Autori ylle postitused

Sealihaga köögiviljahautis

Teen mitmeid köögiviljahautisi slow cookeris, meil on selline 3,5-liitrine Morphy Richards. 3,5-liitrine pott on parajasti nii suur, et meie kolmeliikmelisele perele paras, kui pott ääreni täis pressida. Suppidega nii kahjuks teha ei saa, päris ääreni täita ei või, muidu hakkab soojenedes vedelik üle ääre voolama. Vahel mõtlen, et oleks võinud suurema slow cookeri osta, sest lihatüki või ka terve kana valmistamiseks on me pott just paras, aga köögivilja tahaks teinekord korraga rohkem teha ja kui teen miskit eriti värvilist sööki suurema valiku köögiviljadega, ei mahugi alati kõik kraam potti. Näiteks seened võtavad toorena hirmus palju ruumi, aga valmisküpsenuna jääb neist söögi sisse päris vähe järele.

Panen slow cookerisse kokku kõige erinevamaid köögivilju ja viimati tegin hautise sealihast, kaalikast ja kahte värvi paprikast. Lõikasin neist suured tükid, maitseks panin tšillirõngaid päris hea koguse, suitsupaprikat ja jodeeritud soola.

Selleks, et toit sobivaks ajaks valmis saaks, kasutan taimerit. Seekord sättisin taimeri nii, et küpsetama hakkas slow cooker kell 11 ja valmis sai söök kella 18-ks ehk täpselt tööpäeva lõpuks. 7 tundi valmib selline toit MED-režiimil (medium).

DSC_0069 Pilt on tehtud siis, kui toores kraam oli potti valmis sätitud. Midagi vedelikku sellise söögi tegemisel ei lisata, toidu mahlasus tuleb ainult lihast ja köögiviljast. Kaalikatükid oleks võinud väiksemad lõigata, sest need ei läinud kõik päris pehmeks, aga liha küpses väga hästi läbi.

Paprika ja maitseained (suitsupaprika ja tšillirõngad) teevad kaalikaga sellist trikki, et toidus puudub kaalika maitse. Selles mõttes on siin kaalikas väga hea asendus kartulile, sest kartulil endal nagunii mingit tugevat maitset pole ja hea mekk tuleb toidule peamiselt paprikast. Kui supis või hautises kartul kaalikaga asendada, võib nutikalt maitsestades sööjad nii ära petta, et nad arugi ei saa, et kartulit ei söö. Eesmärk pole siiski kedagi haneks tõmmata, vaid pigem köögiviljapõlgurid üht me parimat juurvilja sööma panna. Kaalikas on kodumaistest köögiviljadest ainus, mis säilitab oma vitamiinid vapralt kevadeni peaaegu sada protsenti (erinevalt kartulist, milles on juba poolest talvest enamus vitamiine haihtunud).

DSC_0071 Toidule saab kreemisema maitse, kui siia peale lisada üks kuhjaga supilusikatäis majoneesi või ka küüslaugune suitsujuustukaste (riivitud suitsujuust ja küüslauk, hapukoor ja majonees).

Mu meelest on suurepärane, et toit ennast ise valmis küpsetab selleks ajaks kui pererahvas töölt koju jõuab 🙂

Kõige paremad lillkapsaleivakesed

Lõbutsen jätkuvalt lillkapsaga, muutsin paar postitust tagasi avaldatud retsepti. Mulle on hästi oluline, et söögitegemine oleks lihtne ja kiire, et pool elu ei mööduks köögis. Leivakesed saab kiiremini ja efektiivsemalt küpsetatud, kui pann ei ole ahju lükates pooltühi nagu lillkapsast ahjupannkookide puhul oli. Pöördõhuga küpsetamine ka kiirendab asja.

