Miks kaal ei lange?

Sellele, miks kaal ei lange, ei ole ühest vastust. Inimese ainevahetus on nii keerukas süsteem, et isegi ühel ja samal inimesel ei ole ka baasainevahetus iga päev ühesugune, rääkimata sellest, et keha reageerib erinevatel eluperioodidel isegi ühele ja samale toidule erinevalt. Tavaliselt vastatakse sellele küsimusele, et sa sööd liiga palju (mis mõnikord on ka tõsi) ja liigud liiga vähe (mis pole kehakaalu alandamisega kuigivõrd seotud).

Kui oled jõudnud keskikka, võid ühel päeval avastada, et jookse või ära jookse, söö nii mõistlikult ja tervislikult kui vähegi oskad, aga kehakaalu see grammigi ei kõiguta. Mu enda jaoks oli avastus, et “kalorid sisse-kalorid välja” peale 40-ndat eluaastat absoluutselt ei tööta, suur üllatus. Ma ei teadnud siis veel midagi hormoonidest ja uskusin lihtsat matemaatikat, millega tervisenõustajad meid alailma eksitavad – söö vähem ja liigu rohkem, negatiivne kaloribilanss viib kaalu languseni. Täna ma tean, et nii lihtne see kahjuks ei ole.

Mu vanus lähenes 45-le kui hakkasin elus esimest korda regulaarselt jooksmas käima. Ülekaalu oli mul siis umbes 20 kilo ja kehamassiindeks näitas rasvumist, aga see ei takistanud mul omaette jooksurajal tiksuda kasvõi 10 kilomeetrit. Tavalised igapäevased jooksuringid olid 5-kilomeetrised, nädalavahetusel sörkisin pikemaid otsi. Peale jooksu võimlesin ja venitasin veel umbes pool tundi. Kuni 50-nda eluaastani mängisin ka korvpalli – kaks korda nädalas trenn meestega ja üks kord nädalas naistega, lisaks oli kesknädalal 1,5-tunnine sulgpallitrenn. Kõige igapäevasem küsimus tuttavatelt, kes juhtusid mu trennikoormusest kuulma, oli, et noh, kui palju sa siis ka kaalu oled langetanud. Ja kõik nad üllatusid, kui ütlesin, et mitte grammigi. Aga tõsi see oli – vaatamata pea igapäevasele suure koormusega treenimisele ja tervislikule toitumisele (nagu ma tollal asjast aru sain) ei muutunud mu kaal mitte kuhugi poole.

Mul on aastast 2006 konto leheküljel fitday.com, kus rehkendasin söödud kilokaloreid, saadud toitaineid ja kulutatud energiat. Tore oli jälgida küll, et olen päeva jooksul kulutanud 2700 kcal ja söönud 1700 kcal, aga kahjuks see -1000 kilokalorit ei töötanud reaalses elus. Tänagi õpetatakse meile ülikoolis, et kaalu aitab langetada ainult ja ainult negatiivne kaloribilanss ja iga kord kui sellist väidet kuulen, tahaks tõusta püsti ja pidada kolmetunnise loengu inimese füsioloogiast. Jah, ka minu puhul toimis selline primitiivne rehkendus veel 37-aastaselt, kui rasedusega kogunenud ülekilod kalorilugemisega ja ilma trennita maha raputasin, aga ühel päeval vanuses 40+ see meetod enam ei töötanud. Ausalt öeldes mitte ükski asi ei töötanud enne kui olin endale selgeks teinud, mismoodi hormoonid meie ainevahetust mõjutavad, kuidas ohjata menüüs süsivesikute vähendamisega ülemäärast insuliinitootlust ning kuidas hoida toiduga veresuhkru tase stabiilne. Sest insuliin salvestab liigse glükoosi rasvana ja glükoosi me saame peamiselt süsivesikutest, mida sõin tollal nii palju nagu tervele inimesele soovitatakse. Lisaks hüpitavad süsivesikud veresuhkrut minu jaoks väga ebamugavalt.

