Rootsi parim diabeetik – Andrease lugu

Kui hakkasin seda blogi siin pidama, arvasin, et saan abiks olla eelkõige 2. tüübi diabeetikutele ja 1. tüüp, kellest suur osa on elanud diabeediga lapseeast või varasest noorusest saati, on juba nii targad ja kogenud, et saavad iseendaga ideaalselt hakkama. Kahjuks on olukord täpselt vastupidine, saan ahastavaid kirju just 1. tüübi diabeediga noortelt inimestelt, kes tavatoidul olles elavad pidevas hüpode hirmus, käivad öösiti külmkapi kallal, söövad pidevalt ja süstivad aina suuremas koguses insuliini. On ülimasendav lugeda 30-aastase diabeetiku lugu, kes oma 15-aastase diabeedidiagnoosiga on jõudnud sinnamaani, et varbad on tuimad ja nägemine kahjustatud, rääkimata üha halvenevatest neerunäitudest. Süsivesikurohkel menüül olles teeb veresuhkur suuri hüppeid ja tüsistused ei lase ennast kaua oodata.

Jätkan siia diabeetikute tervenemislugude tõlkimist, et kõik, kes te olete hädas oma veresuhkruga, leiaksite inspiratsiooni ja julgustust oma eluviisi muutmisel. Ja kui ma ütlen tervenemine, siis loomulikult ei tähenda see, et kui 1. tüübi diabeetik hakkab sööma üliväheste süsivesikutega menüüd (rahvusvaheliselt tuntud kui LCHF), saab ta oma diagnoosist lahti. Kahjuks ei saa. Aga tervenemine tähendab palju enamat kui see, kas on diagnoos või ei ole diagnoosi. Tõlgin siia rootslase Andreas Liljenbergi loo tema blogist mdot.se, et näidata, mida 1. tüübi diabeetiku tervenemine tähendab.

ROOTSI PARIM DIABEETIK

Diabeet – haigus, millele ma olen tänu võlgu.

31-aastaselt sain ma 1. tüübi diabeedi diagnoosi. Mõned nädalad varem olin hakanud tundma suurenenud janu ja kurgu kuivust. Sperma oli muutunud venivaks. Nende kolme sümptomi peale hakkasin mõistma, et midagi on hullusti ja võtsin ühendust oma raviasutusega, kuhu mind järgmisel päeval proovide tegemiseks sisse võeti. Nende veresuhkrumõõtja ei tulnud mu kõrge suhkrunäiduga toime ja mind saadeti otsekohe erakorralise meditsiini osakonda. Mitte keegi midagi ei selgitanud ja läks üksjagu aega enne kui keegi Växjö haiglas põhjendas, mis toimub. Oletatavasti diabeet. Mind pandi diabeediosakonda, kuhu jäin neljaks ööpäevaks ja kus mulle jagati õpetust diabeedist, süstidest ja toidust. Mulle pakuti lühitoimelist insuliini, pikatoimelist insuliini, putru, leiba, piima, kartulit, riisi ja veel rohkem insuliini. Šokk hakkas mõne päeva pärast üle minema, aga harjumine viie-kuue insuliinisüstiga päevas võttis aega. Ma ei tahtnud sellega harjuda.

Juba sel ajal oli mul suur huvi toidu vastu ja olin ennast sel teemal harinud. Sel hetkel olid päevakorras aeglaselt imenduvad süsivesikud ja palju valku. GI oli kuum teema. Rasv oli jätkuvalt mõeldamatu. Mind õpetati sööma ja süstima sellisel viisil, mis mulle ei meeldinud. Tahtsin süüa vähem süsivesikuid ja saada vähem insuliini. Kui mind saadeti dietoloogi juurde, said nad üsna ruttu aru, et mul on kaasaegsem arusaamine toidust kui neil ja et ma ei vaja nende abi.

Viiendal päeval saadeti mind koju ja tundsin ennast üsna hästi. Mu kolm sümptomit olid kadunud, testisin seda kohe kui olin koju jõudnud 😉 Mingi aja jooksul tegin siiski nii nagu mulle oli räägitud. Sõin korralikud portsud kus üksjagu süsivesikuid ja süstisin igal toidukorral. Süstisin isegi igal hommikul Lantust, mis on pikatoimeline insuliin ja töötab läbi päeva hoidmaks veresuhkrut madalal. Torkisin ennast sõrme 10-15 korda päevas, et kontrollida veresuhkrut, mis võis märkimisväärselt muutuda. Seda pidin suutma pareerida õige koguse lühitoimelise insuliiniga.

Ma polnud sellega nõus. Ma ei tahtnud nõustuda nende süstidega. Kas selle vastu ei saaks midagi teha? Nagu tavaliselt, tahtsin ma ise mõelda mitte teha seda mida mul oli kästud. Tahtsin leida omad lahendused selle asemel, et teha nii nagu kõik teised. Millele toetudes nad saavad väita, et just nende lahendus probleemile on parim?

Üks süst päevas oleks parim. Miks mitte hoopiski tõsta seda doosi? Miks mitte vähendada süsivesikute söömist? Insuliini manustamine oleneb ju süsivesikute hulgast. Miks mitte süüa väiksemaid portsjone ja sagedamini? Eksperimenteerisin mõnda aega erinevate insuliinikogustega ja erineva hulga süsivesikutega ja jõudsin järeldusele, et mu teooria tõepoolest töötab. Lõpetasin lihtviisiliselt toidukordade juurde lühitoimelise insuliini süstimise ja võtsin selle asemel ühe süsti pikatoimelist 30-40 ühikut. Täna olen tänu LCHF-menüü söömisele ja treeningule 0-15 ühiku peal. Mõnel päeval võin ma süstist täiesti loobuda, kui tunnen, et nii on õige. Mu diabeet haldab ennast peaaegu täiesti ise ja mu diabeediarst nimetab mind tänu mu ekstreemselt headele tervisenäitajatele Rootsi parimaks diabeetikuks.

