Valitud

Angela lugu

Palusin oma loo kirja panna Angelal, keda pean kogu oma lühikese nõustajakarjääri suurimaks rõõmustajaks. Olen Angelale väga tänulik, et ta on julgenud mu toitumissoovitusi järgida ja et ta on teinud seda väga targalt. 1. tüüpi diabeedi toiduga kontrolli all hoidmise kohta on äärmiselt vähe teadusuuringuid ja selle diabeediga on ilmselgelt ka eluks vajalik insuliini (ja süsivesikute) kogus inimesiti erinev. Kindel on, et low carb aitab!

Aga lugege ise, siin on Angela lugu:

Diabeetik võib süüa kõike! Seda kinnitas mulle palatikaaslane paar aastat tagasi, kui olin oma esimese raseduse ajal avastatud diabeedi tõttu haiglas uuringutel. Ja seda ei lükanud ümber ka endokrinoloog ega diabeediõed, kes toitumisalaseid soovitusi jagasid. See teadmine mulle meeldis, väga! Üsna traumeeriv oli end raseduse ajal kõikvõimalike nõeltega torkima hakata, aga vähemalt võisin kõike süüa.

Toitumissoovitusi jagati arstikabinetis samuti – süüa tihti, aga väikesemates kogustes. Päeva jooksul peaks olema 3 toidukorda ja vähemalt 2 vahepala (puuviljad ja leib jmt), et veresuhkur stabiilne oleks. Igaks juhuks ei hakka neid soovitusi siia detailsemalt kirja panemagi. Kasvas kõht, kasvas laps ja kasvasid ka insuliinikogused. Sain naha alla torkida nii pikatoimelist kui ka lühitoimelist insuliini – päevas keskmiselt 8 torget, lisaks veel surakad näppu, et veresuhkru taset mõõta.

Veresuhkur hüppas üles ja alla, liiga püüdlikult olin vahel liiga suure koguse insuliini süstinud ning kimbutasid ka hüpod, mis põhjustasid omakorda paanikahooge ja hirmu uinumise ees. Nüüd muidugi tean, et insuliini süstides on täpset vajalikku kogust äärmiselt raske määrata ning hüpod on paljude diabeetikute tihedad külalised. Mõõtsin veresuhkrut päev otsa ja öösel ka, panin endale äratusi, et kontrollida, kas olen ikka olemas veel. Jube aeg oli! Pärast lapse ilmaletoomist määrati mulle diagnoos – 1. tüüpi diabeet!

Nii ma siis süstisin ja mõõtsin veresuhkrut ja sõin hästi tublisti kõike – sest ma ju teadsin, et diabeetik võib süüa kõike, peab lihtsalt äärmise piinlikkusega veresuhkrutaset kontrollima ja kiirelt insuliinidoosidega reageerima. Tänaseks pean oma tolleaegset suhtumist pea liiva alla peitmiseks.

Ühel imelisel päeval juhtusin netiavarustes nägema paari suhkruvaba küpsetise retsepti. Mingi huvi nagu tekkis, aga samas oluliseks ka ei pidanud. Siis lõi minu Facebook´i sõbralistis olev Ülle mingi diabeediteemalise blogi. Lugesin esimesi postitusi ja tundsin kusagil enda sees, et tuleb end käsile võtta. Olevat ju iga haigus meile saadetud õppetund. Seega tuleb ka diabeediga mul mingil moel tegeleda. Blogisse lisandus postitusi ja minu tahe midagi ette võtta ja proovida aina kasvas. Sisimas teadsin algusest peale, et DIABEETIK EI TOHI KÕIKE SÜÜA!

Ja ühel veel imelisemal päeval kirjutasingi Üllele. Sain kohe esimesed soovitused ja hakkasin väga vaikselt neid ka järgima. Otsustasin kohe, et päevapealt ma seda kõike end tegema ei kohusta. See ilmselt ei olekski võimalik olnud, sest oma 28 eluaasta jooksul olin ikkagi omandanud teatud teadmised ja tõekspidamised, mida tuli nüüd kardinaalselt muuta. Uue elustiiliga tuli endale sobivas tempos kohaneda.

Minul möödus skeptiliselt vaid esimene nädal. Paljudest soovitustest vaatasin esialgu mööda. Näiteks ei tulnud minu puhul kõne allagi päevas 2 toidukorda või n-ö 8+16h süsteem. Mina tahtsin ikka palju näksida ja korralikult süüa. Nii ma ka esimene nädal tegin. Hommikul kohe 6 muna peekoniga pannile, kodujuustusalat tomatitega kõrvale, mitu vahepala ja toidukorda päevas. Mõne päeva möödudes jäi taldrikusse üha enam toitu järele ja nädala täitudes piirdusin 2 praemunaga ning sellegi järele tuli isu alles pärast kella 14 päeval. Õhtusööki serveerisin tavaliselt vaid abikaasale, sest ise küll veel midagi süüa ei suutnud. Iga päevaga laienesid toitumisalased teadmised ja menüüsse lisandus värvikamaid ja uusi roogasid. Ühel päeval viskasin kapist kõik nisu- ja suhkrutooted välja ja süda ei lubanud neid ka kellelegi edasi kinkida. Läbisin ka paastuperioodi, mil lihtsalt mitte midagi süüa ei suutnud. Kaal ja vööümbermõõt langesid vaevata. Rääkimata rasedusest jäänud lisakilode kaotamisest, hetkel olen oma täiskasvanuea parimas vormis. Enne Ülle soovituste järgi toitumist oli minu kehakaal 63kg, nüüdseks kaalun 54kg, enne rasedust ja diabeedi diagnoosi näitas mu kaal väga pikka aega püsivat 60kg.

Nüüd aga mõjust veresuhkrule. Juba paari kuu möödudes oli minu insuliinitundlikkus märgatavalt paranenud. Süstitavad ühikud jäid üha väiksemaks. Vereproovidest nähtus juba vähem kui kuu möödudes kõikide näitude paranemist – kilpnäärme ja neerude talitus, 3 kuu keskmine veresuhkur oli 8 pealt langenud 6,9 peale. Paar kuud ja proovisin päeva süstivabalt mööda saata, ka järgmise ja veel ja veel. Hommikused veresuhkrud olid 6 ringis, toidujärgsed 7-8. Aga ilma süstimata! USKUMATU! KUIDAS SEE VÕIMALIK ON!?!?

Aja möödudes sain aru, et midagi siiski logiseb ja päris ideaalseks ma oma näite ei saa. Siis arutasime asja taas Üllega ja leidsime, et 1. tüüpi diabeetikud, kes sama toitumise peal, süstivad enne ööund paar ühikut pikatoimelist insuliini (mis on võrreldes varasemaga ikka mõnusalt väikene kogus). Nüüd olengi nii teinud ning kõik tervisenäitajad on veelgi paranenud. Hommikused veresuhkrud jäävad 5 kanti, toidujärgsed on alla 7 ja 3 kuu keskmine veresuhkur on langenud 6,3 peale – seda taas vaid paari kuuga.

