Meil on tänavu aias kena maasikauputus, olen neid pannud sügavkülma nii tervena kui magustamata toormoosina. Ühel hetkel sai sügavkülmasahtel nii täis, et sinna enam midagi ei mahtunud. Sobival hetkel sattusin internetis peale kummikommide retseptile, mis kadus muidugi sama kiirelt, kui ilmus, aga natuke tervet talupojamõistust, loogikat ja loomingulisust ja saingi kokku täitsa toimiva retsepti.

Želatiini kogusega võib vist ka üsna loominguline olla, sest neid müüakse poes erineva suurusega pakkides ja mingit väikest pirtsu järele jätta pole mõistlik. Maasikakommid tegin 20 grammist želatiinist ja 250 grammist maasikatest, mustikakommid 25 grammist želatiinist ja 300 grammist mustikatest. Maitsestasin steviatilkadega üsna vaba käega – maasikatele läks väga vähe, sest need olid juba magusad, mustikatele veidi rohkem, kuna olid hapud marjad. Püreestasin marjad saumikseriga ja lahustasin seal sees želatiini lihtsalt lusikaga segades (mul oli teraline želatiin, mitte lehed). Kui želatiiniterad tundusid olevat lahustunud, tõstsin poti natukeseks tulele ja kuumutasin kuni pinnale tekkisid esimesed mullid (keeta ei tohi). Natuke jahutamist ja tõstsin püree teelusikaga kommivormidesse. Mis üle jäi, valasin väikestesse jäätisevormidesse. Pehmest silikoonist vormidest on komme lihtne välja võtta. Kommid tahenevad külmkapis juba paari tunniga.

Mõtlen, et võiks proovida kommidele ka šokolaadiglasuuri lisamist, kui kasta need vedelasse tumedasse šokolaadi.

Üks nn tips veel – kuna silikoonist vormid on väga pehmed, siis tuleks see enne, kui püree vormidesse panna, asetada mingile kõvale alusele, muidu on vormi päris keeruline laualt külmkappi liigutada. Kasutasin selleks plastist lõikelauda.

Jalutasin hommikul pika ringi Haapsalu peal ja kodu poole tagasi keerates põikasin korraks Coopist läbi. Üllatuseks leidsin sealt väga hea hinnaga EastEndi kookosjahu (€5,08 pakk) ja pofiberit (€2,87 pakk). Muidugi tuli mul kohe pähe, et peaks pannkooke küpsetama ja kuigi unustasin küpsetuspulbri ostmata ja soodat mul ka kodus polnud, sain siiski suurepärased kohevad koogid. Taignasse kloppisin 3 muna, 200-grammise paki 20-protsendilist hapukoort, natuke soola, umbes 100 grammi kookosjahu ja ühe kuhjaga supilusikatäie pofiberit. Koogid küpsetasin kaane all natukese oliiviõliga.

Retsept on mul muidugi jälle selline “natuke” ja “umbes”, sest ega ma tegelikult jahusid ei mõõtnud. Kuna ka munad on väga erineva suurusega, tuleb nagunii iga kord tainas jahudega parajaks timmida ja nii kookosjahu kui pofiberi kogus võib üksjagu varieeruda. Taigen peab olema parajalt paks, et panni peal laiali ei voolaks ja kaane all küpsetades kenad kohevad koogid tuleksid.

Tore teada, et pannkoogitaignale polegi vaja küpsetuspulbrit lisada ja ammugi ei ole vaja panna taignasse mingit magustajat. Meil oli täna kookide peal kirsimoos, mille keetsin millalgi suvel erütritooliga. Moosi hoidsin külmkapis mitu kuud ja nagu vahel erütritooliga külmas juhtub, siis seegi kord oli see moosi sees osaliselt kristalliseerunud ja terakesed krõbisesid hamba all. Mind need väikesed krõbinad ei häirinud ja ega tegelikult poleks häirinud ka üldse ilma magustajata keedetud moos, sest mu maitsemeeled on magusast nii palju võõrdunud, et piisab ka sellest kröömikesest magusamaitsest, mille kookosjahu kookidele annab. Üks hea nipp nii taignates kui moosides erütritooli krõbinat vältida on tehes see enne kohviveskis peeneks nagu tuhksuhkur.

Kookide peale sobib panna ka vahukoort või kookoskreemi kaneeli või marjadega, pildil on täna oma aiast korjatud põldmarjad.