Värske 1. tüübi diabeetiku pankreasel pole peaaegu üldse insuliini tootvaid rakke. Seal on ehk alles 5-15% ja need töötavad täie auruga seetõttu, et süüakse palju süsivesikuid. Kui ma oleksin järginud nõuandeid, mida sain arstidelt, õdedelt ja dietoloogidelt, ei oleks mul täna, 11 aastat hiljem, enam üldse enda insuliiniproduktsiooni järel. Värskelt diagnoosi saanul kulub 1-2 aastat, et hävitada viimased vähesed isnuliini tootvad rakud. Siis jäävad süstid ja pump kogu ülejäänud eluks. Mina valisin oma tee ja vähendasin drastiliselt süsivesikute söömist ja lõpetasin sel moel oma pankrease kahjustamise. Ärge saage minust valesti aru. Ma ei süüdista meditsiinipersonali. Kogu personal on olnud imeline ja tõeliselt tubli. Nad on õppinud palju aastaid ja on saanud õpetust, mis on olnud ajakohane. Aga diabeediuuringutes ja toitumisõpetuses on vahepeal toimunud ekstreemsed muutused. Aga kahjuks ei kehti enam see, mida pikka aega on peetud ohutuks. Kahjuks usun ma, et tänaseni saavad värskelt diagnoosi saanud diabeetikud totaalselt valesid toitumissoovitusi, mis tapab vähesed järelejäänud insuliini tootvad rakud ja viib diabeetikud raskesti hallatava ja heitliku diabeedi rüppe kogu ülejäänud eluks. Üks põhjus, miks selle blogi siin tegin, ongi oma teadmiste ja kogemuse jagamine diabeedist. Eriti selleks, et jõuda värskelt diabeedi diagnoosi saanuteni ja päästa neid enne kui on liiga hilja. Kõik inimesed peaksid sööma LCHF reeglite järgi, aga eriti just diabeetikutel on sellest palju võita, sest sellega on veresuhkrut palju lihtsam hallata.

NB! Kui oled diabeetik ja tahad testida LCHF-i, siis ole väga tähelepanelik insuliinikogustega. Sa hakkad vajama märgatavalt väiksemaid insuliinikogused ja pead algul sagedamini oma veresuhkrut mõõtma. Räägi oma arstiga enne kui toitumist muudad. Võite ka mulle kirjutada kui teil on küsimusi: andreas@mdot.se (rootsi või inglise keeles – Ü.R.).

Tänaseks olen ma, niisiis, elanud diabeediga 11 aastat. Ma pole mitte kunagi olnud paremas vormis kui nüüd. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Mu diabeet on ekstreemselt kergesti hallatav ja ma vaevalt üldse tunnen ennast diabeetikuna. Samas käin oma diabeedi diagnoosi kiiresti välja argumendina neil juhtudel kui mulle pakutakse torti või toitu mida muidu viisakusest ehk maitsekski. 🙂

Mille eest pean ma diabeedile tänulik olema?

Sel ajal kui diagnoosi sain ei olnud mu elu mingi tore. Sõin massiliselt kräppi ja jõin hulganisti Coca-Colat vaatamata sellele, et teadsin, mis on õige. Trenni ei teinud. Töötasin suitsustes halbades tingimustes Black Jack´i diilerina.  Transportisin Securitases väärtveoseid. Magasin halvasti. Panin üksjagu pidu. Elatasin ennast mõnda aega netipokkeriga.

Diabeedidiagnoos pani mind järele mõtlema ja ennast muutma. Hakkasin paremat toitu sööma. Hakkasin treenima. Otsisin ja leidsin oma esimese programmeerija töökoha, milleks olin ennast koolitanud. Kolisin paremasse elupaika. Kohtasin oma tulevast naist ja sain lapsed. Tegin oma firma. Jooksin poolmaratoni. Jooksin täismaratoni. Sain triatleediks ja läbisin Ironman´i. Tegin veel ühe Ironman´i. Õppisin enda kohta uskumatult palju. 11 aastat hiljem ei ole ma veel see, kes tahan olla. Aga ma olen palju lähemal. Täna tahan ma jätkata õppimist, aga ka õpetada ja inspireerida.

EDIT: Selle postituse kommenteerimine on suletud spämmirünnaku tõttu.

FacebookTwitterEmail

Juustukuklid

DSC_0027 Täna juhtus see, et tahtsin oma vana hea retsepti järgi juustusaiu küpsetada, aga kohalikus ökopoes ei olnud pofiberit. Ostsin selle asemel fiberhuski, aga olin unustanud, et neid ei või üks-ühele asendada, sest fiberhusk paisub oluliselt rohkem. Kuna ma seda lausa kolm supilusikatäit taignasse panin, läks tainas kiiresti paksuks ja oma lapikuid saiu tundus sellest väheke keeruline moodustada. Küll aga oli tainas mugav käte vahel veeretamiseks, sestap tegin seekord hoopis ümmargused pallid.

JUUSTUKUKLID

5 muna
400g toorjuustu
250 g riivjuustu
3 spl fiberhuski (või ka vähem)
1 tl küpsetuspulbrit
3 spl chia-seemneid
3 spl kõrvitsa- või päevalilleseemneid või mõlemaid segamini
peale puistamiseks seesamiseemneid

Vahusta munad, sinna sisse mikserda toorjuust. Sega eraldi nõus kokku fiberhusk, küpsetuspulber ja seemned ja lisa taignale. Kõige lõpuks läheb taignasse riivjuust. Paksenenud taignast veereta käte vahel pallikesed (umbes 16 tk, üks suur ahjupannitäis), pane need küpsetuspaberiga kaetud pannile ja puista üle seesamiseemnetega. Küpsevad 200 kraadiga 35 minutit.

Ahjust võttes kuklid kokku ei vaju, aga peaks siiski laskma neil natuke jahtuda, et juust kukli sees taheneks. Kerkivad nad nii hästi, et kuklit pooleks lõigates on näha kena boorne struktuur. Sobivad ka süsivesikuvaeseks hamburgerisaiaks.

Panin tähele, et eksponeerin siin pidevalt oma nässuläinud küpsetisi 🙂 St, et hakkan tegema üht asja ja välja tuleb miski teine, aga see teine on millegipärast alati täiega njämma 🙂

FacebookTwitterEmail

Andy lugu

Avaldan oma vabas tõlkes Andy eduloo dr Andreas Eenfeldti kodulehelt: Jag har haft en fantastisk resa.

