Osale diabeetikute toitumisuuringus!

Kirjutan TLÜ Haapsalu Kolledži tervisejuhi eriala diplomitööd, mille teema on Eesti diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest. Kui Sul on mistahes diabeedi vorm, siis ole nii armas, ja vasta küsimustele siin: Eesti täiskasvanud diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest.

Minule teadaolevalt ei ole Eestis varem sarnast uuringut korraldatud. Mu eesmärk on muuta Eestis valitsevaid suhtumisi nii, et ka diabeetik võiks ennast tervena tunda. Selleks vajan diabeedi diagnoosiga inimeste abi. Kui Sul endal ei ole diabeeti, aga tead kedagi, kellel on, siis levita, palun, küsimustikku! Kui tead mõnda vanemat inimest, kes ei kasuta internetti, siis aita tal küsimustele vastata! Aitäh, et hoolid!

FacebookTwitterEmail

Insuliin ja rasvmaks

See lugu on refereering Kanada nefroloogi Jason Fungi artiklist Insulin and Fatty Liver Disease.

Dr Alfred Frohlich Viini Ülikoolist oli esimene, kes hakkas lahti harutama rasvumise neuro-hormonaalset  tausta juba 1890. aastal. Ta kirjeldas noort poissi, kes ootamatult kiiresti rasvus pärast seda, kui tal oli diagnoositud kahjustus aju hüpotalamuse piirkonnas. Kaugemas tulevikus sai kinnitust fakt, et hüpotalamuse kahjustus viib inimese kontrollimatu kaalutõusuni, see piirkond nimetati inimese energiatasakaalu võtmeregulaatoriks.

Rottidel ja teistel loomadel võib hüpotalamuse kahjustus viia täitmatu isu tekkimise ja rasvumiseni. Aga uurijad märkasid kiiresti veel midagi – kõigil neil loomadel olid tõsised maksakahjustused. Vaadates tagasi põlvkondade kaupa rasvunud hiirtele, märkasid nad samasuguseid muutusi maksas. Nad imestasid, mida on maksal üldse rasvumisega tegemist?

Esmakordselt 1952. aastal viis dr Samuel Zelman kokku seose maksa kahjustumise ja rasvumise vahel. Ta jälgis rasvmaksa ühel haigla töötajal, kes jõi iga päev kakskümmend pudelit Coca-Colat. Rasvmaks oli sel ajal juba hästi tuntud alkoholist põhjustatud kahjustusena, aga see patsient ei tarvitanud alkoholi. Et rasvumine võib tekitada täpselt samasuguse maksakahjustuse, oli tol ajal teadmata. Zelman, olles teadlik loomadega tehtud katsete tulemustest, veetis mitu järgmist aastat jälgides veel kahtkümmet rasvunud patsienti, kes polnud alkohoolikud, kuid kelle maksad olid siiski kahjustunud. Üks imelik seos, mida ta märkas, oli, et kõik nad eelistasid ühtmoodi süsivesikuterikast toitu.

Rasvmaks patsientidel, kes ei ole alkohoolikud

Umbes 30 aastat hiljem, 1980. aastal kirjeldasid dr Ludwig ja tema kolleegid Mayo Kliinikust sama asja. Kahekümnel patsiendil oli välja arenenud rasvmaks, sarnane sellele nagu on alkohoolikutel, kuigi nad polnud alkohoolikud.  See haigus nimetati mittealkohoolseks steatohepatiidiks. Kõiki neid patsiente ühendas see, et nad olid rasvunud ja neil esinesid rasvumisega seotud haigused nagu näiteks 2. tüüpi diabeet. Haigust, mille puhul maks on rasvunud ilma otsese maksakahjustuseta, nimetatakse mittealkohoolseks maksa rasvumiseks (mittealkohoolne rasvmaks). Kui vanasti arstid ei uskunud, et rasvmaksaga patsient ei ole alkohoolik, siis tänapäeval, kui patsiendil on raskusi kaalu kaotamisega “söö vähem ja liigu rohkem” meetodiga, kahtlustavad arstid neid valetamises. Selle asemel, et aktsepteerida kibedat fakti – see dieet lihtsalt ei tööta. Tolle igivana mängu nimi on “Süüdista ohvrit.”

Uurijad on kinnitanud, et rasvumise, insuliiniresistentsuse ja rasvmaksa vahel on erakordselt tugev seos. Rasvunutel esineb kuni viisteist korda sagedamini rasvmaksa. Isegi ilma diabeedita on insuliiniresistentsete maksas rasva tase kõrgem. Need kolm haigust on tihedalt omavahel seotud – kus esineb üks, sealt leiad tihti ka teised.

Maksa steatoos – rasva deponeerumine maksa, kus ta olla ei tohiks, on kindlalt üks olulisemaid insuliiniresistentsuse markereid. Insuliiniresistentsuse tase on otseselt seotud rasva hulgaga maksas. Kasvavad alaniini transaminaasi tasemed, mis on maksakahjustuse veremarker, on rasvunud lastel otseselt seotud insuliiniresistentsusega ja 2. tüüpi diabeedi väljaarenemisega. Isegi rasvumisest sõltumatult on rasvunud maksa esinemine seotud eeldiabeediga, insuliiniresistentsusega ja pankrease beetarakkude funktsiooni kahjustumisega.

Rasvmaksa esinemine nii lastel kui täiskasvanutel on kasvanud ärevakstegeva kiirusega. See on Lääne maailmas kõige tavalisem maksa ensüümide kõrvalekallete ja krooniliste maksahaiguste põhjustaja. Rasvmaks esineb 2/3 neist, kellel on diagnoositud rasvumine. Ennustatakse, et rasvmaks saab Lääne maailmas peamiseks maksatsirroosi põhjustajaks. Ta on juba saanud maksa transplatatsiooni peamiseks indikaatoriks. Põhja-Ameerikas on rasvmaksa esinemine prognoosi kohaselt 23%. See on tõsiselt hirmutav epideemia. Ühe põlvkonna jooksul on rasvmaks muutunud Põhja-Ameerikas tundmatust haigusest, millel isegi nime polnud,  üheks kõige levinumaks maksakahjustuse põhjustajaks.

Rasvmaks kui põhiteema

Maksal on keskne roll energia salvestamisel ja produktsioonil. Peale peensooles imendumist transporditakse toitained maksa. Kuna keharasv on esmane toiduenergia talletamise koht, on väike ime, et rasvade talletamise häired on nii lähedalt maksaga seotud.

Insuliin transpordib glükoosi maksarakkudesse, piltlikult öeldes täites need. Kõik üleliigne glükoos muudetakse maksas rasvaks. Liiga palju glükoosi ja liiga palju insuliini pikema aja jooksul viib maksa rasvumiseni.