 Pildil on üks suvine magustoit, mis kõige lihtsam teha. Vaja läheb ainult vahukoort, mingit magustajat ja marju. Ajan koore vahtu natukese erütritooliga ja kõige lõpuks lisan saumikseriga purustatud marjad. Pilt on tehtud metsmaasikaajal, aga kõige lemmikumad on mu jaoks ikkagi vaarikad. Eriti hea on metsvaarikavaht.

Ära kasuta suhkrut! Vahukoore saab magusaks teha stevia või erütritooliga või siis nende seguga, mis ei mõjuta veresuhkrut. Dr Bernstein kirjutab oma raamatus Diabetes Solution, et kui sõi ühe supilusikatäie erütritooli, siis temal see veresuhkrut hüpitas. Ta on 1.tüüpi diabeetik. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, et erütritool tal glükoosi kergitas, sest erütritool peaks organismist väljuma muutumatul kujul, inimese organism ei muuda seda ei energiaks ega rasvaks. Võibolla ei olnud tegu puhta erütritooliga. Mina magustan tavaliselt 200 ml vahukoort 1 spl erütritooliga või isegi vähemaga ja olenemata sellest, et vahukoores sisaldub piimasuhkur, püsib mu glükoos sellist magustoitu süües stabiilne.

Ega muidu teada ei saa, mida üks või teine toit teeb, kui peab ise testima, glükomeeter olgu alati käeulatuses.

 Pildistasin hommikupäikeses eile õhtul külmkappi tahenema pandud šokolaadikomme. Natuke ebamäärase kujuga need seekord tulid välja, sest pistsin kommide sisse pekaanipähklid nii suurena nagu nad on. Aga maitsvad on 🙂

Kommide tegemise mõte tuli sellest, et meil oli koju seisma jäänud üks 99% kakaosisaldusega šokolaadipoolik, mis oli nii mõru, et peaaegu kibe. Ja ma tahtsin selle ära süüa. Süsivesikuid on selles šokolaadis umbes 7 grammi terve tahvli kohta, mistap oleks võinud natuke süüa küll, aga see polnud üldse see, mida mu maitsemeel igatses. Sellepärast lõikasin kausikese põhja natuke võid (umbes 40-50g), tükeldasin šokolaadi sinna peale ja sulatasin need mikrolaineahjus üles. Šokolaadi oli tahvlist järel vast umbes 60g. Tegin šokolaadimassi erütritooli ja steviaga magusaks, segasin pekaanipähklid sisse ja tõstsin väikese lusikaga parajad portsud silikoonist kommivormi tahenema. Külmkapis saavad kommid valmis tunni-paariga.

Üritasin algul magustada ainult steviaga ja maitsesin, kuidas on, aga nii kui hakkab spetsiifiline stevia maitse tulema, ma kohe enam ei taha seda juurde panna. Sellepärast on põhiline, mis šokolaadid magusaks teeb, ikkagi erütritool. Tavaline suhkrulaadne erütritool kipub kommi sees krõbisema jääma, sellepärast on mõttekam kasutada pulbrilist varianti, mis on nagu tuhksuhkur.

P.S. Kui oled diabeetik ja magustad erütritooliga, siis jälgi, kuidas veresuhkur sellise kommikese söömise peale reageerib. Erütritool küll väidetavalt ei imendu inimese organismis, aga mingi mõju sel ikkagi glükoositasemele on. Olen lugenud erinevaid artikleid erütritooli teemal ja hetkel natuke segaduses. Tegelikult ei ole ei stevia ega erütritooli mõju inimese organismile piisavalt põhjalikult uuritud. Aga ega magustoit ja komm ei ole õnneks ka mingi igapäevane toit. Reedel ikka võib 🙂

Minu lapsepõlve lihavõtted möödusid tihti Haapsalus armsate sugulaste juures ja tädi Naima, kellele olin lapse eest, tegi alati pühade puhul tõeliselt traditsioonilise pidulaua. Naima oli oma perega lapsena Siberisse viidud ja seal ta ka õigeusklike käest pasha tegemise ära õppis, sest nende traditsiooniline pühaderoog see on. Naima tehtud pasha oli alati hiigelsuur (või tundus see lapse silmale nii?) ja alles nüüd, kümneid aastaid hiljem olen hakanud juurdlema, et ei tea, kust ta sel kidural nõukaajal küll pasha peale apelsine leidis… Ma tõesti ei tea. Kahjuks ei tea ma ka seda retsepti, mille järgi ta oma pasha tegi, aga mälestus suurest uhkest vahukoorekuhjaga pashast on mulle sügavale mällu sööbinud.