Mul on olnud fantastiline reis

Siin on minu reis LCHF-i maailmas. Loodan, et teised loevad seda ja saavad abi nii nagu minagi olen abi saanud lugedes teiste inimeste fantastilistest tervisereisidest.

16. juunil 2016 sain 2. tüübi diabeedi diagnoosi, mu HbA1c oli 62, kolesterool 4,9, vererõhk 144/92 ja ma kaalusin kehamassiindeksi 30,2 juures 88 kilo. Mind saadeti koju kotitäie tablettidega (Metformiin ja statiinid) ning diabeedist rääkiva brožüüriga. On vist üleliigne mainida, et need polnud just mu elu parimad uudised. Nii ma siis võtsin oma tablette ja lugesin oma brožüüri, mis soovitas, et jätkaksin suure hulga süsivesikute ja maiustuste söömist.

Otsustasin teha natuke uurimistööd ja leidsin varsti hulganisti informatsiooni internetist, nii head kui halba kui vastuolulist. Ma leidsin Ditch The Carbs, Michael Mosley Blood Sugar Diet´i, Karen Thompsoni Sugar Free ja need juhatasid mu mitmete teiste lehtede juurde nagu Diet Doctor (Andreas Eenfeldt), professor Tim Noakes, professor Roy Tailor, doktor David Unwin, Emily Maguire, doktor Ted Naiman ja doktor Aseem Malhotra. Kõigil neil fantastilistel inimestel on kodulehed ja sotsiaalmeedialehed, mis räägivad toidust ja treeningust ja LCHF-ist või vahemeredieedist, mis võivad su tervist parandada.

Peale mõningast kodulehtede ja twiitide lugemist otsustasin anda LCHF-ile võimaluse. Lõpetasin leiva, pastaroogade, kartuli ja riisi söömise ja alustasin rohkemate köögiviljade ning natukese puuviljadega (marjad, õun, pirn). Katsetasin mõningaid retsepte Ditch The Carbs lehelt. Alustasin ka treeningutega, jalutasin 30 minutit päevas. Üsna varsti hakkasin kaalus alla võtma ja tundsin ennast aina paremini. Komponeerisin oma menüüd kokku saades inspiratsiooni raamatust Karens book Sugar Free, Libby kodulehelt Ditch The Carbs, Andrease Diet Doctorilt ja Michael Mosley veresuhkruraamatust.

Naudin nüüd võid, mune, juustu ja täisrasvast jogurtit, koort ja pähkleid ja langetan kaalu

Viimase kolme kuu jooksul on mu toiduvalmistamine andnud huvitavaid tulemusi, mõned asjad maitsevad tõeliselt hästi, samas teised on tõeline katastroof (see oleneb rohkem minust endast kui retseptidest). Ma armastan lillkapsariisi ja naudin võid, mune, juustu ja täisrasvast jogurtit, koort ja pähkleid ning kaal langeb. Pere ja sõbrad on väheke segaduses. Olen rohkem treenima hakanud ja pühendan ennast kõrge intensiivsusega trennile saades inspiratsiooni Joe Wicksilt (vabalt youtube´is saavadal). Tema 15-minutilised seansid on fantastiliselt lõbusad.

Nüüd on 24. september ja tulin just oma regulaarselt kolme kuu taguselt arstlikult läbivaatuselt, et kontrollida tervist. Tulemused on fantastilised! Mu HbA1c on nüüd 39, kolesterool on 3 peal (LDL 1,3 ja HDL 1,3). Kaalusin 75 kilo ja mu kehamassiindeks on 25,6. Läbivaatusel otsustati, et pean statiinidega jätkama. Metformiini võtan nüüd ainult ühe tableti ja mu vererõhk on 131/84. Mina ja mu diabeediõde oleme jõudnud kokkuleppele, et ideaalkaal peaks olema 70 ja otsustasime määrata uuesti HbA1c kolme kuu pärast. Üritan oma vererõhku veelgi madalamale saada, alustan qigongi ja mindfullness´iga.

Olen viimase kolme kuuga teinud fantastilise reisi. Ma pole mingi pühak, sestap olen joonud punast veini ja söönud mõned ruudud 85%-list tumedat šokolaadi selle kolme kuu jooksul (aga mitte iga päev!).

Olen leidnud internetist toetava ja elavdava foorumi, kus jagatakse retsepte ja uuringuid ning räägitakse viimastest arengutest LCHF-i ja diabeedi vallas. Mul on õnnestunud näha The Big Fat Fix´i ja The Fixing Dad´i (Anthony ja Ian Whittingtoni dokumentaalfilmid 2. tüübi diabeedist) ja olen äsja vaadanud ka doktor Chris van Tullekeni kaheosalist programmi – The Doctor Who Gave Up Drugs. Ootan huviga oma tervisereisi järgnevaid kuid. Detsembris annan proovid, et näha kuidas arengud on, aga seni tahan öelda suure tänu LCHF-liikumisele ja arstidele, kes toetavad ja uurivad seda elustiili. Nagu Albert Einstein kord ütles “Probleemi ei saa lahendada sama mõtteviisiga, mis selle tekitas.”

Jätka blogimist ja twiitimist!

Andy

P.S. Kirja kommentaariks ütlen, et diabeetikud ei peaks siiski suhkrurikkaid õunu ja pirne sööma nagu Andy esialgu tegi, need ei ole paraku low carb ja mõjutavad veresuhkrut liiga palju. Marjad on hea valik. Ka hämmastab mind nii madala kolesteroolinäiduga statiinide määramine, aga kui arst on nii otsustanud, siis pean vist ütlema, et mis mina ka sellest tean. Viited lehtedele, mis Andyt aitasid, otsisin ise välja, et huvilised saaksid sealt tarkusi ja inspiratsiooni koguda. Andy lugu on selles mõttes päris tavaline, et 2. tüübi diabeetik, kes oma menüüst suhkrud ja tärklised välja jätab, jõuab reeglina sama tulemuseni, kolme kuu keskmine veresuhkur langeb märgatavalt. Tõin Andy loo siia põhiliselt nende netilehtede pärast, kust ta abi sai.