LILLKAPSALEIVAKESED

1 suur lillkapsas
4 muna
400 g riivjuustu (mul oli Vene juust 200-grammistes pakkides riivitud kujul)
maitseks suitsupaprikat, purustatud musta pipart ja tibake soola

Köögikombainiga tegin lillkapsaõisikutest riisi (kahes jaos, sest väga suur kapsas oli). Munad kloppisin lahti, segasin sisse maitseained, riivjuustu ja kõige lõpuks lillkapsa. Laotasin pool taignast küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile. Küpsetasin 200-kraadises ahjus pöördõhuga kõigepealt 12 minutit, siis võtsin panni ahjust välja ja keerasin kogu kupatuse panni peal ringi. Seda on lihtne teha, hoides küpsetuspaberist kinni ja hea hooga keerates. Kui leivaplaat kenasti panni peale paika sai, võtsin küpsetuspaberi ära ja küpsetasin veel 10 minutit teiselt poolt. Nii jäävad leivakesed krõbedamad ja lillkapsa vesisus kaob.

DSC_0063 Esimene pannitäis enne ahju lükkamist

DSC_0067 Teine pannitäis peale ümberkeeramist ja teist raundi küpsetamist

DSC_0065 Valmis lillkapsaleivakesed laotasin küpsetuspaberi peale jahtuma ja tahenema.

Kui teismeline noormees, kelle jaoks lillkapsas on üks väheseid köögivilju, mis talle ei maitse, sööb lillkapsaleivakesi ja kiidab, et s*taks head, siis järelikult nii ongi 😀

Kõige tavalisem õhtusöök

Üks inimene, kes üritab kaalu langetada, kurtis, et jube jama selle süsivesikuvaese söömisega, sest üldse ei oska midagi serveerida, hirmus ühekülgseks kisub söögilaud. Tegin selle peale suured silmad, et mis mõttes? Kas siis, kui enne oli iga päev laual kartul ja mõni teine päev makaron, oli toit kuidagi vaheldusrikkam? Kindlasti mitte, aga kimbatust tekitab tõenäoliselt see, et kui oled teinud otsuse suure osa süsivesikuid oma laualt minema saata, ei saa enam lõdva randmega süüa ükskõik mida. Teadlikud valikud eeldavad veidi enamat mõtlemist. Samas võib ju teha ka nii, et keeta või küpsetada kartuli asemel erinevaid juurvilju, eriti miskit muud ju muutma ei peagi.

Meie pere on päris kindlasti hakanud sööma rohkem köögivilja, see asendab meil nii kartulit, riisi kui makarone. Vähemalt 400 grammi köögivilja peaks üks täiskasvanu päevas sööma ja selle portsu kättesaamine pole meile mingi probleem, enamasti sööme rohkemgi. Olgem ausad, kui oled harjunud tegema perele igaks õhtuks kartulit ja kastet, siis ega ikka ei viitsi sinna kõrvale kogu aeg salateid teha. Ühe marineeritud kurgi või üksildase tomati ehk võtaks… Või kuidas teil sellega on? Mäletan hästi, et kui tegin õhtusöögiks makarone hakklihaga, siis nii oligi, ainus köögivili taldrikus oli hakklihaga koos praetud sibul.

Nüüd on köögivili me pere põhitoit. Üks tavaline õhtusöök näeb välja näiteks selline:

DSC_0053

Salati sees on rukkola, kurk, punane paprika, kirsstomat, kobartomat, roheline sibul, oliiviõli, natuke jodeeritud soola ja musta pipart. Tihti on sellises salatis oliiviõli asemel Hellmannsi majonees, aga kuna lapsele meeldib, et köögiviljad on “selged”, siis tänane salat on majoneesita. Salati kõrval on ahjus küpsetatud sealiha (175 kraadiga küpses kaaneta ahjupotis 2,5 tundi, maitseks ainult sool ja pipar).

Kui Kopra Karjamõis eelmisel aastal oma vabapidamisega sead oli sunnitud likvideerima, ostsime neilt oma sügavkülmiku liha täis. See laar hakkab nüüd lõppema ja sellest on kahju, sest nende sigade liha on tõesti selle päris liha maitsega, mitte nagu suurest kombinaadist tuleb.