The New York Times avaldas huvitava artikli sellest, mis on saanud neist inimestest, kes kaotasid kehakaalu telesaates The Biggest Loser. Kõik need kaalulangetajad on tänaseks oma kehakaalu kasvatanud, osad on täna isegi raskemad kui enne saatesse tulekut. Üks asi, mis nende kõigiga juhtunud on, on see, et nende ainevahetus on nii palju aeglustunud, et nende kehad suudavad kulutada sadu kilokaloreid vähem kui nende vanus ja kehakoostis kõiksugu tarkade arvutuste järgi eeldaks. See on ilmselt ka üks põhjus, miks peale suurt kaalulangetust on nad tagasi kogunud kümneid kilosid kehakaalu. Minu arvates on see ehe näide, et “kalorid sisse-kalorid välja” meetod ei tööta, see pole jätkusuutlik.

Küsisin kord ühel konverentsil Mai Maserilt, kes on Figuurisõprade mentor ja oli omal ajal tegev ka kaalujälgijate juures, kas ta teab, kui palju on neid endisi kaalujälgijaid ja figuurisõpru, kes ka mitu aastat peale rühmas käimist on samas kaalus. Mu küsimus oli ajendatud sellest, et väidetavalt 98% neis rühmades kaalu langetanud inimestest on viie aasta pärast kaalu tagasi kasvatanud. Vastuseks sain, et Eestis tulemusi uuritud ei ole, aga: “Eks nad tulevad siis rühma tagasi.” Nii ongi, see on äri. Kaalu langetamise meetodid, mis eeldavad, et sa pead vaeva nägema, tühja kõhtu kannatama ja samas tohid süüa kõike, aga väiksemas koguses, ei tööta. Ma ei tea ka oma tutvusringkonnas mitte ühtegi inimest, kes olles figuurisõprade rühmas või kunagi kaalujälgijana kaalu langetanud, ei oleks täna paksud. Mõni neist elab, muide, väga aktiivset elu, teeb kõvasti trenni ja on ikkagi oma paksuse tagasi saanud. Kurb, aga tõsi.

Täpselt samamoodi ei pruugi kehakaalule püsivat kasu olla bariaatrilisest operatsioonist. Kui enda kehale sobivat söömisviisi ja toitu ei leita, tuleb paksus tagasi kõigil, kellel sellega probleem on olnud.

Põhiline, miks mitmesugune dieeditamine ei aita, on see, et me unustame hormoonid. Kaalutõus ei ole mitte kilokalorite manustamise tasakaalustamatus, vaid hormonaalne häire. Ja ma tahan rõhutada, et ülekaalulisus ei tule sellest, et inimene on distsiplineerimatu, et tal pole iseloomu või et ta on laisk ja loll ja õgib kogu aeg. Ma näen neid inimesi pigem kui ohvreid. Siinkohal võiks näidata näpuga nii toiduainetetööstuse kui meditsiinisüsteemi peale.

INSULIIN

Kaalutõusus mängivad rolli erinevad hormoonid. Kui annad oma kehale liiga palju glükoosi (sööd palju süsivesikuid), salvestab hormoon nimega insuliin üleliigse glükoosi su kehasse rasvana. See juhtub ka siis, kui su pankrease beeta-rakud ei suuda enam piisavalt töövõimelist insuliini toota ja pead diabeetikuna seda juurde süstima, et rakud saaksid toidetud ja veresuhkur püsiks normis. Insuliini liig, ükskõik kust see tuleb, hoiab kehas rasva kinni ja salvestab seda sinna juurde.

