Alzheimer – kas üks diabeedi vormidest?

Olen varemgi lugenud uurimusi Alzheimeri tõve võimalike tekkepõhjuste kohta, kus üheks soodustavaks komponendiks loetakse insuliiniresistentsust ja normaalsest kõrgemaid veresuhkrunäite. Möödunud aastal koostasin ülikoolis vaimse tervise aines dementsuse teemalise infovoldiku, mis võiks olla abiks nii segaduses eakale kui tema lähedastele (Link). Täna tahan jagada Rootsi biokeemiku Ann Fernholmi artiklit Alzheimeri teket puudutavatest võimalikest põhjustest. Teen allpool sellest postitusest väikese kokkuvõtte omas vabas tõlkes.

Uus uurimus tõestab – Alzheimer võib olla üks diabeedi vormidest

Teadlased on taas tõestanud Alzheimeri seose kõrgete veresuhkrunäitudega. Sel korral on nad kaevunud sügavale inimese ajju ja avastanud, et dementsuse korral on rakkudel raske ammutada energiat oma tähtsaimast energiaallikast – glükoosist. 

Viis aastat tagasi, kui kirjutasin raamatu “Magus veri”, üllatas mind nende uurimuste rohkus, mis seostasid kõrget veresuhkrut dementsusega. Ühe uurimuse kohaselt on kümnest Alzheimeri tõve põdejast kaheksal raskusi oma veresuhkru kontrolli all hoidmisega, see on kaks korda nii palju kui kontrollgrupil (Link). Vanemaealiste kaardistamisel Stockholmis Kungsholmenis tuli välja, et eeldiabeet ja diabeet mitmekordistavad dementsuse riski, ning haigus areneb palju kiiremini neil, kellel on probleeme veresuhkruga. 

Mõned teadlased tahavad muuhulgas kutsuda Alzheimeri tõbe 3. tüüpi diabeediks (Link) ja aju-uuringud näitavad, et värskelt Alzheimeri diagnoosi saanutel reageerib ajukude halvasti veresuhkrut alandavale hormoonile insuliinile (mis on halb, sest insuliin on vajalik mälestuste talletamiseks). (Link)

Alzheimer käib käsikäes diabeediga

Miks arstid sellest rohkem ei räägi, imestasin, kui kirjutasin raamatut? Imestan selle üle jätkuvalt, sest hüpotees, et Alzheimer on üks diabeedi vorme (või käib käsikäes 2. tüüpi diabeediga) muutub aina tugevamaks ja tugevamaks. Uurimused on kinnitanud, et haiguse kulg on ägedam kõrge veresuhkruga patsientidel (Link). Vereproovide abil, mis mõõtsid aju insuliiniresistentsust (Link), on uurijad suutnud prognoosida dementsuse arengut ning seda, et rasvunud ja insuliiniresistentsetel noorukitel on veres kõrgenenud selle aine tase, mis soodustab Alzheimeri arengut (Link). 

Uus uurimus: kõrge veresuhkur ajus Alzheimeri korral

Nüüd on uurijad taas lahanud dementsete inimeste aju ja leidnud, et kõrge veresuhkur võib olla Alzheimeri tõve sagenemise põhjuseks (Link).  Teadlased leidsid, et mida kõrgem on aju veresuhkrutase, seda raskemad on Alzheimeri sümptomid. Ajurakkudel oli raske lagundada ja energiaks kasutada glükoosi kui esmast energiaallikat. Aju kõrge veresuhkrutase oli korrelatsioonis sellega, et patsientidel oli kõrge veresuhkrutase organismis palju aastaid enne seda kui nad surid. 

Mis järeldusi sellest teha? Mõtlen, et need, kes armastavad oma aju, peaksid hoidma oma veresuhkrutaseme madalal. Siin mõned näpunäited selleks:

  • Kui sul on 2. tüüpi diabeet, siis mõõda oma veresuhkrut peale sööki ja õpi tundma, mis seda kõrgeks ajab.
  • Helista naabrile ja küsi, kas ta tahaks sinuga jalutama tulla, sellisest liigutamisest piisab veresuhkru alandamiseks.
  • Mõtle: dementsus, dementsus, dementsus, kui sulle magusaisu peale tuleb. Söö parem pähkleid ja mandleid.
  • Kui sa seda veel teinud ei ole, siis viska kohe oma menüüst välja kõik kiired ja valged süsivesikud. Vähemalt 335 päeval aastas. Avasta selle asemel enda jaoks uusi köögivilju.
  • Õpi Patrik Olssonilt (Link) ja tee endale õhtusöögiks üks oasalat. Minu lemmik on: mustad oad, punane sibul, laim, koriander (hästi palju), peenekshakitud jalapeño, oliiviõli ja natuke soola.