Tegelikult oli mu tänase õhtusöögi otsas ka üks praemuna:

DSC_0058

See on üks suur kuhi sööki, millest saab kõhu kõvasti täis. Pildilt ei ole võibolla aru saada, aga me sööme igapäevaselt päris väikestest taldrikutest. Taldriku läbimõõt servast servani on 20 cm. Niisugusest portsust piisab täiesti, ka mu spordisõbrast mees sööb samasugusest väikesest taldrikust ja vahel, kui taldriku liiga täis on kuhjanud, jätab osa sööki järelegi, sest lihtsalt ei mahu sisse.

Kui oled hädas kehakaaluga ja imestad, miks see ei lange, kuigi oled loobunud suhkrust ja piirad süsivesikute tarbimist, siis võib olla, et sööd koguseliselt liiga palju. Olen tähele pannud, et kodudes on igapäevaseks tarvitamiseks kasutusel tihtipeale väga suured taldrikud. Katseta väiksemast taldrikust söömist (ja ära tõsta mitu korda juurde 🙂 ), siis võid oma kaalu jälle liikuma saada.

Ahjupannkoogid lillkapsariisist

DSC_0049

1 keskmine lillkapsas
4-5 muna
200 g riivjuustu (mul oli Valio Atleet)
maitseaineid

Lillkapsaõisikud panin köögikombaini, lasin lõiketeraga peenikeseks “riisiks” ja segasin kõik ained kokku. Maitsestasin pool taignast pitsamaitseainega ja teise poole punase paprikaga. Soola tasub panna ainult siis, kui juust liiga soolane ei ole (mida kodumaised juustud enamasti on). Supilusikaga tõstsin taigna küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja vajutasin laiaks nagu pannkoogid. Küpses 200-kraadises ahjus 20-25 minutit, ma lasin veel 5 minutit pöördõhuga üle, et saaks väheke krõbedamad. Passi peale, et oleks kenasti kuldseks küpsenud! Kui ahi alt ja pealt ühtlaselt ei küpseta, võib koogid vahepeal teistpidi pöörata, pannilabidaga on seda lihtne teha. Küpsetuspaberit pole üldse vaja enne mingi rasvainega määrida, see tainas ei hakka külge ja koogid tulevad kergesti paberi küljest lahti.

Kui neid kooke kauem küpsetada ja võibolla ka suurema koguse juustuga teha, võiks neist saada lillkapsakrõpsud, mille retsepte erinevates modifikatsioonides liigub netis päris palju. Aga selliseid pannkoogi moodi asjandusi saab näiteks kasutada võileibade tegemiseks. Meie sõime neid rohkem nagu küpsiseid.

Samast taignast on sobilik küpsetada ka pitsapõhi, kui küpsetuspaber ühtlaselt taignaga katta. Enne peab pitsapõhja kuldseks küpsetama ja siis võib sinna peale laduda kõiksugu pitsakatet, mis aga kellelegi meeldib. Ei ole mingit jahu vaja.

Kiusatused

DSC_0036-002DSC_0043-002

Naine, nõrkus on su nimi 🙂 Naistepäeval ju võib… Või ei või?

Täna on 8. märts, mis minusugustele fossiilidele ju alati meeldib, sest siis mehed kingivad lilli. Sain minagi paar kimpu tulpe. Ja mitte sellepärast, et täna naistepäev on, ei serveerinud ma endale kodus head ja paremat, vaid sellepärast, et vahel lihtsalt tahaks.

Mõne kuu pärast täitub mul kaks aastat väheste süsivesikutega elu ja terve selle aja jooksul ei ole ma kordagi tundnud suurt kiusatust süüa midagi magusat. Ja pole ka söönud ühtki kommi ega kooki, ainult natuke kõige tumedamat šokolaadi vahel harva või omaküpsetatud suhkru ja jahuta kooke. Ega ma pole olnud ka suurem asi magusasõber mitte kunagi. Aga on mõned asjad, mis on mulle väga meeldinud mu varasemas elus, kaneelikuklid näiteks ja kohupiimakook. Kaneelikuklite koha pealt olen ennast ikka sünnipäevadel üllatanud, sest need tõesti on jätnud mind külmaks, mulle on piisanud nende nuusutamisest ja olgem ausad, lõhn ongi neil alati olnud parem kui maitse. Nagu igal teisel saial, eks ole.