Nüüd olen mina see, kelle juurde lapsed lihavõtete ajal pashat sööma kogunevad. Aga ma olen üsna mugav tegelane, minu pasha on tehtud kõige lihtsamal võimalikul moel ilma igasuguse kuumutamiseta. Mul pole ka õiget pashavormi, olen juba aastaid kasutanud üht vana plastmasssõela, millele panen marli või mõne muu hõreda riidetüki sisse.

PASHA

1 kg 5% maitsestamata kohupiima
400 ml vahukoort
125 g sulatatud võid
ühe apelsini riivitud koor
üks tükeldatud apelsin
maitseks vanilli ja erütritooli
50 g šokolaadi (Laima õhuline 70% šokolaad jääb kõige parem)
kaunistamiseks 300 ml vahukoort, mis erütritooliga magusaks tehtud

Vahustan koore erütritooliga, lisan sulavõi ja seejärel kohupiima ja riivitud apelsini. Kõige lõpuks segan sisse apelsini- ja šokolaaditükid. Sõela panen sellise kausi peale, kuhu jääb nii palju tühja ruumi, et vedelik saaks välja nõrguda. Sõela sisse panen riide ja selle peale kohupiimasegu. Tõstan kanganurgad kohupiima peale kokku ja panen midagi raskuseks peale. Sedasi pressi all seisab pasha jahedas järgmise päevani.

 Selline näeb mu pasha välja vormist tulnuna enne kaunistamist.

 Seekord apelsine peale ei ladunudki, sest ei tahtnud kena vahukoorekuhja rikkuda, ainult šokolaadi riivisin. Igaüks võis ise soovi korral oma pashatüki apelsiniga kaunistada.

 See on üks viie aasta tagune pilt, tavaliselt sellised me pashad välja näevad. See pasha siin on tehtud suhkruga ja rosinatega, neid me enam oma magustoitudesse ei pane, sest suhkruga oleme selles elus suhted lõpetanud. Maitsel pole mingit vahet, kas on tehtud suhkruga või erütritooliga ja mullilised šokolaaditükid asendavad ka rosinaid ideaalselt. Selle Laima tumeda šokolaadi pakendil on kirjas, et 100 grammis on süsivesikuid 34 grammi, aga kodulehel seisab millegipärast, et 48,5 grammi. Kui 34 on õige, annab üks ruut seda šokolaadi ainult 1 grammi süsivesikuid.

 Siin ei olegi õieti mingit retsepti. Ühe paki kohupiima kohta on siin üks pakk vahukoort ja iga niisuguse ühiku kohta võtan ühe supilusikatäie erütritooli, natuke vanilli panen maitseks. Kõik see kena materjal tuleb lihtsalt kokku mikserdada. Kohupiim on mõistagi maitsestamata, eelistan rammusamaid variante, aga meie linnakeses rasvasemat kui 5%-list kohupiima ei müüda. Olen ka 0,5% kohupiimaga teinud, aga mu meelest on see liiga kuiv, pealegi on rasvasemad tooted maitsvamad.

Selline lihtne kohupiimavaht on meil väga tihti õhtuseks desserdiks, lisandiks peal kas purustatud metsvaarikad (oma korjatud ja sügavkülmas hoitud) või värsked maasikad.

Nädalavahetusel olid mul lapselapsed külas, üks kolmene ja teine viiene, mõlemad on harjunud lasteaias sööma hirmus magusaid magustoite, olen nende menüüd siin blogis ka kord kritiseerinud. Millegipärast kujutavad lasteaia kokad ette, et lapsed muidu ei söö kui peab kilode viisi suhkrut toidu sisse uhama. Mu kohupiimavaht on eriliselt vähemagus, peaaegu ainult aimatavalt magus ja need samad lasteaia suhkrurotid pistsid mu magedamat sorti kohupiimavahtu suurima naudinguga. Eks see ole ikka nii, et mitte lapsed pole toidu suhtes valivad, vaid täiskasvanud, kes on oma eelarvamustes ja iganenud valikutes kinni. Teen siinkohal aupakliku kummarduse ühele meie maakonna koolikokale, kes julges suhkru koguseid magustoidus järk-järgult vähendama hakata ja lisab selle asemel magustoitudele rohkem häid rasvu (vahukoort, näiteks).