Vaarika-beseerull

BESEE:
8 toasooja munavalget
6-8 spl peeneks jahvatatud erütritooli (nagu tuhksuhkur)
näpuotsaga soola
kaunistuseks mandlilaaste

TÄIDIS:
300 g maitsestamata kohupiimapastat
400 ml vahukoort (maitsesta erütritooli või steviaga)
natuke vanilli
vaarikaid

Vahusta munavalged näpuotsatäie soolaga kõvaks vahuks. Kui vaht hakkab parajaks saama, lisa ühe supilusika kaupa erütritool ja vahusta seni, kuni vahust saab kenasid torne teha (vaata pildilt).

Laota munavalgevaht küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile ja silu ühtlaseks. Puista peale mandlilaastud. Küpseta 160 kraadiga 30 minutit.

Kui besee on küpsenud, võta see ahjust välja, laota peale leht küpsetuspaberit ja lase jahtuda. Keera besee (kahe küpsetuspaberi vahel) ettevaatlikult teistpidi ja eemalda paber, mille peal besee küpses. Kui besee on liialt paberi külge jäänud, saad seda noa abil lahti urgitseda. Vahusta vahukoor ja kohupiimapasta, lisa vanill, maitsesta kohupiimavaht endale sobiva magustajaga täpselt nii magusaks nagu soovid. Väga magusa besee korral on pigem hea, kui kreem seal vahel ei ole magus. Laota kohupiimavaht beseele ja kata vaarikatega.

Besee saad murdumata rulli keerata siis, kui kohupiimavaht on seda natuke aega niisutanud. Rullimiseks kasuta besee all olevat küpsetuspaberit, seda kergitades. Rullimine ongi vaarika-beseerulli tegemise juures ainuke keeruline osa. Õnneks sellest maitse ei muutu, kui ta natukene katki läheb 🙂

FacebookTwitterEmail

Porgandisai

Siin blogis on pikalt vaikus olnud, sest mu tööd ja magistriõpingud ei jäta enam üldse hobideks aega. Vahel siiski küpsetan midagi ja täna tegin üle hulga aja midagi päris uut. Märkasin eile sotsiaalmeedias ühte rootsikeelset porgandisaia retsepti, aga kuna oli kiire tööpäev, siis kaotasin selle ära. Täna proovisin mälu järgi midagi sarnast teha. Väga hea tuli.

Porgandist tulevaid imenduvaid süsivesikuid on terve pätsi peale umbes 17 grammi. Lisaks annavad süsivesikuid ka seemned, aga ühe viilu kohta jääb imenduvaid süsivesikuid ikkagi väga vähe. See-eest on saias palju kiudaineid.

PORGANDISAI

6 muna
0,5 tl soola
2 spl fiberhuski
8 spl pofiberit
3 tl küpsetuspulbrit
2 spl chiaseemneid
3-4 spl päevalilleseemneid
300 g toorest peenelt riivitud porgandit
natuke vanilli (või miks ka mitte kardemoni)
peale puistamiseks seesamiseemneid

Vahusta munad ja riivi porgand. Sega kõik kuivad ained omavahel kokku. Lisa jahu- ja seemnesegu munavahule, kõige viimasena sega taignasse riivitud porgand. Küpseta 180 kraadiga 45 minutit. Kasuta küpsetamiseks silikoonist leivavormi.

Olenevalt porgandi magususest saab selle retsepti järgi pigem magusa saia. Ole loominguline, kasuta erinevaid seemneid või ka pähkleid ja mandleid. Porgandisai näeb ilus värviline välja ja sobib hästi pidulauale.

FacebookTwitterEmail

Riiklik tunnustus

Sain oma tervisejuhi eriala diplomitöö eest üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil Sotsiaalministeeriumi eripreemia. Konkursile esitati 482 tööd 33-st ülikoolist, sealhulgas 17-st välisülikoolist, sellepärast olen üllatunud ja ääretult tänulik, et mu tööd märgati. Uurimus “Eesti täiskasvanud diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest” on leitav siin blogis eelmise postituse kaudu, aga olemas ka Tallinna Ülikooli andmebaasis ETERA.

Tunnen, et seda preemiat võib võtta kui kingitust kõigile diabeediga inimestele Eestis, sest kui tõenduspõhine info on ministeeriumis laual, hakkavad ehk viimaks muutuma ka diabeetikute toitumist käsitlevad riiklikud ettekirjutused. Diabeetikute toitumise teema muutub arvestades üleilmset ravimikriisi iga päevaga aina olulisemaks, sest teadlased ennustavad insuliini kriisi juba aastaks 2030.  Tark oleks Eestilgi selleks valmis olla ja suunata diabeediga inimesed toituma nii, et nende ravimivajadus ei oleks nii suur nagu see on täna.

FacebookTwitterEmail

Diplomitöö diabeetikute toitumisest

Siin blogis on olnud pikalt vaikus, sest olen olnud keskendunud ülikooli lõpetamisele. Eile kaitsesin oma diplomitöö “Eesti täiskasvanud diabeetikute teadlikkus tervislikust toitumisest” hindele A ja rohkem rahul ei saakski olla. Pidin komisjonile põhjendama paari valikut oma töös, näiteks seda, kas kõik lisad olid vajalikud. Komisjoni esimees mõtles sellega, et kas sotsiaalministeeriumiga kirjavahetuse lisamine töösse midagi juurde andis. Vastasin, et minu arvates on see vajalik, sest tahan näidata, kui aeglaselt tegelikult meie riigis asjad liiguvad. Tõsi on see, et kaks aastat tagasi saatsime ministeeriumile märgukirja selle kohta, et haiglatoit diabeetikule ei sobi ja tänaseks ei ole muutunud mitte midagi. Mina näen siin ükskõiksust ja hoolimatust või siis lihtsalt võimetust probleemi tõsidust mõista. See on üks lihtne lühike määruse lisa, mida tuleks muuta, kui raske saab see olla?