 

FacebookTwitterEmail

Mahlane kohupiimakook

dsc_0201Olen jätkuvalt kohupiima lainel. Seekord küpsetasin ümmarguses lahtikäivas vormis ja nimetasin ta kohupiimakoogiks. Tahtsin teha hästi kaneelise asja, aga juhtus nii, et kaneeli oli napilt üks teelusikatäis järel, mistap täiendasin maitseid hoopiski vanilliga. Mu kook on väga magus, et piisaks väikesest tükikesest piduliku söömaaja punktiks.

MAHLANE KOHUPIIMAKOOK

6 pakki 200g lahjat kohupiima
6 muna
6-8 spl erütritooli (tee nii magus kui maitseb)
125g võid
2 dl pofiberit
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl kaneeli
Bourboni vanilli teelusikaotsaga (pigem rohkem kui vähem)

Vahusta munad erütritooliga ja sega hulka sulatatud või. Järgmisena läheb taignasse küpsetuspulbri ja maitseainetega segatud pofiber ja kõige lõpuks kohupiim. Mikserda ühtlaseks massiks. Määri koogivorm võiga ja vala tainas vormi. Küpseb 200 kraadi juures 55 minutit.

Tainas oli nii paks, et seda pidi vormi pigem kühveldama kui valama, aga kook ise tuli hästi mahlane. Vanilli maitse ja lõhn käivad üle ja see teeb koogi eriti hõrguks. Jube magus on, kui panna taignasse kaheksa supilusikatäit erütritooli, aga pühadeks sobib selline hästi. Plaan oli süüa kohupiimakooki vahukoore ja moosiga (mõlemad muidugi suhkruta), aga ei raatsinudki sellele enam midagi lisada. Niisamagi on hirmus hea 🙂

FacebookTwitterEmail

Kohupiimavorm

dsc_01193 pk maitsestamata kohupiima (poes on ta nimi enamasti “lahja”)
5 muna
1 dl hapukoort
1 dl pofiberit
1 tl küpsetuspulbrit
6 spl erütritooli
2-3 tl kaneeli
vormi määrimiseks võid

Vahusta munad erütritooliga ja lisa hapukoor. Kuivad ained sega eraldi nõus kokku ja lisa munasegule. Kõige lõpuks mikserda taignasse kohupiimad. Määri ahjuvorm võiga ja vala tainas vormi. Küpseb 180 kraadiga 1 tund.

Ahjust tuli mul välja selline asi:

dsc_0115

dsc_0123Kui jaksad oodata, lase kohupiimavormil enne serveerimist natuke jahtuda. Sõime vormi külmutatud metsmaasikatega ja vaarikatoormoosiga. Meie toormoosile ei ole lisatud mitte midagi, on ainult moosi moodi metsvaarikad, mida võtame sügavkülmikust ja sulatame üles.

Infoks veel, et kui näed müügil kohupiima, mille pakendil on öeldud, et see on “kõrge valgusisaldusega”, siis ära arva, et see midagi head ja olulist tähendab. Erinevate kohupiimade valgusisaldus on üsna sama. Pealegi ei peaks eriti kõrge valgusisaldus olema üldse mingi müügiargument, sest tõsiasi on see, et tänapäeva moodne inimene kipub niigi sööma valku liiga palju. Enamasti ei ole õigustatud palju rohkema valgu söömine kui 1 gramm normaalkaalu kilogrammi kohta (näiteks kui mulle sobiv kehakaal on 70 kg, söön 70 g valku päevas). Nii on kõige lihtsam meeles pidada, aga umbes vahemikku 0,8 kuni 1,5 grammi kehakaalukilogrammi kohta peaks valgutarbimine jääma. Liigne valk muutub me organismis glükoosiks ja see on miski, mida peaksid vältima nii diabeetikud kui kaalulangetajad. Seetõttu on kurjast ka igasugused valgujoogid (enamasti proteiinijoogi nime all), mida spordiklubid promovad – kui tahad kaalust alla saada, siis unusta need ja söö parem päristoitu.

FacebookTwitterEmail

Jenniferi lugu

Avaldan ühe loo Rootsi arsti Andreas Eenfeldti blogist www.kostdoktorn.se, enda vabas tõlkes. See on esialgu gestatsiooni diabeedi ja hiljem 2. tüübi diabeedi diagnoosi saanud Jenniferi kiri Eenfeldtile.

Hea Andreas,

Minu nimi on Jennifer ja ma olen oma elu muutnud tänu sinule, su kodulehele ja toitumissoovitustele! Alustasin LCHF-iga tänavu veebruaris (2016) ja isegi kui ma pole veel eesmärgini jõudnud, olen ma saavutanud nii palju, et tahan jagada oma lugu sinu ja kõigi teistega.

Avastasin, et mul on diabeet, poole raseduse pealt. Ootasin kaksikuid ja nad olid natuke liiga suured, mistõttu mind uuriti ja leiti, et mu olukord oli täpselt diabeedi piiri peal. Kui ma vaid oleks juba tookord teadnud Diet Doctorist ja LCHF-ist.

Sain kõikvõimalikke toitumissoovitusi, enamus neist soovitasid süüa rasvavaest toitu, palju riisi ja pastat, pidin ainult mõõtma oma veresuhkrut. Ükskõik, mida ma tegin, olid mu suhkrud megakõrged peale iga toidukorda.  Isegi kui ma järgisin soovitusi ülima täpsusega.

Kui nüüd hüpata sellesse aega, kui lapsed olid ära sündinud, siis sain ma teada, et pean andma uuesti proovid kontrollimaks, kas diabeet on alles või mitte. Võimalus oli 50/50. Andsin vereproovid 2010. aastal ja kuna ma ei saanud mingit tagasisidet, arvasin, et probleem on minevikku jäänud.

Tänavu jaanuaris kaalusin 114 kilo, iga kuuga hiilis mõnisada grammi juurde. Tundsin ennast suurema osa ajast halvasti, iga väiksemgi külmetus arenes kurjaks viiruseks. Olin väsinust väsinum. Olin kogu aeg janune ja tundsin ennast tõeliselt kuumana. Kõige raskem oli leida jõudu selleks, et hoolitseda oma aktiivsete kaksikutest poiste eest.

