Käes on see kena aeg aastast, kui viljad peenral valmivad, mistap on eriti lihtne ja odav toidulauda katta. Mulle ei meeldi kõiki tööpäeva õhtuid pliidi ääres ära kulutada, sellepärast teen tihti selliseid roogi, mis ahjus või slow cookeris aeglaselt valmivad, et samal ajal ise teha üks rattatuur või muu liigutamine.

Suvikõrvitsaid tuleb peenrast nii palju, et täitsa tegu on uute retseptide väljamõtlemisega. Kuna sel viljal endal väga maitset ei ole, on seda hea kokku panna mõne punase köögiviljaga, mis hapukam või vürtsikam. Minul rändasid eile potti suvikõrvits (1,2 kg), 10 peenikest porgandit, 4 suurt tomatit, 4 sibulat, 3 punast paprikat, väike karp šampinjone ja 1 tšillipiprakaun. Lõikasin köögiviljad suurteks tükkideks ja hakkisin tšilli, natuke soola ka hulka, pisut segada ja ahju. Küpsetasin köögivilju klaaskaanega ahjupotis 200 kraadiga peaaegu 2 tundi. Küpsetusaeg oleneb ahjust, aga umbes 1,5 või 2 tundi võiks roog ahjus olla, siis jääb mõnus pehme segu. Pane tähele, et vett ei pea potti panema, köögiviljad on ise nii mahlased, et vedelikku tekib ülearugi.

Järgmisel korral jätan seened ära, sest tugeva maitsega köögiviljade hulgas ei anna need enam midagi juurde.

Täna tuli siia blogisse üks kommentaar, kus peeti siinset nädalamenüüd liiga kalliks. Mu meelest ei ole täpselt menüü järgi toimetades asi isegi mitte rahas, vaid pigem ajas, sest kui iga päev tahaks miskit peenemat rooga valmistada, kulub köögis märkimisväärne osa päevast. Sellepärast soovitan endale võtta üks kindel põhimõte – suurema osa päevasest toidust moodustagu köögivili. Kui pole aega vaaritada, võib süüa niisama värsket kurki-tomatit-paprikat või mida iganes peenralt tuleb või poest leida on.

Statistika järgi on eestlaste köögivilja tarbimine väga niru, ollakse harjunud sööma nii, et suurem osa päevasest söögist on kartul, makaron või leib-sai. Vaadake kasvõi, kuidas väljas lõunat süües toitu serveeritakse, tavaline söökla tüüpi asutus komplekteerib sellise portsu, kus põhiosa moodustab hunnik kartuleid. Nii on odav ja lihtne rahval kõht täis sööta.

Kui lõpetasin suhkru ja tärklise söömise, muutus mu toidulaud iseenesest rikkalikumaks ja kordades tervislikumaks, sest kõik eelpool nimetatud süsivesikurikkad toidud asendan köögiviljadega. Minimaalselt 400 grammi erinevaid köögivilju söön iga päev, enamasti rohkem. Mu igapäevased vähesed süsivesikud tulevadki peamiselt ainult köögiviljast. Nende kõrvale võtan muna või kalatüki või lihaviilu ning mõne rasvase kastme või lisandi (või, majonees, hapukoor) ja kõht püsib täis pikki tunde. Köögiviljade valik on suur, ainuüksi kapsaid on mitut erinevat sorti ja enamus köögivilju on ka odavad. Köögiviljatoitude tegemise õpetusi leiab siit blogist ka väga erinevaid, mõni on nii lihtne, et ei vajagi õieti mingit retsepti. Peab ainult meeles pidama, et põhitoit on köögivili 🙂

EDIT: Veel üks sarnane roog, milles põhitegija on suvikõrvits.