Diplomitöö kirjutamise ajal toimus maailmas üks märgiline sündmus, nimelt sõlmisid American Diabetes Assotsiation (ADA) ja European Association for the Study of Diabetes (EASD) konsensusraporti 2. tüüpi diabeedi puhuse hüperglükeemia haldamise kohta. See dokument ütleb, et uuringute põhjal tagab diabeetikule parima glükeemilise kontrolli just madala süsivesikutesisaldusega dieet. ADA avaldas 2019. aasta alguses uue täiskasvanud diabeetikute ja eeldiabeedis inimeste toitumisteraapia konsensusraporti, kus öeldakse, et meditsiiniline toitumisteraapia (medical nutrition therapy – MNT) tuleb võtta diabeedi haldamise aluseks. Raportis öeldakse, et tervishoiuteenuste osutajad peaksid soovitama diabeetikutele tärklisevabade köögiviljade tarbimist, suhkrute ja rafineeritud teraviljade söömise vähendamist ning liialt töödeldud toidu vältimist. Samas on rõhutatud süsivesikute vähendamise olulisust erinevat tüüpi diabeediga inimeste glükeemilise kontrolli parandamisel ning soovitatud 2. tüüpi diabeediga inimestel, kellel on ravimitega raske veresuhkrut kontrolli all hoida, minna üle madala või väga madala süsivesikute sisaldusega toitumisele.

Tean, et ADA uusi suundi tutvustatakse meie tervishoiutöötajatele tänavu oktoobris toimuval diabeedikonverentsil ja tõsiselt loodan, et võetakse vaatluse alla ka see konsensusraport. Siiani olen meie tervishoiusüsteemist ja diabeedi ala otsustajate poolt tundnud ainult vastuseisu kuni sinnamaale välja, et kui mõni aasta tagasi meie diabeediliidu foorumis teadustööde linke jagasin diabeetikute toitumisest, mu konto blokeeriti ära. Võin ainult oletada, et asi on hirmus rahastus kaotada, sest kui meie diabeetikud läheksid üle süsivesikutevaesele menüüle, väheneks nende ravimivajadus tuntavalt.  Olen olnud nagu hüüdja hääl kõrbes oma tõenduspõhise toitumise propageerimisega ja ei uskunud isegi enam, et mu silmad kunagi üldse mingit muutust paremuse poole näevad. ADA ja EASD vaheline leping võib tuua paradigma muutuse tervesse diabeedi käsitlusse. Täna on lihtsalt seis selline, et nii palju teadusuuringuid on peale tulnud, et diabeediorganisatsioonid ja tervishoiusüsteem ei saa süsivesikutevaese toitumise teemat enam eirata. Loodetavasti mõistetakse seda ka Eestis.

FacebookTwitterEmail

Insuliin ja rasvmaks

See lugu on refereering Kanada nefroloogi Jason Fungi artiklist Insulin and Fatty Liver Disease.

Dr Alfred Frohlich Viini Ülikoolist oli esimene, kes hakkas lahti harutama rasvumise neuro-hormonaalset  tausta juba 1890. aastal. Ta kirjeldas noort poissi, kes ootamatult kiiresti rasvus pärast seda, kui tal oli diagnoositud kahjustus aju hüpotalamuse piirkonnas. Kaugemas tulevikus sai kinnitust fakt, et hüpotalamuse kahjustus viib inimese kontrollimatu kaalutõusuni, see piirkond nimetati inimese energiatasakaalu võtmeregulaatoriks.

Rottidel ja teistel loomadel võib hüpotalamuse kahjustus viia täitmatu isu tekkimise ja rasvumiseni. Aga uurijad märkasid kiiresti veel midagi – kõigil neil loomadel olid tõsised maksakahjustused. Vaadates tagasi põlvkondade kaupa rasvunud hiirtele, märkasid nad samasuguseid muutusi maksas. Nad imestasid, mida on maksal üldse rasvumisega tegemist?

Esmakordselt 1952. aastal viis dr Samuel Zelman kokku seose maksa kahjustumise ja rasvumise vahel. Ta jälgis rasvmaksa ühel haigla töötajal, kes jõi iga päev kakskümmend pudelit Coca-Colat. Rasvmaks oli sel ajal juba hästi tuntud alkoholist põhjustatud kahjustusena, aga see patsient ei tarvitanud alkoholi. Et rasvumine võib tekitada täpselt samasuguse maksakahjustuse, oli tol ajal teadmata. Zelman, olles teadlik loomadega tehtud katsete tulemustest, veetis mitu järgmist aastat jälgides veel kahtkümmet rasvunud patsienti, kes polnud alkohoolikud, kuid kelle maksad olid siiski kahjustunud. Üks imelik seos, mida ta märkas, oli, et kõik nad eelistasid ühtmoodi süsivesikuterikast toitu.