Niisiis ma läksin arsti juurde ja andsin seal paastuvereproovi. Tulemus oli nii katastroofiline, et arst ei uskunud, et olen paastunud! Peale veel kolme vereproovi käisin arsti juures, kes pani mulle 2. tüübi diabeedi diagnoosi. Aja jooksul olin teinud natuke uurimistööd ja leidnud sinu kodulehe. Läksin arsti vastuvõtule olles valmis vastuseisuks, aga mul oli õnne. Mu arstil oli tütar, kellel oli samuti diabeet ja sain soovituse ignoreerida riiklikke toitumissoovitusi ja selle asemel järgida LCHF-i (vähe süsivesikuid, palju rasva). Igatahes Metformin kirjutati mulle välja.

Kolm kuud hiljem olin ma kaotanud kaalust 19 kilo ja vereproovid näitasid, et mu suhkrud on normaalsel tasemel, ei olnud enam diabeedivahemikus! Lõpetasin Metforminiga ja püsisin oma menüü juures.

Nüüd on sellest möödas kaheksa kuud kui alustasin LCHF-iga ja ma olen kaotanud kaalust 41 kilo. Võin kanda oma “peenikese mina riideid” ja räägin kõigile su kodulehest. Paljud on minuga samale rongile hüpanud. Ma ei pöördu mitte kunagi tagasi oma varasema elustiili juurde! Tunnen ennast suurepäraselt ja olen nii palju rõõmsameelsem, tervem ja aktiivsem. Mu toetav arst on nii uhke mu üle, et nimetab mind LCHF-i reklaaminäoks!!!!

Suur tänu kõige eest, mida sa teed teiste aitamiseks! See on hindamatu ja see päästab elusid.

Jennifer

P.S. Peame oma mehega tapaserestorani ja oleme paljud road muutnud LCHF-iks.

FacebookTwitterEmail

Juustusaiad

dsc_0088 Need pätsid siin on maitselt sarnased varem eksponeeritud juusturatastega. Hakkasingi tegelikult neid rattaid tegema, aga avastasin, et psüllium on otsas ja siin meie linnakeses ei ole seda ka pühapäeval kusagilt osta. Järgmine avastus oli, et kõrvitsaseemneid ka ei ole. Aga kui on olemas munad, juust ja toorjuust, pofiber ja igasugu muid seemneid, siis miskit asja ju ikka saab küpsetada.

JUUSTUSAIAD

5 muna
400 g toorjuustu
250 g riivjuustu
1 dl pofiberit
1 tl küpsetuspulbrit
3 spl chia-seemneid
3 spl päevalilleseemneid
peale puistamiseks seesamiseemneid

Vahustasin munad, poole vahustamise pealt lisasin toorjuustu ja mikserdasin nii kaua kuni tükke polnud näha. Kuivad ained segasin eraldi nõus, lisasin muna-toorjuustusegule ja kõige lõpuks segasin sisse riivjuustu. Taignal peab laskma vähemalt 10 minutit seista, et pakseneks. Tõstsin taigna küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile, iga saia jaoks ühe supilusika jagu ja silusin madalaks. Puistasin peale seesamiseemneid ja küpsetasin 200 kraadiga 25 minutit.

Mu perekonna mehed saabusid koju poole küpsetamise pealt ja juba esikust kostis mingit mõminat ja hüüdeid, et oo mis hea lõhn. Just-just! Vähe puudus, et üks neist oleks otse ahju kallale läinud. Kui hiljem juustusaiu kohvi kõrvale sõime, kiitsin, et täitsa nagu päris sai, mille peale mees teatas, et ei ole. Sest palju parem on.

Jäta aken lahti, kui küpsetad, las naabrid ka nuusutavad 😀

Rahulikku esimest adventi!

EDIT: Olen katsetanud juustusaiu teha erinevate toorjuustudega ja kõige paremini tulevad need välja alati Piimameister Otto toorjuustuga. Maitse on kuidagi mõnusam ja konsistents saiasem, kui seda toorjuustu kasutan. Farmi toorjuustuga jäävad juustusaiad rohkem pannkoogi moodi, tainas kipub ahjus laiali vajuma ja küpseb õhukeseks läikivaks koogiks. Koostis on neil toorjuustudel muidu sarnane, aga Piimameister Otto toorjuustus on ka sidrunhape, mida Farmi omas ei ole. Kahtlustan, et see neil saiadel kerkida aitabki.

FacebookTwitterEmail

Lihtne ahjuroog

dsc_0079 Siin pildil on üks lihtne juurviljaroog sealihaga. Ütlen kohe alustuseks ära, et see toit tuleb nii magus, et diabeetikud peaksid sihukese söömisel olema ettevaatlikud, sest rohkete süsivesikutega juurviljad ei pruugi olla hea valik. Kui oled veresuhkru hüppamistega kimpus, siis magus porgand jäta kindlasti ära ja asenda mõne muu köögiviljaga. Kuna see väga individuaalne on, mis kellelgi veresuhkrut kergitab, siis soovitan valikud teha muidugi eelkõige enda kogemusest ja vajadustest lähtuvalt. Kaalulangetajale või muidu tervele inimesele on see pajaroog üks väga mõnus söök.

Tükeldasin porgandi, kaalika ja juurselleri suurteks kangideks, lihatükid jätsin ka üsna suured. Potti läks veel üks terve küüslaugumugul, küüned koorisin, aga ei tükeldanud. Maitseks panin natuke jodeeritud soola ja üsna julgelt purustatud musta terapipart. Küpses see roog klaaskaanega ahjupotis 200 kraadi juures peaaegu 2,5 tundi.

See on üks seda sorti söögitegemine, et ei juhtu midagi kui poti ahju unustad mõneks ajaks. Pikalt küpsetades lähevad nii juurviljad kui liha väga pehmeks. Kuna kiirustasin sel hetkel korvpallimängule, kui toit just ahjus valmis sai, keerasin lihtsalt ahju kinni ja jätsin poti ahju. Mängult tulles oli paras soe söök ootamas ja ma kinnitan teile, et see maitses nii paganase hästi, et mina ühe portsuga piirduda ei suutnud.