Insuliiniresistentsus on selline üleküllastumise nähtus, kus glükoosil on võimatu rakkudesse siseneda, sest rakkudes on juba liiga palju glükoosi. Rasvmaks, mis on rakkude ületäitumise tagajärg, tekitab insuliiniresistentsust. See tsükkel toimub järgmiselt: hüperinsulineemia tekitab maksa rasvumist -> rasvunud maks tekitab insuliiniresistentsust -> insuliiniresistentsus viib kompensatoorse hüperinsulineemiani. Hüperinsulineemia tekitab insuliiniresistentsust ja on samas selle ringluse algne põhjustaja.

Rasvmaks viib 2. tüüpi diabeedini

Rasvmaksa seos insuliiniresistentsuse, eeldiabeedi ja väljaarenenud diabeediga isegi rasvumisest sõltumatult on ilmne. See seos esineb olenemata etnilisest grupist kõikjal üle ilma.

Oluline tahk insuliiniresistentsuse väljaarenemisel ei ole mitte rasvumine, vaid rasva talletamine maksa, kus see ei peaks olema. Siin peitub ka põhjus, miks ka kehamassiindeksi järgi alakaalulisteks hinnatud patsientidel esineb 2. tüüpi diabeeti.  Üldine rasvumine mängib väiksemat rolli kui see rasv, mis on kogunenud siseorganite ja maksa ümber. Selline siseorganite rasvumine on metaboolse sündroomi ja 2. tüüpi diabeedi üks karakteristikuid.

Rasval, mis on kogunenud naha alla ja mis mõjutab kehakaalu ja kehamassiindeksit, näib olevat väike mõju terviseseisundile. See ei näe ilus välja, aga paistab siiski olevat ainevahetuse seisukohast ohutu. USA-s tehtud uuringu kohaselt ei paranda operatsioonid, millega eemaldatakse suur osa keharasvast, patsiendi tervist. Ei ole täheldatud mingit märkimisväärset kasu vere glükoositasemele, isnuliiniresistentsusele, põletikumarkeritele või rasvade profiilile.

Erinevalt operatsioonide tulemustest on toitumise muutmise kaudu kaalu alandamisel tugev metaboolseid karakteristikuid parandav mõju. Toitumise muutmisega on võimalik vähendada nii nahaalust, vistseraalset kui ka maksa ümber kogunenud rasva, samas kui rasvaeemaldusoperatsiooniga vähendatakse ainult nahaalust rasva.

Vistseraalne rasv (siseorganite ümber kogunenud rasv – Ü.R.) on peamine diabeedi, düslipideemia ja südamehaiguste ennustaja, samas kui üldine rasvumine ei pruugi seda olla.

Rasv, mis koguneb mitte ainult maksa ümber vaid ka teiste siseorganite ümber, mängib haigestumise juures peamist rolli. Rasvunud maks ennustab 2. tüüpi diabeeti haigestumist tihti umbes kümne aasta pärast. Isegi ainult 2-kilogrammine kaalutõus hakkab tekitama häireid, vähendades HDL-kolesterooli taset. Kõrge vererõhk, rasvmaks, kõrge triglütseriidide tase on järgmised sümptomid, mis ilmnevad, kõrge veresuhkrutase tuleb alles viimasena.

Üks uurimus kinnitab, et rasvmaks ja kõrgenenud triglütseriidide tase ennustavad 2. tüüpi diabeeti haigestumist hiljemalt 18 kuu pärast. Samas on ainult väikesel osal rasvmaksaga patsientidel täielikult väljaarenenud metaboolne sündroom. Krooniline insuliini liig läbi mitmekümne aasta viib aina suurema hulga rasva talletamiseni maksa. Glükoosiga ületäidetud rasvunud maks tekitab insuliiniresistentsuse.

Erinevalt 2. tüüpi diabeedist on 1. tüüpi diabeedi puhul organismi insuliinitase ekstreemselt madal ja maksa rasvatase on normaalsest madalam. See on väga tugev tõestus asjaolule, et insuliinitase on rasvmaksa väljaarenemise võtmetegur. Insuliin juhib rasva tootmist maksas ja madal insuliinitase viib maksa rasvahulga vähenemisele.

FacebookTwitterEmail

Haiglatoidust riigitelevisioonis

Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust Pealtnägija toimetaja Anna Pihl ettepanekuga rääkida saates haiglatoidust, mida diabeetikutele pakutakse. Ta oli lugenud mu artiklit, kus haigla diabeedimenüüd katastroofiks nimetan. Rääkisime pikalt telefonis ja saatsin ka infot lisaks kirja teel, aga leidsin, et ma pole õige inimene ekraanile minema (ma pole diabeetik, õpingud on pooleli jne). Lükkasin tanki Angela, kes on kõige motiveeritum diabeetik, keda tunnen ja kes on omal nahal kogenud nii seda, kuidas süsivesikurohke menüüga pole võimalik veresuhkrut stabiilsena hoida kui ka head enesetunnet üliväheste süsivesikutega toidust.

Saade pidi algselt olema vähihaigete toitlustamisest, aga taheti teemat laiendada ja kaasata ka diabeetikud. Mina muidugi rõõmustasin, et ometi ükskord võetakse vaatluse alla haiglate kohutavad süsivesikurohked menüüd ja räägitakse sellest, milline toit tegelikult vähi- ja diabeedipatsiendi ravi toetab (tervislik menüü on neil üsna sarnane, sest vähirakud toituvad glükoosist). Aga võta näpust – fookus oli täiesti teine. Esiteks ei mahtunud diabeediosa üldse saatesse ja lubati, et seda näidatakse hiljem AK-s. Pealtnägijas keskenduti Eesti Einele, tümitati selle omanikku ja esitleti kokkade ebaõnnestunud üllitisi, aga toda 2002. aastast pärinevat määrust, mis patsientide menüüdele reeglid ette kirjutab, mainis Mihkel Kärmas põgusalt alles lõpus.

Vaatasin Pealtnägijat suure hämmastusega, sest saate tegijad justkui polnud aru saanud, kust maalt tegelikult viga sisse jooksma hakkab. Või siis oli vaja ekraanile tuua see, mis massid rohkem kihama paneb. Väga kahju, et teemat nii pealiskaudselt käsitleti ja jäeti mulje, et tegelikult oleks meil haiglate toiduga kõik hästi, kui ainult toitlustaja oleks tasemel ja raha oleks rohkem. See ei ole tõsi! Viga algab sotsiaalministeeriumist, kus ei paista olevat ei kompetentsi ega ka tahet asja muuta, sest millega muidu seletada, et rohkem kui 16 aastat vana määrus, mis haiglate ja hoolekandeasutuste toitlustust reguleerib, ikka veel kehtib? See määrus eirab täielikult teaduslikult tõestatud seisukohti, on ajast ja arust ja otse öeldes – diabeetikutele ka tervist kahjustav.