Rasvmaks patsientidel, kes ei ole alkohoolikud

Umbes 30 aastat hiljem, 1980. aastal kirjeldasid dr Ludwig ja tema kolleegid Mayo Kliinikust sama asja. Kahekümnel patsiendil oli välja arenenud rasvmaks, sarnane sellele nagu on alkohoolikutel, kuigi nad polnud alkohoolikud.  See haigus nimetati mittealkohoolseks steatohepatiidiks. Kõiki neid patsiente ühendas see, et nad olid rasvunud ja neil esinesid rasvumisega seotud haigused nagu näiteks 2. tüüpi diabeet. Haigust, mille puhul maks on rasvunud ilma otsese maksakahjustuseta, nimetatakse mittealkohoolseks maksa rasvumiseks (mittealkohoolne rasvmaks). Kui vanasti arstid ei uskunud, et rasvmaksaga patsient ei ole alkohoolik, siis tänapäeval, kui patsiendil on raskusi kaalu kaotamisega “söö vähem ja liigu rohkem” meetodiga, kahtlustavad arstid neid valetamises. Selle asemel, et aktsepteerida kibedat fakti – see dieet lihtsalt ei tööta. Tolle igivana mängu nimi on “Süüdista ohvrit.”

Uurijad on kinnitanud, et rasvumise, insuliiniresistentsuse ja rasvmaksa vahel on erakordselt tugev seos. Rasvunutel esineb kuni viisteist korda sagedamini rasvmaksa. Isegi ilma diabeedita on insuliiniresistentsete maksas rasva tase kõrgem. Need kolm haigust on tihedalt omavahel seotud – kus esineb üks, sealt leiad tihti ka teised.

Maksa steatoos – rasva deponeerumine maksa, kus ta olla ei tohiks, on kindlalt üks olulisemaid insuliiniresistentsuse markereid. Insuliiniresistentsuse tase on otseselt seotud rasva hulgaga maksas. Kasvavad alaniini transaminaasi tasemed, mis on maksakahjustuse veremarker, on rasvunud lastel otseselt seotud insuliiniresistentsusega ja 2. tüüpi diabeedi väljaarenemisega. Isegi rasvumisest sõltumatult on rasvunud maksa esinemine seotud eeldiabeediga, insuliiniresistentsusega ja pankrease beetarakkude funktsiooni kahjustumisega.

Rasvmaksa esinemine nii lastel kui täiskasvanutel on kasvanud ärevakstegeva kiirusega. See on Lääne maailmas kõige tavalisem maksa ensüümide kõrvalekallete ja krooniliste maksahaiguste põhjustaja. Rasvmaks esineb 2/3 neist, kellel on diagnoositud rasvumine. Ennustatakse, et rasvmaks saab Lääne maailmas peamiseks maksatsirroosi põhjustajaks. Ta on juba saanud maksa transplatatsiooni peamiseks indikaatoriks. Põhja-Ameerikas on rasvmaksa esinemine prognoosi kohaselt 23%. See on tõsiselt hirmutav epideemia. Ühe põlvkonna jooksul on rasvmaks muutunud Põhja-Ameerikas tundmatust haigusest, millel isegi nime polnud,  üheks kõige levinumaks maksakahjustuse põhjustajaks.

Rasvmaks kui põhiteema

Maksal on keskne roll energia salvestamisel ja produktsioonil. Peale peensooles imendumist transporditakse toitained maksa. Kuna keharasv on esmane toiduenergia talletamise koht, on väike ime, et rasvade talletamise häired on nii lähedalt maksaga seotud.

Insuliin transpordib glükoosi maksarakkudesse, piltlikult öeldes täites need. Kõik üleliigne glükoos muudetakse maksas rasvaks. Liiga palju glükoosi ja liiga palju insuliini pikema aja jooksul viib maksa rasvumiseni.

Insuliiniresistentsus on selline üleküllastumise nähtus, kus glükoosil on võimatu rakkudesse siseneda, sest rakkudes on juba liiga palju glükoosi. Rasvmaks, mis on rakkude ületäitumise tagajärg, tekitab insuliiniresistentsust. See tsükkel toimub järgmiselt: hüperinsulineemia tekitab maksa rasvumist -> rasvunud maks tekitab insuliiniresistentsust -> insuliiniresistentsus viib kompensatoorse hüperinsulineemiani. Hüperinsulineemia tekitab insuliiniresistentsust ja on samas selle ringluse algne põhjustaja.

Rasvmaks viib 2. tüüpi diabeedini

Rasvmaksa seos insuliiniresistentsuse, eeldiabeedi ja väljaarenenud diabeediga isegi rasvumisest sõltumatult on ilmne. See seos esineb olenemata etnilisest grupist kõikjal üle ilma.

Oluline tahk insuliiniresistentsuse väljaarenemisel ei ole mitte rasvumine, vaid rasva talletamine maksa, kus see ei peaks olema. Siin peitub ka põhjus, miks ka kehamassiindeksi järgi alakaalulisteks hinnatud patsientidel esineb 2. tüüpi diabeeti.  Üldine rasvumine mängib väiksemat rolli kui see rasv, mis on kogunenud siseorganite ja maksa ümber. Selline siseorganite rasvumine on metaboolse sündroomi ja 2. tüüpi diabeedi üks karakteristikuid.

Rasval, mis on kogunenud naha alla ja mis mõjutab kehakaalu ja kehamassiindeksit, näib olevat väike mõju terviseseisundile. See ei näe ilus välja, aga paistab siiski olevat ainevahetuse seisukohast ohutu. USA-s tehtud uuringu kohaselt ei paranda operatsioonid, millega eemaldatakse suur osa keharasvast, patsiendi tervist. Ei ole täheldatud mingit märkimisväärset kasu vere glükoositasemele, isnuliiniresistentsusele, põletikumarkeritele või rasvade profiilile.

