Angela lugu

Palusin oma loo kirja panna Angelal, keda pean kogu oma lühikese nõustajakarjääri suurimaks rõõmustajaks. Olen Angelale väga tänulik, et ta on julgenud mu toitumissoovitusi järgida ja et ta on teinud seda väga targalt. 1. tüübi diabeedi toiduga kontrolli all hoidmise kohta on äärmiselt vähe teadusuuringuid ja selle diabeediga on ilmselgelt ka eluks vajalik insuliini (ja süsivesikute) kogus inimesiti erinev. Kindel on, et low carb aitab!

Aga lugege ise, siin on Angela lugu:

Diabeetik võib süüa kõike! Seda kinnitas mulle palatikaaslane paar aastat tagasi, kui olin oma esimese raseduse ajal avastatud diabeedi tõttu haiglas uuringutel. Ja seda ei lükanud ümber ka endokrinoloog ega diabeediõed, kes toitumisalaseid soovitusi jagasid. See teadmine mulle meeldis, väga! Üsna traumeeriv oli end raseduse ajal kõikvõimalike nõeltega torkima hakata, aga vähemalt võisin kõike süüa.

Toitumissoovitusi jagati arstikabinetis samuti – süüa tihti, aga väikesemates kogustes. Päeva jooksul peaks olema 3 toidukorda ja vähemalt 2 vahepala (puuviljad ja leib jmt), et veresuhkur stabiilne oleks. Igaks juhuks ei hakka neid soovitusi siia detailsemalt kirja panemagi. Kasvas kõht, kasvas laps ja kasvasid ka insuliinikogused. Sain naha alla torkida nii pikatoimelist kui ka lühitoimelist insuliini – päevas keskmiselt 8 torget, lisaks veel surakad näppu, et veresuhkru taset mõõta.

Veresuhkur hüppas üles ja alla, liiga püüdlikult olin vahel liiga suure koguse insuliini süstinud ning kimbutasid ka hüpod, mis põhjustasid omakorda paanikahooge ja hirmu uinumise ees. Nüüd muidugi tean, et insuliini süstides on täpset vajalikku kogust äärmiselt raske määrata ning hüpod on paljude diabeetikute tihedad külalised. Mõõtsin veresuhkrut päev otsa ja öösel ka, panin endale äratusi, et kontrollida, kas olen ikka olemas veel. Jube aeg oli! Pärast lapse ilmaletoomist määrati mulle diagnoos – 1. tüübi diabeet!

Nii ma siis süstisin ja mõõtsin veresuhkrut ja sõin hästi tublisti kõike – sest ma ju teadsin, et diabeetik võib süüa kõike, peab lihtsalt äärmise piinlikkusega veresuhkrutaset kontrollima ja kiirelt insuliinidoosidega reageerima. Tänaseks pean oma tolleaegset suhtumist pea liiva alla peitmiseks.

Ühel imelisel päeval juhtusin netiavarustes nägema paari suhkruvaba küpsetise retsepti. Mingi huvi nagu tekkis, aga samas oluliseks ka ei pidanud. Siis lõi minu Facebook´i sõbralistis olev Ülle mingi diabeediteemalise blogi. Lugesin esimesi postitusi ja tundsin kusagil enda sees, et tuleb end käsile võtta. Olevat ju iga haigus meile saadetud õppetund. Seega tuleb ka diabeediga mul mingil moel tegeleda. Blogisse lisandus postitusi ja minu tahe midagi ette võtta ja proovida aina kasvas. Sisimas teadsin algusest peale, et DIABEETIK EI TOHI KÕIKE SÜÜA!

Ja ühel veel imelisemal päeval kirjutasingi Üllele. Sain kohe esimesed soovitused ja hakkasin väga vaikselt neid ka järgima. Otsustasin kohe, et päevapealt ma seda kõike end tegema ei kohusta. See ilmselt ei olekski võimalik olnud, sest oma 28 eluaasta jooksul olin ikkagi omandanud teatud teadmised ja tõekspidamised, mida tuli nüüd kardinaalselt muuta. Uue elustiiliga tuli endale sobivas tempos kohaneda.

