Toorjuustumagustoit

Mu mehele maitseb vaniljega toorjuust, aga minu arvates on see liiga magus. Sellepärast mõtlesin välja retsepti, kus vaniljega toorjuustu maitse alles jääb, aga suhkrute kogus on teiste komponentidega niiöelda ära lahjendatud. Mingit magustajat enam lisada vaja ei olnudki, piisab toorjuustu magususest.

Mikserda kokku sellised asjad (jahud lisa kõige lõpus):

400 g vaniljega toorjuustu (Piimameister Otto teeb sellist)
250 g hapukoort
3 muna
1 dl mandlijahu
2 spl pofiberit
1 tl küpsetuspulbrit

Tainas jääb nii vedel, et seda saab kausist vormidesse valada. Küpseb 200 kraadiga 25 – 30 minutit. Sellest taignakogusest jätkub kaheksale väikesele vormile.

Sõime neid küpsetisi suhkruvaba maasikamoosiga (steviaga) ja need maitsesid nagu riisipuding. Täiega hea 🙂

Lõhepirukas

Kunagi palju aastaid tagasi küpsetasin aeg-ajalt lehttaignas lõhepirukat. Idee sain vist õelt, täpset retsepti ei teagi, aga enamasti kasutasin külmutatud pärmilehttainast. Nüüd me kodus enam teravilju ei sööda ja kogu menüü on valdavalt süsivesikuvaene, sellepärast toda pärmilehttainast enam konsumeerida ei tahaks. Aga lõhepirukat tahaks küll. Leiutasin siis low carb variandi. Poleks uskunud, et vähese mandlijahu ja pofiberiga on võimalik suht sarnane tulemus saada.

Küpsetasin seekord IKEA-st ostetud suure klaasvormiga või õieti klaaskarbiga, sest sellel on hästisulguv kaas, saab mugavalt ülejäägid külmikusse panna. Midagi taolist, aga suurem: LINK.

Retsept on selline:

PÕHI
1 dl mandlijahu
2 spl pofiberit
1 muna
50 g võid
0,5 tl küpsetuspulbrit
natuke soola ja erütritooli maitseks

TÄIDIS
Üks suur lõhefilee
5 keedetud muna
Värsket hakitud tilli… mitu peotäit, no vähemalt kolm
veidi soola

KATE
2 muna
100 g võid
3 spl pofiberit
0,5 tl küpsetuspulbrit
veidi soola ja erütritooli maitsestamiseks

Mikserda kõigepealt kokku põhi ja laota vormi põhja (või sulata enne mikserdamist). Suru tainas vormi põhjas ühtlaseks, seda jääb õhuke kiht. Laota taigna peale lõhefilee (lõika sabapool ära, kui on liiga pikk, ja pane see kuhugi vormi tühjemasse nurka). Sipsuta filee peale veidi soola. Lao kala peale keedumuna viilud ja seejärel kuhja kõik üle hakitud tilliga. Mikserda kokku katteks minev tainas (või sulata enne). Tõsta tainas lusikaga kõige peale, jaga ühtlaselt ja silu nii, et kõik oleks taignaga kaetud. Küpseta 200 kraadiga 35 minutit.

Hakitud tilli pane ikka ohtralt.
Tainast jääb suht õhuke kiht, aga ta kerkib ja sellest piisab täiesti.

See on päriselt täiega hea pirukas.

Meil on kodus selline nali, et iga kord, kui mingit alternatiivset tainast kokku keeran, siis ütlen, et lillkapsa maitset ei ole üldse tunda. Nali tuli sellest, et ükskord, kui lillkapsapõhjaga pitsat tegin, olin sunnitud seda rõhutama, aga teised peres ei arvanud nii. Eriti ei arvanud seda väike poeg, kes tegelikult pole enam ammu väike, vaid täitsa mees juba ja eelistab traditsioonilisi maitseid. Nüüd iga kord, kui mingi uue toidu välja mõtlen, mis ei ole suhkrust-jahust-kartulist vms, ma igaks juhuks ütlen, et lillkapsa maitset ei ole üldse tunda 😀

Lihtne kohupiimavorm

Pildil on kohupiimavorm, mis tehtud topeltkoguse ainetega (vt retsepti allpool)

Siin blogis on juba mitmeid kohupiimakooke ja -vorme, aga lisan siiski ühe veel, mille retsept lihtne ja koostisosi vähe. Meil on kohupiimavormis ka rosinad, aga kes suhkruid süüa ei või, peaks need ära jätma. Olen teinud sarnast asja ka nii, et laotan peale õunatükid (koduaia hapud õunad) ja raputan kaneeli ja erütritooliga üle.