Erinevalt operatsioonide tulemustest on toitumise muutmise kaudu kaalu alandamisel tugev metaboolseid karakteristikuid parandav mõju. Toitumise muutmisega on võimalik vähendada nii nahaalust, vistseraalset kui ka maksa ümber kogunenud rasva, samas kui rasvaeemaldusoperatsiooniga vähendatakse ainult nahaalust rasva.

Vistseraalne rasv (siseorganite ümber kogunenud rasv – Ü.R.) on peamine diabeedi, düslipideemia ja südamehaiguste ennustaja, samas kui üldine rasvumine ei pruugi seda olla.

Rasv, mis koguneb mitte ainult maksa ümber vaid ka teiste siseorganite ümber, mängib haigestumise juures peamist rolli. Rasvunud maks ennustab 2. tüüpi diabeeti haigestumist tihti umbes kümne aasta pärast. Isegi ainult 2-kilogrammine kaalutõus hakkab tekitama häireid, vähendades HDL-kolesterooli taset. Kõrge vererõhk, rasvmaks, kõrge triglütseriidide tase on järgmised sümptomid, mis ilmnevad, kõrge veresuhkrutase tuleb alles viimasena.

Üks uurimus kinnitab, et rasvmaks ja kõrgenenud triglütseriidide tase ennustavad 2. tüüpi diabeeti haigestumist hiljemalt 18 kuu pärast. Samas on ainult väikesel osal rasvmaksaga patsientidel täielikult väljaarenenud metaboolne sündroom. Krooniline insuliini liig läbi mitmekümne aasta viib aina suurema hulga rasva talletamiseni maksa. Glükoosiga ületäidetud rasvunud maks tekitab insuliiniresistentsuse.

Erinevalt 2. tüüpi diabeedist on 1. tüüpi diabeedi puhul organismi insuliinitase ekstreemselt madal ja maksa rasvatase on normaalsest madalam. See on väga tugev tõestus asjaolule, et insuliinitase on rasvmaksa väljaarenemise võtmetegur. Insuliin juhib rasva tootmist maksas ja madal insuliinitase viib maksa rasvahulga vähenemisele.

FacebookTwitterEmail

Haiglatoidust riigitelevisioonis

Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust Pealtnägija toimetaja Anna Pihl ettepanekuga rääkida saates haiglatoidust, mida diabeetikutele pakutakse. Ta oli lugenud mu artiklit, kus haigla diabeedimenüüd katastroofiks nimetan. Rääkisime pikalt telefonis ja saatsin ka infot lisaks kirja teel, aga leidsin, et ma pole õige inimene ekraanile minema (ma pole diabeetik, õpingud on pooleli jne). Lükkasin tanki Angela, kes on kõige motiveeritum diabeetik, keda tunnen ja kes on omal nahal kogenud nii seda, kuidas süsivesikurohke menüüga pole võimalik veresuhkrut stabiilsena hoida kui ka head enesetunnet üliväheste süsivesikutega toidust.

Saade pidi algselt olema vähihaigete toitlustamisest, aga taheti teemat laiendada ja kaasata ka diabeetikud. Mina muidugi rõõmustasin, et ometi ükskord võetakse vaatluse alla haiglate kohutavad süsivesikurohked menüüd ja räägitakse sellest, milline toit tegelikult vähi- ja diabeedipatsiendi ravi toetab (tervislik menüü on neil üsna sarnane, sest vähirakud toituvad glükoosist). Aga võta näpust – fookus oli täiesti teine. Esiteks ei mahtunud diabeediosa üldse saatesse ja lubati, et seda näidatakse hiljem AK-s. Pealtnägijas keskenduti Eesti Einele, tümitati selle omanikku ja esitleti kokkade ebaõnnestunud üllitisi, aga toda 2002. aastast pärinevat määrust, mis patsientide menüüdele reeglid ette kirjutab, mainis Mihkel Kärmas põgusalt alles lõpus.

Vaatasin Pealtnägijat suure hämmastusega, sest saate tegijad justkui polnud aru saanud, kust maalt tegelikult viga sisse jooksma hakkab. Või siis oli vaja ekraanile tuua see, mis massid rohkem kihama paneb. Väga kahju, et teemat nii pealiskaudselt käsitleti ja jäeti mulje, et tegelikult oleks meil haiglate toiduga kõik hästi, kui ainult toitlustaja oleks tasemel ja raha oleks rohkem. See ei ole tõsi! Viga algab sotsiaalministeeriumist, kus ei paista olevat ei kompetentsi ega ka tahet asja muuta, sest millega muidu seletada, et rohkem kui 16 aastat vana määrus, mis haiglate ja hoolekandeasutuste toitlustust reguleerib, ikka veel kehtib? See määrus eirab täielikult teaduslikult tõestatud seisukohti, on ajast ja arust ja otse öeldes – diabeetikutele ka tervist kahjustav.

Esitasin koos õpingukaaslastega sotsiaalministeeriumile määruse aegumise kohta märgukirja juba poolteist aastat tagasi, aga tänaseni ei ole mitte midagi muutunud. Oma ülikoolist kuulsin kevadel, et on siiski kokku kutsutud üks komisjon, kes sellega tegeleb ühe mu endise õppejõu eestvedamisel. Kui see on tõsi, siis ei saa uuest määrusest palju loota, sest hoiak on selline, et “üliväheste süsivesikutega menüü ei ole neile näidustatud.” Nii väitis kliinilisele toitmisele spetsialiseerunud arst AK-s.  Masendav.

