart

Peenestasin köögikombainis porgandid ja kapsa, porgandid üsna peene riiviga ja kapsa võrdlemisi kitsaks timmitud lõikuriga. Määrisin suure ahjupanni võiga ja lõikasin panni põhja ka mõned võitükid. Segasin riivitud porgandid ja kapsa omavahel ja laotasin sellest suurema osa ühtlase kihina pannile. Tükeldatud sibula ja küüslaugu segasin kokku hakkliha ja munaga, maitsestasin segu soola ja pipraga ja lisasin nii palju piima, et tainas parajalt vedel jäi. Hakklihasegu laotasin ühtlase kihina porgandi-kapsa peale ja kõige otsa puistasin veel ühe õhukese kihi kapsast ja porgandit. Küpsetasin 200-kraadise ahju keskosas kõigepealt 20 minutit, siis määrisin vormi peale majoneesi ja laotasin peale juustuviilud ning küpsetasin veel umbes 25 minutit.

DSC_0108 Selline kena algmaterjal, millest meie majapidamise ainus teismeline ei suutnud näppe eemale hoida, sest lihtsalt niivõrd maitsev oli.

DSC_0110 Väike paus küpsetamises – majoneesiga määrimine ja juustuviilude lisamine.

DSC_0121 Valmis. Kapsas jäi kergelt krõmpsuv, mis minu arvates teeb selle söögi eriti mõnusaks.

DSC_0122 Kena hunnik köögivilja natukese hakkliha ja piimakraamiga oli mu õhtusöök, igatepidi toitev ports, kus parajalt nii kiudaineid, valku kui rasva.

Mu meelest ei ole keeruline süüa umbes 400 g köögivilja päevas kui läheneda asjale nii, et köögivili ongi põhitoit ja moodustab koguseliselt kõige suurema osa igast toidukorrast. Kui kartulit, makaroni ja riisi üldse mitte koju tuua, asenduvad need iseenesest köögiviljaga ja nagu võluväel on toidulaud rikkalikum kui iial enne.

Pidin ühe seminaritöö raames ennast rahvastiku toitumisharjumustega kurssi viima, seal hakkas silma köögivilja vähene tarbimine. Tegemist oli rahvastiku tervisekäitumise uuringuga aastast 2014 ja sealt selgub, et igapäevaselt sööb värsket köögivilja ainult 19,6% meestest ja 26,6% naistest. Suurem osa meestest sõi köögivilja ainult ühel-kahel päeval nädalas, sama harva sööb värsket köögivilja umbes kolmandik naistest. Kusjuures neid, kes üldse mingit värsket köögivilja ei söö, on üle 10% Eesti rahvastikust. Kreeklased ületavad meid köögivilja söömises lausa mitmekordselt. Peaks järele vaatama, kuidas neil seal kõiksugu haiguste ja rasvumisega lood on.

Peekoni-hakklihavorm

Internetis liigub igasugu lahedaid retsepte, üks pikkadest peekoniribadest tordi moodi küpsetis nägi eriti selline välja, et tahaks järele teha. See küpsetis tehti ümmarguses koogivormis ja peekonilõigud olid nii pikad, et vormi põhja ladudes ulatusid üle ääre ja peale täidise lisamist sai peekoni kenasti koogi peale kokku painutada. Mul nii ilusat peekonit kuskilt leida ei õnnestunud, ostsin tavalist suitsupeekonit väikese tükina ja leiutasin ise ühe peekoni-hakklihavormi.

PEEKONI-HAKKLIHAVORM

600 g hakkliha
300 g peekonit
250 g šampinjone
2 muna
3 sibulat
2 küüslauguküünt
juustuviile
soola ja pipart

Ladusin peekoniviilud lahtikäiva koogivormi põhja ja külgedele, sinna peale panin tükeldatud šampinjonid ja katsin need juustuviiludega. Kõik ülejäänud kraam läks taignaks kokkusegatuna seente peale ja sinna otsa pistin veel mõned šampinjonitükid ja tükeldatud peekoni. Küpsetasin 200-kraadises ahjus kõigepealt 30 minutit, siis võtsin vormi ahjust välja ja laotasin juustuviilud peale, küpsetasin veel 15 minutit ja valmis ta oligi.

DSC_0093

DSC_0095

DSC_0097

DSC_0103

Üllatavalt hästi seisis koos see vorm, sai isegi lõigata nagu torti. Seened ajasid küll nii palju vedelikku välja, et natuke hakkas juba küpsetamise lõpus vormi vahelt välja tilkuma, sellepärast oleks ehk tark teinekord seda kinnises vormis teha.