Aga eile juhtus mul üks kohupiimakoogi eksitus. Ei, ma ei söönud seda, aga jubedalt oleks tahtnud. Ostsime lapsele rohkete rosinatega hea nätsaka kohupiimakoogi, ta sõi sellest tükikese ära ja ülejäänu pani külmkappi. Kui õhtul endale külmkapist süüa otsima hakkasin, vaatas see kook sealt vastu ja lõhnas nagu hull. No nii hea kohupiimakoogi lõhn oli, et vähe puudus, et oleksin sellele hambad sisse löönud. Mäletan ju, kui hästi see maitses. Tingitud refleks, mis muud. Pavlovi refleks. Nii ongi kogu me söömisega – suur osa selles on tingitud refleksil. Tunnen tuttavat lõhna ja tean, kuidas kook maitseb ja kui olen alati võinud seda süüa ja söönud, siis loomulikult tahan seda kohe. Või vaatad sina ehk lõunaajal kella ja märkad, et juba kell on üks ja hetkega läheb kõht tühjaks, sest käes on ammu sisseharjutatud lõunasöögiaeg? Nii on, me söömist juhib väga suurel määral harjumus.

Mõtlesin kohupiimakoogi kiusatusele vastu pannes, et võibolla peaks ikkagi ühe ampsu võtma, siis ehk saan aru, et see polegi nii hea ega maitsegi mulle. Võibolla oleks nii olnud, aga ma ei proovinud. On üsna kindel, et oleksin pettunud, sest need põgusad kookide-tortide maitmised, mida olen poole hambaga harrastanud, on kõik olnud pettumused. Olen nii väga harjunud sööma päristoitu, puhast nullist valmistatud keemia- ja suhkruvaba sööki, et kõik liigselt töödeldu ei tundu enam toit ega maitse üldse. Kui harjud omavalmistatud sööke sööma, võõrdud igasugustest ületöödeldud maitsetest sedavõrd, et mitte ainult kook või tort ei tundu kunstliku maitsega, vaid ka vorstid.

Ei, ega ma ei sureks sellest, kui paar ampsu kooki võtaks. Minult on ka seltskonnas küsitud, et noh, mis siis nüüd on, lähed sellest paarist suutäiest paksuks või? Ma mõtlen nii, et kaaskodanikud võivad ju mu söömise üle irvitada, aga see on minu otsus elada suhkruvaba elu ja ma ise tean kõige paremini, mida paar ampsu magusat minuga teeb. Ei tee paksuks. Ei tekita enam ka hüperglükeemiat. Küll aga teeb see mind näljaseks ja ajab sööma. Päris kindlasti kõigutab see mu veresuhkrut ja kuna suurte kõikumistega ei ole ma enam harjunud, annab see mulle väga halva enesetunde. Sellepärast on parem mitte proovida.

Seltskonnas, muide, on alati imestajaid, kui seisad seal nagu mingi äärmuslane ega söö ühtki magusat asja, samal ajal kui teised kõik maiustavad. Millegipärast on meil siin Eestis kaaskodanike söömiskäitumisega alati palju pistmist, ikka märgatakse, tehakse märkus või visatakse su üle nalja ja uuritakse, mis värk on. Kui ei taha pikkadesse vestlustesse laskuda või kui ei soovi seletama hakata, mis veidrik ma olen, siis kõige parem viis uudishimulike suud lukku panna on öelda neile, et mul on probleeme veresuhkruga. Mis on ka tõsi. Millegipärast seda vastust aktsepteeritakse ja jäetakse sind rahule. Aga ära sa taeva pärast hakka rääkima, et tahad kaalust alla võtta või muud säärast – siis jäädki terve õhtu lolle nalju kuulama. Nii et kui sul ka on ainus suhkrust loobumise põhjus kehakaalu alandamine, siis vasta ikka uudishimulike küsimise peale, et tahad oma veresuhkru korras hoida. See ei ole vale, muide, isegi kui sa pole diabeetik.