Lisaks on see toitumine muutnud mu ellusuhtumist, tõekspidamisi ja kogu vaadet elule. Nagu Ülle ütleb, et miski loksub peas ka paika. Enda vastu aus olla on äärmiselt oluline. Ülle soovitustest hakkasin tõelist kasu lõikama siis, kui toitumist RANGELT järgisin. Alles siis kadusid ära need suhkrust mõjutatud isud. Taipasin, et ma ei olnud aastaid päris nälga tundnud. Kui rangelt suhkruvabalt toituda, saabub näljatunne siis, kui organism tegelikult ka midagi vajab. Erinevalt suhkrust petetud isutundest, on siis rahulikult aega veel süüa teha ja toidukogus jääb väga mõistlikesse piiridesse.

Diabeetikute tujud ja meeleolu on samuti kõikuvast veresuhkrutasemest väga heitliku meelega. Suhkruvabana võin vabalt ka paar päeva söömata olla ja mu organism ei vea mind enam alt. Meeleolu püsib koos veresuhkruga stabiilne.

Selle müüdi lükkaks samuti suure hooga ümber, et tervislik toitumine on kulukas ja nõuab palju mässamist. Kui toitumist rangelt teha, siis kaovad ju isud. Varasema 5 korra asemel söön päevas 1-2 korda, toidukogused on meeletult kahanenud, lisaks on toidu valmistamine hulga lihtsam kui seda on kartulite ja pastaroogade või pärmitaigna tegemine. Uued retseptid on kusjuures hoopis maitsvamad. Isegi abikaasa kiidab! Olen õppinud köögivilju maitsestama ja nautima. Rääkimata enesetundest – nii hästi nagu nüüd pole ma end oma kehas küll varem tundnud, kindel see!

Rõhutaksin just RANGE suhkruvaba toitumise olulisust! Poolteist kuud tagasi käisin perega reisil ja ilmselt olin kogemata midagi mitte väga sobivat söönud, sest tekkisid isud. Oma veresuhkru taseme võin enne mõõtmist juba enesetunde järgi täppi panna, samuti selle, kas toit, mida söönud olen, oli sobiv või mitte. Sedagi tänu rangele soovituste järgi toitumisele. Nii ma siis sõingi pool pakki kummikomme ja mõtlesin, et täna lihtsalt süstin. See eksimus maksis pikalt kätte. Esiteks ei olnud see kummikommielamus üldse midagi erilist ja tagajärgedega – isude ja glükoositaseme kõikumisega – tegelesin veel järgmised kuu aega.

Olen Üllele paindliku ja mõistva suhtumise, tema teadmiste ja soovituste eest lihtsalt meeletult tänulik! Olen endale tänulik, et pea liivast puhtaks raputasin ja ausaks hakkasin. Head aega paanikahood ja hüpod, puhitsev kõht ja liigne kehakaal, kõikuvad meeleolud ja glükoositase, suhkrust ajupestud isud ning enesepettus!!! TERE TERVEM MINA!

FacebookTwitterEmail

Kuidas rahva tervis paremaks saaks?

Olen seoses õpingutega palju juurelnud, et mis see kaasaegne tervisedendus õieti on. Et kui WHO defineerib tervist kui täielikku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit, mitte ainult haiguse või põduruse puudumist, siis võiks see olla igasuguse tervisedenduse eesmärk, aga millist teed pidi sinna liikuda?

Ma ehk ei oska täpselt määratleda, mis see tervisedendus õieti on, küll aga tean rääkida, mis see ei ole. Kaasaegne tervisedendus ei tohiks olla projektipõhine nagu ta meil täna paraku enamasti on. Tervisedendus ei ole lühikeste jätkusuutmatute projektide elluviimine, mis sisuliselt on ürituste korraldamine. Kui ma vaatan täna töökuulutustest, et mis oskusi tervisedendajalt oodatakse, siis võiks siin tervisedendaja ja kultuuritöötaja vahele tõmmata võrdusmärgi, sest omavalitsused eeldavad, et tervisedendaja hakkab kirjutama projekte ja nende läbi saadud rahakesega korraldama terviseüritusi. Nii on paraku me riigis pikka aega tervist edendatud, aga ma küsiks, et kus on siis see tervis? Kui juba ligi paarkümmend aastat on asju projektipõhiselt aetud, aga näiteks me lapsed aina paksenevad ja diabeetikute hulk suureneb järjekindlalt, tähendab see, et midagi on pildil väga valesti.

Toda eelmises lõigus kirjeldatud olukorda silmas pidades leian, et seni kuni mõtteviis ei muutu ja suurt pilti nägema ei hakata, ei ole võimalik omavalitsuste tasandil suuremat rahva tervise huvides ära teha. Aga vähemalt üks oluline valdkond on, mis ei ole projektipõhine ja mida annab paremini korraldada – see on lasteaedade ja koolide toitlustus. Hetkel on olukord selline, et neis omavalitsustes, kus on mindud mugavuse teed ja sõlmitud leping mõne suure toitlustusketiga, on lasteasutuste toit käinud alla, laste menüüd on täis liigselt süsivesikuid ja suhkrut, napib häid valke ja rasvu (Eesti Ekspress sellest hiljuti ka põhjalikult kirjutas, kuidas isegi ahjukartulid kaloraaži nimel suhkruga üle valatakse). Tervisedendaja asi peaks olema juhtida protsessid sinnamaani, et lasteasutustes oleks igapäevaste magustoitude ja küpsetiste asemel puuviljad ja erinevaid köögivilju (mitte kokkusegatuna, las laps segab ja valib ise) serveeritaks sellisel hulgal nagu riiklikud toitumissoovitused seda ette näevad. Need samad riiklikud soovitused, muide, ei võimaldagi lastele iga päev suhkrurohkeid magustoite pakkuda, ometi toda soovitust järjekindlalt me lasteasutustes eiratakse (vaata toidupüramiidi!).

Laste toitlustus on rahvatervise seisukohast absoluutselt kõige esmane, tõeline baasasi.

Liikumine on rahvatervises olulisuselt kindlalt teisel kohal ja ka siin ma näen, et meil ei ole mingit kasu paarist suurest jooksu- ja kõnniürituse sutsakast. See ajab küll rahva korraks õue liigutama, aga reeglina need samad inimesed igapäevaselt piisavalt ei liigu. Asi, millest oleks kasu, on tingimuste loomine, liikumiseks sobiva keskkonna eest hoolitsemine. Kui me ei suuda oma kergteid aastaringselt puhtana hoida ega taga nendel valgustust pimedal ajal, võtab ikkagi inimene auto ja sõidab sellega tööle mitte ei lähe jala. Tervislik liikumine ei tähenda paar korda nädalas spordisaalis rassimist. Liikumine on hea meile siis, kui saame seda harrastada iga päev piisaval hulgal.