Olen naiivselt arvanud, et meie elu dikteerivaid seadusi ja määrusi koostatakse lähtudes teaduslikult tõestatud faktidest, eriti mis puudutab meditsiini valdkonda, aga paistab, et enda uurimustega kurssi viimine on liialt aega ja vaeva nõudev. Lihtsam on kopeerida teiste riikide tehtut, mis omakorda tihtipeale ei ole teaduspõhine. Kahjuks on ka akadeemilises maailmas vigaste faktide kopeerimine levinud. Diabeedi haldamise koha pealt on see suurim viga, mida üldse teha saab, sest kui jätkuvalt kuulutatakse, et diabeetik võib kõike süüa ja eelkõige täisteratooteid (mis veresuhkrud kõrgustesse lennutavad), kui riiklikult nähakse ette diabeetikule süsivesikuid päevas 150 kuni 300 grammi, siis… Siis me oleme väga haiged ja viime oma riigi ravikulud taevastesse kõrgustesse.

Positiivset oli AK-s nii palju, et Angela sai välja öelda, et mitte 300 vaid 50 grammi süsivesikuid päevas on see, mis tagab diabeetikule parima glükeemilise kontrolli. Kui räägime 1. tüüpi diabeedist, siis võib mõnele sobida ka 70 või isegi kuni 100 grammi päevas, aga kindlasti mitte rohkem. 2. tüüpi diabeediga patsiendile on süsivesikute alla 50 grammi hoidmine hädavajalik. Ma väga loodan, et kes iganes diabeetikutest AK-d vaatas, märkas Angela öeldut ja et mõnelgi niiöelda lambike põlema läks. Sest see, kuidas meie diabeetikuid teadmatuses hoitakse, neile toidu kohta tervist kahjustavaid valesid räägitakse, on äärmiselt masendav.

Selle kohta, mida nüüd kirjutan, peaksin ehk isegi eraldi postituse tegema… See on patsiendi usaldus arsti ja kogu meditsiinisüsteemi vastu. Päris kõigutamatu usaldus, ausalt öeldes. Äsja diagnoosi saanuna ei suutnud Angela kodus oma veresuhkrut süstitava insuliini ja leivaühikute rehkendamisega stabiilsena hoida ja oli väga rõõmus, kui esimest korda diabeetikuna haiglasse sattudes nägi oma toidukandikul silti D250. See jättis mulje, et tema diagnoosile on mõeldud ja ta tõesti uskus, et haiglas pakutav toit on see, millega ta viimaks oma suhkrud korda saab. Paraku oli see suur pettumus – glükoosikõver hüppas haiglatoidul täpselt sama hullusti kui kodusel söögil olles.

Kohe, kui hakatakse rääkima, et toidu kvaliteeti peab tõstma, hakkab peale üks raha jutt. Millegipärast kujutatakse ette, et kõik makaronid ja kartulid tuleb asendada valkudega, mis teeb menüüd oluliselt kallimaks. See on laialt levinud mõttemuster. Tegelikult on see, mille osakaalu tuleb kordades tõsta, hoopis köögivili. Nii terve kui haige inimese toidulaud peaks koosnema peamiselt köögiviljast, mis pole sugugi kallis ja mille pikaajaline tarbimine meid tervena hoiab ja jällegi – säästab raviraha.

Me usaldame süsteemi, aga süsteem on vigane. On palju haigusi, mille ravi algab toidulaualt ja ometi meil Eestis isegi ei koolitata dietolooge. Meie haiglates ei ole enamasti ka toitumisnõustajaid, sest selline ametikoht ei ole riiklikult rahastatud. Toitumisnõustaja ametinimetus on meil mu meelest üldse ära lörtsitud, sest nimetatud tegelaste hulgas lokkab diletantlus. Kõige värskemast 2. tüüpi diabeedi ravijuhendist jäeti toitumissoovitused sellepärast välja, et meil väidetavalt ei ole kompetentsi (selle fakti tõestuseks on mul olemas kirjavahetus). Ometi on meie ülikoolides vajalikud teadmised olemas, miks need siis ei jõua ministeeriumidesse ja sealt edasi me igapäevaellu?

EDIT: kommenteerimine on suletud spämmirünnaku tõttu

FacebookTwitterEmail

Kuidas me rasvumise ajajärku jõudsime

The Guardiani kolumnist George Monbiot on kirjutanud suurepärase ülevaate sellest, kuidas ometi on saanud võimalikuks rasvumise ajajärk nagu see üle maailma me tänane reaalsus on. Artikkel on originaalis loetav siit. Teen loost siin pisut lühemalt kokkuvõtte.

Oleme jõudnud rasvumise ajajärku. Kuidas see juhtus?

Põhjus ei ole selles, et me sööme rohkem ja treenime vähem või nagu oleksime kaotanud tahtejõu. Liigse kehakaaluga inimeste süüdistamine peab lõppema!

Kui nägin seda pilti, suutsin vaevu uskuda, et tegemist on sama maaga:

Pilt oli üles võetud Brightoni rannal 1976. aastal. Peaaegu kõik seal rannal on saledad. Jagasin seda pilti sotsiaalmeedias ja läksin siis puhkusele. Kui puhkuselt tagasi jõudsin, märkasin, et ikka veel käib arutelu selle pildi ümber. Tuline diskussioon ärgitas mind teemat edasi uurima. Kuidas me oleme muutunud niivõrd rasvunuks nii kiiresti? Minu üllatuseks osutusid peaaegu kõik esitatud väited valeks.