Oma suure soovi süüa kohupiimakooki vaigistasin nii, et ostsin tavalist mittemagusat kohupiima ja keerasin sellest hapukoore, erütritooli ja vanilliga kokku mõnusa kreemi. Mingit erilist retsepti siin polegi: 2 pk maitsestamata kohupiima, 250 g 20%-list hapukoort, 2 spl erütritooli ja natuke vanilli. Lõikasin kohupiimakreemi peale värskeid maasikaid ja sedasi sõingi. Muidugi ei söönud ma seda kogust üksi ära, ka me teismeline poeg maiustas selle mageda magustoiduga hea isuga ja homseks jäi ka veel paar portsu järele. Ja ma saan nüüd aru, et see polnud suhkur, mis mind eile kohupiimakoogi poole tiris, vaid tõesti ainult kohupiim. Ja seda ma sain. See pole isegi mitte mingi hale asendus, vaid väga maitsev magustoit, kindlasti parem kui see kiusatust tekitav kook oligi.

Kohupiimakreemi pilt on loo alguses ja seal on ka üks teine pilt, lilled ja vahuvein ja pähklid. Vahuvein on üks kõige kuivem, valin alati sellise, mis on brut, et suhkrut oleks kindlasti alla kolme grammi liitri kohta. Paar klaasi kuiva vahuveini ei tee mu veresuhkrule midagi halba, see õieti ei kerkigi. Kõrvale krõbistamiseks sobivad sarapuupähklid, mille 100 grammis on imenduvaid süsivesikuid keskmiselt 3,4 g. Mu tänased pähklid on ekstra magedad, neis võib suhkruid veel vähemgi olla.

Pähklid on üks hea vahepala ja pidulauakrõbin, aga nendega peab ettevaatlik olema, sest kilokaloreid need annavad palju ja osad pähklid on ka väga süsivesikurikkad (indiapähklid näiteks on halb valik). Kui tahad pähklitega maiustada, siis vali sarapuu-, pekaani- või kreekapähklid. Kindlasti ära võta maapähkleid, sest neis on suurel hulgal linoolhapet (Omega-6), mida tänapäeva toidus on nagunii ebaproportsionaalselt palju (Omega-6 ja Omega-3 rasvade suhe peaks olema 1:1, aga tavapäraselt on see meil 20:1).

Üks asi veel – kui sul on magusasõltuvus, st et kui ühtki päeva ei möödu ilma suure soovita süüa midagi magusat, aga oled diabeetik või püüad kaalu alandada, siis parem on ennast mitte petta igasugu asendustega, vaid üritada loobuda kõigest magusast päevapealt. Magusast loobumine on lihtsam, kui sööd heast rasvasest söögist kõhu korralikult täis. Iseenda puhul ma tundsin, et üldse igasugused isud kaovad, kui söön nii vähe süsivesikuid, et veresuhkur püsib ühtlaselt madalal. Ma söön, kui kõht on tühi ja lõpetan, kui kõht on täis. Ja tunne on selline, justkui oleks mul mõistus paika loksunud. Kui just kellegi kohupiimakook mu külmkappi lõhnama ei satu…

EDIT: Kui loo valmis sain, saabus mulle veel üks kimp roose. Ohh, need mu imelised mehed 😀

DSC_0045

Lusikapannkoogid

DSC_0199 2 muna, 2 spl kookosjahu, 1 spl psülliumit, natuke vanilli ja erütritooli või steviat, ning piima nii palju, et oleks parajalt vedel tainas. Tõsta tainas supilusikaga pannile, siis saad sellest kogusest vähemalt 15 väikest kena kooki. Kui lased psülliumil taigna sees natuke kauem paisuda, lisades piima, et tainas liiga paksuks ei läheks, saad veelgi rohkem.