Esitasin koos õpingukaaslastega sotsiaalministeeriumile määruse aegumise kohta märgukirja juba poolteist aastat tagasi, aga tänaseni ei ole mitte midagi muutunud. Oma ülikoolist kuulsin kevadel, et on siiski kokku kutsutud üks komisjon, kes sellega tegeleb ühe mu endise õppejõu eestvedamisel. Kui see on tõsi, siis ei saa uuest määrusest palju loota, sest hoiak on selline, et “üliväheste süsivesikutega menüü ei ole neile näidustatud.” Nii väitis kliinilisele toitmisele spetsialiseerunud arst AK-s.  Masendav.

Olen naiivselt arvanud, et meie elu dikteerivaid seadusi ja määrusi koostatakse lähtudes teaduslikult tõestatud faktidest, eriti mis puudutab meditsiini valdkonda, aga paistab, et enda uurimustega kurssi viimine on liialt aega ja vaeva nõudev. Lihtsam on kopeerida teiste riikide tehtut, mis omakorda tihtipeale ei ole teaduspõhine. Kahjuks on ka akadeemilises maailmas vigaste faktide kopeerimine levinud. Diabeedi haldamise koha pealt on see suurim viga, mida üldse teha saab, sest kui jätkuvalt kuulutatakse, et diabeetik võib kõike süüa ja eelkõige täisteratooteid (mis veresuhkrud kõrgustesse lennutavad), kui riiklikult nähakse ette diabeetikule süsivesikuid päevas 150 kuni 300 grammi, siis… Siis me oleme väga haiged ja viime oma riigi ravikulud taevastesse kõrgustesse.

Positiivset oli AK-s nii palju, et Angela sai välja öelda, et mitte 300 vaid 50 grammi süsivesikuid päevas on see, mis tagab diabeetikule parima glükeemilise kontrolli. Kui räägime 1. tüüpi diabeedist, siis võib mõnele sobida ka 70 või isegi kuni 100 grammi päevas, aga kindlasti mitte rohkem. 2. tüüpi diabeediga patsiendile on süsivesikute alla 50 grammi hoidmine hädavajalik. Ma väga loodan, et kes iganes diabeetikutest AK-d vaatas, märkas Angela öeldut ja et mõnelgi niiöelda lambike põlema läks. Sest see, kuidas meie diabeetikuid teadmatuses hoitakse, neile toidu kohta tervist kahjustavaid valesid räägitakse, on äärmiselt masendav.

Selle kohta, mida nüüd kirjutan, peaksin ehk isegi eraldi postituse tegema… See on patsiendi usaldus arsti ja kogu meditsiinisüsteemi vastu. Päris kõigutamatu usaldus, ausalt öeldes. Äsja diagnoosi saanuna ei suutnud Angela kodus oma veresuhkrut süstitava insuliini ja leivaühikute rehkendamisega stabiilsena hoida ja oli väga rõõmus, kui esimest korda diabeetikuna haiglasse sattudes nägi oma toidukandikul silti D250. See jättis mulje, et tema diagnoosile on mõeldud ja ta tõesti uskus, et haiglas pakutav toit on see, millega ta viimaks oma suhkrud korda saab. Paraku oli see suur pettumus – glükoosikõver hüppas haiglatoidul täpselt sama hullusti kui kodusel söögil olles.

Kohe, kui hakatakse rääkima, et toidu kvaliteeti peab tõstma, hakkab peale üks raha jutt. Millegipärast kujutatakse ette, et kõik makaronid ja kartulid tuleb asendada valkudega, mis teeb menüüd oluliselt kallimaks. See on laialt levinud mõttemuster. Tegelikult on see, mille osakaalu tuleb kordades tõsta, hoopis köögivili. Nii terve kui haige inimese toidulaud peaks koosnema peamiselt köögiviljast, mis pole sugugi kallis ja mille pikaajaline tarbimine meid tervena hoiab ja jällegi – säästab raviraha.

Me usaldame süsteemi, aga süsteem on vigane. On palju haigusi, mille ravi algab toidulaualt ja ometi meil Eestis isegi ei koolitata dietolooge. Meie haiglates ei ole enamasti ka toitumisnõustajaid, sest selline ametikoht ei ole riiklikult rahastatud. Toitumisnõustaja ametinimetus on meil mu meelest üldse ära lörtsitud, sest nimetatud tegelaste hulgas lokkab diletantlus. Kõige värskemast 2. tüüpi diabeedi ravijuhendist jäeti toitumissoovitused sellepärast välja, et meil väidetavalt ei ole kompetentsi (selle fakti tõestuseks on mul olemas kirjavahetus). Ometi on meie ülikoolides vajalikud teadmised olemas, miks need siis ei jõua ministeeriumidesse ja sealt edasi me igapäevaellu?

EDIT: kommenteerimine on suletud spämmirünnaku tõttu

FacebookTwitterEmail

Kuidas me rasvumise ajajärku jõudsime

The Guardiani kolumnist George Monbiot on kirjutanud suurepärase ülevaate sellest, kuidas ometi on saanud võimalikuks rasvumise ajajärk nagu see üle maailma me tänane reaalsus on. Artikkel on originaalis loetav siit. Teen loost siin pisut lühemalt kokkuvõtte.

Oleme jõudnud rasvumise ajajärku. Kuidas see juhtus?

Põhjus ei ole selles, et me sööme rohkem ja treenime vähem või nagu oleksime kaotanud tahtejõu. Liigse kehakaaluga inimeste süüdistamine peab lõppema!

Kui nägin seda pilti, suutsin vaevu uskuda, et tegemist on sama maaga:

Pilt oli üles võetud Brightoni rannal 1976. aastal. Peaaegu kõik seal rannal on saledad. Jagasin seda pilti sotsiaalmeedias ja läksin siis puhkusele. Kui puhkuselt tagasi jõudsin, märkasin, et ikka veel käib arutelu selle pildi ümber. Tuline diskussioon ärgitas mind teemat edasi uurima. Kuidas me oleme muutunud niivõrd rasvunuks nii kiiresti? Minu üllatuseks osutusid peaaegu kõik esitatud väited valeks.

