Vahel juhtub nii, et mul õnnestub töölt mitu tundi varem jalga lasta. Suvisel ajal kasutan seda aega enamasti aiatöödeks või mööda metsi luusimiseks. Täna rassisin aias kuni vihm mu tuppa ajas, aga enne lükkasin ahju aeglaselt küpsema sealihakäntsaka. Kui on aega oodata, küpsetan liha ahjupotis. Ostan tavaliselt ühe paarikilose lihatüki, mille hõõrun kokku soola ja Inglise sinepiga, küpsetan klaaskaanega ahjupotis 180 kraadiga 3 tundi. Kaane all küpsetades pole vaja vett lisada. Sedasi läheb liha nii pehmeks, et on justkui see tänapäeval moodsaks peetud rebitav liha.
Liha kõrvale tegin zuudleid, aga seekord neid üle ei praadinud, vaid hoidsin lihtsalt mõni minut kuuma vee all ja siis nõrutasin ja vajutasin sõela sees suurema vee välja. Kuumade zuudlite hulka segasin mõne tükikese võid ja maitsestasin soolaga. Nii jäävad zuudlid mõnusalt krõmpsud.
Kukeseenekastme jaoks praadisin või sees tükeldatud (ja eelnevalt kuumutatud) kukeseened hakitud sibula ja küüslauguga. Praetud segu hulka lisasin hapukoort ja Hellmannsi rammusat majoneesi, natuke soola ja värsket tilli ja valmis oligi.
Kui sellise suure käntsu liha küpsetan, on ka paar järgmist õhtut söögiga muretu, sest jätkub mitmeks päevaks. Korjan iga paari päeva tagant peenralt suvikõrvitsaid ja leiutan muudkui erinevaid mooduseid, kuidas neid serveerida, et üksluiseks ei läheks. Lisaks zuudlitele on meie pere üks lemmikuid kartuli aseaineid küüslaugune suvikõrvits, mida teen nii, et hakin 3-4 küüslauguküünt peeneks, kuumutan küüslauku natuke pannil rohkes võis ja lisan siis suured suvikõrvitsatükid. Väga pehmeks ei ole vaja suvikõrvitsat praadida, krõmpsuvad tükid on kõige mõnusamad.
Kas pole ikka kena augustiaeg, kui aias ja metsas viljad valmivad? Eriti meeldib mulle, et sel aastaajal ei ole tarvis tihti poes käia, sest oma aiasaadustest ja metsaandidest saab igasugu ägedaid roogi teha. Meil on olnud järjest menüüs kuuseriisikad, puravikud, kollakad kukeseened ja harilikud kukeseened. Enamasti teen neist kastet köögivilja peale, aga mõnikord praen niisama võis. Magustoitu ma iga päev ei tee, aga täna oli vaaritamise tuju, sellepärast küpsetasin kookosjahust pannkooke. Sööme pannkooke vahukoore ja värskete pohladega.
Mida muud ikka nüüdsel ajal soovitada kui – inimesed, minge metsa!
Siin pildil on kookosjahuga versioon, need jäid veidi heledamad. Mandli- ja kookosjahuga kuklid on ülemisel pildil.
Kõige mõnusamad on need saiad ahjust tulnuna, kui saab tulise kuklipooliku peale lõigata tüki värsket võid.
Käes on see kena aeg aastast, kui viljad peenral valmivad, mistap on eriti lihtne ja odav toidulauda katta. Mulle ei meeldi kõiki tööpäeva õhtuid pliidi ääres ära kulutada, sellepärast teen tihti selliseid roogi, mis ahjus või slow cookeris aeglaselt valmivad, et samal ajal ise teha üks rattatuur või muu liigutamine.
Suur suvikõrvits, kaks punast paprikat, kolm sibulat, ühe mugula jagu küüslauguküüsi, kolm kanafileed ja kümmekond porgandit. Natuke soola ka. Pilt on tehtud enne ahju lükkamist. Kui roog pool tundi oli ahjus olnud, tuli meelde, et pidin ju purgikese purustatud tomateid ka potti panema. Nii ma siis lisasin seda poole küpsetamise pealt.
Suured sibulatükid tekitasid möödunud korral hämmingut, nii ma siis peenestasin seekord ühe suure sibula ja kaks väikest jätsin pallikeseks. Tervet sibulat vitsutada, mis tehniliselt oleks justkui keedetud, on isegi minu jaoks liiga palju. See sibul läks igatahes kompostikasti peale seda kui oli toidu maitsestamise töö ära teinud 🙂
Leidsin ühe rootslanna blogist 
Esimese laari tegin hirmus suured, aga kuna need ahjus hästi kerkisid, siis järgmised pannitäied vormisin nii, et iga pätsikese sisse läks ainult supilusikatäis tainast. Lusikaga on hea neid ka lamedaks siluda. Need väiksemad on ülemisel pildil.
Esimese katsetuse suured juusturattad. Maitse on neil suurepärane. Neile, kes armastavad hommikuti võileibu süüa, aga teravilja süüa ei või, on need mu meelest ideaalseks asenduseks mistahes võileivakatte alla.
Pildil on üks suvine magustoit, mis kõige lihtsam teha. Vaja läheb ainult vahukoort, mingit magustajat ja marju. Ajan koore vahtu natukese erütritooliga ja kõige lõpuks lisan saumikseriga purustatud marjad. Pilt on tehtud metsmaasikaajal, aga kõige lemmikumad on mu jaoks ikkagi vaarikad. Eriti hea on metsvaarikavaht.
Viiendal katsel õnnestus mul viimaks küpsetada sellised seemneleivad, mis on kerged ja krõbedad ja sealjuures seisavad ka hästi koos. Pildil on need serveeritud pasteediga ja suitsuforelliga, mõlema leiva peal on ka mehine tükk võid 🙂
Selline näeb seemnesegu välja enne ahju panemist.
Ruudud sees, valmis ahju minema.
Küpsed leivakesed. Nagu ikka, on need kõige maitsvamad paksu kihi värske võiga, aga sobivad igasuguse tavalise leivakatte alla. Väga hea alternatiiv neile, kes armastavad võileibu süüa, aga teravilja selle veresuhkrut kergitava mõju tõttu süüa ei või. Neis leivakestes on imenduvaid süsivesikuid kokku kahe pannitäie peale 38 grammi, ühes leivaruudus seega umbes 0,76 grammi süsivesikuid. 4 leivakest, mis võiks olla ühe hommikusöögi jagu, annavad kokku umbes 3 grammi süsivesikuid.
Meie pere šašlõki tegemise tarkused pärinevad tuttavalt armeenlaselt. Näiteks imestas ta, et eestlased lükkavad liha vardasse ristikiudu, kuigi õige on panna pikikiudu. Siin pildil on ka vist valesti 🙂
Vahukoor küll pildile ei tulnud, aga ütlen siiski ära, et meile meeldib kõiki hapukaid kooke süüa vahukoorega. Või siis mingi kohupiimakreemiga, ilma suhkruta muidugi.
Küpsetasin kukleid, retsepti võtsin 