Minul möödus skeptiliselt vaid esimene nädal. Paljudest soovitustest vaatasin esialgu mööda. Näiteks ei tulnud minu puhul kõne allagi päevas 2 toidukorda või n-ö 8+16h süsteem. Mina tahtsin ikka palju näksida ja korralikult süüa. Nii ma ka esimene nädal tegin. Hommikul kohe 6 muna peekoniga pannile, kodujuustusalat tomatitega kõrvale, mitu vahepala ja toidukorda päevas. Mõne päeva möödudes jäi taldrikusse üha enam toitu järele ja nädala täitudes piirdusin 2 praemunaga ning sellegi järele tuli isu alles pärast kella 14 päeval. Õhtusööki serveerisin tavaliselt vaid abikaasale, sest ise küll veel midagi süüa ei suutnud. Iga päevaga laienesid toitumisalased teadmised ja menüüsse lisandus värvikamaid ja uusi roogasid. Ühel päeval viskasin kapist kõik nisu- ja suhkrutooted välja ja süda ei lubanud neid ka kellelegi edasi kinkida. Läbisin ka paastuperioodi, mil lihtsalt mitte midagi süüa ei suutnud. Kaal ja vööümbermõõt langesid vaevata. Rääkimata rasedusest jäänud lisakilode kaotamisest, hetkel olen oma täiskasvanuea parimas vormis. Enne Ülle soovituste järgi toitumist oli minu kehakaal 63kg, nüüdseks kaalun 54kg, enne rasedust ja diabeedi diagnoosi näitas mu kaal väga pikka aega püsivat 60kg.

Nüüd aga mõjust veresuhkrule. Juba paari kuu möödudes oli minu insuliinitundlikkus märgatavalt paranenud. Süstitavad ühikud jäid üha väiksemaks. Vereproovidest nähtus juba vähem kui kuu möödudes kõikide näitude paranemist – kilpnäärme ja neerude talitus, 3 kuu keskmine veresuhkur oli 8 pealt langenud 6,9 peale. Paar kuud ja proovisin päeva süstivabalt mööda saata, ka järgmise ja veel ja veel. Hommikused veresuhkrud olid 6 ringis, toidujärgsed 7-8. Aga ilma süstimata! USKUMATU! KUIDAS SEE VÕIMALIK ON!?!?

Aja möödudes sain aru, et midagi siiski logiseb ja päris ideaalseks ma oma näite ei saa. Siis arutasime asja taas Üllega ja leidsime, et 1. tüübi diabeetikud, kes sama toitumise peal, süstivad enne ööund paar ühikut pikatoimelist insuliini (mis on võrreldes varasemaga ikka mõnusalt väikene kogus). Nüüd olengi nii teinud ning kõik tervisenäitajad on veelgi paranenud. Hommikused veresuhkrud jäävad 5 kanti, toidujärgsed on alla 7 ja 3 kuu keskmine veresuhkur on langenud 6,3 peale – seda taas vaid paari kuuga.

Lisaks on see toitumine muutnud mu ellusuhtumist, tõekspidamisi ja kogu vaadet elule. Nagu Ülle ütleb, et miski loksub peas ka paika. Enda vastu aus olla on äärmiselt oluline. Ülle soovitustest hakkasin tõelist kasu lõikama siis, kui toitumist RANGELT järgisin. Alles siis kadusid ära need suhkrust mõjutatud isud. Taipasin, et ma ei olnud aastaid päris nälga tundnud. Kui rangelt suhkruvabalt toituda, saabub näljatunne siis, kui organism tegelikult ka midagi vajab. Erinevalt suhkrust petetud isutundest, on siis rahulikult aega veel süüa teha ja toidukogus jääb väga mõistlikesse piiridesse.

Diabeetikute tujud ja meeleolu on samuti kõikuvast veresuhkrutasemest väga heitliku meelega. Suhkruvabana võin vabalt ka paar päeva söömata olla ja mu organism ei vea mind enam alt. Meeleolu püsib koos veresuhkruga stabiilne.

Selle müüdi lükkaks samuti suure hooga ümber, et tervislik toitumine on kulukas ja nõuab palju mässamist. Kui toitumist rangelt teha, siis kaovad ju isud. Varasema 5 korra asemel söön päevas 1-2 korda, toidukogused on meeletult kahanenud, lisaks on toidu valmistamine hulga lihtsam kui seda on kartulite ja pastaroogade või pärmitaigna tegemine. Uued retseptid on kusjuures hoopis maitsvamad. Isegi abikaasa kiidab! Olen õppinud köögivilju maitsestama ja nautima. Rääkimata enesetundest – nii hästi nagu nüüd pole ma end oma kehas küll varem tundnud, kindel see!