Et tingimused kasvõi mu enda kodulinnas liikumist ei soodusta, tean omast käest. Alles hiljuti kukkusin keset kõnniteed sirgelt selili, sest lihtsalt nii libe oli, lumi oli lükkamata ja lume all jää. Et talvel ohtlikku libedust ei tekiks, tuleb kergteed lumest õigel ajal puhtaks lükata, mitte oodata, et kohe tuleb nagunii sula ja sulatab kõik ära. Kui teid lumest puhtaks ei tehta, siis sulailm muudab lume jääks. Jää peale puistatud graniit (mida ka alati ei ole) jääb sinna lahtiselt ja libiseb koos saapaga, sellest pole kiilasjääl palju abi. Olen tänavu talvel mitmel korral pidanud oma hommikuse spordiringi ära jätma ja naabertänavast tagasi keeranud lihtsalt sellepärast, et teed pole õigel ajal hooldatud. Olen ka mitmel hommikul läinud selle tõttu tööle autoga mitte jala. Just jalgsi liikumist peaks üks omavalitsus soodustama ja propageerima.

Lisaks on me igapäevas hulk väikseid asju, millega harjume, kuigi ei tohiks. Näiteks oli alles paar nädalat tagasi e-koolis taustapildiks foto kenadest isuäratavatest maiustustest. No ja mis siis, võiksime küsida, eks! Aga kujutage nüüd ette olukorda, kus kõik Eesti koolides käivad lapsed on sunnitud seda muhvinite ja präänikutega pilti vaatama mitu korda päevas, kuude kaupa. E-kool ei ole mingi vabatahtlik asi, lapsed peavad seda päeva jooksul kordi ja kordi avama ning sealt vaatab iga kord vastu ahvatlev maiustuste pilt. Lapsed on maiad, me teame, ja nad saavad ka nüüdsel ajal suhkrut liiga palju, ka seda me teame. Lehvitada päev läbi lapse silme ees maiustustega pilti on sama nagu alkohoolik peaks iga päev tööle või koju jalutama alkoholiriiulite vahelt. Mis sõnumi selline maiustuste eksponeerimine meie lastele annab? On ju teada, kuidas inimene käitub, kui näeb ühte ja sama reklaami tihedates kordustes. Alkoholireklaamile me tõmbame pidurit, aga e-kooli kaudu reklaamime lastele, keda tahame suunata vähem maiustama, pidevalt maiustusi.

Kirjutasin sellest probleemist e-kooli juhile ja ta tunnistas, et tõepoolest pildivalik pole just kõige paremini õnnestunud ja lubas, et nad on edaspidi tähelepanelikumad. Täna e-kooli lehele minnes vaatavad sealt vastu kenad talvepildid ja sportlikud talvised tegevused. Puhas rõõm! Selliseid väikeseid sõnumeid on me argipäev täis, tuleb ainult lahtiste silmadega ringi käia ja tegutseda, kui näed, et miski väga valesti on. Mu meelest on tervisedendaja töö üks osa neid asju märgata ja reageerida.

Eelpool kirjeldatud e-kooli lugu on mu meelest hea rohujuuretasandi näide. Olles omavalitsuste tänase tervisedenduse suhtes skeptiline, leian, et suured muutused peaksid algama hoopiski nii rohujuuretasandilt kui riigi tasandilt. Et iga väike putukas, kes vähegi asja jagab, võtaks vaevaks rohukõrsi eest nihutada ja et riik kõpitseks korda oma seadused ja määrused, mis reguleerivad nii lasteasutuste kui haiglate ja hoolekandeasutuste toitlustamist. Mu meelest on kõige kohatum lause üldse see, et aga meil ei ole ju raha ja mis see kõik maksab. Võin näiteks tuua kasvõi diabeetikute toitlustamise – kui riiklikud soovitused neile oleks täna teaduspõhised ja kõik toitlustajad teaksid, kui vähe diabeetik tegelikult süsivesikuid süüa võib ja mis on üldse see õige päristoit, hoiaksime ravirahadelt kokku kirjeldamatult suured summad. Tehkem!

 

FacebookTwitterEmail

Vorsti-juustupirukad

TAIGEN
5 muna
2 dl mandlijahu
2 spl fiberhuski
1 dl vahukoort
1 tl küpsetuspulbrit
teelusikaotsaga soola
TÄIDIS
Tükeldatud viinerid, vorst või sink (suure lihasisaldusega)
Riivjuust

Vahusta munad, sega kuivad ained eraldi nõus kokku ja lisa taignasse, vala hulka vahukoor ja mikserda kõik kokku. Lase taignal kümmekond minutit seista, et fiberhusk paisuks.

Tõsta igasse muhvinivormi üks supilusikatäis taigent ja sinna peale pisike peotäis tükeldatud vorstikraami ja teine pisike peotäis riivjuustu. Kui tahad kinniseid muhvini moodi pirukaid, siis pane täidise peale veel umbes pool supilusikatäit taigent, aga võib ka jätta pealt lahtiseks. Küpseta 200 kraadiga 20-25 minutit.

 Taigen küpses väga mõnusalt läbi ja pirukad jäid tõesti kenad. Mulle maitsesid lahtised pirukad isegi rohkem, aga ka üleni muhvini moodi saiad ei jäänud liiga kuivad ja tulid mõnusalt vorsti-juustused. Mul on täna pirukate sees Kehtna Mõisa suure lihasisaldusega viinerid, aga tegelikult on üsna ükskõik, mida head sinna panna.

Sain kokku 12 suurt pirukat, millele kulunud kaks detsiliitrit mandlijahu kaalub 100 grammi. Mu mandlijahus on ainult 6,9 grammi süsivesikuid saja grammi jahu kohta, mis tähendab, et isegi kui vahukoorest ja munadest vähesed süsivesikud juurde rehkendada, jääb ühe piruka sisse ikka süsivesikuid ainult ühe grammi ringis.

Ma ei anna oma retseptide juurde tavaliselt täpset toiduinfot sellepärast, et jahud on väga erineva süsivesikusisaldusega. Kui oled diabeetik, siis rehkenda piruka süsivesikusisaldus oma jahude järgi. Mina ostan nii kookos- kui mandlijahu enamasti Coopist, kus need on mõlemad hästi väheste süsivesikutega (6,9 ja 6,4g 100-s) ja enamasti ka hea hinnaga. Eelistan soolastes pirukates mandlijahu sellepärast, et sel pole spetsiifilist tugevat maitset ja domineerima jääb mõnus pirukatäidis. Kõige olulisem on muidugi vältida igasuguseid suure süsivesikusisaldusega jahusid nagu teraviljajahud, aga ka tatrajahu, mida kiputakse pidama tervislikuks valikuks, mis aga diabeetiku jaoks, kes oma tervist hoida tahab, pole üldse mingi valik. Jälgi toodete süsivesikusisaldust, loe pakendeid!