Diabeetikutele on tuttav koidikufenomen (dawn phenomenon). See on kõrge veresuhkru tase hommikul peale ärkamist. Pankrease alfa-rakud toodavad glükagooni, see hormoon annab maksale teada, et nüüd on vaja inimesele energiat anda ja vallandab maksast glükogeeni, mis läheb glükoosina verre. See protsess algab tavaliselt paar tundi enne ärkamist ja kestab veel mõni aeg peale seda, kui oled oma päevatoimetustega alustanud. Koidikufenomeni tõttu peab diabeetik, kes on harjunud hommikusööki sööma, jälgima, et süsivesikute hulk päeva esimeses toidus oleks võimalikult väike (Dr Bernstein soovitab mitte rohkem kui 6 grammi, lõuna- ja õhtusöögis 12 grammi). Mida rohkem insuliini on su pankrease beeta-rakud eelmisel päeval tootnud või mida rohkem oled seda süstina vajanud, seda aktiivsem on öine glükagooni tootmine ja seda kõrgema veresuhkru hommikuks saad. Mida kõrgema veresuhkrunäidu hommikul mõõdad, seda rohkem insuliini vajad glükoositaseme kontrolli alla saamiseks. See on surnud ring seni, kuni sa ei hakka oma verele toiduga vähem glükoosi andma ehk et kuni ei piira süsivesikute tarbimist vähemalt 50 grammini päevas või veelgi madalamale. 20-50 grammi süsivesikuid päevases toidus peetakse 2. tüüpi diabeetikule optimaalseks, sellisel söömisel on ka raviefekt (link ülevaatele).

KORTISOOL

Hormoon nimega kortisool on tuntud stressihormoonina, pingeperioodidel kortisooli tase organismis tõuseb. Kortisool omakorda stimuleerib insuliini tootmist ja kuidas insuliin mõjutab kehakaalu, seda juba kirjutasin. See on üks põhjus, miks osadel inimestel stressis olles kehakaal tõusma hakkab. Sa ei pea selles seisundis ennast isegi toiduga lohutama, kehakaal võib tõusta selletagi.

LEPTIIN

Ja siis on meil veel selline tore hormoon, mille nimi on leptiin. Leptiini peetakse peamiseks kehakaalu reguleerivaks hormooniks. Leptiini nimetatakse ka rahuloluhormooniks ja näljahormooniks, sest leptiini roll on öelda ajule, et nüüd aitab söömisest, nüüd on küllalt. Leptiini toodavad kehas rasvarakud ja mida rohkem rasva kehas on, seda rohkem leptiini organism toodab. Ja vastupidi – mida vähem rasva kehas on, seda vähem leptiini, mida vähem leptiini, seda kindlam signaal ajule, et nüüd on käes näljaperiood ja tuleb süüa. See on just see, miks siis, kui mõne dieediga keha rasvasisaldust vähendanud oleme, hakkame rohkem sööma ja vähem kilokaloreid põletama.

Rasvunud inimesel võib kujuneda leptiiniresistentsus. Kehas on küll palju leptiini, kuid see ei suuda ajule selgeks teha, et käes pole näljaperiood. Pidev näljatunne ajab inimese sööma ja pideva söömisvajadusega on pea võimatu võidelda. Jälle üks surnud ring.

GRELIIN

Teise nn näljahormoonina me kehas on tuntud greliin. Greliini tase organismis tõuseb siis, kui kõht on tühi, enamasti enne sööki, aga ka näiteks hüpoglükeemia puhul. Peale sööki greliini tase langeb. Kusjuures süües näiteks fruktoosi, ei toimu sarnast greliini tootmist ja aju ei saa kätte samasugust küllastustunnet nagu glükoosi tarbimisel. See on üks põhjus, miks peaksime fruktoosi tarbimisega olema äärmiselt ettevaatlikud (link uurimusele), rääkimata sellest, et fruktoosi tarbimine soodustab ka insuliiniresistentsust, stimuleerib vistseraalse rasva teket (siseorganite rasvumist) ja kergitab vere triglütseriidide taset (link uurimusele).