Rõhutaksin just RANGE suhkruvaba toitumise olulisust! Poolteist kuud tagasi käisin perega reisil ja ilmselt olin kogemata midagi mitte väga sobivat söönud, sest tekkisid isud. Oma veresuhkru taseme võin enne mõõtmist juba enesetunde järgi täppi panna, samuti selle, kas toit, mida söönud olen, oli sobiv või mitte. Sedagi tänu rangele soovituste järgi toitumisele. Nii ma siis sõingi pool pakki kummikomme ja mõtlesin, et täna lihtsalt süstin. See eksimus maksis pikalt kätte. Esiteks ei olnud see kummikommielamus üldse midagi erilist ja tagajärgedega – isude ja glükoositaseme kõikumisega – tegelesin veel järgmised kuu aega.

Olen Üllele paindliku ja mõistva suhtumise, tema teadmiste ja soovituste eest lihtsalt meeletult tänulik! Olen endale tänulik, et pea liivast puhtaks raputasin ja ausaks hakkasin. Head aega paanikahood ja hüpod, puhitsev kõht ja liigne kehakaal, kõikuvad meeleolud ja glükoositase, suhkrust ajupestud isud ning enesepettus!!! TERE TERVEM MINA!

Sinepine ahjuliha zuudlite ja kukeseenekastmega

DSC_0168 Vahel juhtub nii, et mul õnnestub töölt mitu tundi varem jalga lasta. Suvisel ajal kasutan seda aega enamasti aiatöödeks või mööda metsi luusimiseks. Täna rassisin aias kuni vihm mu tuppa ajas, aga enne lükkasin ahju aeglaselt küpsema sealihakäntsaka. Kui on aega oodata, küpsetan liha ahjupotis. Ostan tavaliselt ühe paarikilose lihatüki, mille hõõrun kokku soola ja Inglise sinepiga, küpsetan klaaskaanega ahjupotis 180 kraadiga 3 tundi. Kaane all küpsetades pole vaja vett lisada. Sedasi läheb liha nii pehmeks, et on justkui see tänapäeval moodsaks peetud rebitav liha.

Liha kõrvale tegin zuudleid, aga seekord neid üle ei praadinud, vaid hoidsin lihtsalt mõni minut kuuma vee all ja siis nõrutasin ja vajutasin sõela sees suurema vee välja. Kuumade zuudlite hulka segasin mõne tükikese võid ja maitsestasin soolaga. Nii jäävad zuudlid mõnusalt krõmpsud.

Kukeseenekastme jaoks praadisin või sees tükeldatud (ja eelnevalt kuumutatud) kukeseened hakitud sibula ja küüslauguga. Praetud segu hulka lisasin hapukoort ja Hellmannsi rammusat majoneesi, natuke soola ja värsket tilli ja valmis oligi.

Kui sellise suure käntsu liha küpsetan, on ka paar järgmist õhtut söögiga muretu, sest jätkub mitmeks päevaks. Korjan iga paari päeva tagant peenralt suvikõrvitsaid ja leiutan muudkui erinevaid mooduseid, kuidas neid serveerida, et üksluiseks ei läheks. Lisaks zuudlitele on meie pere üks lemmikuid kartuli aseaineid küüslaugune suvikõrvits, mida teen nii, et hakin 3-4 küüslauguküünt peeneks, kuumutan küüslauku natuke pannil rohkes võis ja lisan siis suured suvikõrvitsatükid. Väga pehmeks ei ole vaja suvikõrvitsat praadida, krõmpsuvad tükid on kõige mõnusamad.

Kas pole ikka kena augustiaeg, kui aias ja metsas viljad valmivad? Eriti meeldib mulle, et sel aastaajal ei ole tarvis tihti poes käia, sest oma aiasaadustest ja metsaandidest saab igasugu ägedaid roogi teha. Meil on olnud järjest menüüs kuuseriisikad, puravikud, kollakad kukeseened ja harilikud kukeseened. Enamasti teen neist kastet köögivilja peale, aga mõnikord praen niisama võis. Magustoitu ma iga päev ei tee, aga täna oli vaaritamise tuju, sellepärast küpsetasin kookosjahust pannkooke. Sööme pannkooke vahukoore ja värskete pohladega.

Mida muud ikka nüüdsel ajal soovitada kui – inimesed, minge metsa!

Lihtsad kuklid

DSC_0118

Küpsetasin täna kukleid kahe erineva jahuga – esimesele portsule panin pool mandli- ja pool kookosjahu ja teisele taignale ainult kookosjahu. Muud komponendid olid samad ja kuklid tulid üsna sarnased, väikese maitseerinevusega. Proovisin neile seesamiseemneid ka peale panna, aga tainas oli nii tihe ja sile, et seemned hästi ei haakinud.