Nii muudad sa oma aju jaoks õnnelikuna elamise lihtsamaks.

P.S. Ann Fernholm propageerib oma artikli lõpus ubade söömist, mis on väga hea soolestiku mikrofloorale ja aitab ka mitmetel diabeetikutel veresuhkrutaset stabiliseerida. Näiteks Patrik Olsson, kellest ta siin räägib, on ubade mõjust veresuhkrule ka raamatu kirjutanud ja teda on 1. tüüpi diabeetikuna oad tõesti aidanud. Tahan siiski hoiatada kõiki diabeetikuid, et kui ube sööd, siis mõõda hoolega, mida need su veresuhkruga teevad, sest osadel diabeetikutel lööb tärkliserikaste ubade söömine siiski veresuhkru üles. Söö ja mõõda!

FacebookTwitterEmail

Suhkrusõltuvus saab alguse lapsepõlvest

Nimetan pealkirjas suhkruarmastust suhkrusõltuvuseks, kuigi päris klassikalise sõltuvusena seda ei defineerita ja dopamiiniradade toimimine sarnaselt narkootilistele sõltuvusainetele ei ole tõestatud. Söömise juures on paraku suur roll harjumusel ja maitsed kujundatakse välja juba väga varases lapsepõlves, rääkimata süsivesikute veresuhkrut hüpitavast mõjust, mis samuti paljudele juba lapsena halba enesetunnet põhjustab ja sagedamini sööma paneb.

Olen sellest ka varem kirjutanud, aga tahan veel kord teema üles tõsta, sest minu arvates ei ole laste ja noorte ja sealt edasi tegelikult ka täiskasvanute ülekaalulisuse ja rasvumise probleemiga piisavalt tegeldud ei riiklikul ega kohalikul tasandil. See teema on nagu elevant elutoas. Meil on küll uued toitumis- ja liikumissoovitused, aga kahjuks ei leia neist selgesõnalist soovitust lasteasutustele, mis ütleks, et lõpetage suhkru söömine. Toidupüramiid on küll väga ilus ja kui lasteasutuse menüüde koostaja tahab sellest kinni pidada, siis peaks ta tähele panema, kui tilluke osa nädalamenüüst on jäetud maiustustele. Nädala maiustuste kogus on toidupüramiidis imeväike ja selle koguse ületavad meie lasteaedade ja koolide nädalamenüüd mitmekordselt. Soovitusliku tillukese koguse katab juba see magus, mida me lapsed nädalavahetustel kodus või pidudel saavad, mistõttu väidan jätkuvalt – lasteaias ja koolis ei tohiks terakestki magusat pakkuda, ei mingeid mahlajooke, magusaid jogurteid, küpsetisi, moosi ega muid magustoite. Puuviljadest piisab täiesti.

 Laste toidupüramiid. Allikas: https://intra.tai.ee/images/prints/documents/146304250645_A2_laste_pyramiid_loplik_preview_EST.png

Kui vaatate Tervise Arengu Instituudi plakatit laste toidupüramiidiga, siis siin ei ole öeldud, et söö iga päev magustoitu. Vastupidi, kirjas on, et magusat söö vähem ja harvem ja kui vaatad pildil püramiidi tippu, siis magusahulk on seal ikka väga väike. Kuna meie lasteaiad ja koolid jätkuvalt magustoite pakuvad, lasteaedades tihtipeale lausa mitu korda päevas, tekib küsimus, kes meist lugeda ei oska? Kas lasteasutuste toitlustajad ei saa sellest püramiidist aru? Kui nii, siis tuleb neid koolitada, probleemiga tuleb tegelda. Paraku algab probleemiga tegelemine kõigepealt probleemi märkamisest, millega Eestis paistab olevat ikaldus.

