Suvine magustoit – marjavaht

DSC_0018 Pildil on üks suvine magustoit, mis kõige lihtsam teha. Vaja läheb ainult vahukoort, mingit magustajat ja marju. Ajan koore vahtu natukese erütritooliga ja kõige lõpuks lisan saumikseriga purustatud marjad. Pilt on tehtud metsmaasikaajal, aga kõige lemmikumad on mu jaoks ikkagi vaarikad. Eriti hea on metsvaarikavaht.

Ära kasuta suhkrut! Vahukoore saab magusaks teha stevia või erütritooliga või siis nende seguga, mis ei mõjuta veresuhkrut. Dr Bernstein kirjutab oma raamatus Diabetes Solution, et kui sõi ühe supilusikatäie erütritooli, siis temal see veresuhkrut hüpitas. Ta on 1.tüüpi diabeetik. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, et erütritool tal glükoosi kergitas, sest erütritool peaks organismist väljuma muutumatul kujul, inimese organism ei muuda seda ei energiaks ega rasvaks. Võibolla ei olnud tegu puhta erütritooliga. Mina magustan tavaliselt 200 ml vahukoort 1 spl erütritooliga või isegi vähemaga ja olenemata sellest, et vahukoores sisaldub piimasuhkur, püsib mu glükoos sellist magustoitu süües stabiilne.

Ega muidu teada ei saa, mida üks või teine toit teeb, kui peab ise testima, glükomeeter olgu alati käeulatuses.

Krõbedad seemneleivakesed

DSC_0144 Viiendal katsel õnnestus mul viimaks küpsetada sellised seemneleivad, mis on kerged ja krõbedad ja sealjuures seisavad ka hästi koos. Pildil on need serveeritud pasteediga ja suitsuforelliga, mõlema leiva peal on ka mehine tükk võid 🙂

KRÕBEDAD SEEMNELEIVAKESED:
(kogus on arvestatud kahele suurele ahjupannile)

50g linaseemneid
200g chiaseemneid
200g päevalilleseemneid
100g seesamiseemneid
1 spl psülliumit
1,5 tl jodeeritud soola
6 dl kuuma vett

Sega seemned ja sool omavahel ja vala peale 6 dl kuuma vett (lisa vett osade kaupa, sest seemned paisuvad erinevalt ja võib juhtuda, et 6 dl-ga jääb liiga vedel). Tasapisi segades oota, kuni tainas parajalt paksuks läheb. Kata ahjupannid küpsetuspaberiga ja aja tainas pannidele laiali lusikaga vajutades. Lõika suure noaga sisse ruudud (näiteks 25 tk ühele pannile). Küpseta 180 kraadiga pöördõhuga ahjus algul ühelt poolt 15 minutit, siis võta pann ahjust välja ja keera leivad koos paberiga tagurpidi (kena hooga, muidu pudenevad laiali), võta paber ära ja küpseta veel 15 minutit.

DSC_0125 Selline näeb seemnesegu välja enne ahju panemist.

DSC_0136 Ruudud sees, valmis ahju minema.

DSC_0140 Küpsed leivakesed. Nagu ikka, on need kõige maitsvamad paksu kihi värske võiga, aga sobivad igasuguse tavalise leivakatte alla. Väga hea alternatiiv neile, kes armastavad võileibu süüa, aga teravilja selle veresuhkrut kergitava mõju tõttu süüa ei või. Neis leivakestes on imenduvaid süsivesikuid kokku kahe pannitäie peale 38 grammi, ühes leivaruudus seega umbes 0,76 grammi süsivesikuid. 4 leivakest, mis võiks olla ühe hommikusöögi jagu, annavad kokku umbes 3 grammi süsivesikuid.