 Suur suvikõrvits, kaks punast paprikat, kolm sibulat, ühe mugula jagu küüslauguküüsi, kolm kanafileed ja kümmekond porgandit. Natuke soola ka. Pilt on tehtud enne ahju lükkamist. Kui roog pool tundi oli ahjus olnud, tuli meelde, et pidin ju purgikese purustatud tomateid ka potti panema. Nii ma siis lisasin seda poole küpsetamise pealt.

Suured sibulatükid tekitasid möödunud korral hämmingut, nii ma siis peenestasin seekord ühe suure sibula ja kaks väikest jätsin pallikeseks. Tervet sibulat vitsutada, mis tehniliselt oleks justkui keedetud, on isegi minu jaoks liiga palju. See sibul läks igatahes kompostikasti peale seda kui oli toidu maitsestamise töö ära teinud 🙂

Jaanipäev on kohe käes, sestap ka viimane aeg liha marineerima panna.

1 kg liha
2 sibulat
2 – 3 tl Pan-soola
0,5 – 1 tl suhkrut
2 tl purustatud musta pipart
3 sl äädikat

Tükelda liha ja viiluta sibulad, ülejäänud kraam sega väikeses kausikeses kokku ja vala lihale peale. Mina segan marinaadi liha hulka käega, siis on kindel, et korralikult seguneb. Teen tavaliselt šašlõki valmis vähemalt 24 tundi enne küpsetamist, aga kui mitu päeva seisab, tuleb mõnusam. Šašlõkki ei või marineerima panna külmkappi, kõige parem on hoida seda mõnes jahedas kohas. Aidas või sahvris näiteks, mida mul pole 🙂 Iga mõne tunni tagant peaks šašlõki uuesti läbi segama.

Panin viimati ühe kilo liha kohta kolm teelusikatäit pansoola ja mees arvas, et on liiga soolane. Maitse asi, sellepärast on retseptis toodud selline ebamäärane kogus.

 Meie pere šašlõki tegemise tarkused pärinevad tuttavalt armeenlaselt. Näiteks imestas ta, et eestlased lükkavad liha vardasse ristikiudu, kuigi õige on panna pikikiudu. Siin pildil on ka vist valesti 🙂

 Tööpäeva õhtuti ja eriti just esmaspäeval on väsimus kerge tekkima ja üldse ei viitsiks nagu õhtul köögis askeldada. Aga keegi peab ju perele süüa tegema ja ise ka nagu tahaks ennast natuke laadida. Sel juhul aitavad hästi toiduained, mille saab ilma erilise ettevalmistuseta ahju lükata. Näiteks külmutatud rohelised oad ja maitsestatud kana poolkoivad. Panin kaks pakki külmutatud ube ahjupotti ja peale laotasin kanapoolkoivad. Et söök liiga kuiv ei oleks loputasin kana poolkoibade pakendist kastme vähese veega siia juurde. Küpsetasin 220 kraadiga 1 tund.

Mu meelest on see üks tore söök selle poolest, et teeb ennast ise valmis, pole mingit muud vaeva kui toiduained pakenditest potti tõsta ja pott ahju.

Pildil on väga tarretisene tuulehaug, mida marineerisin eelmisel nädalal. Tuulehaugid ilmusid majja nii, et ühel hetkel oli kalamees me mandrikodu aia taga ja küsis, kas tahame. Muidugi tahame! Või nojah, mina tahan 🙂

Marineerimine on ainus vaaritus, kus pisut suhkrut tarvitan. Hästi-hästi natuke, nii vähe, et vahel mõtlen, kas seda üldse vaja oli. Seekord kulus mul suhkrut marinaadi peale kolmveerand teelusikatäit.

Vaja läheb:

1 kg värsket tuulehaugi
4 dl vett
1 sl soola
3/4 tl suhkrut
7 tera musta pipart
7 tera vürtsi
2 loorberilehte
2 sl 30% äädikat

Keetsin tükeldatud tuulehaugi tasasel tulel kümmekond minutit ja tõstsin siis kala vahukulbiga potist välja jahtuma. Keeduvette panin maitseained ja keetsin marinaadi, äädika lisasin alles keetmise lõpus. Jahtunud kala puhastasin luudest ja ladusin purki. Valasin marinaadi peale ja jätsin lauale jahtuma.