Mitmetel peredel on traditsioon süüa pühapäevahommikuti pannkooke. Kui pead tervise tõttu oma toidus süsivesikuid piirama, on need koogid siin üks hea ohutu alternatiiv. Ja muidugi – selleks, et tervislikku toitu sööma hakata, ei pea sa kõigepealt ennast suhkrust ja muudest kiiretest süsivesikutest haigeks sööma 🙂

 

Krevetisalat

DSC_0007

Üks hea vaheldus igahommikusele praemunale ja peekonile on mitmesugused salatid. Siin pildil olev salat koosneb võis praetud krevettidest, värskest kurgist, paprikast, rohelisest sibulast, munast ja majoneesist. Muna on nii väärtuslik toit, et seda ei raatsi ma peaaegu kunagi salatitest välja jätta. Krevettide asemel võib kasutada ka näiteks suitsukala või liha, aga ka juustukuubikuid või vorsti-sinki. Õieti polegi vahet, millest selline salat kokku keerata, peaasi, et oleks hea hulk maapealset köögivilja, mingit kena valku ja parajalt rasva. Hapukoort kasutan salatites ainult siis, kui pean tegema suurema koguse külalistele pakkumiseks, igapäevaselt eelistan majoneesi nii maitse kui suurema rasvasisalduse tõttu.

Väike rammus ports väheste süsivesikutega hommikusööki täidab kõhu pikkadeks tundideks, ei hüpita veresuhkrut ja aitab isusid kontrolli all hoida. Kui toit on piisavalt rasvane, on seda ka suht võimatu üle süüa ja tunne, et kõht sai täis tuleb juba söögilauas, mitte paarkümmend minutit hiljem nagu see süsivesikurikka toidu puhul tavaline on.

Mu retseptid ei ole kohati eriti konkreetsed, sest mulle tundub, et igapäevaselt täpselt retsepti järgi köögis toimetada on liiga ahistav. Oluline on saada selgeks põhimõte, millised toiduained veresuhkru stabiilsena hoiavad ja millist toitu süües saab küllastustunde kiiresti kätte, et mitte süüa liiga palju. Peaasi on koristada laualt kõik suhkur ja tärklis. Olgem loomingulised 🙂

Sünnipäevatort

P2246357

Vabariigi sünnipäeva eel on sobilik jagada üht tordi retsepti, mille küpsetasin möödunud aastal. Sel aastal jääb meil torditegu ära, sest sel imelisel hommikul tõuseb meile päike hoopiski Lätimaal. Aga teie ikka küpsetage midagi ilusat 🙂

Diabeetik ja kaaluga kimpus inimene peaksid torti sööma peamiselt silmadega, eks ole, aga see siin on üks ohutu variant, mida sünnipäeva puhul võib endale tükikese lubada igaüks.

TORDIPÕHI

3 muna
1 dl kookosjahu
150 g kookoshelbeid
75 g võid
250 ml pakk kookoskoort
1 tl küpsetuspulbrit
1 spl erütritooli või steviat maitse järgi (võib ära jätta)
natuke vanilli

Vahusta munad, sulata või ja sega kõik taignaks kokku. Küpseb 180-kraadises ahjus 40 minutit. Kui tordipõhi on jahtunud, saab selle pooleks lõigata, mina teen seda suure fileerimisnoaga. Pealmine osa on kõige tugevam, see pane tordile põhjaks. Alumise kihi peale pane mingeid marju, mul olid külmutatud kirsid ja maasikad, mille vajutasin kahvliga katki. Marjad teevad tordi mahlaseks. Tordi vahele ja peale läheb kohupiima-vahukooresegu, mis muidugi ilma suhkruta, magusaks võib selle jällegi teha kas erütritooli või steviaga.

Minu tordi peal olid rukkililled ja värsked maasikad. Rukkililled on koduaiast, panin neid suvel sügavkülmikusse tallele just selleks puhuks, et oleks kena temaatiline kaunistus kodumaa sünnipäeval võtta. Tordi peal püsivad rukkililled kaua ilusad, roosad umbes üks päev, aga sinised olid täiesti värske väljanägemisega veel järgmiselgi päeval külmkapist võetuna.