400 g kohupiima (magustamata talukohupiim või nn lahja kohupiim, kuhu pole suhkrut lisatud)
3 muna
3 spl pulbrilist erütritooli (ostan seda magusained.ee-st, ise teen kohviveskiga pulbriks)
0,8 dl pofiberit (ostsin Prismast)
1 tl küpsetuspulbrit
vanilli

Munad vahustada erütritooliga, siis lisada pofiber koos küpsetuspulbriga ja kõige lõpuks kohupiim. Küpseb 200 kraadiga 40 minutit.

Suvikõrvitsasai

2 dl riivitud suvikõrvitsat
1,5 dl mandlijahu
1,5 dl kookosjahu (asenda mandlijahuga, kui kookose maitse ei meeldi)
2 spl psülliumit
1,5 tl küpsetuspulbrit
4 muna
0,5 tl soola
Seesamiseemneid kaunistamiseks.

Riivi suvikõrvits peene riiviga, vahusta munad, sega omavahel kokku kuivad ained ja seejärel sega kõik taignaks kokku. Soojenda ahi 200 kraadini, las tainas nii kaua taheneb. Vormi taignast kolm lamedat pätsi ja küpseta neid 17 minutit.

Majoneesisai

Ma tean, et majoneesisai kõlab veidralt, aga kuidagi teisiti ei oska nimetada saia, mille taigna peamine erinevus siinsetest teistest leiutistest on majonees tema koostises. Tegemist on järjekordselt retseptiga, mis sündis olemasolevast materjalist, sest keegi siin majas ei viitsinud poodi minna. Kui kapis oleks olnud hapukoort, oleksin taigna teinud sellega, aga kuna polnud, siis katsetasin majoneesiga. Saia erinevus mitmetest teistest väheste süsivesikutega küpsetistest, mida olen teinud, on veel selles, et siin sees on väga vähe muna. Ja ometi on lõpptulemus mõnusalt kohev ja hõrk.

MAJONEESISAI
2 muna
2 spl pulbrilist erütritooli (tellin siit ja ise peenestan: https://www.magusained.ee/)
2 spl majoneesi (kasutan Hellmannsi, sest see maitseb meile)
2 spl psülliumit (seda saab näiteks suurematest Coopidest või ökopoest)
1 dl mandlijahu
1 dl pofiberit (tellin Semperi oma Prismamarketist)
2 tl küpsetuspulbrit
natuke vanilli ja kardemoni

Vahusta munad erütritooliga, lisa majonees ja kokku segatud kuivad ained. Vahusta veel natuke, pane tainas vormi ja puista peale seesamiseemneid. Las tainas seisab ja paisub seni kuni ahi soojeneb 180 kraadini. Küpseta 25 minutit.

Majoneesisai ongi päriselt nii hea nagu välja paistab 🙂


Salat krabinuudlitest

Kõigepealt vabandan nende ees, kes siia uusi postitusi ootavad! Olen oma tööde ja õpingutega sedavõrd hõivatud, et blogide jaoks ei jää aega. Mõne kuu pärast saan oma magistriõpingutega valmis ja siis ehk leian jälle tahtmist retsepte kirjutada ja terviseteemadel sõna võtta.

Tänane õhtusöök sai nii hea, et pean seda siin jagama. Retsept on ülilihtne, õieti nagu polegi mingit retsepti. Mõnus kiire tööpäevaõhtune roog, millest jätkub neljale ja jääb ülegi.

KRABINUUDLISALAT

2 pk krabinuudleid
2 pikka värsket kurki
1 suur punane paprika
1 karp idandatud mungube
1 kimp rohelist sibulat
200 g hapukoort
4 spl majoneesi
näpuotsaga soola

Kurk ja paprika tükeldada, sibul hakkida, sega kõik ained omavahel kokku. Salatisse võib lisada ka muna, aga maitseb selletagi väga hea. Kellel vererõhuga probleeme, võib ka soola lisamata jätta, maitset on selletagi salatil küll.