FacebookTwitterEmail

Ühe nädala toiduvalik

Kuna olen vilets retseptikirjutaja, siis näitan lihtsalt natuke toidupilte. See on üks valik lõuna- ja õhtusöökidest, mida mina igapäevaselt söön. Kord nädalas on ette tulnud ka üks magustoit, aga muidu üldiselt ma magusasõber ei ole ja õhtusöögi lõpetuseks võtan pigem ruudu tumedat šokolaadi (85% kakaoga).

Mu põhitoit on jätkuvalt köögivili, sinna juurde võtan kas liha, kala või muna. Ma millegipärast unustan munaroad järjekindlalt pildistamata, sellepärast neid tänases pildivalikus pole, aga mõnel korral nädalas ma neid ikka söön. Olen saanud kriitikat, et nii ei saa ju süüa ja nii vähe süsivesikuid ei ole tervislik ja mida kõike veel. Need toidud siin on mulle väga sobilikud, neist saan kätte kõik eluks vajaliku ja hoian ka oma veresuhkru mõnusalt madalal. Söön kaks korda päevas, kõht on pikalt täis ja isusid peal ei käi. Toitumine on ääretult individuaalne, mis sobib ühele, ei sobi teisele. Mulle sobib üle kõige köögivili ja ei leidu vast isegi ühtegi arsti ega toitumisasjatundjat, kes julgeks väita, et see ei ole tervislik.

dsc_0028

dsc_0014 Veidi udune pilt, aga see siin on suvikõrvitsavorm kuuseriisikate, juustu ja hapukoorega. Ilma lihata.

dsc_0031

dsc_0037 Meie pere lemmik punane supp, mille kohta ma seljanka ei või öelda, sest päris klassikalised seljanka komponendid siin sees ei käi. Annan supile paksust šampinjonidega ja maitset suitsuvorstiga.

dsc_0046 Peekonis küpsetatud verivorstid pannil või sees hautatud lillkapsaga. Verivorsti söön harva, sest neis enamasti on süsivesikuid liiga palju. Kui oled diabeetik, siis ole verivorstidega ettevaatlik, mõned vorstid on väga süsivesikurohked.

dsc_0063 Grillkana ja rukkola-tomati-kurgi-rohelise sibulaga salat. Salat on tehtud majoneesiga ja vahel käib sinna sisse ka keedumuna.

dsc_0064 Erütritooliga magustatud vahukoor metsmaasikatega, peale puistasin jahvatatud pohli. Kuivatasin ühe laari pohli ja lasin kohviveskiga peeneks, mõnus hapu pulber on.

dsc_0073 Mu lemmik köögivili kanagrillvorstiga ja majoneesise kukeseenesalatiga. Ostan neid külmutatud brokkoli-lillkapsa-porgandi segusid Säästumarketist. Praen köögivilja rohke või sees pannil kaane all. Ei ole vaja enne üles sulatada, saavad niigi kiiresti valmis ja ongi hea, kui ka natuke krõmpsud jäävad.

dsc_0074 Nüüd ma enam ei mäleta, mis liha siin pildil on. Suurem osa taldrikust on rukkola, kurk ja paprika, mille tipus Hellmannsi majonees.

Seda tüüpi söögid mul ongi, kolmandat aastat juba põhirõhuga köögiviljal.

FacebookTwitterEmail

Artikkel, mida mitte keegi avaldada ei julgenud

Kirjutasin suvel artikli diabeetiku toitumisest ja pakkusin seda esialgu Maalehele, kes lubas ka kindlasti avaldada selle oma tervisekülgedel. Ootasin ja ootasin, et ilmub, kuni viimaks anti teada, et Maaleht on kontseptsiooni muutnud ja lõpetas terviselisa üllitamise. Peale seda on mu lugu mööda erinevaid toimetusi ringi kapanud ja isegi need, kes esialgu ütlesid, et avaldavad, on hiljem vabandanud, et peale endokrinoloogidega konsulteerimist nad seda siiski ei tee.

Kõige viimasena saatsin artikli Med24 toimetusse. Sain sealselt toimetajalt sellise vastuse: “Suur tänu põneva artikli eest! Oleme selle avaldamisest väga huvitatud, ent võtame enne veel sinna juurde ühe arsti kommentaari. Kui artikkel on üleval, saadan Teile selle lingi!” Rõõmustasin, et viimaks ometi jõuan oma sõnumiga arstide ja diabeediõdedeni, aga peale mitmete kirjade vahetamist nad viimaks siiski keeldusid mu lugu avaldamast. Olin saanud ühelt TÜ dotsendilt artiklile palju kriitikat (mitte sisulist, vaid ainult vormilist), mille kõik tunnistasin õigeks ja muutsin loo akadeemilisemaks. Kuna artikkel oli kirjutatud algselt Maalehele ja pidi jõudma tavalise lihtsa inimeseni, oli selles üksjagu emotsiooni. Pidin loost välja võtma ka viite siinsele blogile ega tohtinud kirjeldada ei enda ega ühegi diabeetiku kogemust väheste süsivesikutega menüül olles. Mulle heideti ette kallutatust ühe kindla toitumisviisi poole (LCHF, mis ainus diabeetikule sobiv söömisviis olenemata sellest, kuhupoole mina kallutatud olen). Olin täiesti kindel, et sellisel kujul nagu see artikkel nüüd siia kopeeritud on, sobib see ka arstidele lugeda anda, aga täna tuli toimetajalt äraütlemine: “Kuna meil ei ole hetkel antud artiklile lisada asjakohast arsti kommentaari, ei saa me seda artiklit meditsiiniportaalis avaldada.”

Ma pole mingi rumal inimene, saan ju aru, et keeldumise põhjus on muus. Olen Med24 kauaaegne lugeja, sellepärast tean, et sinna portaali on kõlvanud avaldamiseks isegi sellised asjad, mis sugugi teaduspõhised ei ole (näiteks mõne alternatiivmeditsiini propageeriva raamatu tutvustused), aga kui kirjutab arst, siis on sellised asjad sobivad. Mina olen teinud uurimistööd ja suudan oma väited teadustöödega põhjendada ja ometi ei avaldata mu lugu.

Küsisin täna endalt, kas ma olen solvunud? Tegelikult mitte. Aga ma olen kurb, et meie meditsiinisüsteem on nii tugevalt ravimipõhine, et seal töötavad inimesed takistavad teaduspõhiste toitumissoovituste jõudmist diabeetikuteni. Võin vaid loota, et ühel päeval on neil piinlik oma rumaluse või mõnel juhul ka kasuahnuse pärast.