Kahjuks ei ole rasvumise kohta Suurbritannias enne 1988. aastat mingeid andmeid, et kindlaks teha, millisest ajahetkest olukord järsult muutuma hakkas. Küll aga on andmed olemas USA kohta ja need näitavad, et pöördepunkt oli 1976. aastal. Äkitselt just sel samal ajal, kui eelpool nimetatud foto tehtud oli, hakkas rahvas paksenema ja see kestab siiani.

Tavaline selgitus on, et me sööme rohkem ja sama väitsid mitmed ka sotsiaalmeedias. Paljud ütlesid ka seda, et 70-ndatel oli toit vastik. Ja et see oli ka palju kallim. Et sel ajal oli vähem kiirtoidukohti ja et poed pandi varem kinni, mistap kui õigel ajal oma teed jooma ei jõudnud, jäidki näljaseks.

No nii, siit tuleb esimene suur üllatus – 1976. aastal me sõime rohkem. Valitsuse andmetel sööme täna keskmiselt 2130 kcal päevas ja see on number, mis sisaldab ka alkoholi ja maiustusi. Aga 1976. aastal sõime keskmiselt 2280 kcal ning see number ei sisaldanud alkoholi ja maiustusi. Kui lisada ka alkohol ja maiustused, oli tollane keskmine 2590 kcal päevas. Mul polnud vähimatki põhjust neis numbrites kahelda.

Teised pakkusid, et põhjus on igasuguse käsitsi töö vähenemine. Tundub loogiline, aga ometigi andmed ei toeta seda väidet. Möödunud aastal avaldatud uurimus tõestab, et täiskasvanutel, kes teevad lihttöid, st teevad füüsilist tööd, on neli korda suurem tõenäosus olla eluohtlikult rasvunud kui neil, kelle amet nõuab erialast väljaõpet.

No aga kuidas on treenimisega? Paljud väitsid, et nüüd me pigem sõidame autoga selle asemel, et kõndida või jalgrattaga sõita, oleme oma ekraanide külge naelutatud ja tellime toidugi internetipoest, st me liigume hoopis vähem kui varem. Siit tuleb järgmine suur üllatus. Plymouthi Ülikooli pikaajaline uuring tõestab, et laste füüsiline aktiivsus on täna täpselt samasugune nagu oli 50 aastat tagasi. International Journal of Epidemiology artiklis leitakse, et korrigeeritult kehakaalu järgi, ei ole mingit vahet, kui palju kilokaloreid põletavad rikaste maade elanikud ja kui palju vaesemate riikide inimesed, kelle jaoks põlluharimine on eluviis. Väidetakse, et füüsilise aktiivsuse ja kehakaalu tõusu vahel ei ole  seost. Mitmed teised uuringud tõestavad, et treenimine, olles positiivne muude terviseaspektide koha pealt, on kehakaalu reguleerimisel toitumisest hoopis vähem oluline. Mõned väidavad, et sel polegi mingit rolli, sest treenides kasvab ka söögiisu.

Teised jällegi viitasid rohkem varjatud aspektidele nagu adenoviirus-36 infektsioon, antibiootikumide tarvitamine lapsepõlves ja endokriinsüsteemi häirivad kemikaalid. Neil kõigil võib olla tõestatud mõju, aga ometi ei ole neist ükski nii valdav, et sellest jaguks üldise trendi põhjendamiseks.

Mis siis ikkagi juhtunud on? Selgus hakkab saabuma, kui vaadata toitumise andmeid detailsemalt. Jah, me sõime aastal 1976 rohkem, aga me sõime teistmoodi. Täna me ostame poole vähem värsket piima inimese kohta, aga samas viis korda rohkem jogurtit, kolm korda rohkem jäätist ja – pane nüüd tähele! – 39 korda rohkem piimadesserte. Me ostame poole vähem mune kui aastal 1976, aga kolm korda rohkem hommikusöögihelbeid ja kaks korda rohkem teraviljasnäkke, poole vähem kartulit, aga kolm korda rohkem kartulikrõpse. Samal ajal, kui meie otsene suhkru ostmine on järsult vähenenud, on suhkru tarbimine, mida saame jookide ja kondiitritoodetega, järsult suurenenud. Müüginumbrid on olemas alles alates 1992. aastast, kust maalt need järsult kasvasid. Ehk et kui me 1976. aastal saime 9 kcal päevas jookidesse pandud suhkrust, siis polnud see number märkimisväärne selleks, et andmeid koguda. Teisisõnu, võimalus oma toidulauda suhkruga laadida on plahvatuslikult kasvanud. Nagu mõned eksperdid juba ammu väidavad, paistab põhjus olevat selles.

Muutus ei ole juhuslik. Nagu Jaques Peretti oma filmis arutles, on toiduainetööstus kõvasti investeerinud sellesse, et toota toitu, mis kasutab suhkrut me loomulikust isude kontrollimise mehhanismist  mööda hiilimiseks, pakkides ja promodes neid tooteid viisil, mis murrab meie kaitsemehhanisme, kasutades ka alateadvuse mõjutamist lõhnade kaudu. Nad palkavad hordide viisi teadlasi ja psühholooge, et meelitada meid sööma rohkem kui me vajame, samal ajal, kui nende reklaamijad kasutavad viimaseid avastusi neuroteaduse vallas meie vastupanu ületamiseks.

Nad palkavad halbu teadlasi ja “eksperte“, et eksitada meid rasvumise tõelistest põhjustest eemale. Eelkõige üritavad nad, samamoodi nagu tegid tubakatootjad suitsetajatega, promoda ideed, et kehakaal on ennekõike isikliku vastutuse küsimus.  Kulutades miljardeid meie tahtejõu murdmiseks, süüdistavad nad samal ajal meid selles, et me ei suuda söödud kilokaloreid treenimisega ära kulutada. Otsustades selle järgi, millise vaidluse 1976. aasta foto vallandas, on näha, et see töötab. “Võtke vastutus oma elu eest, inimesed!” “Mitte keegi ei sunni sind rämpstoitu sööma, see on su enda valik.” “Mõtlen mõnikord, et tasuta tervishoiuteenused on viga. Igaühel on õigus olla laisk ja paks, sest igaühel on õigus saada terveks ravitud.” Me naudime ohvrite süüdistamist.

Mis veelgi murettekitavam, nagu väidab üks artikkel The Lancet´is, usub 90% poliitikutest, et “isiklik motiveeritus” on “tugev või väga tugev mõjutaja rasvumise sagenemises.” Need inimesed ei paku mingit seletust sellele, miks 61% Inglismaa rahvastikust, kes on ülekaalulised või rasvunud, on kaotanud oma tahtejõu.