Vaarika-beseerull

BESEE:
8 toasooja munavalget
6-8 spl peeneks jahvatatud erütritooli (nagu tuhksuhkur)
näpuotsaga soola
kaunistuseks mandlilaaste

TÄIDIS:
300 g maitsestamata kohupiimapastat
400 ml vahukoort (maitsesta erütritooli või steviaga)
natuke vanilli
vaarikaid

Vahusta munavalged näpuotsatäie soolaga kõvaks vahuks. Kui vaht hakkab parajaks saama, lisa ühe supilusika kaupa erütritool ja vahusta seni, kuni vahust saab kenasid torne teha (vaata pildilt).

Laota munavalgevaht küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile ja silu ühtlaseks. Puista peale mandlilaastud. Küpseta 160 kraadiga 30 minutit.

Kui besee on küpsenud, võta see ahjust välja, laota peale leht küpsetuspaberit ja lase jahtuda. Keera besee (kahe küpsetuspaberi vahel) ettevaatlikult teistpidi ja eemalda paber, mille peal besee küpses. Kui besee on liialt paberi külge jäänud, saad seda noa abil lahti urgitseda. Vahusta vahukoor ja kohupiimapasta, lisa vanill, maitsesta kohupiimavaht endale sobiva magustajaga täpselt nii magusaks nagu soovid. Väga magusa besee korral on pigem hea, kui kreem seal vahel ei ole magus. Laota kohupiimavaht beseele ja kata vaarikatega.

Besee saad murdumata rulli keerata siis, kui kohupiimavaht on seda natuke aega niisutanud. Rullimiseks kasuta besee all olevat küpsetuspaberit, seda kergitades. Rullimine ongi vaarika-beseerulli tegemise juures ainuke keeruline osa. Õnneks sellest maitse ei muutu, kui ta natukene katki läheb 🙂

Porgandisai

Siin blogis on pikalt vaikus olnud, sest mu tööd ja magistriõpingud ei jäta enam üldse hobideks aega. Vahel siiski küpsetan midagi ja täna tegin üle hulga aja midagi päris uut. Märkasin eile sotsiaalmeedias ühte rootsikeelset porgandisaia retsepti, aga kuna oli kiire tööpäev, siis kaotasin selle ära. Täna proovisin mälu järgi midagi sarnast teha. Väga hea tuli.

Porgandist tulevaid imenduvaid süsivesikuid on terve pätsi peale umbes 17 grammi. Lisaks annavad süsivesikuid ka seemned, aga ühe viilu kohta jääb imenduvaid süsivesikuid ikkagi väga vähe. See-eest on saias palju kiudaineid.

PORGANDISAI

6 muna
0,5 tl soola
2 spl fiberhuski
8 spl pofiberit
3 tl küpsetuspulbrit
2 spl chiaseemneid
3-4 spl päevalilleseemneid
300 g toorest peenelt riivitud porgandit
natuke vanilli (või miks ka mitte kardemoni)
peale puistamiseks seesamiseemneid

Vahusta munad ja riivi porgand. Sega kõik kuivad ained omavahel kokku. Lisa jahu- ja seemnesegu munavahule, kõige viimasena sega taignasse riivitud porgand. Küpseta 180 kraadiga 45 minutit. Kasuta küpsetamiseks silikoonist leivavormi.

Olenevalt porgandi magususest saab selle retsepti järgi pigem magusa saia. Ole loominguline, kasuta erinevaid seemneid või ka pähkleid ja mandleid. Porgandisai näeb ilus värviline välja ja sobib hästi pidulauale.

Insuliin ja rasvmaks

See lugu on refereering Kanada nefroloogi Jason Fungi artiklist Insulin and Fatty Liver Disease.

Dr Alfred Frohlich Viini Ülikoolist oli esimene, kes hakkas lahti harutama rasvumise neuro-hormonaalset  tausta juba 1890. aastal. Ta kirjeldas noort poissi, kes ootamatult kiiresti rasvus pärast seda, kui tal oli diagnoositud kahjustus aju hüpotalamuse piirkonnas. Kaugemas tulevikus sai kinnitust fakt, et hüpotalamuse kahjustus viib inimese kontrollimatu kaalutõusuni, see piirkond nimetati inimese energiatasakaalu võtmeregulaatoriks.

Rottidel ja teistel loomadel võib hüpotalamuse kahjustus viia täitmatu isu tekkimise ja rasvumiseni. Aga uurijad märkasid kiiresti veel midagi – kõigil neil loomadel olid tõsised maksakahjustused. Vaadates tagasi põlvkondade kaupa rasvunud hiirtele, märkasid nad samasuguseid muutusi maksas. Nad imestasid, mida on maksal üldse rasvumisega tegemist?