Kopeerin siia Rapla lasteaed Naksitrallid menüü. Lugege kokku, kui palju on neid toidukordi, mis sisaldavad lisatud suhkrut!

PDF Prindi Saada link

13.november – 17.november


Esmaspäev, 13.11
Hommik Piima-odrahelbesupp, sepik sulatatud juustuga
Vitamiiniamps Pirn PRIA
Lõuna Hakklihakaste, kartul, porgandisalat, leib

Lotte kokteil PRIA

Oode Hiireampsuke, mahlatee
Teisipäev, 14.11
Hommik Riisipuder, keedis, piim PRIA
Vitamiiniamps Õun PRIA
Lõuna Kana-klimbisupp aedviljadega, leib

Karamellpuding vaarika toormoosiga

Oode Tatrahautis singi ja porgandiga, tee
Kolmapäev, 15.11
Hommik Piima-7viljasupp, leib singikreemiga
Vitamiiniamps Porgand PRIA
Lõuna Heigifilee poolakastmes, peedisalat, kartul, Must leib

Vahukoorene riisimaius maasika toormoosiga

Oode Purukook (omavalmistatud), piim PRIA
Neljapäev, 16.11
Hommik Mannapuder, marjamoos, piim
Vitamiiniamps Nuikapsakangid
Lõuna Hernesupp sealiha ja singiga, maitseroheline, leib

Kohupiimakreem mahlakisselliga

Oode Kartuli-porgandipüree, sepik, tee sidruniga
Reede, 17.11
Hommik Piima-rukkihelbesupp, Kodukandileib tomatiga
Vitamiiniamps Viinamari
Lõuna Värske kapsa – hakklihahautis, kartul, leib

Nõmmiku talu murakajogurt

Oode Pastasalat köögiviljadega, mahlajook

Allikas: http://www.naksitrallid.rapla.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=64&Itemid=9

Kas lugesite kokku? Mina sain 12 lisatud suhkruga toidukorda, eeldusel et toorsalatitesse suhkrut ei panda (see viimane on meil väga levinud, konkreetse lasteaia kohta ei tea). See tähendab, et rohkem kui pooltel söögikordadel me pakume oma lastele suhkrut.

Panen siia võrdluseks Rapla lasteaia Kelluke menüü:

Allikas: http://www.kelluke.edu.ee/
Lugesin Kellukese menüüs kokku 11 suhkruga toidukorda, juhul kui lasteaedades tee sisse suhkrut pannakse (isegi kui seda asendab mesi, on see ikkagi suhkur).
Kaks aastat tagasi oli, muide, Kellukese menüü palju suhkrurohkem, sellest saab lugeda ühest varasemast postitusest. Nii et tegelikult on nende menüü läinud tervislikumaks, sest ka õhtuooteks pakutakse nüüd pigem päristoitu kui saiakesi ja präänikuid.
PAKSUD LAPSED JA KATKISED HAMBAD
Kui me pakume oma lastele igapäevaselt suhkrut, siis ei maksa imestada, et meil nii palju ülekaalulisi ja rasvunud lapsi on. Lasteaialaps sööb enamuse oma toidukordadest lasteaias. Probleem algab meie igapäevaselt toidulaualt, mitte sellest, et lapsele kord nädalas korvpallimängu vaadates või kinos jäätist või pulgakommi ostetakse.
Teine teema, millest lasteaia menüüde puhul üldse ei räägita on see, et laps sööb oma magustoidu ära ja läheb siis kohe pesemata hammastega lõunaunne. Siin võtavad Sööbik ja Pisik rõõmsalt kohad sisse ja läheb toksimiseks. Lasteaias pakutav suhkur on kindlasti üks me laste hambatervise halvendaja.
MIKS ROOTSI LASTEAIAD MAGUSTOITU EI PAKU?
Mis mind tohutult hämmastab on see, et muidu me võtame oma toitumissoovituste koostamisel eeskujuks Põhjamaad, aga mis lasteaedades ja koolides magustoitude pakkumisse puutub, siis selle koha peal millegipärast pigistame silmad kinni. Rootsis oleks sellise suhkruhulga pakkumine, nagu Eestis tavaks, ennekuulmatu, enamuses lasteaedades ei pakuta mingit suhkrut sisaldavat toitu isegi laste sünnipäevadel ning igapäevane menüü ongi täiesti suhkruvaba. Hoiak on selline, et lapsed saavad nädalavahetusel nagunii kodus magusat ja sellepärast tuleb lasteasutuse menüü suhkrust puhas hoida. Tänu sellele on, muide, ka rootslaste hambad väga terved võrreldes meiega, paljud keskikka jõudnud rootslased ei teagi, mis asi on hambaauk.
Rootsi toiduamet (Livsmedelsverket) on erinevalt meie vastavatest ametkondadest kirjutanud toitumissoovitustesse sisse selle, et suhkrustatud toitu tuleb lasteaedades vältida (eelkooli toitumissoovitused leiab siit: https://www.livsmedelsverket.se/globalassets/om-oss/remisser—aktuella/2016—utgangna/bra-mat-i-forskolan_remissversion_maj2016.pdf). Sellest nõudest peetakse ka kinni, suur osa lasteaedadest on täielikult suhkrust loobunud ja erandi teevad nad ainult ehk kolm korda aastas, näiteks koos lastega piparkooke või luciapäevaks saiu küpsetades. Rootsi Livsmedelsverketi toitumisnõustajad suunavad inimesi mõistma, et lapsena sisseharjutatud söömiskombed jäävad kogu eluks, sellepärast soovitavad nad magusast loobuda kõigil argipäevadel ja süüa maiust ainult nädalavahetusel (siin on üks artikkel Uppsala Livsmedelsverketi tegevusest: https://www.svt.se/nyheter/lokalt/uppsala/darfor-bor-forskolor-skippa-sockret). Artiklis ütleb Uppsala toiduameti toitumisnõustaja Anna-Karin Quetel näiteks seda: “Me anname nõu mitte pakkuda mahla, limonaadi, kommi ja pagaritooteid. Koolidel ja lasteaedadel on ülitähtis roll töös heade toitumisharjumustega ja ühiskonna jätkusuutliku arenguga…” Igasuguste suhkrutoitude asemel pakutakse puu- ja köögivilja, täielikult on välistatud kõik magusad jogurtid, hommikusöögihelbed ja mahlajoogid.
Millal me Eestis nii kaugele jõuame? Meil ei ole mõtet lapsevanemate kallal tänitada halbade toiduvalikute pärast kui need, kes peaksid järgima riiklikke toitumissoovitusi ja kelle kätesse me oleme oma lapsed pikkadeks päevadeks usaldanud, tervist hoidvatest reeglitest kinni ei pea. Kas paradigma muutuseks ja rasvumise ning tervisehädade põhjuste mõistmiseks peab kasvama peale uus targem põlvkond? Aga kuidas see põlvkond tekkida saaks, kui me ise neid täna ei kasvata?
P.S. Kui keegi teab lahti seletada, mida sisaldab Lotte kokteil, oleksin väga tänulik.
FacebookTwitterEmail

Kohevad pannkoogid

Jalutasin hommikul pika ringi Haapsalu peal ja kodu poole tagasi keerates põikasin korraks Coopist läbi. Üllatuseks leidsin sealt väga hea hinnaga EastEndi kookosjahu (€5,08 pakk) ja pofiberit (€2,87 pakk). Muidugi tuli mul kohe pähe, et peaks pannkooke küpsetama ja kuigi unustasin küpsetuspulbri ostmata ja soodat mul ka kodus polnud, sain siiski suurepärased kohevad koogid. Taignasse kloppisin 3 muna, 200-grammise paki 20-protsendilist hapukoort, natuke soola, umbes 100 grammi kookosjahu ja ühe kuhjaga supilusikatäie pofiberit. Koogid küpsetasin kaane all natukese oliiviõliga.

Retsept on mul muidugi jälle selline “natuke” ja “umbes”, sest ega ma tegelikult jahusid ei mõõtnud. Kuna ka munad on väga erineva suurusega, tuleb nagunii iga kord tainas jahudega parajaks timmida ja nii kookosjahu kui pofiberi kogus võib üksjagu varieeruda. Taigen peab olema parajalt paks, et panni peal laiali ei voolaks ja kaane all küpsetades kenad kohevad koogid tuleksid.