Peekoni-hakklihavormi kõrvale sobib hästi üks värviline toorsalat, meil oli see täna tehtud rukkola-radisso segust, tomatitest, kurgist ja rohelisest sibulast, mis segatud oliiviõliga. Väga maitsev ja toitev õhtusöök ja tõeliselt lihtne teha.

Sealihaga köögiviljahautis

Teen mitmeid köögiviljahautisi slow cookeris, meil on selline 3,5-liitrine Morphy Richards. 3,5-liitrine pott on parajasti nii suur, et meie kolmeliikmelisele perele paras, kui pott ääreni täis pressida. Suppidega nii kahjuks teha ei saa, päris ääreni täita ei või, muidu hakkab soojenedes vedelik üle ääre voolama. Vahel mõtlen, et oleks võinud suurema slow cookeri osta, sest lihatüki või ka terve kana valmistamiseks on me pott just paras, aga köögivilja tahaks teinekord korraga rohkem teha ja kui teen miskit eriti värvilist sööki suurema valiku köögiviljadega, ei mahugi alati kõik kraam potti. Näiteks seened võtavad toorena hirmus palju ruumi, aga valmisküpsenuna jääb neist söögi sisse päris vähe järele.

Panen slow cookerisse kokku kõige erinevamaid köögivilju ja viimati tegin hautise sealihast, kaalikast ja kahte värvi paprikast. Lõikasin neist suured tükid, maitseks panin tšillirõngaid päris hea koguse, suitsupaprikat ja jodeeritud soola.

Selleks, et toit sobivaks ajaks valmis saaks, kasutan taimerit. Seekord sättisin taimeri nii, et küpsetama hakkas slow cooker kell 11 ja valmis sai söök kella 18-ks ehk täpselt tööpäeva lõpuks. 7 tundi valmib selline toit MED-režiimil (medium).

DSC_0069 Pilt on tehtud siis, kui toores kraam oli potti valmis sätitud. Midagi vedelikku sellise söögi tegemisel ei lisata, toidu mahlasus tuleb ainult lihast ja köögiviljast. Kaalikatükid oleks võinud väiksemad lõigata, sest need ei läinud kõik päris pehmeks, aga liha küpses väga hästi läbi.

Paprika ja maitseained (suitsupaprika ja tšillirõngad) teevad kaalikaga sellist trikki, et toidus puudub kaalika maitse. Selles mõttes on siin kaalikas väga hea asendus kartulile, sest kartulil endal nagunii mingit tugevat maitset pole ja hea mekk tuleb toidule peamiselt paprikast. Kui supis või hautises kartul kaalikaga asendada, võib nutikalt maitsestades sööjad nii ära petta, et nad arugi ei saa, et kartulit ei söö. Eesmärk pole siiski kedagi haneks tõmmata, vaid pigem köögiviljapõlgurid üht me parimat juurvilja sööma panna. Kaalikas on kodumaistest köögiviljadest ainus, mis säilitab oma vitamiinid vapralt kevadeni peaaegu sada protsenti (erinevalt kartulist, milles on juba poolest talvest enamus vitamiine haihtunud).

DSC_0071 Toidule saab kreemisema maitse, kui siia peale lisada üks kuhjaga supilusikatäis majoneesi või ka küüslaugune suitsujuustukaste (riivitud suitsujuust ja küüslauk, hapukoor ja majonees).

Mu meelest on suurepärane, et toit ennast ise valmis küpsetab selleks ajaks kui pererahvas töölt koju jõuab 🙂

Kõige paremad lillkapsaleivakesed

Lõbutsen jätkuvalt lillkapsaga, muutsin paar postitust tagasi avaldatud retsepti. Mulle on hästi oluline, et söögitegemine oleks lihtne ja kiire, et pool elu ei mööduks köögis. Leivakesed saab kiiremini ja efektiivsemalt küpsetatud, kui pann ei ole ahju lükates pooltühi nagu lillkapsast ahjupannkookide puhul oli. Pöördõhuga küpsetamine ka kiirendab asja.

LILLKAPSALEIVAKESED

1 suur lillkapsas
4 muna
400 g riivjuustu (mul oli Vene juust 200-grammistes pakkides riivitud kujul)
maitseks suitsupaprikat, purustatud musta pipart ja tibake soola

Köögikombainiga tegin lillkapsaõisikutest riisi (kahes jaos, sest väga suur kapsas oli). Munad kloppisin lahti, segasin sisse maitseained, riivjuustu ja kõige lõpuks lillkapsa. Laotasin pool taignast küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile. Küpsetasin 200-kraadises ahjus pöördõhuga kõigepealt 12 minutit, siis võtsin panni ahjust välja ja keerasin kogu kupatuse panni peal ringi. Seda on lihtne teha, hoides küpsetuspaberist kinni ja hea hooga keerates. Kui leivaplaat kenasti panni peale paika sai, võtsin küpsetuspaberi ära ja küpsetasin veel 10 minutit teiselt poolt. Nii jäävad leivakesed krõbedamad ja lillkapsa vesisus kaob.