Kahjuks ei ole rasvumise kohta Suurbritannias enne 1988. aastat mingeid andmeid, et kindlaks teha, millisest ajahetkest olukord järsult muutuma hakkas. Küll aga on andmed olemas USA kohta ja need näitavad, et pöördepunkt oli 1976. aastal. Äkitselt just sel samal ajal, kui eelpool nimetatud foto tehtud oli, hakkas rahvas paksenema ja see kestab siiani.

Tavaline selgitus on, et me sööme rohkem ja sama väitsid mitmed ka sotsiaalmeedias. Paljud ütlesid ka seda, et 70-ndatel oli toit vastik. Ja et see oli ka palju kallim. Et sel ajal oli vähem kiirtoidukohti ja et poed pandi varem kinni, mistap kui õigel ajal oma teed jooma ei jõudnud, jäidki näljaseks.

No nii, siit tuleb esimene suur üllatus – 1976. aastal me sõime rohkem. Valitsuse andmetel sööme täna keskmiselt 2130 kcal päevas ja see on number, mis sisaldab ka alkoholi ja maiustusi. Aga 1976. aastal sõime keskmiselt 2280 kcal ning see number ei sisaldanud alkoholi ja maiustusi. Kui lisada ka alkohol ja maiustused, oli tollane keskmine 2590 kcal päevas. Mul polnud vähimatki põhjust neis numbrites kahelda.

Teised pakkusid, et põhjus on igasuguse käsitsi töö vähenemine. Tundub loogiline, aga ometigi andmed ei toeta seda väidet. Möödunud aastal avaldatud uurimus tõestab, et täiskasvanutel, kes teevad lihttöid, st teevad füüsilist tööd, on neli korda suurem tõenäosus olla eluohtlikult rasvunud kui neil, kelle amet nõuab erialast väljaõpet.

No aga kuidas on treenimisega? Paljud väitsid, et nüüd me pigem sõidame autoga selle asemel, et kõndida või jalgrattaga sõita, oleme oma ekraanide külge naelutatud ja tellime toidugi internetipoest, st me liigume hoopis vähem kui varem. Siit tuleb järgmine suur üllatus. Plymouthi Ülikooli pikaajaline uuring tõestab, et laste füüsiline aktiivsus on täna täpselt samasugune nagu oli 50 aastat tagasi. International Journal of Epidemiology artiklis leitakse, et korrigeeritult kehakaalu järgi, ei ole mingit vahet, kui palju kilokaloreid põletavad rikaste maade elanikud ja kui palju vaesemate riikide inimesed, kelle jaoks põlluharimine on eluviis. Väidetakse, et füüsilise aktiivsuse ja kehakaalu tõusu vahel ei ole  seost. Mitmed teised uuringud tõestavad, et treenimine, olles positiivne muude terviseaspektide koha pealt, on kehakaalu reguleerimisel toitumisest hoopis vähem oluline. Mõned väidavad, et sel polegi mingit rolli, sest treenides kasvab ka söögiisu.

Teised jällegi viitasid rohkem varjatud aspektidele nagu adenoviirus-36 infektsioon, antibiootikumide tarvitamine lapsepõlves ja endokriinsüsteemi häirivad kemikaalid. Neil kõigil võib olla tõestatud mõju, aga ometi ei ole neist ükski nii valdav, et sellest jaguks üldise trendi põhjendamiseks.

Mis siis ikkagi juhtunud on? Selgus hakkab saabuma, kui vaadata toitumise andmeid detailsemalt. Jah, me sõime aastal 1976 rohkem, aga me sõime teistmoodi. Täna me ostame poole vähem värsket piima inimese kohta, aga samas viis korda rohkem jogurtit, kolm korda rohkem jäätist ja – pane nüüd tähele! – 39 korda rohkem piimadesserte. Me ostame poole vähem mune kui aastal 1976, aga kolm korda rohkem hommikusöögihelbeid ja kaks korda rohkem teraviljasnäkke, poole vähem kartulit, aga kolm korda rohkem kartulikrõpse. Samal ajal, kui meie otsene suhkru ostmine on järsult vähenenud, on suhkru tarbimine, mida saame jookide ja kondiitritoodetega, järsult suurenenud. Müüginumbrid on olemas alles alates 1992. aastast, kust maalt need järsult kasvasid. Ehk et kui me 1976. aastal saime 9 kcal päevas jookidesse pandud suhkrust, siis polnud see number märkimisväärne selleks, et andmeid koguda. Teisisõnu, võimalus oma toidulauda suhkruga laadida on plahvatuslikult kasvanud. Nagu mõned eksperdid juba ammu väidavad, paistab põhjus olevat selles.

Muutus ei ole juhuslik. Nagu Jaques Peretti oma filmis arutles, on toiduainetööstus kõvasti investeerinud sellesse, et toota toitu, mis kasutab suhkrut me loomulikust isude kontrollimise mehhanismist  mööda hiilimiseks, pakkides ja promodes neid tooteid viisil, mis murrab meie kaitsemehhanisme, kasutades ka alateadvuse mõjutamist lõhnade kaudu. Nad palkavad hordide viisi teadlasi ja psühholooge, et meelitada meid sööma rohkem kui me vajame, samal ajal, kui nende reklaamijad kasutavad viimaseid avastusi neuroteaduse vallas meie vastupanu ületamiseks.