Enamusel jõukatest rahvastest on rasvumisnäitajad palju suuremad just madalama sissetulekuga elanikkonna hulgas.  See näitaja on tugevas korrelatsioonis ebavõrdsusega, mis aitab selgitada ka asjaolu, miks Suurbritannias esinemissagedus on suurem kui enamuse Euroopa ja OECD rahvaste hulgas. Teaduskirjandus näitab, kuidas väiksemad rahalised võimalused, stress, ängistus ja depressioon koos madalama sotsiaalse staatusega muudavad inimesed halbade toitumisvalikute suhtes vastuvõtlikumaks.

Aga jah, tahtejõudu peab treenima – seda peavad tegema valitsused. Jah, me vajame personaalset vastutust – poliitikute hulgas. Ning jah, kontrolli tuleb rakendada – nende üle, kes on avastanud meie nõrkused ja neid halastamatult ära kasutavad.

 

FacebookTwitterEmail

Kapsas kanakastmega

 Toit siin pildil ei näe ehk kõige apetiitsem välja, aga maitseb siiski ülihea. Siin on tavaline valge peakapsas, mille lasin köögikombainis väikesetükiliseks. Võib ka kombainis riiviga ribad teha, kui tahad suuremaid tükke. Kapsa hautasin panni peal rohke või sees poolpehmeks ja oligi valmis suurepärane kartuli-riisi-makaroni asendus. Kastmeks praadisin pannil kanafileetükid soola ja pipraga ja kui liha sai pehmeks, uhasin kõik üle 20%-lise hapukoorega. Veel natuke kuumutamist ja mõnus õhtusöök saigi valmis.

Kanafilee asemel võib kasutada ükskõik mis muud liha või ka kala. Siin blogis on sarnane retsept lillkapsapudruga, aga mulle näiteks maitseb pannil hautatud/praetud kapsaga variant rohkem. Hea lihtne ja kiirelt valmiv õhtusöök. Proovi!

FacebookTwitterEmail

Kuidas rahva tervis paremaks saaks?

Olen seoses õpingutega palju juurelnud, et mis see kaasaegne tervisedendus õieti on. Et kui WHO defineerib tervist kui täielikku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit, mitte ainult haiguse või põduruse puudumist, siis võiks see olla igasuguse tervisedenduse eesmärk, aga millist teed pidi sinna liikuda?

Ma ehk ei oska täpselt määratleda, mis see tervisedendus õieti on, küll aga tean rääkida, mis see ei ole. Kaasaegne tervisedendus ei tohiks olla projektipõhine nagu ta meil täna paraku enamasti on. Tervisedendus ei ole lühikeste jätkusuutmatute projektide elluviimine, mis sisuliselt on ürituste korraldamine. Kui ma vaatan täna töökuulutustest, et mis oskusi tervisedendajalt oodatakse, siis võiks siin tervisedendaja ja kultuuritöötaja vahele tõmmata võrdusmärgi, sest omavalitsused eeldavad, et tervisedendaja hakkab kirjutama projekte ja nende läbi saadud rahakesega korraldama terviseüritusi. Nii on paraku me riigis pikka aega tervist edendatud, aga ma küsiks, et kus on siis see tervis? Kui juba ligi paarkümmend aastat on asju projektipõhiselt aetud, aga näiteks me lapsed aina paksenevad ja diabeetikute hulk suureneb järjekindlalt, tähendab see, et midagi on pildil väga valesti.

Toda eelmises lõigus kirjeldatud olukorda silmas pidades leian, et seni kuni mõtteviis ei muutu ja suurt pilti nägema ei hakata, ei ole võimalik omavalitsuste tasandil suuremat rahva tervise huvides ära teha. Aga vähemalt üks oluline valdkond on, mis ei ole projektipõhine ja mida annab paremini korraldada – see on lasteaedade ja koolide toitlustus. Hetkel on olukord selline, et neis omavalitsustes, kus on mindud mugavuse teed ja sõlmitud leping mõne suure toitlustusketiga, on lasteasutuste toit käinud alla, laste menüüd on täis liigselt süsivesikuid ja suhkrut, napib häid valke ja rasvu (Eesti Ekspress sellest hiljuti ka põhjalikult kirjutas, kuidas isegi ahjukartulid kaloraaži nimel suhkruga üle valatakse). Tervisedendaja asi peaks olema juhtida protsessid sinnamaani, et lasteasutustes oleks igapäevaste magustoitude ja küpsetiste asemel puuviljad ja erinevaid köögivilju (mitte kokkusegatuna, las laps segab ja valib ise) serveeritaks sellisel hulgal nagu riiklikud toitumissoovitused seda ette näevad. Need samad riiklikud soovitused, muide, ei võimaldagi lastele iga päev suhkrurohkeid magustoite pakkuda, ometi toda soovitust järjekindlalt me lasteasutustes eiratakse (vaata toidupüramiidi!).

Laste toitlustus on rahvatervise seisukohast absoluutselt kõige esmane, tõeline baasasi.

Liikumine on rahvatervises olulisuselt kindlalt teisel kohal ja ka siin ma näen, et meil ei ole mingit kasu paarist suurest jooksu- ja kõnniürituse sutsakast. See ajab küll rahva korraks õue liigutama, aga reeglina need samad inimesed igapäevaselt piisavalt ei liigu. Asi, millest oleks kasu, on tingimuste loomine, liikumiseks sobiva keskkonna eest hoolitsemine. Kui me ei suuda oma kergteid aastaringselt puhtana hoida ega taga nendel valgustust pimedal ajal, võtab ikkagi inimene auto ja sõidab sellega tööle mitte ei lähe jala. Tervislik liikumine ei tähenda paar korda nädalas spordisaalis rassimist. Liikumine on hea meile siis, kui saame seda harrastada iga päev piisaval hulgal.

Et tingimused kasvõi mu enda kodulinnas liikumist ei soodusta, tean omast käest. Alles hiljuti kukkusin keset kõnniteed sirgelt selili, sest lihtsalt nii libe oli, lumi oli lükkamata ja lume all jää. Et talvel ohtlikku libedust ei tekiks, tuleb kergteed lumest õigel ajal puhtaks lükata, mitte oodata, et kohe tuleb nagunii sula ja sulatab kõik ära. Kui teid lumest puhtaks ei tehta, siis sulailm muudab lume jääks. Jää peale puistatud graniit (mida ka alati ei ole) jääb sinna lahtiselt ja libiseb koos saapaga, sellest pole kiilasjääl palju abi. Olen tänavu talvel mitmel korral pidanud oma hommikuse spordiringi ära jätma ja naabertänavast tagasi keeranud lihtsalt sellepärast, et teed pole õigel ajal hooldatud. Olen ka mitmel hommikul läinud selle tõttu tööle autoga mitte jala. Just jalgsi liikumist peaks üks omavalitsus soodustama ja propageerima.