LIHTSAD KUKLID

2 muna
3 dl hapukoort
2 dl mandlijahu ja 2 dl kookosjahu (või ainult kookosjahu 4 dl)
2 spl fiberhuski
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola

Sega muna ja hapukoor kokku. Kuivad ained sega eraldi nõus ja vala siis muna-hapukooresegule. Taigen läheb liigutades tasapisi paksemaks, viimaks on selline, et saab kenasti kuivade käte vahel pallikesi veeretada. Küpseta 180 kraadiga algul 20-25 minutit tavalisel režiimil ja lõpetuseks 5 minutit pöördõhuga, et kuklid parajalt pruunid jääksid. Ühest taignakogusest saab 12 väikest kuklit.

Küpsetusaeg oleneb ahjust, ma ei tea mis värk me ahjuga on, et saiad enam muidu pealt pruuniks ei lähe kui peab pöördõhuga üle laskma. Võibolla iga ahjuga see polekski vajalik.

DSC_0125 Siin pildil on kookosjahuga versioon, need jäid veidi heledamad. Mandli- ja kookosjahuga kuklid on ülemisel pildil.

DSC_0122Kõige mõnusamad on need saiad ahjust tulnuna, kui saab tulise kuklipooliku peale lõigata tüki värsket võid.

Mulle meeldib see versioon rohkem, kus mandlijahu sees on. Kookosjahud on ka väga erinevad, täna kasutasin ühte jämedama jahvatusega jahu, mis eriti süsivesikuvaene. Võibolla peenema jahvatusega kookosjahu tuleks vähem panna, sest need kipuvad taigna liiga kuivaks tegema. Katsetamise asi. Igatahes võtan selle retsepti uuesti ette hiljemalt vastlapäeval, sest vahukoorekukliteks on need siin igati sobilikud.

EDIT: Ahh, mis siin ikka vastlapäevani oodata 😀

DSC_0129

Ahjuköögiviljad

DSC_0072 Käes on see kena aeg aastast, kui viljad peenral valmivad, mistap on eriti lihtne ja odav toidulauda katta. Mulle ei meeldi kõiki tööpäeva õhtuid pliidi ääres ära kulutada, sellepärast teen tihti selliseid roogi, mis ahjus või slow cookeris aeglaselt valmivad, et samal ajal ise teha üks rattatuur või muu liigutamine.

Suvikõrvitsaid tuleb peenrast nii palju, et täitsa tegu on uute retseptide väljamõtlemisega. Kuna sel viljal endal väga maitset ei ole, on seda hea kokku panna mõne punase köögiviljaga, mis hapukam või vürtsikam. Minul rändasid eile potti suvikõrvits (1,2 kg), 10 peenikest porgandit, 4 suurt tomatit, 4 sibulat, 3 punast paprikat, väike karp šampinjone ja 1 tšillipiprakaun. Lõikasin köögiviljad suurteks tükkideks ja hakkisin tšilli, natuke soola ka hulka, pisut segada ja ahju. Küpsetasin köögivilju klaaskaanega ahjupotis 200 kraadiga peaaegu 2 tundi. Küpsetusaeg oleneb ahjust, aga umbes 1,5 või 2 tundi võiks roog ahjus olla, siis jääb mõnus pehme segu. Pane tähele, et vett ei pea potti panema, köögiviljad on ise nii mahlased, et vedelikku tekib ülearugi.

Järgmisel korral jätan seened ära, sest tugeva maitsega köögiviljade hulgas ei anna need enam midagi juurde.

Täna tuli siia blogisse üks kommentaar, kus peeti siinset nädalamenüüd liiga kalliks. Mu meelest ei ole täpselt menüü järgi toimetades asi isegi mitte rahas, vaid pigem ajas, sest kui iga päev tahaks miskit peenemat rooga valmistada, kulub köögis märkimisväärne osa päevast. Sellepärast soovitan endale võtta üks kindel põhimõte – suurema osa päevasest toidust moodustagu köögivili. Kui pole aega vaaritada, võib süüa niisama värsket kurki-tomatit-paprikat või mida iganes peenralt tuleb või poest leida on.

Statistika järgi on eestlaste köögivilja tarbimine väga niru, ollakse harjunud sööma nii, et suurem osa päevasest söögist on kartul, makaron või leib-sai. Vaadake kasvõi, kuidas väljas lõunat süües toitu serveeritakse, tavaline söökla tüüpi asutus komplekteerib sellise portsu, kus põhiosa moodustab hunnik kartuleid. Nii on odav ja lihtne rahval kõht täis sööta.