Jahtunud purgi tõstsin külmkappi, kus marinaadist moodustus kena tarretis. Järgmisel päeval oli kala juba väga mõnus võtta, mulle heasti maitseb. Nüüd on kala nädalapäevad külmikus seisnud ja jätkuvalt väga värske olemisega.

Mulle tundub, et pingutasin tuulehaugi keetmisega veidi üle, sest kala oleks võinud olla ehk mitte nii pehme. Söömiseks on mõnus, aga puhastades kippusid tükid liiga väikeseks pudenema. Sellepärast ei ole pildi pealt ka hästi tuvastatav, mis kala see on niisugune, ei ole ilusaid jämedaid tükke.

P.S. Hiiumaal koolis käies oli mulle suureks üllatuseks, et hiidlased tuulehaugi aidaräästas kuivatavad. Arvasin, et niisugust volaskit kala ei ole võimalik kuivatada. Aga, näed, on ja kõlbab isegi süüa 🙂

 Kes kartuliputru süüa ei või, saab selle asendada lillkapsapudruga. Ainus erinevus kartulipudrust on see, et piima ma lillkapsale kunagi ei pane, ainult võid, sibulaid ja soola. Keetsin lillkapsaõisikud vaid nii palju pehmeks, et peeneks tampides väheke teraline jäi, nii ei tule puder liiga vesine. Kuuma lillkapsapüree sisse tampisin hea mitu tükki värsket võid ja ühe peeneks hakitud mugulsibula.

Kastet tegin täpselt nii nagu siin paar postitust tagasi kirjeldasin – kõigepealt praadisin pannil kanafileetükid, lisasin hakitud küüslauku ja sibulat, soola ja pipart ja kõige lõpuks veidi kuuma vett, et filee hästi pehmeks läheks. Valasin kastme potti ja segasin sisse hea portsu 20-protsendilist hapukoort.

Eriti mõnus on lillkapsapuder siis, kui segada kaste pudru sisse, umbes nii nagu vanasti sai kartulid kastme sees katki vajutatud, et toidust maksimaalselt maitse kätte saada. Ja salatit polegi vaja kõrvale süüa, sest taldrik on juba niigi köögivilja täis.

Ega ma selle portsuga ei piirdunud, mis pildil on. Võtsin teise taldrikutäie veel, aga ilma lihata. Lihtsalt nii hea tuli välja. Kui kartulipudruga samamoodi laristaks, oleks peale sööki kõht raske ja meel must patustamise pärast. Lillkapsapuder on ses mõttes täiesti emotsioonivaba 🙂

 Mõnele võib tunduda päris naljakas, et midagi nii lihtsat nagu lihakastme retsepti siin lahti seletama hakkan. Aga ma olen näinud mitut inimest kimbatuses, kui nad peavad nisujahust loobuma ega oska äkki enam mitte millegagi kastet paksuks teha. Mulle pole kunagi meeldinud nisujahuga kastmeid teha, olen juba aastaid kasutanud kastmete paksendamiseks köögivilju ja hapukoort. Hakklihakastmesse näiteks panin porgandit, marineeritud kurki, sibulaid ja hapukoort. Vedelik ei jää muidugi mingi paks ja kreemine, aga see on nii tihedalt igasugu kraami täis, et täidab väga hästi oma rolli.

Lihakastet teen tavaliselt nii, et kõigepealt pruunistan lihatükid pannil või sees, siis lisan sibulat, küüslauku, musta pipart ja soola ja pruunistan veel natuke. Kui liha on ilusa jume võtnud ja köök on juba mõnusat praeliha lõhna täis, valan peale kuuma vee ja jätan liha pliidile podisema. Poole podina pealt kolin kastme ümber väikesesse potti ja podistan seal seni kuni liha on pehme. Siis segan kastmesse 20%-lise hapukoore ja valmis ongi.