Seemnetes on üldiselt süsivesikuid väga palju, aga pane tähele, et enamus neist süsikatest on kiudained, mis ei imendu. Näiteks chiaseemnetes on tavaliselt süsivesikuid 100 grammi kohta lausa 42 grammi, aga sellest 36 grammi on kiudained. Kasutasin täna leibade küpsetamiseks 200-grammist seemnepakki, mille ostsin Konsumist, ja selle paki peal seisab, et imenduvaid süsivesikuid on 100 grammi kohta ainult 2 grammi. Ka olid need chiaseemned hea hinnaga, makstes midagi alla 15€ kilo kohta kui tavaliselt on nende kilohind üle 30€.

Olen enda peal testinud, et seemneleivakesed, peaasi, et neis poleks teravilju, mu veresuhkrut üles ei löö, vaid vastupidi – kui lisan mõned leivaruudud oma päevamenüüsse, on paastuveresuhkrud hoopiski madalamad. Kiudaineterohked seemneleivad on väga head just seedimisele ja eriti soovitan neid süüa neil, kellel kipub probleeme olema kõhukinnisusega.

P.S. Psüllium ehk india teelehekestad (ka fiberhusk) on selline toiduaine, mida kodudes tavaliselt ei leidu ja mida saab osta ökopoodidest või internetist. Võid proovida küpsetada ilma psülliumita, aga vett kulub siis vähem ja pead ehk kauem ootama kuni chia- ja linaseemned “liimima” hakkavad.

Šašlõkk

Jaanipäev on kohe käes, sestap ka viimane aeg liha marineerima panna.

DSC_0048

1 kg liha
2 sibulat
2 – 3 tl Pan-soola
0,5 – 1 tl suhkrut
2 tl purustatud musta pipart
3 sl äädikat

Tükelda liha ja viiluta sibulad, ülejäänud kraam sega väikeses kausikeses kokku ja vala lihale peale. Mina segan marinaadi liha hulka käega, siis on kindel, et korralikult seguneb. Teen tavaliselt šašlõki valmis vähemalt 24 tundi enne küpsetamist, aga kui mitu päeva seisab, tuleb mõnusam. Šašlõkki ei või marineerima panna külmkappi, kõige parem on hoida seda mõnes jahedas kohas. Aidas või sahvris näiteks, mida mul pole 🙂 Iga mõne tunni tagant peaks šašlõki uuesti läbi segama.

Panin viimati ühe kilo liha kohta kolm teelusikatäit pansoola ja mees arvas, et on liiga soolane. Maitse asi, sellepärast on retseptis toodud selline ebamäärane kogus.

DSC_0097 Meie pere šašlõki tegemise tarkused pärinevad tuttavalt armeenlaselt. Näiteks imestas ta, et eestlased lükkavad liha vardasse ristikiudu, kuigi õige on panna pikikiudu. Siin pildil on ka vist valesti 🙂

Rabarberikook

Meie aia rabarberid on tänavu eriti kehvakesed peenikesed niisud, aga kannatavad siiski koorida. Eks nende aeg hakkab nüüd ka juba läbi saama, kasutasin veel viimast võimalust üks kook teha. Sama kooki võib küpsetada ka erinevate marjadega, varsti on järg maasikate käes ja siis on tikriaeg ja mustsõstarde ja ega polegi vahet, mida head selle koogi sisse panna.

Küpsetasin seekord kookosjahuga, mis on üsna magus, sellepärast põhjale üldse magustajat ei pannud. Kookosjahud on väga erinevad, mul oli üks eriti peenikese jahvatusega jahu, mis on ökopoest ostetud kiloses pakis, see võtab usinasti vedelikke sisse ja tainas jäi sellest hästi tihke. Süsivesikuid on selles jahus 22g sajas.

PÕHI:

100g sulatatud võid
2 muna
1 dl kookosjahu
1 dl pofiberit
1 tl küpsetuspulbrit

Sega tainas kokku ja kata sellega koogivormi põhi ja servad.

TÄIDIS:
Rabarberid (mul oli 9 peenikest vart)
2 sl pulbrilist erütritooli ehk “tuhksuhkrut”
300g hapukoort
3 muna
4 sl erütritooli
vanilli
1 tl kaneeli

Laota tükeldatud rabarber vormi, puista üle erütritoolipulbriga, sega kokku ülejäänud ained ja vala rabarberite peale. Küpseb 200 kraadiga 1 tund.