Tore teada, et pannkoogitaignale polegi vaja küpsetuspulbrit lisada ja ammugi ei ole vaja panna taignasse mingit magustajat. Meil oli täna kookide peal kirsimoos, mille keetsin millalgi suvel erütritooliga. Moosi hoidsin külmkapis mitu kuud ja nagu vahel erütritooliga külmas juhtub, siis seegi kord oli see moosi sees osaliselt kristalliseerunud ja terakesed krõbisesid hamba all. Mind need väikesed krõbinad ei häirinud ja ega tegelikult poleks häirinud ka üldse ilma magustajata keedetud moos, sest mu maitsemeeled on magusast nii palju võõrdunud, et piisab ka sellest kröömikesest magusamaitsest, mille kookosjahu kookidele annab. Üks hea nipp nii taignates kui moosides erütritooli krõbinat vältida on tehes see enne kohviveskis peeneks nagu tuhksuhkur.

Kookide peale sobib panna ka vahukoort või kookoskreemi kaneeli või marjadega, pildil on täna oma aiast korjatud põldmarjad.

FacebookTwitterEmail

Artikkel maakonnalehele

Raplamaa Sõnumite ajakirjanik tegi minuga intervjuu nende lisalehele Tervise Edendaja, ilmunud lugu on täies mahus ka veebis loetav: Tervisejuht Ülle Raavel inspireerib inimesi võtma ise oma tervise eest vastutust. Küsimusi tuli mulle tegelikult kümme, neist kaheksale vastasin, aga lehte mahtus ainult kolm. Kulutasin vastuste vormimisele üksjagu aega, sellepärast on kahju, et suurem osa loost kõrvale jäeti. Olgu siinkohal see viga parandatud, kopeerin algse loo täies mahus:

Kuidas jõudsid blogi pidamiseni?
Mõte teha üks selline leht küpses õpingute käigus. Seminaritöid tehes avastasin, et teadusuurimused kinnitavad juba rohkem kui viimased kümme aastat, et diabeetik saavutab parima glükeemilise kontrolli siis, kui vähendab oma menüüs oluliselt süsivesikute hulka. Meil soovitatakse 2. tüüpi diabeediga süüa 150 kuni 300 grammi süsivesikuid päevas ja need on riiklikud soovitused. Samas uuringud kinnitavad juba aastaid, et 2. tüüpi diabeedi korral on parim maksimaalselt 50 grammi süsivesikuid päevas. Isegi meie diabeediliit soovitab diabeetikul süüa vahepaladena kooki ja magusat puuvilja, rääkimata neist trükistest, mida arsti ukse tagant leida võib ja mille autoriks on ravimifirmad. Viimaseks piisaks karikas sai avastus, et paljudel lapsena 1. tüüpi diabeedi diagnoosi saanutel on juba kolmekümneseks saades varbad tuimad ja nägemine kahjustatud. Seda ei juhtuks, kui neile ei kinnitataks, et süüa võib kõike. Olukord diabeetikute nõustamises masendas sedavõrd, et tundsin vajadust sekkuda.

Mis teemasid sinu blogi puudutab, millest kirjutad?
Suurem osa postitusi on retseptid, kust suhkrut ja tärklist kui peamiseid veresuhkru hüpitajaid ei leia. On gluteenivabade leibade-saiade retsepte ja suhkruta magustoite. Suhkru asemel on mu retseptides erütritool, aga võib kasutada ka steviat. Propageerin puhast kodutoitu, kus süsivesikuterikkad komponendid nagu kartul, riis ja pasta on asendatud köögiviljaga. Kirjutan ka artikleid sellest, miks kaal ei lange ja miks vähendatud süsivesikutesisaldusega menüü on erinevat tüüpi diabeediga inimestele hea. Üritan inspireerida inimesi võtma ise oma tervise eest vastutust, sellepärast jagan mitmeid diabeetikute edulugusid.

Kes on sinu lugejad, kellele blogi on suunatud?
Kui blogi tegin, olin kindel, et see kõnetab peamiselt rasvunuid ja 2. tüüpi diabeediga inimesi, sest mõlemal juhul on probleemide põhjuseks insuliini liig, mille vähendamist mu süsivesikuvaesed menüüd soodustavad. Üllatuseks avastasin, et palju suuremas hädas on 1. tüüpi diabeediga inimesed ja just neilt hakkas tulema abiküsimisi, olen neid nõustanud nii meilitsi kui facebook´i privaatvestluses. See on mul vabatahtlik töö ja samas ka osa õpingutest. Kahjuks on 1. tüüpi diabeetiku toitumise kohta vähe teadusuuringuid. Üks reegel kehtib siiski kõigile – ühtlaselt vähe süsivesikuid läbi päeva päästab veresuhkru suurest kõikumisest.