Kartuli ja makaroni asemel on meil kastmega söömiseks köögiviljad, täna tegin suvikõrvitsast zuudleid ja hautasin pannil või sees külmutatud köögivilja (pildil).

Selline söök meenutab mulle lapsepõlve laupäevi, kui ema puupliidil mooritud lihaga kastet tegi. Suured pehmed lihatükid olid alati mõnusalt piprased ja kaste sibulane, ma sõin seda koolist tulles kartuliga ja alati liiga palju.

Käsi püsti, kes jaksab iga päev retseptiraamatu järgi süüa teha? Mina mitte. Eks on ju enamasti nii, et tööpäeviti tahaks söögitegemisega kiirelt ja lihtsalt ühele poole saada, samas poest valmistoitu ka nagu osta ei tahaks. Aga oma köögiviljaportsu tahan ma igal juhul kätte saada, siit mingeid järeleandmisi teha ei saa. Kes piirab oma toidus süsivesikute tarbimise alla 50 grammi päevas, ei söö ju leiba ega muud teraviljatoodet, mis kiudaineid annaks, sellepärast peaks köögivili moodustama koguseliselt kõige suurema osa taldrikul. Miinimum 400g peaks igaüks päeva jooksul köögivilja sööma, mu enda puhul on tavaline, et 500g või rohkemgi söön.

Minu päevas on esimene söök tavaliselt praemuna, vahel on see praetud koos peekoniga, vahel mõne vorstiga. Alati ma muna kõrvale mingit lihatoodet ei võtagi, aga köögivili on siin juures absoluutselt kohustuslik. Enamasti praen endale hommikul tööle kaasa võtmiseks kaks muna (võiga praen neid) ja keeran kokku kiire salati. Salati kaasa võtmiseks on mul head suured karbid, kuhu siis otse kõik kraami tükeldan ja samas karbis segan.

 Müügile on tulnud armsad väikesed peakapsad, värske tänavune kraam, need on mõnusalt pehmed ja ei lähe salati sees koledaks nagu mõne salatilehe või hiinakapsaga vahel juhtub. Pildil on mu tänane lõunasöök – salatikuhja all on kaks praemuna ja jupike praetud kanavorsti. Salat on lihtsamast lihtsam, hakkisin värske kapsa ja paprika, tõin peenralt peotäie murulauku ja segasin kõik Hellmannsi rammusa majoneesi sisse. Soola ma sellisele salatile ei pane. Ja kuna taldrik on väike, siis salatit tõstsin peale taldriku tühjendamist natuke veel juurde. Lõunasöögi lõpetas tass kohvi ja viil omaküpsetatud saia kena võikihiga. Sai oli mul seekord küpsetatud kookosjahuga ja maitsestatud vanilliga, väga mõnus mittemagus magustoit.

Sellisest lõunasöögist püsib kõht pikka aega täis. Kui kella ühe-kahe ajal päeval söön, siis õhtul kell seitse veel kõht tühi ei ole.

Õhtusöögiks on väga mugav kasutada erinevaid külmutatud köögivilju. Meil kõige sagedamini on selleks lillkapsas ja brokoli, sest neis on kõige vähem süsivesikuid, aga oleme ostnud ka rohelisi ube ja igasuguseid värvilisi köögiviljasegusid (maisi siiski väldin ja porgandiga olen mõõdukas).

 Siin pildil on üks lillkapsa ja brokoliga roog, milles meestele mõeldes on lihakraami rohkem kui ehk mulle sobilik oleks. Praadisin natuke sinki ja hunniku kanagrillvorsti, tõstsin need pannilt ära kaussi ja hautasin-praadisin pannil kaane all või sees külmutatud lillkapsa ja brokoli. Kui köögivili tundus olevat sulanud ja hakkas kergelt jumet võtma, segasin hulka vorsti ja singi ja valasin peale 20-protsendilise hapukoore (umbes 250g pannitäie söögi kohta). Natuke veel kuumutasin ja valmis oligi.