Kui lõpetasin suhkru ja tärklise söömise, muutus mu toidulaud iseenesest rikkalikumaks ja kordades tervislikumaks, sest kõik eelpool nimetatud süsivesikurikkad toidud asendan köögiviljadega. Minimaalselt 400 grammi erinevaid köögivilju söön iga päev, enamasti rohkem. Mu igapäevased vähesed süsivesikud tulevadki peamiselt ainult köögiviljast. Nende kõrvale võtan muna või kalatüki või lihaviilu ning mõne rasvase kastme või lisandi (või, majonees, hapukoor) ja kõht püsib täis pikki tunde. Köögiviljade valik on suur, ainuüksi kapsaid on mitut erinevat sorti ja enamus köögivilju on ka odavad. Köögiviljatoitude tegemise õpetusi leiab siit blogist ka väga erinevaid, mõni on nii lihtne, et ei vajagi õieti mingit retsepti. Peab ainult meeles pidama, et põhitoit on köögivili :)

EDIT: Veel üks sarnane roog, milles põhitegija on suvikõrvits.

DSC_0108 Suur suvikõrvits, kaks punast paprikat, kolm sibulat, ühe mugula jagu küüslauguküüsi, kolm kanafileed ja kümmekond porgandit. Natuke soola ka. Pilt on tehtud enne ahju lükkamist. Kui roog pool tundi oli ahjus olnud, tuli meelde, et pidin ju purgikese purustatud tomateid ka potti panema. Nii ma siis lisasin seda poole küpsetamise pealt.

DSC_0114Suured sibulatükid tekitasid möödunud korral hämmingut, nii ma siis peenestasin seekord ühe suure sibula ja kaks väikest jätsin pallikeseks. Tervet sibulat vitsutada, mis tehniliselt oleks justkui keedetud, on isegi minu jaoks liiga palju. See sibul läks igatahes kompostikasti peale seda kui oli toidu maitsestamise töö ära teinud :)

Seemnetega juusturattad

DSC_0018 Leidsin ühe rootslanna blogist seemnetega juusturataste retsepti, mis tundus nii ahvatlev, et kohe oli vaja järele proovida. Aga nagu mul kombeks on, kaldusin algsest retseptist üksjagu kõrvale.  Muudatused koostises tegid seda, et minu juusturattad näevad saiasemad välja ega vajunud ka ahjust võttes kokku nagu seal blogi piltidel tundub olevat juhtunud.

Kuna meile tulevad täna külalised, oli just paras hetk suuremahulisteks taignakatsetusteks, mis päädisid nelja ahjupannitäie saiakestega. Esimesele taignale lisasin kõrvitsa- ja kanepiseemneid, mõlemaid ühe detsiliitri kahe panni kohta. Kanepiseemneid panna oli viga, tahtsin krõmpsuvaid, aga sain liiga kõvad asjad saia sees. Teisele laarile panin lisaks linaseemnetele kõrvitsa- ja päevalilleseemneid ja need jäid väga head.

SEEMNETEGA JUUSTURATTAD (kaks suurt ahjupannitäit):

6 suurt muna
6 spl toorjuustu (Piimameister Otto oma on väga hea)
8 dl riivjuustu
2 tl küpsetuspulbrit
4 spl psülliumit (või fiberhuski nagu algses retseptis)
2 spl linaseemneid
1 dl kõrvitsaseemneid
1 dl päevalilleseemneid
seesamiseemneid peale puistamiseks

Kõigepealt vahusta mune õige natuke, siis lisa toorjuust ja vahusta kuni toorjuust pole enam tükiline. Sega psüllium, küpsetuspulber ja seemned eraldi nõus ja lisa muna-toorjuustusegule. Kõige lõpuks sega sisse riivjuust. Tõsta lusikaga parajad portsud ahjupannile ja silu madalaks. Küpseta 200 kraadiga kõigepealt tavalisel režiimil 15 minutit ja seejärel mõni minut veel pöördõhuga, et juusturattad pealt kenaks pruuniks läheksid.

DSC_0014 Esimese laari tegin hirmus suured, aga kuna need ahjus hästi kerkisid, siis järgmised pannitäied vormisin nii, et iga pätsikese sisse läks ainult supilusikatäis tainast. Lusikaga on hea neid ka lamedaks siluda. Need väiksemad on ülemisel pildil.

DSC_0017 Esimese katsetuse suured juusturattad. Maitse on neil suurepärane. Neile, kes armastavad hommikuti võileibu süüa, aga teravilja süüa ei või, on need mu meelest ideaalseks asenduseks mistahes võileivakatte alla.