Milline on olnud tagasiside lugejatelt?
Tagasiside on olnud väga positiivne. Olen saanud tänukirju neilt, kes aastaid ülekaaluga ja isudega kimpus olnud ja alles vähendatud süsivesikutega menüül oma kaalu langema pannud. Mu enda jaoks on suurim töövõit see, kui 1. tüüpi diabeediga noor, kes pole aastaid saanud hüpode hirmus öösiti rahulikult magada, kirjutab, et tal pole olnud enam ühtegi hüpoglükeemia episoodi mitme kuu jooksul, ometi oli neid varem mitu korda nädalas. Tagasiside innustab teema kohta veelgi rohkem teada saama.

Kui palju regulaarseid lugejaid sinu lehele igapäevaselt satub?
Kui ma pikalt midagi kirjutanud pole, käib blogis mõnikümmend inimest päevas, aga populaarsematele kirjutistele koguneb lühikese ajaga tuhandeid lugejaid, sest neid jagatakse sotsiaalmeedias palju. Uued lugejad tulevad peamiselt guugeldades, enamasti on need diabeetikud, kes otsivad abi. Mingi hulk tuleb ka neti.ee kaudu, kus meditsiini alajaotuses on mu blogi esindatud üksikteemade all.

Õpid tervisejuhiks. Miks, mida see sulle annab ja mida tervisejuht teeb?
Olen elu jooksul omandanud mitu eriala ja iga kord kui uut ametit õpin, küsitakse, et milleks sulle see. Aga sellepärast, et õppimine on üks parimaid asju, mida inimene üldse oma eluga teha saab. Tervisejuhiks läksin õppima peale seda, kui olin enda peal avastanud, et „kalorid sisse – kalorid välja“ teooria millegipärast 40+ vanuses enam ei toimi. Tahtsin süvitsi teada, mis inimese kehas toimub, meie õppekava on toitumisnõustamise suunaga. Tervisejuhi tööpõld on muidugi palju laiem, saame teadmised, mida vajab kaasaegne tervisedendaja. Üks selline peaks töötama igas kohalikus omavalitsuses. Üks kõrgharidusega toitumisnõustaja peaks olema igas raviasutuses, aga erinevalt Põhjamaadest meil kahjuks riiklikult sellist süsteemi ei rahastata.
Tervisejuhina on mu kohustus märgata ja reageerida. Kevadel näiteks saatsime õpingukaaslastega märgukirja sotsiaalministeeriumile, et juhtida tähelepanu määrusele, milles toodud toitumissoovitused haiglate ja hoolekandeasutuste diabeedimenüüdele on aegunud ega ole teaduspõhised. Lisaks on meie lasteaedade ja koolide menüüd ilmselt nõukaaegse igandina väga suhkrurohked, ikka veel pakutakse magustoite nagu oleks iga päev pidupäev. Tervisejuhi asi on neid asju märgata ja muuta.

Kas oled ise toitumisnõustamist saanud kelleltki või sellist nõu otsinud?
Otseselt konsultatsiooni pole saanud, kuni kuldse keskeani polnud mul selleks ka mingit vajadust. Enne ülikooli minemist leidsin oma küsimustele vastused internetist rootsi- ja ingliskeelsetelt lehtedelt ja erialasest kirjandusest. Olen endale aastatega kogunud päris kena ingliskeelse raamatukogu, millest mul nüüd õpingutes palju abi on.

Kas oskad soovitada, kust võiks Raplamaa inimene toitumisnõustamist leida?
Ei oska kedagi soovitada, Eestis on üldse vast paar suuremat tegijat, kelle nõuannetest võib abi olla, aga valdavalt on nende soovitused suunatud noorele tervele inimesele. Me kõik oleme erinevad ja toitumisnõu saab olla ainult väga personaalne, aga on üks reegel, mida peaksime kõik järgima – söö puhast päristoitu, enamasti taimset, mitte liiga palju ja mitte liiga tihti. Kui inimene suudab meeles pidada, et põhiosa toidust olgu erinevad köögiviljad, siis polegi tal toitumisnõustaja abi vaja.

