Haigla diabeedimenüü on katastroof

Ajendatuna Rootsi arsti Andreas Eenfeldti postitusest, mis eksponeeris Kanada diabeetikutele serveeritud toitu ühes Kanada haiglas näitan, kuidas on meil. Eenfeldt nimetas seda katastrooftoiduks.

haiglatoit250d

Näide diabeetiku menüüst ITK-s, pildistatud tänavu sügisel. D250 märgib menüüd, milles on diabeetikule ette nähtud 250 g süsivesikuid päevas. Kui diabeetik sööb niisuguses koguses süsivesikuid, vajab ta suurel hulgal ravimeid, lisaks on tal raske hoida oma suhkruid stabiilsena, millega kaasneb suurenenud tüsistusteoht. Ja kui siit nüüd natuke edasi mõelda, siis lihtsalt ja selgelt väljendudes – andke diabeetikutele toitu, mis on neile sobilik ja hoiate meditsiinis kõvasti raha kokku! See mõte on nii lihtne, et peaaegu primitiivne, aga tõsiasi on see, et toiduga maksimaalselt hästi hallatud diabeet on kordades vähem kulukas kui tavatoidu ja rohkete ravimitega hallatud diabeet.

diabeetik250-001

itkmenyy

Kui seda toidupilti vaadata või haigla menüüd lugeda, on arusaadav, miks diabeetik, kes tahab oma suhkrud stabiilsena hoida, laseb endale kodust söögi tuua ja haigla oma ei puutu. Ma ei taha siin näpuga näidata ITK peale, sest kõigis meie haiglates on sarnased menüüd. ITK sattus pildile ainult tänu sellele, et üks diabeetik mulle sealt need fotod saatis. Neid pilte võiks teha ükskõik millises Eesti haiglas.

Eelmisel aastal õppisin ülikoolis dietoloogiat ja selles aines meile õpetati eridieete, muuhulgas ka haiglate diabeedimenüüsid. Meil ongi Eestis kehtestatud sellised reeglid, et diabeetikute menüüd on süsivesikurohked, kohati isegi rohkemate süsivesikutega kui tavatoit. Kehtestatud on neli erinevat diabeetikute dieeti ja need on 300g, 250g, 200g ja 150g süsivesikutega päeva kohta. On ilmselge, et sellised diabeedimenüüd pärinevad möödunud sajandist ja jääb arusaamatuks, kas tõesti meie meditsiinipersonali teadmised on jäänud samasse aega.

Tolles samas aines, kus meile kehtivaid diabeetikute dieete õpetati, tegin seminaritöö diabeetiku toitumise teemal ja kaitsesime selle ka koos ühe kaasõppuriga edukalt ära. Tõestasime mitmete teadustööde põhjal, et diabeetikule on parim kuni 50 grammi süsivesikuid päeva kohta, selle töö ülevaate ja lingi leiab ka siit blogist. Õppejõud, kes on üks meie riiklike toitumissoovituste koostajatest, pakkus mulle hiljem ka oma abi juhuks kui tahan need teadmised edasi anda 2. tüüpi diabeedi ravijuhendisse, aga kahjuks jäeti toitumissoovitused ravijuhendist hoopis välja.

Diabeetik, kes on tavatoidul olles aastaid mässanud ebastabiilsete veresuhkrutega, elanud hüpode hirmus ja pidanud nägema liigse insuliini süstimise tõttu aina kasvavat kaalunumbrit, mõistab, miks ütlen me haiglate diabeedimenüüde kohta katastroof. Need, kes kõik selle tänaseks selja taha jätnud ja väheste süsivesikutega menüül olles on viimaks saavutanud stabiilsed suhkrud ja ülihea enesetunde, ei taha enam iialgi tagasi nende kartulite, sepikute ja putrude juurde. Kahjuks on paljudele need teadmised tulnud liiga hilja ja nägemise kaotust, neerukahjustusi või neuropaatiat ei saa enam mitte kuidagi tagasi keerata. Eestis on 90 tuhat diabeetikut, kes on saanud meditsiinisüsteemist toitumise kohta nii halba nõu, et neid kõiki ohustavad tüsistused ja haigus ongi täpselt nii progresseeruv nagu meedikud kinnitavad. Aga see ei peaks nii olema, ei tohiks nii olla. Kuidas seda olukorda muuta?