EDIT: Fiberhuski võib retseptis asendada 1 dl pofiberiga, sellisel juhul jäta vahukoor ära. Pofiberiga küpsetades piisab muhvini vormi põhja ühest supilusikatäiest taignast, sest saiake kerkib päris suureks.  Pane täidis lihtsalt lahtiselt taignale, kõige otsa riivjuust ja küpseta 200 kraadiga 20 minutit.

FacebookTwitterEmail

LCHF menüü aitab – diabeetikute kogemused

Tõlgin siia mõned Rootsi tarkade diabeetikute FB-grupist (Smarta Diabetiker) kokku kogutud edulood, mis räägivad sellest, kuidas väheste süsivesikutega menüül olles (LCHF – low carb, high fat) on nii 1. kui 2. tüüpi diabeediga inimeste tervis paranenud. Loodan, et see inspireerib sind, kes sa võibolla ikka veel kahtled, kas süüa tavalist tervele inimesele soovitatud toitu ja tarbida aina rohkem ravimeid ning leppida hüppavate glükoosinäitudega või siiski mängida oma menüüs makrod sedasi ringi, et süsivesikuid on toidus ülivähe ja saavutada parim võimalik glükeemiline kontroll vähemate ravimikogustega.

Kui tekstis tuleb ette lühendit RS või lihtsalt juttu tärklisest, siis see on rootsi keeles resistent stärkelse ehk tärklis, mis ei muutu kiirelt glükoosiks, seda leidub ubades ja ubade söömine on Rootsi diabeetikute hulgas väga populaarne just soolestiku mikrofloora parandamiseks. Igaks juhuks mainin, et kõigile ei pruugi ubade söömine sobida, mõnel need siiski liiga hoogsalt veresuhkrut kõigutavad.

Aga kogemuslood on siin:

Täiskasvanu, 1. tüüp

Käisin diabeediõe vastuvõtul, iga-aastasel läbivaatusel, ja mu HbA1c oli madalaim alates sellest kui 28 aastat tagasi 1. tüüpi diabeedi diagnoosi sain! HbA1c 40 üle olen ma uskumatult uhke. Aitäh LCHF-ile, treeningule ja ubadele selle eest! Diabeediõde, kes neli aastat tagasi suhtus sellesse tohutult negatiivselt, on tänaseks meelt muutnud ja tunneb teema vastu suurt huvi.

***

Nüüd peame mina ja mu mees kõigile tarkadele diabeetikutele aitäh ütlema kõigi nende heade nõuannete eest, mida oleme siit saanud. Käisime täna diabeediõe vastuvõtul. Mu mehe HbA1c on alates maikuust langenud 70-lt 50-le. Ja mis mulle meeldis, on see, et diabeediõde ei kritiseerinud, millise elustiili me oleme valinud, mis tähendab, et on täiesti okei seda järgida (LCHF ja RS). Vastupidi, ta ütles, et kui me tunneme ennast seda järgides hästi, siis jätkaku samas vaimus. Nüüd me ainult muudame baasinsuliini, et pääseda koidikufenomenist.

***

Mina, kes ma olen täna 60-aastane ja olnud 1. tüüpi diabeetik 30 aastat, olen muidugi rõõmus, et olen saanud kinnitust, et mu pingutused heade glükoosinäitajate saamiseks on vilja kandnud. Ilma lühitoimelise insuliinita olen saanud HbA1c 34, eelmisel korral oli see 35. Olgu öeldud, et see on ilma hüpoglükeemiateta.

***

HbA1c 48-lt (juulikuus liberaalse LCHF-iga ja mõningase patustamisega) 37-le täna (range LCHF ja treening). Olen LADA, tulen periooditi toime ilma insuliinita. Aitäh kõigile siin toetuse ja nõuannete eest!

Laps, 1. tüüp

Raport peale arstivisiiti: Kolm kuud tagasi oli HbA1c 46. Täna on 36 (diagnoosi saades jaanuaris oli 72). Arst ütles, et ta pole oma 20-aastase arstina töötamise jooksul mitte kunagi näinud nii ilusat glükoosikõverat… Mitte kunagi! Ottol pole mitte kunagi olnud ka mitte ühtegi korda hüpoglükeemiat. Arsti sõnul on ka see haruldane.

Täiskasvanu, 2. tüüp

2016. aasta septembris läksin arsti juurde jalavaluga ja sain kõrge vererõhu, 2. tüüpi diabeedi ja kõrge kolesterooli diagnoosi. Kõigi nende puhuks kirjutati välja rohud. 17. aprillil võeti uued proovid ja HbA1c näitas 41 ning kolesterool oli kõvasti langenud. Arst helistas mulle ja valas mu ülivõrdes kiitusega üle. Ise ma viskasin high-five selle peale ja ütlesin: “Ma tegin seda, ma teadsin seda!” Siiani pole mul olnud mitte ükski veresuhkrunäit üle normi, ma jätkuvalt ei võta mingit rohtu ja tunnen ennast paremini kui iial varem. Aitäh, LCHF!

***

Olen 2. tüüpi diabeetik 24 aastat. Peale 10 aastat diagnoosiga oli mu insuliinikogus 90 ühikut ja HbA1c ikkagi 100. Peale mõnda aega LCHF järgi söömist null insuliini ja HbA1c 46. Vererõhk langes 145/85 pealt 120/70-le ja rohtu enam ei võta. Kolesterool kukkus 6,2-lt 5,2-le.

***

Sain täna oma iga-aastase proovivastuse (pean uhkustama, et HbA1c oli 35 mmol/mol). Sain 2. tüüpi diabeedi diagnoosi eelmise aasta oktoobris, novembris oli HbA1c 101, veebruaris 40 ja nüüd 35. Loobusin insuliinist ja hakkasin LCHF-i järgi sööma, tarvitasin metformini ja Januviat. Loobusin Januviast veebruaris, kui HbA1c langes 40 mmol/mol-ni. Ehk on aeg nüüd ka metformini doosi vähendada (kolm korda päevas 500mg)? Ilma teieta ei oleks see olnud võimalik… …Mu veendumus, et LCHF on diabeetikule õige, on ainult tugevnenud.

***

Täna täitub mul üks aasta LCHF-i. Enesetunne on palju parem. Esimesed 9 kuud sõin ranget LCHF-i, umbes 20 grammi süsivesikuid päevas, viimased 3 kuud olen olnud liberaalsem. Olen söönud 100% šokolaadi iga päev. Minu tulemused: -30 kg, HbA1c 85 -> 39 (kolmelt diabeediravimilt tänaseks täiesti ravimivabaks). Mu üldkolesterool on läinud seevastu 4,6-lt (statiinide peal olles) 6,4-le (ilma ravimiteta), aga mu apo B/A1 suhe on 0,7 peal ja triglütseriidid langenud 1,1-lt 0,44-le ning olen rahul. Kõik teised näitajad on täna head.