Neid hormoone, mis kehakaalu mõjutavad, on muidugi rohkem, tõin lühidalt välja ainult kõige tähtsamad tegelased. Olulisim nende hulgas on muidugi insuliin kui rasva salvestav hormoon ja ülekaalulisuse raviks peaks alustama just insuliinitaseme langetamisest. Insuliini saad kontrolli alla, kui piirad oma toidus süsivesikuid ja asendad neist saamata jäänud energia rasvaga (katseta umbes nii – süsivesikuid alla 15%, valku 15-20% ja rasva 65-70%). Rasvane toit annab ka kiiresti küllastustunde, mis kestab pikka aega. Ära karda rasva! Kui hakkad vähendatud süsivesikutega menüüga kaalu alandama ja loobud igasugusest suhkrust ja tärklisest, ei pea sa isegi kilokaloreid lugema, esialgu ei tohigi. Ma päris tõsiselt luban, et kui lähed sellisele menüüle nagu siin blogis propageerin, hakkab su kaal langema ka siis, kui sööd kilokaloreid rohkem kui täna rasvununa kaloreid lugedes. Minuga juhtus nii, et kilokaloreid tarbisin rohkem kui harjunud olin, aga kaal langes mühinal.

Igavesti selline piiranguta söömine kesta ei saa, sest keha kohaneb, aga esimeste kuude kaalulanguseks ei ole tõesti vaja kilokaloreid lugeda. Tegelikult juhtub see, et hakkad iseenesest vähem sööma, sest tahtmine pidevalt midagi näksida kaob ja kõht püsib rasvasest toidust pikalt täis. Ka toiduportsud hakkavad iseenesest vähenema. Võib juhtuda, et alles 7-8 tundi peale sööki avastad, et kõht hakkab tühjaks minema.

Kui oled juba uutmoodi söömisega kohanenud ja märkad, et kaal enam ei lange, on paras aeg tuua oma ellu natuke paastumist. LCHF (low carb, high fat) süües on väga lihtne teha igapäevast 16/8 paastumist – söön ainult 8-tunnises aknas ja 16 tundi olen söömata. Sellise söömisrütmi sisse mahub isegi kolm söögikorda neljatunniste vahedega. Ma ise söön selle ajavahemiku sees kaks korda, sest rohkem ei vaja. Kui ka igapäevase vahelduva paastumisega kaalulangus seisma jääb, aga ülekaalu ikka veel on, võib hakata tegema 24-tunniseid paaste paar korda nädalas. Ma ise kasutan 24h paastu alati, kui olen süsivesikutega liialdanud (100g päevas lööb juba veresuhkru sassi mitmeks päevaks). See käib nii, et näiteks täna õhtul söön ja järgmine söök on homme õhtul. Suurepärane moodus veresuhkru kontrolli all hoidmiseks ja kaalu langetamiseks.

Paastumine, muide, ei aeglusta ainevahetust, vaid vastupidi – kiirendab seda (link uurimusele). Paastumine on ka kõige efektiivsem moodus insuliinitaseme alandamiseks ja insuliinitundlikkuse parandamiseks (link uurimusele). Paastumine tõstab adrenaliinitaset ja kergitab baasainevahetust kuni 14%. Keha hakkab glükoosi asemel kasutama kütuseks ketoone ja võtab energia rasvast ning selle tillukese glükoosikoguse, ilma milleta aju toimida ei saa, aitab maks toota glükoneogeneesi abil. Ketoos on üks kindel moodus kaalu langetamiseks, sest energiaks kulutatakse talletatud rasva.

Kas teadsid, et väikesed lapsed, kui nad just permanentselt suhkrut ei söö, on alailma ketoosis? See on inimkeha loomulik seisund. Vist pean sel teemal ühe eraldi postituse tegema, muidu see artikkel siin ei lõpegi kunagi ära 🙂

 

 

 

 

 

 

FacebookTwitterEmail

7 thoughts on “Miks kaal ei lange?”