Lisaks on me igapäevas hulk väikseid asju, millega harjume, kuigi ei tohiks. Näiteks oli alles paar nädalat tagasi e-koolis taustapildiks foto kenadest isuäratavatest maiustustest. No ja mis siis, võiksime küsida, eks! Aga kujutage nüüd ette olukorda, kus kõik Eesti koolides käivad lapsed on sunnitud seda muhvinite ja präänikutega pilti vaatama mitu korda päevas, kuude kaupa. E-kool ei ole mingi vabatahtlik asi, lapsed peavad seda päeva jooksul kordi ja kordi avama ning sealt vaatab iga kord vastu ahvatlev maiustuste pilt. Lapsed on maiad, me teame, ja nad saavad ka nüüdsel ajal suhkrut liiga palju, ka seda me teame. Lehvitada päev läbi lapse silme ees maiustustega pilti on sama nagu alkohoolik peaks iga päev tööle või koju jalutama alkoholiriiulite vahelt. Mis sõnumi selline maiustuste eksponeerimine meie lastele annab? On ju teada, kuidas inimene käitub, kui näeb ühte ja sama reklaami tihedates kordustes. Alkoholireklaamile me tõmbame pidurit, aga e-kooli kaudu reklaamime lastele, keda tahame suunata vähem maiustama, pidevalt maiustusi.

Kirjutasin sellest probleemist e-kooli juhile ja ta tunnistas, et tõepoolest pildivalik pole just kõige paremini õnnestunud ja lubas, et nad on edaspidi tähelepanelikumad. Täna e-kooli lehele minnes vaatavad sealt vastu kenad talvepildid ja sportlikud talvised tegevused. Puhas rõõm! Selliseid väikeseid sõnumeid on me argipäev täis, tuleb ainult lahtiste silmadega ringi käia ja tegutseda, kui näed, et miski väga valesti on. Mu meelest on tervisedendaja töö üks osa neid asju märgata ja reageerida.

Eelpool kirjeldatud e-kooli lugu on mu meelest hea rohujuuretasandi näide. Olles omavalitsuste tänase tervisedenduse suhtes skeptiline, leian, et suured muutused peaksid algama hoopiski nii rohujuuretasandilt kui riigi tasandilt. Et iga väike putukas, kes vähegi asja jagab, võtaks vaevaks rohukõrsi eest nihutada ja et riik kõpitseks korda oma seadused ja määrused, mis reguleerivad nii lasteasutuste kui haiglate ja hoolekandeasutuste toitlustamist. Mu meelest on kõige kohatum lause üldse see, et aga meil ei ole ju raha ja mis see kõik maksab. Võin näiteks tuua kasvõi diabeetikute toitlustamise – kui riiklikud soovitused neile oleks täna teaduspõhised ja kõik toitlustajad teaksid, kui vähe diabeetik tegelikult süsivesikuid süüa võib ja mis on üldse see õige päristoit, hoiaksime ravirahadelt kokku kirjeldamatult suured summad. Tehkem!

 

FacebookTwitterEmail

Vorsti-juustupirukad

TAIGEN
5 muna
2 dl mandlijahu
2 spl fiberhuski
1 dl vahukoort
1 tl küpsetuspulbrit
teelusikaotsaga soola
TÄIDIS
Tükeldatud viinerid, vorst või sink (suure lihasisaldusega)
Riivjuust

Vahusta munad, sega kuivad ained eraldi nõus kokku ja lisa taignasse, vala hulka vahukoor ja mikserda kõik kokku. Lase taignal kümmekond minutit seista, et fiberhusk paisuks.

Tõsta igasse muhvinivormi üks supilusikatäis taigent ja sinna peale pisike peotäis tükeldatud vorstikraami ja teine pisike peotäis riivjuustu. Kui tahad kinniseid muhvini moodi pirukaid, siis pane täidise peale veel umbes pool supilusikatäit taigent, aga võib ka jätta pealt lahtiseks. Küpseta 200 kraadiga 20-25 minutit.

 Taigen küpses väga mõnusalt läbi ja pirukad jäid tõesti kenad. Mulle maitsesid lahtised pirukad isegi rohkem, aga ka üleni muhvini moodi saiad ei jäänud liiga kuivad ja tulid mõnusalt vorsti-juustused. Mul on täna pirukate sees Kehtna Mõisa suure lihasisaldusega viinerid, aga tegelikult on üsna ükskõik, mida head sinna panna.

Sain kokku 12 suurt pirukat, millele kulunud kaks detsiliitrit mandlijahu kaalub 100 grammi. Mu mandlijahus on ainult 6,9 grammi süsivesikuid saja grammi jahu kohta, mis tähendab, et isegi kui vahukoorest ja munadest vähesed süsivesikud juurde rehkendada, jääb ühe piruka sisse ikka süsivesikuid ainult ühe grammi ringis.

Ma ei anna oma retseptide juurde tavaliselt täpset toiduinfot sellepärast, et jahud on väga erineva süsivesikusisaldusega. Kui oled diabeetik, siis rehkenda piruka süsivesikusisaldus oma jahude järgi. Mina ostan nii kookos- kui mandlijahu enamasti Coopist, kus need on mõlemad hästi väheste süsivesikutega (6,9 ja 6,4g 100-s) ja enamasti ka hea hinnaga. Eelistan soolastes pirukates mandlijahu sellepärast, et sel pole spetsiifilist tugevat maitset ja domineerima jääb mõnus pirukatäidis. Kõige olulisem on muidugi vältida igasuguseid suure süsivesikusisaldusega jahusid nagu teraviljajahud, aga ka tatrajahu, mida kiputakse pidama tervislikuks valikuks, mis aga diabeetiku jaoks, kes oma tervist hoida tahab, pole üldse mingi valik. Jälgi toodete süsivesikusisaldust, loe pakendeid!

EDIT: Fiberhuski võib retseptis asendada 1 dl pofiberiga, sellisel juhul jäta vahukoor ära. Pofiberiga küpsetades piisab muhvini vormi põhja ühest supilusikatäiest taignast, sest saiake kerkib päris suureks.  Pane täidis lihtsalt lahtiselt taignale, kõige otsa riivjuust ja küpseta 200 kraadiga 20 minutit.