***

Olen täna eriliselt rõõmus, sest mõõtsin oma veresuhkrut, mis oli enne lõunasööki 4,7 ja 2 tundi hiljem 4,2. Ma ei mõõda enam nii tihti, vahel jääb nädalaid vahele. Sain 2. tüüpi diabeedi diagnoosi umbes üks aasta tagasi ja olen ravimitest vaba. Ja enesestmõistetavalt söön ma LCHF järgi, vastasel juhul ei saaks ma selliseid näite.

***

YIPPI!!! Kui palju ma olen võitnud tänu teile! Käisin täna iga-aastasel diabeedikontrollil perearsti juures. Mul on 2. tüüpi diabeet. Ta vaatas mu proovivastuseid ja kommenteeris: “HbA1c 50 oli kevadel 49, kolesteroolinäidud on head, triglütseriidid 0,38 madalamad kui maikuus – 0,56. Nende proovivastustega ma olen rahul!” Aga, ütlesin ma, ma ei tarvita nüüd enam üldse insuliini! Arsti nägu venis pikaks ja ta kordas: “Kas sa ei pruugi üldse insuliini?” Ei, ütlesin ma, olen oma söömist muutnud ja söön väheste süsivesikutega toitu: ei mingit leiba, riisi, pastat ega kartulit. “LCHF, niisiis?”, küsis arst. Jah, ütlesin mina. Alustasin jaanuaris ja kaotasin 6 kilo, olen lõpetanud Omeprazoli võtmise (mao- ja sooleravim – ÜR), mida olen manustanud iga päev juba mitu aastat. Võtan kaks Metformini päevas. Enesetunne on hea ja veresuhkur on terve päev stabiilne, ma ei tunne ennast enam nagu diabeedihaige. Mul hakkasid juba nägemishäired tulema, aga peale seda kui mu veresuhkur on hommikuti alla 7,0, on nägemine paranenud. Mind kutsutakse nüüd võrkkesta kontrolli ainult 1,5 aasta tagant. Rääkisin arstile ka seda, et olen saanud palju tuge tarkade diabeetikute FB grupist (Smarta Diabetiker). Jälgin seda gruppi peaaegu iga päev ja õpin sealsetest postitustest. Aitäh selle tegevuse ja toetuse eest!

***

Olen nüüd teada saanud oma kolme kuu keskmise veresuhkru. 2017-09-12 oli see 86. 2017-10-11 oli 81. Alustasin siis kohe LCHF-iga. Täna 2017-11-28 on HbA1c 56. Nii rõõmus, et see langeb! Mu paastusuhkur oli 6,1, mille üle on mul tõeliselt hea meel. Ma olen vaeva näinud. Peale kella 16 ma paastun kuni järgmise hommikuni. Kaalusin algul 60,7 kg, nüüd olen oma ideaalkaalus 56,7. Söön head hommikusööki ja head õhtusööki. Aitäh kogu toetuse eest, mida olen siit saanud!

***

Mul on 2. tüüpi diabeet ja käisin täna iga-aastases kontrollis. Kaks aastat LCHF-iga, lõpetasin insuliini ja Januviaga 1,5 aastat tagasi. Nüüd olen ma rahul ja arst ka… HbA1c 40. Arst ütles ka seda, et oli vaimustuses mu kolesteroolinäidust. Ja nüüd ma ütlen midagi huvitavat, mida hakkan tegema! Ma võtan Levaxini kilpnäärme pärast ja seekord arst kirjutas mulle väiksema doosi.

***

Loodan, et need lood siin aitavad nii mõnegi diabeetiku õigele rajale. Mul on väga kahju, et meie diabeetikutele ikka veel väidetakse, et diabeetik võib kõike süüa, nii toimides on ja jääb 2. tüüpi diabeet progresseeruvaks haiguseks ja mis tahes diabeedivormiga pole ka tüsistustest pääsu. Teadus on ammu tõestanud, et 2. tüüpi diabeediga saavutab parima glükeemilise kontrolli siis, kui hoitakse oma päevane süsivesikute tarbimine alla 50 grammi, see on võimalik, kui välditakse igasugust suhkrut ja tärklist. 1. tüüpi diabeediga on vajalike süsivesikute hulk inimesiti erinev, aga üle 100 grammi päevas ei ole kellelegi hea. Ka väga paljud täiskasvanud 1. tüüpi diabeetikud hoiavad oma süsivesikute tarbimise 30 kuni 50 grammi vahel päevas ja elavad tervena kõrge vanuseni. Tee oma menüüs muutus, hoia oma tervist!

 

FacebookTwitterEmail

Juustu-rukkileivad

Kui oled diabeetik, siis kindlasti tead, et igasugune tavaline rukkileib kergitab veresuhkrut ülemäära palju ja kui tahad oma glükoosinäidud stabiilsed hoida, siis teraviljarohkeid küpsetisi ei söö. Rukkileivast loobumine on diabeedi diagnoosi saades paljudele suurim katsumus, sest harjunud maitsetest on hirmus raske loobuda. Õnneks on olemas alternatiive, mis maitselt sarnased, aga süsivesikuid sisaldavad kordades vähem. Kui sa pole just gluteeni suhtes tundlik, siis vähese rukkilinnasejahuga küpsetised on üks  väga mõnus asendus tavalisele mustale leivale.

6 muna
400 g toorjuustu (eelistan seda toorjuustu)
250 g riivjuustu
1 dl pofiberit
1 dl rukkilinnasejahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
2 dl kõrvitsaseemneid
1 dl chiaseemneid või ka päevalille- või seesamiseemneid või neid kõiki korraga, ole loominguline

Vahusta munad, lisa toorjuust ja mikserda segamini. Kuivad ained sega koos seemnetega eraldi kausis kokku ja lisa taignale. Lase taignal 10 minutit seista ja tõsta siis supilusikaga taignaportsud küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile. Silu pätsikesed lamedaks ja puista peale seemneid (mu leibade peal on kõrvitsa-, päevalille-, seedermänniseemnete segu). Küpseta 200 kraadiga 20 minutit.

Sain sellest taignakogusest 23 pätsikest, milles rukkilinnasejahust tuleb umbes 2,5 g süsivesikuid ühe leivakese kohta. Olenevalt sellest, kui palju ja milliseid seemneid taignasse paned, jääb ühte leivakesse imenduvaid süsivesikuid mitte rohkem kui 3-4 grammi, mis on umbes kolm korda vähem kui tavalises rukkileivaviilus.