P2246363 Kaunist vabariigi aastapäeva, armsad inimesed!

Ahjulihapallid ja kukeseenesalat

Üks hea lihtne roog tööpäeva õhtuks on ahjulihapallid köögiviljaga.

DSC_0432  Lihapallid enne ahju panemist.

Vaaritasin eile sööki suurema laari, et jätkuks paariks päevaks. Lihapallidesse läks 1 kg hakkliha, 4 küüslauguküünt, 2 sibulat, 3 muna, 1 kuhjaga supilusikatäis fiberhuski, jodeeritud soola ja purustatud musta pipart. Kõik vedelamad ja peenemad ained segasin kausis kokku, hakkliha lisasin kõige lõpuks ja segasin taigna valmis kätega, pallikesed vormisin ka käte vahel. Lihapallide vahele pannile panin fetajuustu nii palju, et kõigi pallide vahele jätkus kena suur tükk, siis pistsin sinna veel külmutatud lillkapsast ja brokkolit, mida ei sulatanud enne üles (sobivad ka muud köögiviljad, peened kaalika- ja porgandikangid, näiteks). Kõige lõpuks valasin panni üle 400 ml kohvikoorega ja küpsetasin 200 kraadiga 45 minutit.

DSC_0434 Kirgliku korilasena on mul aastaringselt kukeseeni külmikust võtta. Praadisin seened või sees koos sibulaga, natuke soola panin ka. Praetud seened segasin Hellmannsi majoneesiga (selle kõige rasvasemaga) ja oligi lihtne salat valmis. See mögin sobib hästi ükskõik mis köögivilja peale, vahel oleme seda pannud kastmeks lillkapsariisile.

DSC_0439 Selline õhtusöök oligi 🙂

Suhkur on suhkur

Lugesin üht artiklit, mis rääkis sellest, et tootjad on hakanud suure fruktoosisisaldusega maisisiirupit pakenditel nimetama looduslikuks ehk naturaalseks magustajaks (High Fructose Corn Syrup = Natural Sweetener). Selle asemel, et kirjutada pakendile HFCS, kribatakse sinna HFCS-90 ja pakendi esikülg annab suurelt teada, et ei sisalda HFCS-i, mis üks-ühele võttes vastab ju tõele. Kui kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupis on fruktoosi 42 kuni 55 protsenti, siis maisisiirupist toodetud HFCS-90 sisaldab fruktoosi 90 protsenti, mida ka number nimetuses näitab. Ma ei tea, kas Eestis sellised trikid läbi läheks, jutt on Ameerika suurtootjatest, kes üritavad sedasi tarbijat lollitada, sest tarbijad on saanud liiga teadlikuks sellest, et kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup tervist tapab. Eriti kaval on muidugi kirjutada pakendile, et tegemist on loodusliku magustajaga, sest tõepoolest, kust mujalt kui loodusest kõik suhkur tuleb ja sõnad “looduslik” ja “naturaalne” annavad aimu justkui millestki väga tervislikust.

Eestis on aina enam moes kasutada küpsetistes mett, agaavisiirupit, palmisiirupit, kookossuhkrut jne, mida ostetakse ökopoest täies teadmises, et kõik ökopoes müüdav kraam on ülimalt tervislik ja kahjulik oleks nagu ainult sahharoos ehk tavaline valge suhkur. Paraku on nii, et suhkur on suhkur, ükskõik mis nimetuse all suhkrut müüakse – suhkru mõju inimese organismile on ikka alati üks ja sama – see muutub kiiresti glükoosiks, hüpitab me veresuhkrut ja kui me seda ära kulutada ei suuda, siis talletub rasvana. Ökoinimeste hulgas on levinud küpsetiste magustamine datlitega, ka kommi asemel on hakatud mõnuga datleid konsumeerima, justkui oleks see tervislikum valik. 100 grammis datlites on 75% süsivesikuid, tervelt 63 grammi sellest on suhkur. Mis on üks 100-grammine pakk datleid korraga ära süüa – kukepea, eks ole! Kui arvestada 100 grammis datlites sisalduv suhkur tavaliseks valgeks suhkruks, saame seda 5 supilusikatäit. Ei tundu ju tervislik valik 5 supilusikatäit suhkrut endale sisse krõbistada? Kolmes datlis on kokku umbes 13,5 g suhkrut, mis on rohkem kui üks supilusikatäis!