Nad palkavad halbu teadlasi ja “eksperte“, et eksitada meid rasvumise tõelistest põhjustest eemale. Eelkõige üritavad nad, samamoodi nagu tegid tubakatootjad suitsetajatega, promoda ideed, et kehakaal on ennekõike isikliku vastutuse küsimus.  Kulutades miljardeid meie tahtejõu murdmiseks, süüdistavad nad samal ajal meid selles, et me ei suuda söödud kilokaloreid treenimisega ära kulutada. Otsustades selle järgi, millise vaidluse 1976. aasta foto vallandas, on näha, et see töötab. “Võtke vastutus oma elu eest, inimesed!” “Mitte keegi ei sunni sind rämpstoitu sööma, see on su enda valik.” “Mõtlen mõnikord, et tasuta tervishoiuteenused on viga. Igaühel on õigus olla laisk ja paks, sest igaühel on õigus saada terveks ravitud.” Me naudime ohvrite süüdistamist.

Mis veelgi murettekitavam, nagu väidab üks artikkel The Lancet´is, usub 90% poliitikutest, et “isiklik motiveeritus” on “tugev või väga tugev mõjutaja rasvumise sagenemises.” Need inimesed ei paku mingit seletust sellele, miks 61% Inglismaa rahvastikust, kes on ülekaalulised või rasvunud, on kaotanud oma tahtejõu.

Enamusel jõukatest rahvastest on rasvumisnäitajad palju suuremad just madalama sissetulekuga elanikkonna hulgas.  See näitaja on tugevas korrelatsioonis ebavõrdsusega, mis aitab selgitada ka asjaolu, miks Suurbritannias esinemissagedus on suurem kui enamuse Euroopa ja OECD rahvaste hulgas. Teaduskirjandus näitab, kuidas väiksemad rahalised võimalused, stress, ängistus ja depressioon koos madalama sotsiaalse staatusega muudavad inimesed halbade toitumisvalikute suhtes vastuvõtlikumaks.

Aga jah, tahtejõudu peab treenima – seda peavad tegema valitsused. Jah, me vajame personaalset vastutust – poliitikute hulgas. Ning jah, kontrolli tuleb rakendada – nende üle, kes on avastanud meie nõrkused ja neid halastamatult ära kasutavad.

 

FacebookTwitterEmail

Kapsas kanakastmega

 Toit siin pildil ei näe ehk kõige apetiitsem välja, aga maitseb siiski ülihea. Siin on tavaline valge peakapsas, mille lasin köögikombainis väikesetükiliseks. Võib ka kombainis riiviga ribad teha, kui tahad suuremaid tükke. Kapsa hautasin panni peal rohke või sees poolpehmeks ja oligi valmis suurepärane kartuli-riisi-makaroni asendus. Kastmeks praadisin pannil kanafileetükid soola ja pipraga ja kui liha sai pehmeks, uhasin kõik üle 20%-lise hapukoorega. Veel natuke kuumutamist ja mõnus õhtusöök saigi valmis.

Kanafilee asemel võib kasutada ükskõik mis muud liha või ka kala. Siin blogis on sarnane retsept lillkapsapudruga, aga mulle näiteks maitseb pannil hautatud/praetud kapsaga variant rohkem. Hea lihtne ja kiirelt valmiv õhtusöök. Proovi!

FacebookTwitterEmail

Kuidas rahva tervis paremaks saaks?

Olen seoses õpingutega palju juurelnud, et mis see kaasaegne tervisedendus õieti on. Et kui WHO defineerib tervist kui täielikku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit, mitte ainult haiguse või põduruse puudumist, siis võiks see olla igasuguse tervisedenduse eesmärk, aga millist teed pidi sinna liikuda?

Ma ehk ei oska täpselt määratleda, mis see tervisedendus õieti on, küll aga tean rääkida, mis see ei ole. Kaasaegne tervisedendus ei tohiks olla projektipõhine nagu ta meil täna paraku enamasti on. Tervisedendus ei ole lühikeste jätkusuutmatute projektide elluviimine, mis sisuliselt on ürituste korraldamine. Kui ma vaatan täna töökuulutustest, et mis oskusi tervisedendajalt oodatakse, siis võiks siin tervisedendaja ja kultuuritöötaja vahele tõmmata võrdusmärgi, sest omavalitsused eeldavad, et tervisedendaja hakkab kirjutama projekte ja nende läbi saadud rahakesega korraldama terviseüritusi. Nii on paraku me riigis pikka aega tervist edendatud, aga ma küsiks, et kus on siis see tervis? Kui juba ligi paarkümmend aastat on asju projektipõhiselt aetud, aga näiteks me lapsed aina paksenevad ja diabeetikute hulk suureneb järjekindlalt, tähendab see, et midagi on pildil väga valesti.

Toda eelmises lõigus kirjeldatud olukorda silmas pidades leian, et seni kuni mõtteviis ei muutu ja suurt pilti nägema ei hakata, ei ole võimalik omavalitsuste tasandil suuremat rahva tervise huvides ära teha. Aga vähemalt üks oluline valdkond on, mis ei ole projektipõhine ja mida annab paremini korraldada – see on lasteaedade ja koolide toitlustus. Hetkel on olukord selline, et neis omavalitsustes, kus on mindud mugavuse teed ja sõlmitud leping mõne suure toitlustusketiga, on lasteasutuste toit käinud alla, laste menüüd on täis liigselt süsivesikuid ja suhkrut, napib häid valke ja rasvu (Eesti Ekspress sellest hiljuti ka põhjalikult kirjutas, kuidas isegi ahjukartulid kaloraaži nimel suhkruga üle valatakse). Tervisedendaja asi peaks olema juhtida protsessid sinnamaani, et lasteasutustes oleks igapäevaste magustoitude ja küpsetiste asemel puuviljad ja erinevaid köögivilju (mitte kokkusegatuna, las laps segab ja valib ise) serveeritaks sellisel hulgal nagu riiklikud toitumissoovitused seda ette näevad. Need samad riiklikud soovitused, muide, ei võimaldagi lastele iga päev suhkrurohkeid magustoite pakkuda, ometi toda soovitust järjekindlalt me lasteasutustes eiratakse (vaata toidupüramiidi!).