Sa ei pea olema diabeetik, et oma menüüs süsivesikute hulk igapäevaselt madalal hoida. Ka kaalulangetajale on see parim valik, tegelikult ükskõik kellele. Ma pole kunagi aru saanud, miks me konventsionaalsed toitumissoovitused ütlevad, et oma veresuhkrutaseme stabiilsena hoidmiseks tuleb süüa sageli (kolm põhitoidukorda ja kolm-neli vahepala), selle asemel, et soovitada inimestel süüa madala süsivesikutesisaldusega toitu, mis veresuhkruid ei hüpita ja liiga sageli sööma ei aja.

FacebookTwitterEmail

Rasvumine, diabeet ja vähk

Kui propageerin siin blogis süsivesikute söömise vähendamist, et hoida korras oma veresuhkrutase, siis tavaliselt need inimesed, kellel ei ole liiga kõrgeid suhkruid avastatud, arvavad, et see teema neid ei puuduta. Enamasti ei teata seda, et mitte ainult kõrge veresuhkrutase ei ole see, mis meie tervist kahjustab, vaid liigne insuliin, mis glükoosi haldamiseks meie kehas liigub. Insuliin on muuhulgas ka keharasva talletav hormoon ja kui insuliinitase on organismis kõrge, siis piltlikult öeldes lukustab see meie kehas rasvarakud nii, et võid olla füüsiliselt kui tahes aktiivne, aga oma ülemäärasest kehakaalust sa lahti ei saa. Sel lihtsal põhjusel kehtivad siin blogis peamiselt diabeetikutele antud toitumissoovitused ka kõigile ülekaalulistele.

Tasub meelde tuletada ka seda, et 2. tüüpi diabeedi korral ei ole insuliini juurdesüstimise põhjus mitte see, et inimesel on organismis liiga vähe insuliini, vaid see, et insuliini on väga palju, lausa ülemäära palju, aga see ei suuda teha oma tööd nii nagu vaja. Kui diabeetik süsivesikuid oma menüüs märkimisväärselt ei piira ja seetõttu aina insuliini juurde süstib, siis süstitava insuliini kogused järjest suurenevad ja sellega korrelatsioonis halveneb ka tervis. 2. tüüpi diabeet on progresseeruv haigus ainult siis, kui me ei likvideeri selle tekke põhjust – ei lõpeta liigsete süsivesikute tarbimist või liigsöömist.

Hiljuti ilmus brittide teaduslikus meditsiiniajakirjas The Lancet ülevaateartikkel vähi tekke põhjustest, kus toodi ära rasvumise ja diabeedi mõju võrdlev analüüs. Uurimuses ei tehtud vahet, mis tüüpi diabeet on, vaatluse alla võeti nii 1. kui 2. tüüpi diabeet. Kokkuvõtlikult leiti, et rasvumine ja diabeet suurendavad vähiriski keskmiselt 6%. Kusjuures rasvumine tõstab vähiriski kaks korda rohkem kui diabeet, aga näiteks rinna- ja emakavähi riski tõstis kõrge kehamassiindeks lausa kolm korda suurema tõenäosusega. Meeste puhul oli vastupidi – näiteks maksa- ja pankreasevähki haigestumine oli tõenäolisem just diabeedi korral.

Bioloogiliseks mehhanismiks, mis seob kõrget kehamassiindeksit, diabeeti ja vähki, pakuti uurimuses välja hüperinsulineemia, hüperglükeemia, krooniline põletik ja suguhormoonide aktiivsuse düsregulatsioon. Kokkuvõtlikult leiti, et 2012. aastal kogu maailmas diagnoositud vähijuhtudest oli kõrge kehamassiindeksi ja diabeedi koostoime seotud 762 600 vähijuhuga kõigist registreeritud 14 067 894 juhust.  280 100 vähijuhtu olid seostatavad diabeediga ja 544 300 ainuüksi kõrge kehamassiindeksiga. Vähijuhte, mida seostati nii diabeedi kui kõrge kehamassiindeksiga, esines naistel oluliselt rohkem (496 700 juhtu) kui meestel (295 900 juhtu), neist keskmiselt 147 400 juhul oli tegemist rinnavähiga.

Umbes kolmandikku diabeediga seotud vähijuhtumitest ja veerandit kõrge kehamassiindeksiga seotud vähijuhtumitest seostatakse diabeedi ja kehakaalutõusu esinemissageduse kasvuga aastatel 1980 kuni 2002. Nende kahe riskifaktori esinemissagedus on alates 2002. aastast veelgi suurenenud, mistõttu ennustatakse ka edaspidi vähijuhtude sagenemist.

Üheks põhjuseks, miks täna rohkem vähki diagnoositakse, on kindlasti rahvastiku eluea kasv. Kes meist ei tahaks elada terve ja õnnelikuna kõrge vanuseni? Üheks eelduseks, et see võiks teoks saada, on tervislik eluviis, milles, kui levinud pahed nagu alkoholism ja suitsetamine kõrvale jätta, on määrav roll sellel, mida me sööme ja kui palju liigume. Alles hiljaaegu avaldas ajakiri The Lancet uurimustöökus leiti, et suur süsivesikute tarbimine oli seotud suurema üldsuremuse numbriga kui rasvase toidu söömine. Kusjuures suur hulk süsivesikuid toidus põhjustab kõrget triglütseriidide taset ja liiga madalat HDL kolesterooli taset, mis mõlemad on seotud südamehaigustega. See on üks paljudest uurimustest, mille kokkuvõttes tõdetakse, et erinevate rasvade söömisel ei ole mitte mingisugust seost südameveresoonkonna haigustega, infarktiga ega neisse suremisega ning näiteks insuldi esinemissagedus oli hoopiski pöördvõrdelises seoses küllastunud rasvade tarbimisega. Teadlased leidsid, et uurimistulemustele toetudes oleks aeg üle vaadata riiklikud toitumissoovitused, kus süsivesikutel on paraku kandev roll.

Mis meie riiklikesse toitumissoovitustesse puutub, siis leian, et nii kaua kuni nende koostamisel lastakse kaasa rääkida toiduainetööstusega seotud isikutel, ei ole ilmselt mõtet oodata, et lähtutaks ainult teaduslikult tõestatud positiivsetest tervisemõjuritest.

Lõpetuseks meenutan oma anatoomia õppejõu sõnu või õieti vägagi tungival toonil antud soovitust – ära lase oma kehakaalul isegi mitte viis kilo tõusta, vaid hoia oma kaal normis kogu aeg, aastast aastasse. Sest isegi viiekilone kaalutõus hakkab juba me tervist mõjutama. Me peame oma kaalu korras hoidma mitte väljanägemise vaid tervise pärast, see lihtne fakt kipub eriti vanematel inimestel meelest minema, sest vanemas eas kehapilt inimest enamasti ei häiri ja arvatakse, et vanaemad-vanaisad võivadki ümarad olla. Ümar vöökoht paraku viitab rasvunud siseorganitele, mis on mitmete haiguste vallandajaks. Olge terved!