Aga siin see lugu on:

DIABEEDI RAVI ALGAB TOIDULAUALT

Seoses tervisejuhiks õppimisega Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledžis uurisin, millist toitumisalast nõu antakse meie 2. tüübi diabeetikutele. Trükised, mida perearstikeskustest ning haiglate ja diabeediliidu kodulehtedelt internetist leida võib, sisaldavad nõuandeid, mis sobivad tervele inimesele, diabeetikutel on aga neis soovitatud süsivesikute kogusega väga raske oma veresuhkrut kontrolli all hoida. Kõik infomaterjalid, mis meil Eestis diabeetiku toitumist käsitlevad, soovitavad, et 55 – 60% päevasest energiahulgast peab tulema süsivesikutest, seda väitis ka kuni viimase ajani kasutusel olnud 2. tüübi diabeedi ravijuhend aastast 2008.

Tänased toitumissoovitused on aegunud

Viimase kümne aasta jooksul on tehtud ridamisi uuringuid, mis tõestavad, et 2. tüübi diabeetikule on parim 20-50 grammi süsivesikuid sisaldav päevamenüü, mis tagab vere glükoositaseme languse, stabiilse suurte kõikumisteta veresuhkrunäidu ja ravimikoguste vähenemise ning hoiab eemal hüpoglükeemia ohu. Samas võime lugeda Eesti Diabeediliidu poolt alles möödunud aastal välja antud trükisest „Diabeetiku toiduvalik”, et sobilik on 235 grammi süsivesikuid päevas. Sama väljaanne soovitab vahepaladeks magusaid küpsetisi ja suhkrurikkaid puuvilju, mis peaksid olema diabeetiku menüüst täielikult välistatud. Ka meie haiglate diabeetikutele mõeldud menüüdes tuleb keskmiselt 50% päevaenergiast süsivesikutest, mis on umbes 250 grammi süsivesikuid päevas.

Diabeediravis on oluline hoida vere glükoositase normi piires, kuid kui inimene oma toitumist ei muuda, siis ravimikogused aastatega suurenevad, veresuhkrut on keeruline kontrolli all hoida ja sellega seoses suureneb tüsistuste tekke oht. Väga kiiresti muutuv veresuhkrunäit võib olla diabeetikule eluohtlik, sellepärast peab haige pidevalt jälgima söödud süsivesikute hulka ja sellest lähtuvalt reguleerima ravimikoguseid. Süües tavalist tervele inimesele soovituslike makrotoitainete suhtega toitu, tõuseb diabeetiku vere glükoositase peale söömist kõrgele ja vajab hoolikat ravimitega korrigeerimist. Süsivesikuterohke menüüga on diabeetikul väga raske hoida oma vere glükoosisisaldust stabiilsena ja kiiresti muutuvad veresuhkrunäidud tekitavad olukorra, kus haige peab päeva jooksul väga väikeste vaheaegade järel sööma. Kolm-neli söögikorda koos vahepaladega eeldavad sagedast insuliini süstimist, see omakorda hoiab organismi insuliinitaseme pidevalt kõrgel ja soodustab rasvumist. Insuliini üks roll organismis on liigse glükoosi salvestamine rasvana, sellepärast peaks ka iga ülekaaluline eelkõige tegelema just insuliinitaseme alandamisega. See ei ole aga võimalik, kui anname süsivesikutega pidevalt oma kehale rohkelt glükoosi.

20 – 50 grammi süsivesikuid – esmane meetod diabeedi ravis

Mitmed uuringud tõestavad, et süsivesikute vähendamisel menüüs on oluline roll diabeetiku elukvaliteedi parandamises ja ravi tõhustamises, samuti on sellisel toitumisel diabeeti ennetav mõju metaboolse sündroomi ravi kaudu. 2005. aastal avaldatud Jeff S Voleki ja Richard D Feinmani ülevaade metaboolse sündroomi ravist madala süsivesikutesisaldusega dieedi abil tõestab, et süsivesikute piiramine aitab langetada kehakaalu, parandada glükeemilist kontrolli, triglütseriidide, insuliini ja HDL-kolesterooli taset. On oluline märkida, et vähendatud süsivesikutega dieedi puhul ei täheldatud negatiivset mõju neerude funktsioonile. (1)

Tänavu aprillis avaldas The New Zealand Medical Journal ülevaate sellest, et madala süsivesikutesisaldusega dieet on diabeedi raviks taasavastatud (2). Sarnast dieeti kasutati peamise ravivahendina alates 1797. aastast kuni tehisliku insuliini leiutamiseni aastal 1921. Ka selles artiklis jõutakse järeldusele, et süsivesikute vähendamine menüüs toob kaasa vähenenud vajaduse veresuhkrualandajate järele. Tuuakse välja ka asjaolu, et rohkete süsivesikutega toitumise puhul ravimid, mis on mõeldud vältimaks hüperglükeemiat, halvendavad samal ajal glükeemilist kontrolli ja tekitavad hüpoglükeemiat. On tõestatud, et 2. tüübi diabeet suurendab südameveresoonkonnahaiguste tekkeriski. Vähem tuntud on fakt, et südameveresoonkonnahaigused ennustavad tulevikus diabeeti haigestumist. Artiklis järeldatakse, et vähe on neid nähtusi, mis võiksid südamele ja veresoonkonnale veel halvemini mõjuda kui 2. tüübi diabeet.

2015. aasta jaanuaris avaldas ajakiri Nutrition ülevaateartikli, mis tõi välja 12 olulist aspekti, miks vähendatud süsivesikutega toitumine diabeetikutele hea on (3). Artikkel on valminud 26 arsti ja teadlase koostööna, kes tegutsevad erinevates riikides üle maailma. Muuhulgas kirjeldatakse artiklis erinevaid käsitlusi sellest, mida peetakse madala süsivesikusisaldusega dieediks, lükates ümber väite, et 20-50 grammi süsivesikuid päeva kohta sisaldav dieet on ketogeenne, sest nii suurel hulgal süsivesikuid süües enamus inimesi ketoosi ei jõua (Samas on ketoos väga hea kaalu alandamiseks, sest keha võtab siis energia talletatud rasvast. Mitte segi ajada ketoatsidoosiga.). Artikkel tõestab, et 20-50 grammi süsivesikutega päevamenüü peaks olema esmane meetod diabeedi ravis.