Originaalretseptis olid juusturattad tehtud ainult linaseemnetega ja peale oli puistatud seesamiseemneid. Sellises versioonis on palju vähem süsivesikuid kui minu omas ja see peaks ka diabeetikutele sobilikum olema. Seemnetega võib siin retseptis olla loominguline ja miks mitte katsetada ka erinevate pähklitega, kui tervis lubab neid süüa. Seemned võib muidugi siit retseptist üldse välja jätta, samas on need väga head kiudainete allikad. Nii lina- kui seesamiseemned tulevad seedetraktist tõenäoliselt täpselt samal kujul välja nagu nad sinna sisestati, mistap neis sisalduvaid süsivesikuid kartma ei pea :)

EDIT: Kuna mulle ei meeldi poolikuid pakke toiduaineid külmkappi seisma panna, muutsin retsepti nii, et saaks ostetud toorjuustu- ja riivjuustuportsud korraga hakkama panna: 400g toorjuustu, 200g riivjuustu, 8 muna, 6 spl psülliumit, 2 tl küpsetuspulbrit, 3 spl linaseemneid, 1 dl päevalilleseemneid, 1 dl kõrvitsaseemneid. Taignal peal laskma kümmekond minutit seista, et psüllium paisuks, siis küpsevad kohevad juusturattad. Sellisest kogusest taignast saab umbes 30 pätsikest.

Suvine magustoit – marjavaht

DSC_0018 Pildil on üks suvine magustoit, mis kõige lihtsam teha. Vaja läheb ainult vahukoort, mingit magustajat ja marju. Ajan koore vahtu natukese erütritooliga ja kõige lõpuks lisan saumikseriga purustatud marjad. Pilt on tehtud metsmaasikaajal, aga kõige lemmikumad on mu jaoks ikkagi vaarikad. Eriti hea on metsvaarikavaht.

Ära kasuta suhkrut! Vahukoore saab magusaks teha stevia või erütritooliga või siis nende seguga, mis ei mõjuta veresuhkrut. Dr Bernstein kirjutab oma raamatus Diabetes Solution, et kui sõi ühe supilusikatäie erütritooli, siis temal see veresuhkrut hüpitas. Ta on 1.tüübi diabeetik. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, et erütritool tal glükoosi kergitas, sest erütritool peaks organismist väljuma muutumatul kujul, inimese organism ei muuda seda ei energiaks ega rasvaks. Võibolla ei olnud tegu puhta erütritooliga. Mina magustan tavaliselt 200 ml vahukoort 1 spl erütritooliga või isegi vähemaga ja olenemata sellest, et vahukoores sisaldub piimasuhkur, püsib mu glükoos sellist magustoitu süües stabiilne.

Ega muidu teada ei saa, mida üks või teine toit teeb, kui peab ise testima, glükomeeter olgu alati käeulatuses.

Krõbedad seemneleivakesed

DSC_0144 Viiendal katsel õnnestus mul viimaks küpsetada sellised seemneleivad, mis on kerged ja krõbedad ja sealjuures seisavad ka hästi koos. Pildil on need serveeritud pasteediga ja suitsuforelliga, mõlema leiva peal on ka mehine tükk võid :)

KRÕBEDAD SEEMNELEIVAKESED:
(kogus on arvestatud kahele suurele ahjupannile)

50g linaseemneid
200g chiaseemneid
200g päevalilleseemneid
100g seesamiseemneid
1 spl psülliumit
1,5 tl jodeeritud soola
6 dl kuuma vett

Sega seemned ja sool omavahel ja vala peale 6 dl kuuma vett (lisa vett osade kaupa, sest seemned paisuvad erinevalt ja võib juhtuda, et 6 dl-ga jääb liiga vedel). Tasapisi segades oota, kuni tainas parajalt paksuks läheb. Kata ahjupannid küpsetuspaberiga ja aja tainas pannidele laiali lusikaga vajutades. Lõika suure noaga sisse ruudud (näiteks 25 tk ühele pannile). Küpseta 180 kraadiga pöördõhuga ahjus algul ühelt poolt 15 minutit, siis võta pann ahjust välja ja keera leivad koos paberiga tagurpidi (kena hooga, muidu pudenevad laiali), võta paber ära ja küpseta veel 15 minutit.

DSC_0125 Selline näeb seemnesegu välja enne ahju panemist.

DSC_0136 Ruudud sees, valmis ahju minema.