FacebookTwitterEmail

LCHF menüü aitab – diabeetikute kogemused

Tõlgin siia mõned Rootsi tarkade diabeetikute FB-grupist (Smarta Diabetiker) kokku kogutud edulood, mis räägivad sellest, kuidas väheste süsivesikutega menüül olles (LCHF – low carb, high fat) on nii 1. kui 2. tüüpi diabeediga inimeste tervis paranenud. Loodan, et see inspireerib sind, kes sa võibolla ikka veel kahtled, kas süüa tavalist tervele inimesele soovitatud toitu ja tarbida aina rohkem ravimeid ning leppida hüppavate glükoosinäitudega või siiski mängida oma menüüs makrod sedasi ringi, et süsivesikuid on toidus ülivähe ja saavutada parim võimalik glükeemiline kontroll vähemate ravimikogustega.

Kui tekstis tuleb ette lühendit RS või lihtsalt juttu tärklisest, siis see on rootsi keeles resistent stärkelse ehk tärklis, mis ei muutu kiirelt glükoosiks, seda leidub ubades ja ubade söömine on Rootsi diabeetikute hulgas väga populaarne just soolestiku mikrofloora parandamiseks. Igaks juhuks mainin, et kõigile ei pruugi ubade söömine sobida, mõnel need siiski liiga hoogsalt veresuhkrut kõigutavad.

Aga kogemuslood on siin:

Täiskasvanu, 1. tüüp

Käisin diabeediõe vastuvõtul, iga-aastasel läbivaatusel, ja mu HbA1c oli madalaim alates sellest kui 28 aastat tagasi 1. tüüpi diabeedi diagnoosi sain! HbA1c 40 üle olen ma uskumatult uhke. Aitäh LCHF-ile, treeningule ja ubadele selle eest! Diabeediõde, kes neli aastat tagasi suhtus sellesse tohutult negatiivselt, on tänaseks meelt muutnud ja tunneb teema vastu suurt huvi.

***

Nüüd peame mina ja mu mees kõigile tarkadele diabeetikutele aitäh ütlema kõigi nende heade nõuannete eest, mida oleme siit saanud. Käisime täna diabeediõe vastuvõtul. Mu mehe HbA1c on alates maikuust langenud 70-lt 50-le. Ja mis mulle meeldis, on see, et diabeediõde ei kritiseerinud, millise elustiili me oleme valinud, mis tähendab, et on täiesti okei seda järgida (LCHF ja RS). Vastupidi, ta ütles, et kui me tunneme ennast seda järgides hästi, siis jätkaku samas vaimus. Nüüd me ainult muudame baasinsuliini, et pääseda koidikufenomenist.

***

Mina, kes ma olen täna 60-aastane ja olnud 1. tüüpi diabeetik 30 aastat, olen muidugi rõõmus, et olen saanud kinnitust, et mu pingutused heade glükoosinäitajate saamiseks on vilja kandnud. Ilma lühitoimelise insuliinita olen saanud HbA1c 34, eelmisel korral oli see 35. Olgu öeldud, et see on ilma hüpoglükeemiateta.

***

HbA1c 48-lt (juulikuus liberaalse LCHF-iga ja mõningase patustamisega) 37-le täna (range LCHF ja treening). Olen LADA, tulen periooditi toime ilma insuliinita. Aitäh kõigile siin toetuse ja nõuannete eest!

Laps, 1. tüüp

Raport peale arstivisiiti: Kolm kuud tagasi oli HbA1c 46. Täna on 36 (diagnoosi saades jaanuaris oli 72). Arst ütles, et ta pole oma 20-aastase arstina töötamise jooksul mitte kunagi näinud nii ilusat glükoosikõverat… Mitte kunagi! Ottol pole mitte kunagi olnud ka mitte ühtegi korda hüpoglükeemiat. Arsti sõnul on ka see haruldane.

Täiskasvanu, 2. tüüp

2016. aasta septembris läksin arsti juurde jalavaluga ja sain kõrge vererõhu, 2. tüüpi diabeedi ja kõrge kolesterooli diagnoosi. Kõigi nende puhuks kirjutati välja rohud. 17. aprillil võeti uued proovid ja HbA1c näitas 41 ning kolesterool oli kõvasti langenud. Arst helistas mulle ja valas mu ülivõrdes kiitusega üle. Ise ma viskasin high-five selle peale ja ütlesin: “Ma tegin seda, ma teadsin seda!” Siiani pole mul olnud mitte ükski veresuhkrunäit üle normi, ma jätkuvalt ei võta mingit rohtu ja tunnen ennast paremini kui iial varem. Aitäh, LCHF!

***

Olen 2. tüüpi diabeetik 24 aastat. Peale 10 aastat diagnoosiga oli mu insuliinikogus 90 ühikut ja HbA1c ikkagi 100. Peale mõnda aega LCHF järgi söömist null insuliini ja HbA1c 46. Vererõhk langes 145/85 pealt 120/70-le ja rohtu enam ei võta. Kolesterool kukkus 6,2-lt 5,2-le.

***

Sain täna oma iga-aastase proovivastuse (pean uhkustama, et HbA1c oli 35 mmol/mol). Sain 2. tüüpi diabeedi diagnoosi eelmise aasta oktoobris, novembris oli HbA1c 101, veebruaris 40 ja nüüd 35. Loobusin insuliinist ja hakkasin LCHF-i järgi sööma, tarvitasin metformini ja Januviat. Loobusin Januviast veebruaris, kui HbA1c langes 40 mmol/mol-ni. Ehk on aeg nüüd ka metformini doosi vähendada (kolm korda päevas 500mg)? Ilma teieta ei oleks see olnud võimalik… …Mu veendumus, et LCHF on diabeetikule õige, on ainult tugevnenud.

***

Täna täitub mul üks aasta LCHF-i. Enesetunne on palju parem. Esimesed 9 kuud sõin ranget LCHF-i, umbes 20 grammi süsivesikuid päevas, viimased 3 kuud olen olnud liberaalsem. Olen söönud 100% šokolaadi iga päev. Minu tulemused: -30 kg, HbA1c 85 -> 39 (kolmelt diabeediravimilt tänaseks täiesti ravimivabaks). Mu üldkolesterool on läinud seevastu 4,6-lt (statiinide peal olles) 6,4-le (ilma ravimiteta), aga mu apo B/A1 suhe on 0,7 peal ja triglütseriidid langenud 1,1-lt 0,44-le ning olen rahul. Kõik teised näitajad on täna head.

***

Olen täna eriliselt rõõmus, sest mõõtsin oma veresuhkrut, mis oli enne lõunasööki 4,7 ja 2 tundi hiljem 4,2. Ma ei mõõda enam nii tihti, vahel jääb nädalaid vahele. Sain 2. tüüpi diabeedi diagnoosi umbes üks aasta tagasi ja olen ravimitest vaba. Ja enesestmõistetavalt söön ma LCHF järgi, vastasel juhul ei saaks ma selliseid näite.