Mida peaks diabeetik sööma?

Kümneid aastaid on keelitatud diabeetikuid sööma madala rasvasisaldusega dieeti, kuigi see ei ole toonud mõõdetavat tervisekasu. Rasvahirm on põhjendamatu ka seepärast, et rasvadel ei ole vere glükoositaset tõstvat efekti. Üks teadustöö aastast 2012 tõestab, et kuigi nii vähendatud rasvasisaldusega kui vähendatud süsivesikutega menüüd võivad mõlemad tuua kaalu langemise, on siiski just väheste süsivesikutega dieedil glükeemilist kontrolli parandav efekt. (4) Üks sarnane uuring sama tulemusega tehti juba aastal 2006. (5)

Selleks, et hoida oma menüüs süsivesikute hulk ühtlaselt madalal, soovitan järgida üht lihtsat reeglit – süüa ainult neid toiduaineid, milles ei ole rohkem kui viis grammi süsivesikuid saja grammi toote kohta. Diabeetiku toidulaual peaks olema eelkõige köögiviljad ning muna, kala, liha, rasvased piimatooted, pähklid, seemned ja marjad. Oma päevase energiavajaduse saab katta suurendades toidus rasva hulka, selleks on väga sobilikud või, oliiviõli ja kookosrasv. Küllastunud rasva ei tule karta, sest uuringud on tõestanud, et küllastunud rasvadel ei ole südameveresoonkonnahaigustega seost (6). Loobuda tuleb kõigest, mis sisaldab suhkrut ja tärklist, sealhulgas igasugusest teraviljast ja kartulist, aga ka suhkrurikastest puuviljadest. Üks peamine muudatus menüüs ongi see, et kõik kartul, makaron, riis, tatar jmt tuleb asendada köögiviljaga. Kuna põhitoiduks jääb sel moel köögivili, süüakse seda iga päev keskmiselt 400-600 grammi. Saades oma süsivesikud peamiselt köögiviljast ning lisades toidule parajal määral häid rasvu ning mõõdukalt valke, püsib vere glükoositase ühtlaselt madalal ja näljatunne eemal. Pikad söögivahed aitavad alandada organismi insuliinitaset ja on ühtlasi väga hea moodus veresuhkru madalal hoidmiseks, mis omakorda vähendab oluliselt diabeetiku ravimivajadust.

2. tüübi diabeedi ravijuhend vajab toitumissoovitusi

Eestis kuuleb diabeedi diagnoosi saanu ühe esimese asjana, et süüa võib kõike. Samas on näiteks Rootsis juba mitmed arstid ja diabeediõed hakanud süsivesikuvaest toitumist oma patsientidele soovitama ja aidanud sellega mitmetel haigetel ravimitest vabaks saada. Mitte kõik diabeetikud ei vabane sel moel süües farmakoloogilisest ravist, küll aga on tavapärane, et ravimikogused oluliselt vähenevad ja rasvunud saavad lahti ülekaalust.

Leian, et on ülioluline panna teaduspõhised toitumissoovitused kirja ka meie 2. tüübi diabeedi ravijuhendisse. Hetkel on meil diabeetikutele soovitatud süsivesikuterohke toitumine, mida järgides on raske vältida haiguse süvenemist. Iga 2. tüübi diabeedi diagnoosi saanu teab, et ajapikku ravimikogused suurenevad, see on ääretult suur rahaline koormus riigile. Haigekassa eelarvedefitsiidi valguses näen siin ülisuurt kokkuhoiukohta, sest järgides oma organismile sobivat toitumisviisi, saab diabeetik lisaks paranenud enesetundele ka oluliselt vähendada enda ravimivajadust.

Ülle Raavel

Tallinna Ülikooli tervisejuhi eriala üliõpilane

Viited:

1. – Volek, J.S. & Feinman R.D. (2005). Carbohydrate restriction improves the features of Metabolic Syndrome. http://nutritionandmetabolism.biomedcentral.com/articles/10.1186/1743-7075-2-31

2. – Schofield, G., Henderson, G., Thornley, S., Crofts, C. (2016). Very low carbohydrate diets in the management of diabetes revisited. https://www.nzma.org.nz/journal/read-the-journal/all-issues/2010-2019/2016/vol-129-no-1432-1-april-2016/6850

3. – Feinman, R.D., Pogozelski, W.K., Astrup, A., Bernstein, R.K., Fine, E.J., Westman, E.C., Accurso, A., Frassetto, L., Gower, B.A., McFarlane, S.I., Nielsen, J.V., Krarup, T., Saslow, L., Roth, K.S., Vernon, M.C., Volek, J.S., Wilshire, G.B., Dahlqvist, A., Sundberg, R., Childers, A., Morrison, K., Manninen, A.H., Dashti, H.M., Wood, R.J., WortmanJ., Worm, N. (2015) Dietary carbohydrate restriction as the first approach in diabetes management: Critical review and evidence base http://www.nutritionjrnl.com/article/S0899-9007(14)00332-3/fulltext

4. – Guldbrand, H., Dizdar, B., Bunjaku, B., Lindström, M., Fredrikson, M., Östgren, C.J., Nystrom, F.J. (2012) In type 2 diabetes, randomisation to advice to follow a low-carbohydrate diet transiently improves glycaemic control compared with advice to follow a low-fat diet producing a similar weight loss. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3390696/

5. – Noakes, M., Foster, P.R., Keogh, J.B., James, A.P., Mamo, J.C., Clifton, P.M. (2006) Comparison of isocaloric very low carbohydrate/high saturated fat and high carbohydrate/low saturated fat diets on body composition and cardiovascular risk. http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/16403234

6. -Patty W Siri-Tarino, Qi Sun, Frank B Hu, Ronald M Krauss.Meta-analysis of prospective cohort studies evaluating the association of saturated fat with cardiovascular disease. (2009) http://ajcn.nutrition.org/content/early/2010/01/13/ajcn.2009.27725.abstract#cited-by

FacebookTwitterEmail