DSC_0140 Küpsed leivakesed. Nagu ikka, on need kõige maitsvamad paksu kihi värske võiga, aga sobivad igasuguse tavalise leivakatte alla. Väga hea alternatiiv neile, kes armastavad võileibu süüa, aga teravilja selle veresuhkrut kergitava mõju tõttu süüa ei või. Neis leivakestes on imenduvaid süsivesikuid kokku kahe pannitäie peale 38 grammi, ühes leivaruudus seega umbes 0,76 grammi süsivesikuid. 4 leivakest, mis võiks olla ühe hommikusöögi jagu, annavad kokku umbes 3 grammi süsivesikuid.

Seemnetes on üldiselt süsivesikuid väga palju, aga pane tähele, et enamus neist süsikatest on kiudained, mis ei imendu. Näiteks chiaseemnetes on tavaliselt süsivesikuid 100 grammi kohta lausa 42 grammi, aga sellest 36 grammi on kiudained. Kasutasin täna leibade küpsetamiseks 200-grammist seemnepakki, mille ostsin Konsumist, ja selle paki peal seisab, et imenduvaid süsivesikuid on 100 grammi kohta ainult 2 grammi. Ka olid need chiaseemned hea hinnaga, makstes midagi alla 15€ kilo kohta kui tavaliselt on nende kilohind üle 30€.

Olen enda peal testinud, et seemneleivakesed, peaasi, et neis poleks teravilju, mu veresuhkrut üles ei löö, vaid vastupidi – kui lisan mõned leivaruudud oma päevamenüüsse, on paastuveresuhkrud hoopiski madalamad. Kiudaineterohked seemneleivad on väga head just seedimisele ja eriti soovitan neid süüa neil, kellel kipub probleeme olema kõhukinnisusega.

P.S. Psüllium ehk india teelehekestad (ka fiberhusk) on selline toiduaine, mida kodudes tavaliselt ei leidu ja mida saab osta ökopoodidest või internetist. Võid proovida küpsetada ilma psülliumita, aga vett kulub siis vähem ja pead ehk kauem ootama kuni chia- ja linaseemned “liimima” hakkavad.

Šašlõkk

Jaanipäev on kohe käes, sestap ka viimane aeg liha marineerima panna.

DSC_0048

1 kg liha
2 sibulat
2 – 3 tl Pan-soola
0,5 – 1 tl suhkrut
2 tl purustatud musta pipart
3 sl äädikat

Tükelda liha ja viiluta sibulad, ülejäänud kraam sega väikeses kausikeses kokku ja vala lihale peale. Mina segan marinaadi liha hulka käega, siis on kindel, et korralikult seguneb. Teen tavaliselt šašlõki valmis vähemalt 24 tundi enne küpsetamist, aga kui mitu päeva seisab, tuleb mõnusam. Šašlõkki ei või marineerima panna külmkappi, kõige parem on hoida seda mõnes jahedas kohas. Aidas või sahvris näiteks, mida mul pole :) Iga mõne tunni tagant peaks šašlõki uuesti läbi segama.

Panin viimati ühe kilo liha kohta kolm teelusikatäit pansoola ja mees arvas, et on liiga soolane. Maitse asi, sellepärast on retseptis toodud selline ebamäärane kogus.

DSC_0097 Meie pere šašlõki tegemise tarkused pärinevad tuttavalt armeenlaselt. Näiteks imestas ta, et eestlased lükkavad liha vardasse ristikiudu, kuigi õige on panna pikikiudu. Siin pildil on ka vist valesti :)

Rabarberikook

Meie aia rabarberid on tänavu eriti kehvakesed peenikesed niisud, aga kannatavad siiski koorida. Eks nende aeg hakkab nüüd ka juba läbi saama, kasutasin veel viimast võimalust üks kook teha. Sama kooki võib küpsetada ka erinevate marjadega, varsti on järg maasikate käes ja siis on tikriaeg ja mustsõstarde ja ega polegi vahet, mida head selle koogi sisse panna.

Küpsetasin seekord kookosjahuga, mis on üsna magus, sellepärast põhjale üldse magustajat ei pannud. Kookosjahud on väga erinevad, mul oli üks eriti peenikese jahvatusega jahu, mis on ökopoest ostetud kiloses pakis, see võtab usinasti vedelikke sisse ja tainas jäi sellest hästi tihke. Süsivesikuid on selles jahus 22g sajas.

PÕHI:

100g sulatatud võid
2 muna
1 dl kookosjahu
1 dl pofiberit
1 tl küpsetuspulbrit

Sega tainas kokku ja kata sellega koogivormi põhi ja servad.