Esmakordselt 1952. aastal viis dr Samuel Zelman kokku seose maksa kahjustumise ja rasvumise vahel. Ta jälgis rasvmaksa ühel haigla töötajal, kes jõi iga päev kakskümmend pudelit Coca-Colat. Rasvmaks oli sel ajal juba hästi tuntud alkoholist põhjustatud kahjustusena, aga see patsient ei tarvitanud alkoholi. Et rasvumine võib tekitada täpselt samasuguse maksakahjustuse, oli tol ajal teadmata. Zelman, olles teadlik loomadega tehtud katsete tulemustest, veetis mitu järgmist aastat jälgides veel kahtkümmet rasvunud patsienti, kes polnud alkohoolikud, kuid kelle maksad olid siiski kahjustunud. Üks imelik seos, mida ta märkas, oli, et kõik nad eelistasid ühtmoodi süsivesikuterikast toitu.

Rasvmaks patsientidel, kes ei ole alkohoolikud

Umbes 30 aastat hiljem, 1980. aastal kirjeldasid dr Ludwig ja tema kolleegid Mayo Kliinikust sama asja. Kahekümnel patsiendil oli välja arenenud rasvmaks, sarnane sellele nagu on alkohoolikutel, kuigi nad polnud alkohoolikud.  See haigus nimetati mittealkohoolseks steatohepatiidiks. Kõiki neid patsiente ühendas see, et nad olid rasvunud ja neil esinesid rasvumisega seotud haigused nagu näiteks 2. tüüpi diabeet. Haigust, mille puhul maks on rasvunud ilma otsese maksakahjustuseta, nimetatakse mittealkohoolseks maksa rasvumiseks (mittealkohoolne rasvmaks). Kui vanasti arstid ei uskunud, et rasvmaksaga patsient ei ole alkohoolik, siis tänapäeval, kui patsiendil on raskusi kaalu kaotamisega “söö vähem ja liigu rohkem” meetodiga, kahtlustavad arstid neid valetamises. Selle asemel, et aktsepteerida kibedat fakti – see dieet lihtsalt ei tööta. Tolle igivana mängu nimi on “Süüdista ohvrit.”

Uurijad on kinnitanud, et rasvumise, insuliiniresistentsuse ja rasvmaksa vahel on erakordselt tugev seos. Rasvunutel esineb kuni viisteist korda sagedamini rasvmaksa. Isegi ilma diabeedita on insuliiniresistentsete maksas rasva tase kõrgem. Need kolm haigust on tihedalt omavahel seotud – kus esineb üks, sealt leiad tihti ka teised.

Maksa steatoos – rasva deponeerumine maksa, kus ta olla ei tohiks, on kindlalt üks olulisemaid insuliiniresistentsuse markereid. Insuliiniresistentsuse tase on otseselt seotud rasva hulgaga maksas. Kasvavad alaniini transaminaasi tasemed, mis on maksakahjustuse veremarker, on rasvunud lastel otseselt seotud insuliiniresistentsusega ja 2. tüüpi diabeedi väljaarenemisega. Isegi rasvumisest sõltumatult on rasvunud maksa esinemine seotud eeldiabeediga, insuliiniresistentsusega ja pankrease beetarakkude funktsiooni kahjustumisega.

Rasvmaksa esinemine nii lastel kui täiskasvanutel on kasvanud ärevakstegeva kiirusega. See on Lääne maailmas kõige tavalisem maksa ensüümide kõrvalekallete ja krooniliste maksahaiguste põhjustaja. Rasvmaks esineb 2/3 neist, kellel on diagnoositud rasvumine. Ennustatakse, et rasvmaks saab Lääne maailmas peamiseks maksatsirroosi põhjustajaks. Ta on juba saanud maksa transplatatsiooni peamiseks indikaatoriks. Põhja-Ameerikas on rasvmaksa esinemine prognoosi kohaselt 23%. See on tõsiselt hirmutav epideemia. Ühe põlvkonna jooksul on rasvmaks muutunud Põhja-Ameerikas tundmatust haigusest, millel isegi nime polnud,  üheks kõige levinumaks maksakahjustuse põhjustajaks.

Rasvmaks kui põhiteema

Maksal on keskne roll energia salvestamisel ja produktsioonil. Peale peensooles imendumist transporditakse toitained maksa. Kuna keharasv on esmane toiduenergia talletamise koht, on väike ime, et rasvade talletamise häired on nii lähedalt maksaga seotud.