  1. Ometi lõpuks midagi kaalu langetamisega kimpus olijale, mis tundub väga usutav! (artikkel “Miks kaal ei lange”). Täpselt sellise probleemiga olen võidelnud viimasel aastal. Ja tundnud meelehärmi neid FitLapi uljaid vanuses 20+ nõustajaid jälgides ja nende soovitusi valmistada endale 4 x päevas imemaitsvaid toite ja “jälgida koguseid” – 20 kg alla võtta toimib ainult noorte ülekaalus emmede puhul. Ja on kohutavalt diskrimineeriv, sest need punapõsksed pringid nõustajad lihtsalt ei oska end kõrgemasse vanusesse kujutleda! Lisaks on see muidugi üks big bisniss! Kas oleks võimalik saada Teie käest mingit personaalset nõustamist? Nende glükooside ja glükogeenide hulgas orienteerumine jääb mulle esialgu keeruliseks 🙂

    1. Mulle võib kirjutada meilile ylle@mrt.ee, vastan hea meelega kõiksugu küsimustele kui oskan. Personaalseid toitumiskavasid ma hetkel ei koosta, sest lihtsalt ajaliselt ei mängi välja, aga soovitan katsetada esialgu selle nädalamenüüga, mis siin blogis on http://www.diabeetik.ee/?p=318. Oluline on visata oma menüüst välja kõik suhkur ja tärklis ja süüa nii, et saab kätte mõnusa täiskõhutunde.
      Kui täpset menüüd järgida tundub liiga ahistav, siis piisab esialgu ka sellest, kui asendada taldrikus kõik kartul-riis-makaron-tatar maapealsete köögiviljadega ja leiba-saia mitte süüa. Mulle endale oli ainus raske asi algul leivast loobumine, aga neile saab ka asendust küpsetada, siin blogis on sobilikke retsepte.

  2. Üllatavalt asjalik, faktipõhine ja analüütiline lähenemine teemale! 🙂
    Vähese aktiivsusega ülekaaluliselel kontoriinimesele on pakutud variant kindlasti (vähemalt esialgu) jätkusuutlik.
    Samas inimesed on väga individuaalsed ja oma õige/vajaduspõhise makrotoitainete vahekorra peab igaüks lõpuks ise (vastavalt kehatüübile, elustiilile ja füüsilisele aktiivsusele) paika loksutama.
    Nii IMF (Intermediate Fasting), Paleotoitumine kui CarbCycling on samuti variandid mida võib proovida, ent mis ei pruugi alati kõigile sobida… 🙂

  3. See teebki toitumisnõustamise nii põnevaks, et ei ole ühesuguse ainevahetusega inimesi. Neid nüansse, mis ühe või teise puhul rolli mängivad, on nii palju, et lõpuks peab inimene ikkagi ise katse ja eksituse meetodiga leidma, mis just talle kõige paremini sobib. Ideaalis peaks jõudma selleni, et kehakaal püsib korras ilma, et alailma toidu peale mõtlema peaks. Ja vähem söömine peab olema lihtne. Üks on igatahes kindel – 2. tüüpi diabeedi puhul pole paremat varianti tervise parandamiseks ja stabiilselt hea enesetunde saavutamiseks kui süsivesikute vähendmine menüüs miinimumi. Ja muidugi kehakaalu alandamine, kui sellega on probleem. Need on niisugused baasasjad, ilma milleta on diabeediravi suht lootusetu võitlus, mida ei saagi raviks nimetada, sest paranemist ju pole.
    On kirjeldamatu tunne näha rõõmupisarad diabeetiku silmis, kui ta on avastanud, mismoodi toiduga saab veresuhkru hoida stabiilselt madalal, vähendada kordades ravimikoguseid ja vältida hüpoglükeemiat.

  4. Tere! Aitäh, suur aitäh selle blogi eest. Kindlasti võtan oma blogirulli.

Kommenteerimine on suletud.