Laste toitlustus on rahvatervise seisukohast absoluutselt kõige esmane, tõeline baasasi.

Liikumine on rahvatervises olulisuselt kindlalt teisel kohal ja ka siin ma näen, et meil ei ole mingit kasu paarist suurest jooksu- ja kõnniürituse sutsakast. See ajab küll rahva korraks õue liigutama, aga reeglina need samad inimesed igapäevaselt piisavalt ei liigu. Asi, millest oleks kasu, on tingimuste loomine, liikumiseks sobiva keskkonna eest hoolitsemine. Kui me ei suuda oma kergteid aastaringselt puhtana hoida ega taga nendel valgustust pimedal ajal, võtab ikkagi inimene auto ja sõidab sellega tööle mitte ei lähe jala. Tervislik liikumine ei tähenda paar korda nädalas spordisaalis rassimist. Liikumine on hea meile siis, kui saame seda harrastada iga päev piisaval hulgal.

Et tingimused kasvõi mu enda kodulinnas liikumist ei soodusta, tean omast käest. Alles hiljuti kukkusin keset kõnniteed sirgelt selili, sest lihtsalt nii libe oli, lumi oli lükkamata ja lume all jää. Et talvel ohtlikku libedust ei tekiks, tuleb kergteed lumest õigel ajal puhtaks lükata, mitte oodata, et kohe tuleb nagunii sula ja sulatab kõik ära. Kui teid lumest puhtaks ei tehta, siis sulailm muudab lume jääks. Jää peale puistatud graniit (mida ka alati ei ole) jääb sinna lahtiselt ja libiseb koos saapaga, sellest pole kiilasjääl palju abi. Olen tänavu talvel mitmel korral pidanud oma hommikuse spordiringi ära jätma ja naabertänavast tagasi keeranud lihtsalt sellepärast, et teed pole õigel ajal hooldatud. Olen ka mitmel hommikul läinud selle tõttu tööle autoga mitte jala. Just jalgsi liikumist peaks üks omavalitsus soodustama ja propageerima.

Lisaks on me igapäevas hulk väikseid asju, millega harjume, kuigi ei tohiks. Näiteks oli alles paar nädalat tagasi e-koolis taustapildiks foto kenadest isuäratavatest maiustustest. No ja mis siis, võiksime küsida, eks! Aga kujutage nüüd ette olukorda, kus kõik Eesti koolides käivad lapsed on sunnitud seda muhvinite ja präänikutega pilti vaatama mitu korda päevas, kuude kaupa. E-kool ei ole mingi vabatahtlik asi, lapsed peavad seda päeva jooksul kordi ja kordi avama ning sealt vaatab iga kord vastu ahvatlev maiustuste pilt. Lapsed on maiad, me teame, ja nad saavad ka nüüdsel ajal suhkrut liiga palju, ka seda me teame. Lehvitada päev läbi lapse silme ees maiustustega pilti on sama nagu alkohoolik peaks iga päev tööle või koju jalutama alkoholiriiulite vahelt. Mis sõnumi selline maiustuste eksponeerimine meie lastele annab? On ju teada, kuidas inimene käitub, kui näeb ühte ja sama reklaami tihedates kordustes. Alkoholireklaamile me tõmbame pidurit, aga e-kooli kaudu reklaamime lastele, keda tahame suunata vähem maiustama, pidevalt maiustusi.

Kirjutasin sellest probleemist e-kooli juhile ja ta tunnistas, et tõepoolest pildivalik pole just kõige paremini õnnestunud ja lubas, et nad on edaspidi tähelepanelikumad. Täna e-kooli lehele minnes vaatavad sealt vastu kenad talvepildid ja sportlikud talvised tegevused. Puhas rõõm! Selliseid väikeseid sõnumeid on me argipäev täis, tuleb ainult lahtiste silmadega ringi käia ja tegutseda, kui näed, et miski väga valesti on. Mu meelest on tervisedendaja töö üks osa neid asju märgata ja reageerida.

Eelpool kirjeldatud e-kooli lugu on mu meelest hea rohujuuretasandi näide. Olles omavalitsuste tänase tervisedenduse suhtes skeptiline, leian, et suured muutused peaksid algama hoopiski nii rohujuuretasandilt kui riigi tasandilt. Et iga väike putukas, kes vähegi asja jagab, võtaks vaevaks rohukõrsi eest nihutada ja et riik kõpitseks korda oma seadused ja määrused, mis reguleerivad nii lasteasutuste kui haiglate ja hoolekandeasutuste toitlustamist. Mu meelest on kõige kohatum lause üldse see, et aga meil ei ole ju raha ja mis see kõik maksab. Võin näiteks tuua kasvõi diabeetikute toitlustamise – kui riiklikud soovitused neile oleks täna teaduspõhised ja kõik toitlustajad teaksid, kui vähe diabeetik tegelikult süsivesikuid süüa võib ja mis on üldse see õige päristoit, hoiaksime ravirahadelt kokku kirjeldamatult suured summad. Tehkem!

 

FacebookTwitterEmail