DSC_0063 Esimene pannitäis enne ahju lükkamist

DSC_0067 Teine pannitäis peale ümberkeeramist ja teist raundi küpsetamist

DSC_0065 Valmis lillkapsaleivakesed laotasin küpsetuspaberi peale jahtuma ja tahenema.

Kui teismeline noormees, kelle jaoks lillkapsas on üks väheseid köögivilju, mis talle ei maitse, sööb lillkapsaleivakesi ja kiidab, et s*taks head, siis järelikult nii ongi 😀

Kõige tavalisem õhtusöök

Üks inimene, kes üritab kaalu langetada, kurtis, et jube jama selle süsivesikuvaese söömisega, sest üldse ei oska midagi serveerida, hirmus ühekülgseks kisub söögilaud. Tegin selle peale suured silmad, et mis mõttes? Kas siis, kui enne oli iga päev laual kartul ja mõni teine päev makaron, oli toit kuidagi vaheldusrikkam? Kindlasti mitte, aga kimbatust tekitab tõenäoliselt see, et kui oled teinud otsuse suure osa süsivesikuid oma laualt minema saata, ei saa enam lõdva randmega süüa ükskõik mida. Teadlikud valikud eeldavad veidi enamat mõtlemist. Samas võib ju teha ka nii, et keeta või küpsetada kartuli asemel erinevaid juurvilju, eriti miskit muud ju muutma ei peagi.

Meie pere on päris kindlasti hakanud sööma rohkem köögivilja, see asendab meil nii kartulit, riisi kui makarone. Vähemalt 400 grammi köögivilja peaks üks täiskasvanu päevas sööma ja selle portsu kättesaamine pole meile mingi probleem, enamasti sööme rohkemgi. Olgem ausad, kui oled harjunud tegema perele igaks õhtuks kartulit ja kastet, siis ega ikka ei viitsi sinna kõrvale kogu aeg salateid teha. Ühe marineeritud kurgi või üksildase tomati ehk võtaks… Või kuidas teil sellega on? Mäletan hästi, et kui tegin õhtusöögiks makarone hakklihaga, siis nii oligi, ainus köögivili taldrikus oli hakklihaga koos praetud sibul.

Nüüd on köögivili me pere põhitoit. Üks tavaline õhtusöök näeb välja näiteks selline:

DSC_0053

Salati sees on rukkola, kurk, punane paprika, kirsstomat, kobartomat, roheline sibul, oliiviõli, natuke jodeeritud soola ja musta pipart. Tihti on sellises salatis oliiviõli asemel Hellmannsi majonees, aga kuna lapsele meeldib, et köögiviljad on “selged”, siis tänane salat on majoneesita. Salati kõrval on ahjus küpsetatud sealiha (175 kraadiga küpses kaaneta ahjupotis 2,5 tundi, maitseks ainult sool ja pipar).

Kui Kopra Karjamõis eelmisel aastal oma vabapidamisega sead oli sunnitud likvideerima, ostsime neilt oma sügavkülmiku liha täis. See laar hakkab nüüd lõppema ja sellest on kahju, sest nende sigade liha on tõesti selle päris liha maitsega, mitte nagu suurest kombinaadist tuleb.

Tegelikult oli mu tänase õhtusöögi otsas ka üks praemuna:

DSC_0058

See on üks suur kuhi sööki, millest saab kõhu kõvasti täis. Pildilt ei ole võibolla aru saada, aga me sööme igapäevaselt päris väikestest taldrikutest. Taldriku läbimõõt servast servani on 20 cm. Niisugusest portsust piisab täiesti, ka mu spordisõbrast mees sööb samasugusest väikesest taldrikust ja vahel, kui taldriku liiga täis on kuhjanud, jätab osa sööki järelegi, sest lihtsalt ei mahu sisse.

Kui oled hädas kehakaaluga ja imestad, miks see ei lange, kuigi oled loobunud suhkrust ja piirad süsivesikute tarbimist, siis võib olla, et sööd koguseliselt liiga palju. Olen tähele pannud, et kodudes on igapäevaseks tarvitamiseks kasutusel tihtipeale väga suured taldrikud. Katseta väiksemast taldrikust söömist (ja ära tõsta mitu korda juurde 🙂 ), siis võid oma kaalu jälle liikuma saada.