DSC_0045

Puistasin rabarberite peale kaks supilusikatäit erütritooli, aga pildilt tundub nagu oleks ei tea mis palju 🙂

DSC_0054

DSC_0059 Vahukoor küll pildile ei tulnud, aga ütlen siiski ära, et meile meeldib kõiki hapukaid kooke süüa vahukoorega. Või siis mingi kohupiimakreemiga, ilma suhkruta muidugi.

EDIT: Sama kook pohladega:

DSC_0051

Esmane meetod diabeedi ravis – alla 50g süsivesikuid päevas

Täna oli mul dietoloogia eksam, mille üks osa oli seminaritöö esitlus, mis käsitles uurimisküsimuse püstitamist, tõenduspõhisuse otsimist ja toitumissoovitusi vastavalt sellele, mis vastused me oma küsimusele saime. Tegin selle töö koos kaasõppur Mariga ja meie küsimus oli, kas kõik 2. tüüpi diabeetikud peaksid oma menüüs vähendama süsivesikuid alla 50 grammi. Jutt käib ühe päeva jooksul tarbitud süsivesikutest.

Pole vist vaja mainidagi, et teema on mulle südamelähedane ja enamus neist uurimustest, mida kasutasime, on mul ka juba ammu aega tagasi arvutisse salvestatud. Selle võrra oli meil oma uurimust lihtsam teha. Seda sorti koolitööd mulle meeldivad, sest need aitavad teadmisi süstematiseerida ja kinnistada.

Kriitilised tulemusnäitajad, mida vaatlesime, olid vere glükoositaseme langus, hüpoglükeemia vältimine, stabiilne suurte kõikumisteta veresuhkrunäit, ravimikoguste vähenemine, süstitava insuliini asendamine tabletiraviga, alanenud kehakaal, parem elukvaliteet ja väiksem koormus riigile. Kõik need väited tõestasime uurimustöödega ära, viimane väide on tööst tulenev loogiline tuletis.

Kuna eksamiks õppides pidin muuhulgas pähe õppima haiglate eridieedid ja sealhulgas ka diabeetikute dieedid väga rohkete süsivesikutega (300, 250, 200 ja 150 grammi päevamenüüs), olin veidi ärevil, et kuidas õppejõud nüüd sellist riiklikult paika pandud soovitustele vastukäivat asja võtab. Väitsime ju oma töös midagi, mis lükkas õppematerjalis toodud tarkused ümber. Aga kui oled miski ära tõestanud mitmete teadusuuringutega, siis ei olegi midagi vaidlustada. Õppejõud ütles hoopis seda, et peaks mõtlema, kuidas neid teadmisi riiklikule tasemele viia. Braavo!!!

Kas võiks äkki sellest, kuidas me 2. tüüpi diabeetikud ennast toiduga terveks ravivad või vähemalt oluliselt ravimikoguseid vähendavad, saada miski, milles Eesti on maailmas esimene? Teeme ära! Ma tahaks küll elada riigis, kus on 2. tüübi diabeedi esinemine väikseim ja proportsionaalselt kõige väiksemad ravikulud diabeedi haldamisel. Kusjuures selle saavutamine on nii lihtne, et peaaegu uskumatu kui lihtne. Tuleb ainult õigesti sööma hakata.

Mis riiklikul tasandil suurtesse muutustesse puutub, siis ilmselgelt jõuab Rootsi meist ette. Jälgin Rootsi diabeetikute suhtluskeskkondi internetis ja loen sealt iga päev paranemise lugusid. Rootsis on juba ka mõned arstid ja diabeediõed, kes nii väikese süsivesikutesisaldusega menüüd soovitavad. Väidetavalt on low carb-high fat toitumine Rootsis riiklikult tunnustatud juba aastal 2008, aga kahjuks ei ole ma suutnud leida selle kohta dokumenti, mida linkida (EDIT: vaata linke kommentaaridest).