***

YIPPI!!! Kui palju ma olen võitnud tänu teile! Käisin täna iga-aastasel diabeedikontrollil perearsti juures. Mul on 2. tüüpi diabeet. Ta vaatas mu proovivastuseid ja kommenteeris: “HbA1c 50 oli kevadel 49, kolesteroolinäidud on head, triglütseriidid 0,38 madalamad kui maikuus – 0,56. Nende proovivastustega ma olen rahul!” Aga, ütlesin ma, ma ei tarvita nüüd enam üldse insuliini! Arsti nägu venis pikaks ja ta kordas: “Kas sa ei pruugi üldse insuliini?” Ei, ütlesin ma, olen oma söömist muutnud ja söön väheste süsivesikutega toitu: ei mingit leiba, riisi, pastat ega kartulit. “LCHF, niisiis?”, küsis arst. Jah, ütlesin mina. Alustasin jaanuaris ja kaotasin 6 kilo, olen lõpetanud Omeprazoli võtmise (mao- ja sooleravim – ÜR), mida olen manustanud iga päev juba mitu aastat. Võtan kaks Metformini päevas. Enesetunne on hea ja veresuhkur on terve päev stabiilne, ma ei tunne ennast enam nagu diabeedihaige. Mul hakkasid juba nägemishäired tulema, aga peale seda kui mu veresuhkur on hommikuti alla 7,0, on nägemine paranenud. Mind kutsutakse nüüd võrkkesta kontrolli ainult 1,5 aasta tagant. Rääkisin arstile ka seda, et olen saanud palju tuge tarkade diabeetikute FB grupist (Smarta Diabetiker). Jälgin seda gruppi peaaegu iga päev ja õpin sealsetest postitustest. Aitäh selle tegevuse ja toetuse eest!

***

Olen nüüd teada saanud oma kolme kuu keskmise veresuhkru. 2017-09-12 oli see 86. 2017-10-11 oli 81. Alustasin siis kohe LCHF-iga. Täna 2017-11-28 on HbA1c 56. Nii rõõmus, et see langeb! Mu paastusuhkur oli 6,1, mille üle on mul tõeliselt hea meel. Ma olen vaeva näinud. Peale kella 16 ma paastun kuni järgmise hommikuni. Kaalusin algul 60,7 kg, nüüd olen oma ideaalkaalus 56,7. Söön head hommikusööki ja head õhtusööki. Aitäh kogu toetuse eest, mida olen siit saanud!

***

Mul on 2. tüüpi diabeet ja käisin täna iga-aastases kontrollis. Kaks aastat LCHF-iga, lõpetasin insuliini ja Januviaga 1,5 aastat tagasi. Nüüd olen ma rahul ja arst ka… HbA1c 40. Arst ütles ka seda, et oli vaimustuses mu kolesteroolinäidust. Ja nüüd ma ütlen midagi huvitavat, mida hakkan tegema! Ma võtan Levaxini kilpnäärme pärast ja seekord arst kirjutas mulle väiksema doosi.

***

Loodan, et need lood siin aitavad nii mõnegi diabeetiku õigele rajale. Mul on väga kahju, et meie diabeetikutele ikka veel väidetakse, et diabeetik võib kõike süüa, nii toimides on ja jääb 2. tüüpi diabeet progresseeruvaks haiguseks ja mis tahes diabeedivormiga pole ka tüsistustest pääsu. Teadus on ammu tõestanud, et 2. tüüpi diabeediga saavutab parima glükeemilise kontrolli siis, kui hoitakse oma päevane süsivesikute tarbimine alla 50 grammi, see on võimalik, kui välditakse igasugust suhkrut ja tärklist. 1. tüüpi diabeediga on vajalike süsivesikute hulk inimesiti erinev, aga üle 100 grammi päevas ei ole kellelegi hea. Ka väga paljud täiskasvanud 1. tüüpi diabeetikud hoiavad oma süsivesikute tarbimise 30 kuni 50 grammi vahel päevas ja elavad tervena kõrge vanuseni. Tee oma menüüs muutus, hoia oma tervist!

 

FacebookTwitterEmail

Juustu-rukkileivad

Kui oled diabeetik, siis kindlasti tead, et igasugune tavaline rukkileib kergitab veresuhkrut ülemäära palju ja kui tahad oma glükoosinäidud stabiilsed hoida, siis teraviljarohkeid küpsetisi ei söö. Rukkileivast loobumine on diabeedi diagnoosi saades paljudele suurim katsumus, sest harjunud maitsetest on hirmus raske loobuda. Õnneks on olemas alternatiive, mis maitselt sarnased, aga süsivesikuid sisaldavad kordades vähem. Kui sa pole just gluteeni suhtes tundlik, siis vähese rukkilinnasejahuga küpsetised on üks  väga mõnus asendus tavalisele mustale leivale.

6 muna
400 g toorjuustu (eelistan seda toorjuustu)
250 g riivjuustu
1 dl pofiberit
1 dl rukkilinnasejahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
2 dl kõrvitsaseemneid
1 dl chiaseemneid või ka päevalille- või seesamiseemneid või neid kõiki korraga, ole loominguline

Vahusta munad, lisa toorjuust ja mikserda segamini. Kuivad ained sega koos seemnetega eraldi kausis kokku ja lisa taignale. Lase taignal 10 minutit seista ja tõsta siis supilusikaga taignaportsud küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile. Silu pätsikesed lamedaks ja puista peale seemneid (mu leibade peal on kõrvitsa-, päevalille-, seedermänniseemnete segu). Küpseta 200 kraadiga 20 minutit.

Sain sellest taignakogusest 23 pätsikest, milles rukkilinnasejahust tuleb umbes 2,5 g süsivesikuid ühe leivakese kohta. Olenevalt sellest, kui palju ja milliseid seemneid taignasse paned, jääb ühte leivakesse imenduvaid süsivesikuid mitte rohkem kui 3-4 grammi, mis on umbes kolm korda vähem kui tavalises rukkileivaviilus.

Sa ei pea olema diabeetik, et oma menüüs süsivesikute hulk igapäevaselt madalal hoida. Ka kaalulangetajale on see parim valik, tegelikult ükskõik kellele. Ma pole kunagi aru saanud, miks me konventsionaalsed toitumissoovitused ütlevad, et oma veresuhkrutaseme stabiilsena hoidmiseks tuleb süüa sageli (kolm põhitoidukorda ja kolm-neli vahepala), selle asemel, et soovitada inimestel süüa madala süsivesikutesisaldusega toitu, mis veresuhkruid ei hüpita ja liiga sageli sööma ei aja.

FacebookTwitterEmail