Teen mitmeid köögiviljahautisi slow cookeris, meil on selline 3,5-liitrine Morphy Richards. 3,5-liitrine pott on parajasti nii suur, et meie kolmeliikmelisele perele paras, kui pott ääreni täis pressida. Suppidega nii kahjuks teha ei saa, päris ääreni täita ei või, muidu hakkab soojenedes vedelik üle ääre voolama. Vahel mõtlen, et oleks võinud suurema slow cookeri osta, sest lihatüki või ka terve kana valmistamiseks on me pott just paras, aga köögivilja tahaks teinekord korraga rohkem teha ja kui teen miskit eriti värvilist sööki suurema valiku köögiviljadega, ei mahugi alati kõik kraam potti. Näiteks seened võtavad toorena hirmus palju ruumi, aga valmisküpsenuna jääb neist söögi sisse päris vähe järele.

Panen slow cookerisse kokku kõige erinevamaid köögivilju ja viimati tegin hautise sealihast, kaalikast ja kahte värvi paprikast. Lõikasin neist suured tükid, maitseks panin tšillirõngaid päris hea koguse, suitsupaprikat ja jodeeritud soola.

Selleks, et toit sobivaks ajaks valmis saaks, kasutan taimerit. Seekord sättisin taimeri nii, et küpsetama hakkas slow cooker kell 11 ja valmis sai söök kella 18-ks ehk täpselt tööpäeva lõpuks. 7 tundi valmib selline toit MED-režiimil (medium).

 Pilt on tehtud siis, kui toores kraam oli potti valmis sätitud. Midagi vedelikku sellise söögi tegemisel ei lisata, toidu mahlasus tuleb ainult lihast ja köögiviljast. Kaalikatükid oleks võinud väiksemad lõigata, sest need ei läinud kõik päris pehmeks, aga liha küpses väga hästi läbi.

Paprika ja maitseained (suitsupaprika ja tšillirõngad) teevad kaalikaga sellist trikki, et toidus puudub kaalika maitse. Selles mõttes on siin kaalikas väga hea asendus kartulile, sest kartulil endal nagunii mingit tugevat maitset pole ja hea mekk tuleb toidule peamiselt paprikast. Kui supis või hautises kartul kaalikaga asendada, võib nutikalt maitsestades sööjad nii ära petta, et nad arugi ei saa, et kartulit ei söö. Eesmärk pole siiski kedagi haneks tõmmata, vaid pigem köögiviljapõlgurid üht me parimat juurvilja sööma panna. Kaalikas on kodumaistest köögiviljadest ainus, mis säilitab oma vitamiinid vapralt kevadeni peaaegu sada protsenti (erinevalt kartulist, milles on juba poolest talvest enamus vitamiine haihtunud).

 Toidule saab kreemisema maitse, kui siia peale lisada üks kuhjaga supilusikatäis majoneesi või ka küüslaugune suitsujuustukaste (riivitud suitsujuust ja küüslauk, hapukoor ja majonees).

Mu meelest on suurepärane, et toit ennast ise valmis küpsetab selleks ajaks kui pererahvas töölt koju jõuab 🙂

Üks hea vaheldus igahommikusele praemunale ja peekonile on mitmesugused salatid. Siin pildil olev salat koosneb võis praetud krevettidest, värskest kurgist, paprikast, rohelisest sibulast, munast ja majoneesist. Muna on nii väärtuslik toit, et seda ei raatsi ma peaaegu kunagi salatitest välja jätta. Krevettide asemel võib kasutada ka näiteks suitsukala või liha, aga ka juustukuubikuid või vorsti-sinki. Õieti polegi vahet, millest selline salat kokku keerata, peaasi, et oleks hea hulk maapealset köögivilja, mingit kena valku ja parajalt rasva. Hapukoort kasutan salatites ainult siis, kui pean tegema suurema koguse külalistele pakkumiseks, igapäevaselt eelistan majoneesi nii maitse kui suurema rasvasisalduse tõttu.

Väike rammus ports väheste süsivesikutega hommikusööki täidab kõhu pikkadeks tundideks, ei hüpita veresuhkrut ja aitab isusid kontrolli all hoida. Kui toit on piisavalt rasvane, on seda ka suht võimatu üle süüa ja tunne, et kõht sai täis tuleb juba söögilauas, mitte paarkümmend minutit hiljem nagu see süsivesikurikka toidu puhul tavaline on.

Mu retseptid ei ole kohati eriti konkreetsed, sest mulle tundub, et igapäevaselt täpselt retsepti järgi köögis toimetada on liiga ahistav. Oluline on saada selgeks põhimõte, millised toiduained veresuhkru stabiilsena hoiavad ja millist toitu süües saab küllastustunde kiiresti kätte, et mitte süüa liiga palju. Peaasi on koristada laualt kõik suhkur ja tärklis. Olgem loomingulised 🙂

Üks hea lihtne roog tööpäeva õhtuks on ahjulihapallid köögiviljaga.

  Lihapallid enne ahju panemist.

Vaaritasin eile sööki suurema laari, et jätkuks paariks päevaks. Lihapallidesse läks 1 kg hakkliha, 4 küüslauguküünt, 2 sibulat, 3 muna, 1 kuhjaga supilusikatäis fiberhuski, jodeeritud soola ja purustatud musta pipart. Kõik vedelamad ja peenemad ained segasin kausis kokku, hakkliha lisasin kõige lõpuks ja segasin taigna valmis kätega, pallikesed vormisin ka käte vahel. Lihapallide vahele pannile panin fetajuustu nii palju, et kõigi pallide vahele jätkus kena suur tükk, siis pistsin sinna veel külmutatud lillkapsast ja brokkolit, mida ei sulatanud enne üles (sobivad ka muud köögiviljad, peened kaalika- ja porgandikangid, näiteks). Kõige lõpuks valasin panni üle 400 ml kohvikoorega ja küpsetasin 200 kraadiga 45 minutit.

 Kirgliku korilasena on mul aastaringselt kukeseeni külmikust võtta. Praadisin seened või sees koos sibulaga, natuke soola panin ka. Praetud seened segasin Hellmannsi majoneesiga (selle kõige rasvasemaga) ja oligi lihtne salat valmis. See mögin sobib hästi ükskõik mis köögivilja peale, vahel oleme seda pannud kastmeks lillkapsariisile.

 Selline õhtusöök oligi 🙂

Inimene, kes klassikalisi spagette süüa ei või nende kõrge süsivesikusisalduse tõttu, aga spagette nagu ikkagi tahaks, võiks soetada endale selle imelise riivi, millega suvikõrvitsatest saab zuudleid vändata (zucchini noodles = zoodles).

Valmisvändatud zuudlid pane potti, vala neile kolmeks minutiks keev vesi peale (aga ära keeda), siis kalla zuudlid sõela peale, lase külma veega üle, nõruta ja vajuta zuudlitest suurem vesi välja. Zuudlid jäävad eriti maitsvad, kui neid veel kõrgel kuumusel panni peal või või searasva sees praadida, aga kõlbavad süüa ka niisama. Siia peale sobib mistahes punane kaste. Seekord praadisin hakkliha ja šampinjonid koos küüslauguga ja valasin hulka Pomito pitsa & pasta kastme.

Zuudlid jäävad mõnusalt krõmpsuvad, kui neid liiga üle ei kuumuta. Igavene mõnus mögin mu meelest. Ja parajas suuruses suvikõrvitsaid on meil isegi talv läbi poest võtta.

P.S. Me kasutame sellist köögiviljalõikurit.