Külmutatud köögiviljas on kevadel tõenäoliselt rohkem vitamiine säilinud kui üle talve külmhoones või keldris hoitud viljades. Teadaolevalt on kaalikas kodumaisest köögiviljast ainus, mis kevadeks ka C-vitamiini suudab endas alles hoida, sellepärast on külmutatud köögivili üks hea valik. Rääkimata sellest, et tööpäeva õhtul on ütlemata tore neist lihtsalt ja kiirelt üks tervislik roog valmis teha. Vorsti ja singi asemel võib siin maitseks olla kana või seened või mis iganes kellelegi meeldib või kodus kapis olemas on. Hapukoore asemel võib kasutada vahukoort või siis üldse mitte midagi, ka või annab toidule mõnusa maitse ja paraja rammususe.

 Meie peres tehakse pitsat juba paar aastat sedasi, et mingi jahu pitsapõhjas pole. Tavaliselt on pitsapõhi tehtud kas ainult juustust ja pitsamaitseainest või lillkapsataignast. Lillkapsataignaga pitsapõhja puhul kasutan seda sama retsepti, millest teen lillkapsaleivakesi. Ühe pannitäie pitsapõhja saab poolest lillkapsast, kahest munast ja 200 grammist riivjuustust. Ega siin rohkem midagi kunsti ei olegi – põhi tuleb kõigepealt kergelt pruunikaks küpsetada ja pitsa peale kuhjab igaüks seda, mis meeldib. Meil koosnes täidis seekord ühest pakist tomatipastast, mille määrisin põhjale, hakklihast, paprikast, šampinjonidest ja hapukurgist ning muidugi pitsamaitseainest, mis annab pitsale selle õige meki.

Siin pildil olev pitsa on tehtud möödunud nädalavahetusel lapse sünnipäevaks. Külalised sõid ja kiitsid, tõepoolest väga hea tuli see välja ja mingit lillkapsa maitset polnud olemaski, kuigi see moodustas peamise osa pitsapõhjast. Kena süsivesikuvaene ja toitev suutäis, mis ei hüpita veresuhkrut ja hoiab näljatunde pikkadeks tundideks eemal.

Tirisin koju igavese raske kapsapea ja mõtlesin sellest teha kapsahautist. Kui juba köögis askeldasin, hakkas tunduma, et kapsahautis on üks liiga igav tavaline söök, võiks teha midagi huvitavamat. Nii sündis spontaanselt üks köögivilja-hakklihavorm.

KÖÖGIVILJA-HAKKLIHAVORM

0,5 hiiglasuurt peakapsast
4-5 porgandit
4 väiksemat sibulat
3 suurt küüslauguküünt
500 g hakkliha
2 muna
natuke piima
natuke võid
mõni spl majoneesi
juustuviile
jodeeritud soola, musta pipart

Peenestasin köögikombainis porgandid ja kapsa, porgandid üsna peene riiviga ja kapsa võrdlemisi kitsaks timmitud lõikuriga. Määrisin suure ahjupanni võiga ja lõikasin panni põhja ka mõned võitükid. Segasin riivitud porgandid ja kapsa omavahel ja laotasin sellest suurema osa ühtlase kihina pannile. Tükeldatud sibula ja küüslaugu segasin kokku hakkliha ja munaga, maitsestasin segu soola ja pipraga ja lisasin nii palju piima, et tainas parajalt vedel jäi. Hakklihasegu laotasin ühtlase kihina porgandi-kapsa peale ja kõige otsa puistasin veel ühe õhukese kihi kapsast ja porgandit. Küpsetasin 200-kraadise ahju keskosas kõigepealt 20 minutit, siis määrisin vormi peale majoneesi ja laotasin peale juustuviilud ning küpsetasin veel umbes 25 minutit.