Insuliin transpordib glükoosi maksarakkudesse, piltlikult öeldes täites need. Kõik üleliigne glükoos muudetakse maksas rasvaks. Liiga palju glükoosi ja liiga palju insuliini pikema aja jooksul viib maksa rasvumiseni.

Insuliiniresistentsus on selline üleküllastumise nähtus, kus glükoosil on võimatu rakkudesse siseneda, sest rakkudes on juba liiga palju glükoosi. Rasvmaks, mis on rakkude ületäitumise tagajärg, tekitab insuliiniresistentsust. See tsükkel toimub järgmiselt: hüperinsulineemia tekitab maksa rasvumist -> rasvunud maks tekitab insuliiniresistentsust -> insuliiniresistentsus viib kompensatoorse hüperinsulineemiani. Hüperinsulineemia tekitab insuliiniresistentsust ja on samas selle ringluse algne põhjustaja.

Rasvmaks viib 2. tüüpi diabeedini

Rasvmaksa seos insuliiniresistentsuse, eeldiabeedi ja väljaarenenud diabeediga isegi rasvumisest sõltumatult on ilmne. See seos esineb olenemata etnilisest grupist kõikjal üle ilma.

Oluline tahk insuliiniresistentsuse väljaarenemisel ei ole mitte rasvumine, vaid rasva talletamine maksa, kus see ei peaks olema. Siin peitub ka põhjus, miks ka kehamassiindeksi järgi alakaalulisteks hinnatud patsientidel esineb 2. tüüpi diabeeti.  Üldine rasvumine mängib väiksemat rolli kui see rasv, mis on kogunenud siseorganite ja maksa ümber. Selline siseorganite rasvumine on metaboolse sündroomi ja 2. tüüpi diabeedi üks karakteristikuid.

Rasval, mis on kogunenud naha alla ja mis mõjutab kehakaalu ja kehamassiindeksit, näib olevat väike mõju terviseseisundile. See ei näe ilus välja, aga paistab siiski olevat ainevahetuse seisukohast ohutu. USA-s tehtud uuringu kohaselt ei paranda operatsioonid, millega eemaldatakse suur osa keharasvast, patsiendi tervist. Ei ole täheldatud mingit märkimisväärset kasu vere glükoositasemele, isnuliiniresistentsusele, põletikumarkeritele või rasvade profiilile.

Erinevalt operatsioonide tulemustest on toitumise muutmise kaudu kaalu alandamisel tugev metaboolseid karakteristikuid parandav mõju. Toitumise muutmisega on võimalik vähendada nii nahaalust, vistseraalset kui ka maksa ümber kogunenud rasva, samas kui rasvaeemaldusoperatsiooniga vähendatakse ainult nahaalust rasva.

Vistseraalne rasv (siseorganite ümber kogunenud rasv – Ü.R.) on peamine diabeedi, düslipideemia ja südamehaiguste ennustaja, samas kui üldine rasvumine ei pruugi seda olla.

Rasv, mis koguneb mitte ainult maksa ümber vaid ka teiste siseorganite ümber, mängib haigestumise juures peamist rolli. Rasvunud maks ennustab 2. tüüpi diabeeti haigestumist tihti umbes kümne aasta pärast. Isegi ainult 2-kilogrammine kaalutõus hakkab tekitama häireid, vähendades HDL-kolesterooli taset. Kõrge vererõhk, rasvmaks, kõrge triglütseriidide tase on järgmised sümptomid, mis ilmnevad, kõrge veresuhkrutase tuleb alles viimasena.

Üks uurimus kinnitab, et rasvmaks ja kõrgenenud triglütseriidide tase ennustavad 2. tüüpi diabeeti haigestumist hiljemalt 18 kuu pärast. Samas on ainult väikesel osal rasvmaksaga patsientidel täielikult väljaarenenud metaboolne sündroom. Krooniline insuliini liig läbi mitmekümne aasta viib aina suurema hulga rasva talletamiseni maksa. Glükoosiga ületäidetud rasvunud maks tekitab insuliiniresistentsuse.

Erinevalt 2. tüüpi diabeedist on 1. tüüpi diabeedi puhul organismi insuliinitase ekstreemselt madal ja maksa rasvatase on normaalsest madalam. See on väga tugev tõestus asjaolule, et insuliinitase on rasvmaksa väljaarenemise võtmetegur. Insuliin juhib rasva tootmist maksas ja madal insuliinitase viib maksa rasvahulga vähenemisele.