Meie väike uurimus selle kohta, kuidas diabeetik peaks toituma, on siin lingis.

P.S. Infoks neile, kes inglise keelt ei valda ja Dropboxi kasutamisel kodus pole – kui linki avate ja ette hüppab sinine sisselogimise aken, pääsete lugema, kui klikite kõige alumisel pisikesel kirjal “No thanks, continue to view”

Pofiberist kuklid

DSC_0001 Küpsetasin kukleid, retsepti võtsin Kadi LCHF-kokaraamatust, kus need on leheküljel 134 õhuliste pofiberist kuklite nime all. Minul need kuklid nii väga õhulised ei tulnud ja pildi järgi näevad ka millegipärast krobelised välja, aga maitse on ilmselgesti sama.

50g võid
2 muna
2 dl rasvast jogurtit või hapukoort (mul oli hapukoor)
3/4 tl soola
2 tl küpsetuspulbrit
2 dl mandlijahu
1 dl pofiberit
2 sl fiberhuski
2 tl seesamiseemneid (originaalretseptis olid mooniseemned)

Sega kõik kokku (või sulata enne) ja lase taignal 5-10 minutit seista. Taignast saab 6 suuremat või 12 väiksemat kuklit, ma neid veeretama ei hakanud nagu raamatus õpetati, vaid tõstsin pallid kahe supilusikaga manööverdades pannile. Retseptis oli soovitus küpsetada 175 kraadiga 15-20 minutit, aga minu ahjuga jäi seda väheks. Keerasin peale 20 minutit küpsemist temperatuuri 200 peale ja hoidsin kukleid veel 10  minutit ahjus. Nii et katsetamise asi. Täitsa mõnusad tulid välja.

DSC_0003

Kana poolkoivad roheliste ubadega

DSC_0050 Tööpäeva õhtuti ja eriti just esmaspäeval on väsimus kerge tekkima ja üldse ei viitsiks nagu õhtul köögis askeldada. Aga keegi peab ju perele süüa tegema ja ise ka nagu tahaks ennast natuke laadida. Sel juhul aitavad hästi toiduained, mille saab ilma erilise ettevalmistuseta ahju lükata. Näiteks külmutatud rohelised oad ja maitsestatud kana poolkoivad. Panin kaks pakki külmutatud ube ahjupotti ja peale laotasin kanapoolkoivad. Et söök liiga kuiv ei oleks loputasin kana poolkoibade pakendist kastme vähese veega siia juurde. Küpsetasin 220 kraadiga 1 tund.

Mu meelest on see üks tore söök selle poolest, et teeb ennast ise valmis, pole mingit muud vaeva kui toiduained pakenditest potti tõsta ja pott ahju.

Merevetikakrõpsud

DSC_0044

Üks õpingukaaslane andis täna koolis mekkida merevetikakrõpse, mis olid nii mõnusa maitsega, et pidin need kohe poest üles otsima ja omale ka ostma. Pakend tundus tuttav Selveri krõpsuriiulist ja sealt nad leidsingi. Olin neid krõpse mitmel korral takseerinud, et ei tea, mis asjad need küll on, aga ei julgenud osta, sest igasugu kala ja mereandide moodi tundmatute asjadega olen varem alt läinud. Aga need on bingo! Väga head.

DSC_0047

Pakend on 10-grammine ja toiduinfo on antud poole paki kohta. Süsivesikuid saab ühest serveeringust 1,5 g. Mitte et ma poleks siis korraga kaks serveeringut söönud ehk 3 g, eks ole, aga see on ju ka peaaegu mitte midagi.

Kellele maitseb kuivatatud kala, see kindlasti vaimustub ka neist krõpsudest. Diabeetikule vägagi sobilikud õhtul põske pistmiseks, sest veresuhkur ei märka midagi 🙂

Rabarberi-hapukoorekook

Tegelikult tuli täna välja rabarberi-maasikakook, aga on üsna ükskõik, mis marjadega seda teha.