FacebookTwitterEmail

Perioodilise paastumise olulisusest

Olen siin varemgi sellest kirjutanud, kui oluline on lühike igapäevane paastumine tervisele. Pean ise juba mitu aastat kinni 16/8 söömisest (16 tundi söömata ja söön ainult 8-tunnises ajaaknas). Aeg-ajalt teen ka pikemaid paaste, aga enamasti ei kesta need üle 24 tunni.

Meie inimeste üks suuremaid probleeme on see, et süüakse kogu aeg, kusjuures selline käitumine on meil lausa riiklikult soovitatud – kolm põhitoidukorda ja kaks-kolm vahepala tähendab seda, et söögivahed on väga lühikesed, heal juhul paaritunnised ja inimesel ei lähegi päeva jooksul kordagi kõht päriselt tühjaks. Hommikusöögi olulisuse rõhutamisel, muide, ei ole mitte mingisugust teaduspõhisust. Sööma peame ikka siis, kui keha seda vajab ja kui hommikul kooli või tööle rutates su organism alles tukub, ei ole just väga mõistlik seda toiduga laadida. Pidev söömine teeb meid paksuks, me ei anna sellega oma kehale üldse võimalust rasvavarude kulutamise kallale asuda, vaid talletame rasva juurde.

Refereerin siia ühe artikli SVT teadusuudiste lehelt, lugu on sellest, kuidas Nobeli meditsiinipreemia laureaat laseb kellal otsustada, millal ta sööb. Jutt on Bostoni Brandeis University´s töötavast Michael Rosbashist, kes võtab lõunaajal välja oma toidukarbi salati ja tuunikalaga, pidades nii oma päeva esimest söömaaega. Viimati sõi ta 16 tundi tagasi ja nii teeb ta iga päev. Ta sööb tavaliselt kaks korda päevas ja need toidukorrad mahuvad 8 tunni sisse, lastes nii oma kehal 16 tundi puhata. Rosbash ütleb, et meie kehad dikteerivad meile ise, millal peame sööma ja millal puhkama ning oluline on anda maksale puhkust, et me ennast liialt ei kulutaks.

Rosbash räägib, et maksale puhkuse andmiseks on hea süüa ainult ühe kolmandiku sees ööpäevast ja kaks kolmandikku jätta puhkuseks. Ta toob näite nii hiirte kui äädikakärbestega tehtud uurimustest. Hiirte puhul võeti kaks gruppi, kellele anti täpselt sama hulk sama kaloraažiga toitu. Need hiired, kes võisid süüa suvalisel ajal millal aga tahtsid, võtsid kaalus oluliselt rohkem juurde kui need hiired, kes said sama koguse toitu kindlal kellaajal. Kui sama katse tehti äädikakärbeste peal, selgus, et need äädikakärbsed, kes said toitu ainult kindlas piiritletud ajaaknas, elasid kauem kui need, kes said sama koguse toitu ära süüa suvalisel ajal.

Perioodilise paastumise uuringud nii hiirtel kui äädikakärbestel on tõestanud, et paastumine tagab parema une, väldib rasvumist, tagab parema insuliinitundlikkuse, parema südamefunktsiooni, kudede väiksema põletikulisuse, väiksema võimaluse saada rasvmaks ja madalama kolesteroolitaseme. Need vähesed uuringud, mis sama asja kohta on tehtud inimeste peal, näitavad, et perioodiline paastumine tagab parema une ja väiksema võimaluse haigestuda rinnavähki.

Tahaksin veel omalt poolt lisada, et kui oled näiteks see inimene, kellele hommikusöök tundub hädavajalik, võid lihtviisiliselt oma söömise akna tuua päeva esimesse poolde. Näiteks kui hommikusöök on kell üheksa, siis päeva viimane toidukord peaks olema kindlasti enne kella viit õhtul. Oluline on hoida oma söömine sellises ajavahemikus, et vähemalt 16 tundi ei sööks mitte midagi. Selle 16 tunni sees võid juua teed või kohvi (ja muidugi vett!), aga kindlasti ilma suhkruta ja parem kui ka ilma kooreta.

Mulle endale harjus perioodiline paastumine sisse järk-järgult peale seda, kui olin oma menüüs kärpinud süsivesikute hulga mõnekümne grammi peale ja hakkasin sööma natuke rasvasemat toitu. Veresuhkur püsib nii stabiilne ja näljatunne eemal. Hommikusöögid nihkusid tasapisi hilisemaks kuni ühel hetkel hakkasin päeva esimest toidukorda pidama kella ühe paiku ja nii on see jäänud mitmeks aastaks. Hommikul peale ärkamist joon kohvi, lõunasöök jääb enamasti kella 12 ja 14 vahele olenevalt sellest, kas olen tööl või koolis, ja õhtusöök on tavaliselt kella 18 ja 20 vahel. Mul on küll kombeks iga päev tund või poolteist ennast õues reipalt liigutada, aga isegi mingi trennita tagab perioodiline paastumine selle, et kehal on võimalik ka talletatud rasva kulutama hakata, kui muidugi pidevalt kapaga glükoosi peale ei visata. See viimane on minu puhul välistatud, sest vastasel juhul oleksin oma eeldiabeedi juba kenasti diabeediks välja arendanud. Aga kui sul on näiteks 2. tüüpi diabeet, siis paastumisega parandad oluliselt enda insuliinitundlikkust ja koos targalt söömisega on sul ehk peagi võimalik lahkuvale diabeedile järele lehvitada 🙂

FacebookTwitterEmail

Jõulukeeks

 JÕULUKEEKS
6 muna
2 dl mandlijahu
2 dl kookosjahu
1,5 dl pofiberit
1,5 tl soodat
2 dl erütritooli (võib vähem panna, nii on väga magus)
80 g võid
1 tl nelki
1 tl kardemoni
1 tl kaneeli
1 tl pomerantsi
0,5 tl ingverit

Vahusta munad, lisa sulatatud või ja kõige lõpuks eraldi kausis kokku segatud kuivad ained. Mikserda tainas parajaks ja lase enne vormi panemist natuke seista. Küpseb 180 kraadiga 1 tund.

Mu keeks näeb välja üksjagu lapik, sest küpsetasin seda pehmes silikoonist vormis, kus tainas vajus veidi laiali. Maitset see muidugi ei muuda, väga mõnus jõulune on. Küpsetasin seda tegelikult viimati suvel nagu ka pildilt näha ja kui ta lauale andsin, ei leidunud kedagi, kes poleks seda tavaliseks rukkileivaks pidanud, sest selline ta tõesti välja näeb. Aga maitseb nagu parimad piparkoogid. Võibolla peaks ta kohta hoopis jõululeib ütlema?