Datlid on üks magusamaid vilju, aga samamoodi peab ettevaatlik olema mistahes puuviljadega, sest ka me armastatud õunas on 4-5 teelusikatäis suhkrut, olenevalt sordist. Poes müüdavad välismaised õunad on aretatud viimseni magusaks, õnneks leiab vähemmagusaid sorte me koduaedadest. Me lapsed peavad kindlasti puuvilju sööma, siiski on kurjast deklareerida nagu mitmetel tervislikku toitumist propageerivatel tegelastel kombeks – söö ohtralt puu- ja köögivilja. See on üks stammlause, mida palju kasutatakse ja kui me nüüd nii otse võtamegi ja usume, et puuvilja tohib ohtralt süüa, siis seda soovitust järgides me läheme rasva ja meist saavad diabeetikud. Kahtlustan, et puuviljade piiramatu lubamine me lastele on ka üks põhjus, miks ülekaalulisus laste seas aina enam levib, sest sellega antakse organismile tohututes kogustes suhkrut. Lookas puuviljalette meil Eestis veerand sajandit tagasi veel ei olnud ja kui mõelda, et ülekaalulisus on hüppeliselt kasvanud viimase 15-20 aasta jooksul, siis kindlasti võib ka siin näha üht põhjust.

Suhkrul on umbes sada erinevat nimetust, väga tihti me ei tunnegi suhkrut pakendi pealt ära. Rääkimata sellest, et süldi- või vorstipakendilt me ei taipa ka seda otsida, kuigi enamasti ka nende sees suhkur on. Kõige sagedamini on suhkur meie toidus nende nimede all:

agaavisiirup e agaavinektar
barbados e muscovada suhkur
datlisiirup
dekstriin
dekstroos e viinamarjasuhkur
demerara suhkur
fruktoos
galaktoos
glükoos, glükoosisiirup (enamasti valmistatud maisist)
invertsuhkur
jaanileivapuusiirup
karamell
kollane suhkur (pruuni suhkru hele versioon)
HFCS – kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup või lihtsalt maisisiirup
kookospalmisuhkur
kookossuhkur
kuldne suhkur või kuldne siirup
laktoos e piimasuhkur
linnasesiirup
mannoos
maltodekstriin
maltoos
melass
mesi
odralinnasesiirup
palmisuhkur
peedisuhkur
pruun suhkur
puudersuhkur
riisisiirup
roosuhkrumahl
roosuhkur
sahharoos
siirup e treacle
sorgosiirup
sukroos
toorsuhkur
tuhksuhkur
turbinadosuhkur
vahtrasiirup

Lisan siia veel  tärklise, sest ka tärklis muutub amülaasi toimel suhkruks ehk täpsemalt öeldes glükoosiks.
Suhkur on suhkur. Ei ole mingit vahet, kas on tegemist loodusliku ehk naturaalse suhkruga või lisatud suhkruga. Suhkur on alati suhkur.

Kui küsid nüüd, mida siis tarvitada, kui ikkagi magusat tahaks, siis soovitan ainult steviat ja erütritooli. Ole hoolas ka nende pakendite lugemisega, sest näiteks osade stevia pakendite peal seisab suures kirjas, et tegemist on steviaga, aga see võib olla segatud suure hulga dekstroosiga. Kunstlikke magustajaid ära tarvita, aga ole mõõdukas ka stevia ja erütritooliga, sest kuigi neis on null kilokalorit ja null imenduvat süsivesikut, on nende mõlema mõju inimese organismile veel vähe uuritud.