 

FacebookTwitterEmail

Küüslaugune suvikõrvits

 1,4 kg suvikõrvitsat (või nii palju kui pannile mahub), 3 suurt küüslauguküünt, kuuseriisikad ning praadimiseks võid ja extra virgin oliiviõli, natuke soola ka. Kõigepealt kuumutada peeneks hakitud küüslauk pannil või ja oliiviõli segus, siis lisada tükeldatud suvikõrvits ja hautada see kaane all pehmeks, kõige lõpuks segada hulka eelnevalt praetud kuuseriisikad.

Kuuseriisikaid praen alati tavalise võiga lihtsalt maitse pärast, aga panniroa tegemisel panen lisaks ka oliiviõli, et toidu rasvhappeline koostis oleks tasakaalustatum. Seened võib vabalt ära jätta, lisasin neid täna lihtsalt sellepärast, et eile õhtul need metsast välja tõin. Küüslauguse suvikõrvitsaroaga on hea asendada kartulit või muud süsivesikurikast, millele tavaliselt kaste juurde tehakse ja liha- või kalatükk lisatakse.

Suvikõrvits kartuli asemel hoiab veresuhkru stabiilsena ning sobib seetõttu mistahes tüüpi diabeediga inimestele lõuna- või õhtusöögiks, aga muidugi on see üks kena söök ka kaalulangetajale.

Siia lõppu sobib üks filmisoovitus, veel mõni päev on ETV2 peal järelvaadatav “Toidu kaitseks”, kust jäi kõlama põhimõte, mida minagi katkematult propageerin – kui tahate terved olla, siis sööge päris toitu, seda ehtsat algupärast, mida peab ise valmistama, mitte liiga palju ja enamasti taimset.

FacebookTwitterEmail

Märgukiri Sotsiaalministeeriumile

Saatsin 1. juunil enda ja kaastudengite nimel Sotsiaalministeeriumile märgukirja, et juhtida tähelepanu aegunud nõuetele määruses, mille järgi toimub diabeetikute toitlustamine meie tervishoiu- ja hoolekandeasutustes. Ministeeriumist pidanuks vastus tulema 30 päeva jooksul, see aeg on täis, aga mingit vastust ei ole tulnud peale selle, et kiri on kätte saadud. Täna saatsin sama märgukirja uuesti lootuses, et keegi ikka võtab vaevaks teemasse süveneda.

Märgukiri ise on selline:

 EDIT: 18. juulil 2017 tuli meie märgukirjale vastus:

Lugupeetud Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledži tervisejuhi eriala üliõpilased,

suur tänu tähelepanu juhtimast antud asjaolule. Seoses uue rahvatervise seaduse eelnõuga on plaanis uuendada ka kõiki selle alla kuuluvaid rakendusakte sh. sotsiaalministri 14.11.2002 määrust nr 131 „Tervisekaitsenõuded toitlustamisele tervishoiu- ja hoolekandeasutustes”. Hetkel oleme alustanud määruse kavandi väljatöötamist.

Tugineme määruse uuendamisel tõenduspõhisusele ning kindlasti töötame läbi ka teie poolt saadetud teadusartiklid.

Lugupidamisega,
Sille Pihlak
Sotsiaalministeerium
Rahvatervise osakond
Peaspetsialist

FacebookTwitterEmail

Lillkapsapõhjaga pitsa

Siin blogis juba on üks lillkapsapõhjaga pitsa, aga seekord tegin teisiti. Jätsin põhjast juustu ära ja pitsapõhi koosneb ainult ühest suurest lillkapsast ja neljast munast, maitseks panin soola ja purustatud musta pipart. Lillkapsa lasin köögikombainis lõiketeraga peeneks. Taignale ma küpsetuspaberit alla ei pane, sest see vettiks kapsamahlast läbi, määrin panni või, searasva või oliiviõliga. Küpsetasin kõigepealt põhja 10-15 minutit 220 kraadiga, siis laotasin selle peale tomatipasta. Hakkliha ja šampinjonid praadisin läbi ja laotasin koos ülejäänud kraamiga põhjale, küpsetasin 20 minutit samal temperatuuril. Kuna pitsa on suur, siis on siin valikuid igale maitsele, üks ots on jalapenodega ja teine pärlsibulatega.