FacebookTwitterEmail

Kohupiimaga rullbiskviit

Rullbiskviidi tainas: 6 muna, 0,5 dl kookosjahu, 2 spl fiberhuski, 0,5 dl erütritooli (“tuhksuhkruna”), näpuotsaga soola

Täidis: 2 pakki maitsestamata kohupiima, 1 pakk 250 ml vahukoort, 3 spl erütritooli (tuhksuhkruks tehtud) ja pisut vanilli.

Soovi korral purustatud vaarikaid, maasikaid või muid marju, kaunistamiseks sulašokolaadi või marju või mitte midagi. Šokolaadikreemi võib teha näiteks 85%-lisest šokolaadist, mille sulatad võiga või kookosrasvaga või natukese vahukoorega kreemiks.

Valmistamine: Vahusta munad ja sega kõik ained taignaks kokku. Määri taigen õhukese kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile ja küpseta 175 kraadiga 15 minutit. Täidis vahusta nii, et kõigepealt vahukoor enam-vähem vahtu ja siis kõik muu kraam poole vahustamise pealt juurde.

Kui biskviit on jahtunud, määri sellele täidis ja rulli kokku. Pidulikumal puhul kaunista nii, kuidas fantaasia võimaldab, aga niisama kiireks magustoiduks või ootamatutele külalistele pakkumiseks passib ka täitsa lihtne variant biskviidist ja kohupiimakreemist, näiteks selline:

Selle heleda lihtsa rullbiskviidi küpsetasin täna õhtul. Oleks võibolla võinud ta ahjus veidi pruunimaks lasta, et ilusam välja näeks, aga maitset ta heledus ju ei muuda, õudselt hea tuli. Fiberhusk biskviidi taignas teeb seda, et biskviit jääb hästi elastne, lihtne on seda rulli keerata ja küpsetis ei pragune. Kohupiimakreemi tuli selle retsepti järgi hea hunnik ja paningi kõik selle ka rulli vahele.

See rullbiskviit on üks väga mõnus magustoit, milles imenduvaid süsivesikuid on ainult nii palju kui maitsestamata kohupiim ja vahukoor seda sisaldavad. Hea ohutu variant diabeetiku pidulauale või ka tore maitsev petekas kohvi kõrvale pakkumiseks, kui sulle näiteks mõned trullakamad naised külla tulevad 😛

FacebookTwitterEmail

Kartulita kartulisalat

Mu mees ütles täna tööpäeva lõpul, et täiega tahaks kodust kartulisalatit, seda klassikalist. Selle jutu peale võttis naine jalad selga ja läks poodi kartuleid ostma. Ausalt öeldes ei mäletagi, millal viimati kartuleid ostsin, viimase nelja aasta jooksul on need me majja sattunud vist ainult paaril korral, sest kartulis on liiga palju tärklist ja vähe kasulikku, ma ise neid süüa ei või kui tahan veresuhkru stabiilselt madalal hoida. Külm kartul on ses suhtes küll leebem variant, et hüpitab veresuhkrut vähem kui kuum kartul, aga ikkagi – milleks endasse glükoosi sisestada, kui see organismile mitte hea ei ole?

Ma ei viitsi kunagi õhtuks mitut sööki teha, sellepärast leian alati mingi kompromissi, kui me maja meestel miski minu jaoks sobimatu söögi vajadus tuleb. Sellepärast ostsin enda salati jaoks juursellerit. On vist täiesti tobe kirjutada siia kartulisalati retsepti, sest igaüks oskab seda isegi valmistada, aga loen siiski üles, mis minu kartulisalatisse läks: juursellerikuubikud, lastevorst, marineeritud kurk, värske kurk, sibul, 20%-line hapukoor, Hellmansi rammusam majonees ja törts Põltsamaa kanget sinepit. Natuke soola kasutasin ainult juursellerikuubikute praadimisel, ma need tegin enne panni peal või sees poolpehmeks. Selline salat ongi.

Mehed said oma kartulisalati ja mina oma, ilma kartulita:

 Juurseller on muidu tugeva spetsiifilise maitsega, aga siin salati sees ta maitse kadus üllatuslikult sedasi ära, et polnud arugi saada, et pole kartul. Valekartulisalatit saab teha ka näiteks kergelt läbi keedetud tükeldatud lillkapsaga, mis on eriti hea variant neile, kes oma toidus ülivähe süsivesikuid näha tahavad. Kartuli asendamine juurselleri või lillkapsaga on hea nipp ka kõigile neile, kes kehakaalu langetavad, sest neist köögiviljadest saab kilokaloreid mitu korda vähem kui kartulist.

Kartulisalat on me sünnipäevade klassika, aga kui su laps või sa ise oled diabeetik, siis kartuliga salatit kahjuks patuvabalt süüa ei või liigse tärklise pärast, mis seedimise käigus glükoosiks muutub. Paku julgesti ka külalistele juurselleriga varianti, on vähe tõenäoline, et nad üldse aru saavad, et salatis kartulit pole 🙂

P.S. Kas panid tähele, et unustasin salatisse mune panna? Sa ikka pane neid ka 😀

FacebookTwitterEmail

Lõhewok

Mu lõhewoki sisse läksid täna sellised asjad:

1 väike suvikõrvits
2 punast paprikat
2 tomatit
2 peotäit spinatilehti
1 suur porrulauk
1 suur küüslauguküüs
200 g lõhefileed
Natuke roosat himaalaja soola, purustatud musta pipart, oliiviõli ja võid.

Viilutasin-tükeldasin köögiviljad ja kala ühte kaussi kokku, lisasin soola ja pipart ja valasin kõik oliiviõliga üle. Segasin kogu kraami käega läbi ja valasin pannile, kuhu olin enne sulatanud natuke võid. Kuumutasin-segasin kogu kraami nii kaua kuni tundus paras, jätan alati köögiviljad natuke krõmpsuks.

 Pildil on toores wokisegu.

 Ja ongi valmis.

Selle woki tegemisel tasub jällegi olla loominguline, köögiviljavalik ja kogused olgu sellised nagu parajasti endal soovi on. Aga üks hea kiirelt valmiv õhtusöök on see igatahes. Kala ei pea ka just lõhe olema, võib olla miski muu, aga Selveris müüdava kasvandusest tulnud forelli eest tahaks küll hoiatada – sellel ei ole kala maitset, on ilmselt mingi sööda maitse, mis meenutab kopitust ja on ausalt öeldes väga rõve. Imestan, et seda ikka veel müüakse, ju siis leidub ostjaid. Aga inimene, kes teab, mis maitsega forell päriselt on, sellist õudust ei söö. Usu mind, ma olen vana kalamees 🙂

EDIT: Tegin seda woki ka külmsuitsulõhega, suure panni peale 175 grammi kala ja väga hea tugeva maitse annab.

 

FacebookTwitterEmail