 Selline kena algmaterjal, millest meie majapidamise ainus teismeline ei suutnud näppe eemale hoida, sest lihtsalt niivõrd maitsev oli.

 Väike paus küpsetamises – majoneesiga määrimine ja juustuviilude lisamine.

 Valmis. Kapsas jäi kergelt krõmpsuv, mis minu arvates teeb selle söögi eriti mõnusaks.

 Kena hunnik köögivilja natukese hakkliha ja piimakraamiga oli mu õhtusöök, igatepidi toitev ports, kus parajalt nii kiudaineid, valku kui rasva.

Mu meelest ei ole keeruline süüa umbes 400 g köögivilja päevas kui läheneda asjale nii, et köögivili ongi põhitoit ja moodustab koguseliselt kõige suurema osa igast toidukorrast. Kui kartulit, makaroni ja riisi üldse mitte koju tuua, asenduvad need iseenesest köögiviljaga ja nagu võluväel on toidulaud rikkalikum kui iial enne.

Pidin ühe seminaritöö raames ennast rahvastiku toitumisharjumustega kurssi viima, seal hakkas silma köögivilja vähene tarbimine. Tegemist oli rahvastiku tervisekäitumise uuringuga aastast 2014 ja sealt selgub, et igapäevaselt sööb värsket köögivilja ainult 19,6% meestest ja 26,6% naistest. Suurem osa meestest sõi köögivilja ainult ühel-kahel päeval nädalas, sama harva sööb värsket köögivilja umbes kolmandik naistest. Kusjuures neid, kes üldse mingit värsket köögivilja ei söö, on üle 10% Eesti rahvastikust. Kreeklased ületavad meid köögivilja söömises lausa mitmekordselt. Peaks järele vaatama, kuidas neil seal kõiksugu haiguste ja rasvumisega lood on.

Internetis liigub igasugu lahedaid retsepte, üks pikkadest peekoniribadest tordi moodi küpsetis nägi eriti selline välja, et tahaks järele teha. See küpsetis tehti ümmarguses koogivormis ja peekonilõigud olid nii pikad, et vormi põhja ladudes ulatusid üle ääre ja peale täidise lisamist sai peekoni kenasti koogi peale kokku painutada. Mul nii ilusat peekonit kuskilt leida ei õnnestunud, ostsin tavalist suitsupeekonit väikese tükina ja leiutasin ise ühe peekoni-hakklihavormi.

PEEKONI-HAKKLIHAVORM

600 g hakkliha
300 g peekonit
250 g šampinjone
2 muna
3 sibulat
2 küüslauguküünt
juustuviile
soola ja pipart

Ladusin peekoniviilud lahtikäiva koogivormi põhja ja külgedele, sinna peale panin tükeldatud šampinjonid ja katsin need juustuviiludega. Kõik ülejäänud kraam läks taignaks kokkusegatuna seente peale ja sinna otsa pistin veel mõned šampinjonitükid ja tükeldatud peekoni. Küpsetasin 200-kraadises ahjus kõigepealt 30 minutit, siis võtsin vormi ahjust välja ja laotasin juustuviilud peale, küpsetasin veel 15 minutit ja valmis ta oligi.

Üllatavalt hästi seisis koos see vorm, sai isegi lõigata nagu torti. Seened ajasid küll nii palju vedelikku välja, et natuke hakkas juba küpsetamise lõpus vormi vahelt välja tilkuma, sellepärast oleks ehk tark teinekord seda kinnises vormis teha.

Peekoni-hakklihavormi kõrvale sobib hästi üks värviline toorsalat, meil oli see täna tehtud rukkola-radisso segust, tomatitest, kurgist ja rohelisest sibulast, mis segatud oliiviõliga. Väga maitsev ja toitev õhtusöök ja tõeliselt lihtne teha.