TAIGEN:
4 muna
1 suur lillkapsas
soola, purustatud musta pipart

KATE:
400-500 g tomatipastat
500 g hakkliha
250 g šampinjone
1 punane paprika
1 kollane paprika
3 marineeritud kurki
pärlsibulaid
jalapenorattaid
300-400 g riivjuustu
oreganot

Lillkapsataigen jääb juustuta üsna pehme ja kipub pudisema, mistap kuumalt kandilist tükki lõigata on keeruline, aga jahtunud pitsast saab kenad suured ruudud lõigata küll ja need seisavad väga hästi koos.

Meil kodus visatakse üldiselt selle üle nalja, et “lillkapsa maitset ei ole üldse tunda!”, kui järjekordselt alternatiivtaignast küpsetan, aga seekord, kui mees seda ütles, ta tõesti mõtles nii. Rohke pitsakate peidab lillkapsapõhja maitse ära ja pitsa on tõesti nagu päris, ainult krõbedaid taignaservi ei ole, millega maiustada. Mõnus tervislik valik.

FacebookTwitterEmail

Esimene Tervisesäuts

Reklaamin terviselehte, mille koostasin ülikoolis kevadsemestri praktikatööna. See leht on kokku pandud meie kursuse tervisejuhtide kirjutistest, küljendada aitas seda mu mees Martti, kes õpib samas rakendusinformaatikat. Kuna ajaleht mul individuaalne töö oli, sai ta ka üsna mu enda nägu, nimegi mõtlesin talle ise välja, aga ma loodan, et see Tervisesäuts ei jää viimaseks ja järgmised kursused terviselehest traditsiooni teevad.

Siin ta on, Tervisesäutsu veebiversioon.

FacebookTwitterEmail

Räägin ajakirjas Tiiu toidust ja tervisest


Ajakirja Tiiu 2017 juunikuu numbris räägin toidust ja tervisest. Siinse blogi aadress on ka loo lõpus ära trükitud, mille eest olen tänulik. Pealkirja on viga sisse lipsanud, seda ma kahjuks enne üle vaadata ei saanud – ma pole loobunud süsivesikutest ega soovita täielikku loobumist mitte kellelegi, sest nii võib jääda toitainetevaegusse. Minu süsivesikud tulevad köögiviljast, pähklitest, seemnetest ja marjadest.

FacebookTwitterEmail

Hapukoorekuklid

DSC_0018 Siin blogis on ühed sarnased kuklid juba olemas, aga mängisin koostisosad igatepidi ringi ja sain hoopis mõnusamad vetruvad pallid. Olen neid kukleid teinud ka nii, et panen taignasse võid, mis teeb küll maitse mõnusaks, aga kui nagunii neile pärast võid peale määrin, siis pole mõtet seda veel taignasse panna.

HAPUKOOREKUKLID (13 tk)

3 dl kookosjahu
2,5 – 3 spl fiberhuski
2 tl küpsetuspulbrit
2,5 dl hapukoort
5 muna
0,5 tl soola

Vahusta munad, lisa hapukoor ja sool. Kuivad ained sega eraldi nõus ja keera siis kõik taignaks kokku. Fiberhuski pane algul vähem kui retseptis, oota vahepeal kuni paisub. Fiberhuski hulk oleneb kookosjahust, need on väga erinevad selle poolest, et osad jahud imavad palju vedelikke endasse ja teised mitte nii väga. Mul oli täna Konsumist ostetud East Endi kookosjahu (6,4g süsivesikuid 100g-s), mis on üsna jämeda jahvatusega ja sellisele lähebki umbes 3 spl fiberhuski hulka. Tainas peab olema nii paks, et saiakesi saab mugavalt käte vahel palliks veeretada. Küpsevad need kuklid 200 kraadiga 25 minutit.

Mulle meeldib selle taigna juures, et kuklid jäävad mõnusasti õhulised ja vetruvad. Saiu on mugav pooleks lõigata ja neile võid peale määrida. Sobivad söömiseks nii soolase kui magusa kattega (ilma suhkruta, muidugi). Kenad kiudaineallikad on nad ka. Õudselt mõnusad 🙂

FacebookTwitterEmail