TÄIDIS:
Rabarberid (mul oli 9 peenikest vart)
2 sl pulbrilist erütritooli ehk “tuhksuhkrut”
300g hapukoort
3 muna
4 sl erütritooli
vanilli
1 tl kaneeli

Laota tükeldatud rabarber vormi, puista üle erütritoolipulbriga, sega kokku ülejäänud ained ja vala rabarberite peale. Küpseb 200 kraadiga 1 tund.

DSC_0045

Puistasin rabarberite peale kaks supilusikatäit erütritooli, aga pildilt tundub nagu oleks ei tea mis palju :)

DSC_0054

DSC_0059 Vahukoor küll pildile ei tulnud, aga ütlen siiski ära, et meile meeldib kõiki hapukaid kooke süüa vahukoorega. Või siis mingi kohupiimakreemiga, ilma suhkruta muidugi.

EDIT: Sama kook pohladega:

DSC_0051

Esmane meetod diabeedi ravis – alla 50g süsivesikuid päevas

Täna oli mul dietoloogia eksam, mille üks osa oli seminaritöö esitlus, mis käsitles uurimisküsimuse püstitamist, tõenduspõhisuse otsimist ja toitumissoovitusi vastavalt sellele, mis vastused me oma küsimusele saime. Tegin selle töö koos kaasõppur Mariga ja meie küsimus oli, kas kõik 2. tüübi diabeetikud peaksid oma menüüs vähendama süsivesikuid alla 50 grammi. Jutt käib ühe päeva jooksul tarbitud süsivesikutest.

Pole vist vaja mainidagi, et teema on mulle südamelähedane ja enamus neist uurimustest, mida kasutasime, on mul ka juba ammu aega tagasi arvutisse salvestatud. Selle võrra oli meil oma uurimust lihtsam teha. Seda sorti koolitööd mulle meeldivad, sest need aitavad teadmisi süstematiseerida ja kinnistada.

Kriitilised tulemusnäitajad, mida vaatlesime, olid vere glükoositaseme langus, hüpoglükeemia vältimine, stabiilne suurte kõikumisteta veresuhkrunäit, ravimikoguste vähenemine, süstitava insuliini asendamine tabletiraviga, alanenud kehakaal, parem elukvaliteet ja väiksem koormus riigile. Kõik need väited tõestasime uurimustöödega ära, viimane väide on tööst tulenev loogiline tuletis.

Kuna eksamiks õppides pidin muuhulgas pähe õppima haiglate eridieedid ja sealhulgas ka diabeetikute dieedid väga rohkete süsivesikutega (300, 250, 200 ja 150 grammi päevamenüüs), olin veidi ärevil, et kuidas õppejõud nüüd sellist riiklikult paika pandud soovitustele vastukäivat asja võtab. Väitsime ju oma töös midagi, mis lükkas õppematerjalis toodud tarkused ümber. Aga kui oled miski ära tõestanud mitmete teadusuuringutega, siis ei olegi midagi vaidlustada. Õppejõud ütles hoopis seda, et peaks mõtlema, kuidas neid teadmisi riiklikule tasemele viia. Braavo!!!

Kas võiks äkki sellest, kuidas me 2. tüübi diabeetikud ennast toiduga terveks ravivad või vähemalt oluliselt ravimikoguseid vähendavad, saada miski, milles Eesti on maailmas esimene? Teeme ära! Ma tahaks küll elada riigis, kus on 2. tüübi diabeedi esinemine väikseim ja proportsionaalselt kõige väiksemad ravikulud diabeedi haldamisel. Kusjuures selle saavutamine on nii lihtne, et peaaegu uskumatu kui lihtne. Tuleb ainult õigesti sööma hakata.

Mis riiklikul tasandil suurtesse muutustesse puutub, siis ilmselgelt jõuab Rootsi meist ette. Jälgin Rootsi diabeetikute suhtluskeskkondi internetis ja loen sealt iga päev paranemise lugusid. Rootsis on juba ka mõned arstid ja diabeediõed, kes nii väikese süsivesikutesisaldusega menüüd soovitavad. Väidetavalt on low carb-high fat toitumine Rootsis riiklikult tunnustatud juba aastal 2008, aga kahjuks ei ole ma suutnud leida selle kohta dokumenti, mida linkida (EDIT: vaata linke kommentaaridest).

Meie väike uurimus selle kohta, kuidas diabeetik peaks toituma, on siin lingis.

P.S. Infoks neile, kes inglise keelt ei valda ja Dropboxi kasutamisel kodus pole – kui linki avate ja ette hüppab sinine sisselogimise aken, pääsete lugema, kui klikite kõige alumisel pisikesel kirjal “No thanks, continue to view”