DSC_0026

PÕHI:
1 muna
100 g võid
3 dl mandlijahu
3 spl erütritooli
1 tl küpsetuspulbrit

TÄIDIS:
rabarberid, maasikad, mis iganes marjad
“tuhksuhkur” erütritoolist

KATE:
2 muna
2 dl hapukoort
3-4 spl erütritooli
kaneel

Sega põhi kokku, kata sellega koogivormi põhi ja natuke ka küljed. Pane rabarber-marjad põhjale ja puista “tuhksuhkruga” üle. Sega kokku kate, vala vormi ja küpseta kooki 200 kraadiga 1 tund. Enne serveerimist lase jahtuda.

DSC_0029

DSC_0031

DSC_0036Kook sai väga magus, sest kartsin, et rabarber ta liiga hapuks jätab ja uhasin sellepärast igasse kihti erütritooli liiga vaba käega. Sõime seda peaaegu täiesti mageda vahukoorega, mis toda magus-haput kooslust hästi tasakaalustas. Mulle endale maitseks see kook ilmselt paremini poole vähema magustajaga, aga meestele just selline meeldib. No ja kui meestele meeldib, siis järelikult peab niisugune olema 🙂

Thomase lugu

Selle looga avan uue rubriigi Tervenemise lood. Sain loa avaldada rootslase Thomas Anderssoni lugu, mida ta jagas ühes Rootsi diabeetikute sotsiaalmeediagrupis. Lugu ise koos piltidega on siin lingis. Loodan, et see inspireerib ka kõige suuremat skeptikut.

Olen 57-aastane ja elan Stockholmi lähedal Bålstas. Noorena olin alati füüsiliselt aktiivne, mängisin jalgpalli, jäähokit, ujusin, käisin jooksmas jne, aga 1986. aastal, teel sulgpallimatšile mu tulevase naisega, murdsin jalaluu.

Terve aasta jooksul ei saanud ma enam tegeleda mitte ühegi füüsilist aktiivsust nõudva alaga. Samal ajal sõin edasi nii nagu olin seda kogu aeg teinud ega mõelnud üldse selle peale, et peaksin vähendama ka toidust saadavat energiahulka.

Sellest sai mu jaoks nõiaring. Mu kaal hakkas kasvama. Loobusin ennast kaalumast siis, kui olin jõudnud 115 kiloni millalgi üheksakümnendate keskpaigas.

Mul ei olnud õrna aimugi sellest, et muutusin aina enam insuliiniresistentseks (pehmelt öeldes polnud mul aimugi, et mingi sellise nimetusega asi üldse olemas on). 1999. aastal sain oma diagnoosi: “Sul on diabeet.” Arst teatas mulle, et see on haigus kogu eluks. Ta ütles, et seda haigust ei ole võimalik ravida, aga selle kõrvalmõjusid saab leevendada. Kõrvalmõjud võivad olla näiteks jala kaotus, nägemise kaotus, südameprobleemid, neerupuudulikkus jne. Terve kaskaad haigusi…

Sain aja dietoloogi juurde toitumise planeerimiseks. Mind õpetati sööma taldrikureegli järgi. Seda ma tegingi, aga mu olukord ei muutunud paremaks. Aastal 2002 sain oma esimese diabeediravimi, Metformini. 2007. aastal alustasin insuliiniga.

Pärast 25 aastat insuliiniresistentsena ja 13 aastat diabeetikuna tuli muutus. Üks “sõna” – LCHF (low carb/high fat – vähe süsivesikuid/palju rasva. Ü.R.). Ja siinkohal ma tahan tänada kõiki teid, kes te jagate teadmisi LCHF-ist, Andreas Eenfeldt, Annika Dahlqvist, Sten-Sture Skaldeman, Mats Lindgren ja paljud teised. Ilma teieta ei oleks ma kunagi söandanud võtta vastu otsust loobuda oma ravimitest.

AITÄH AITÄH AITÄH!

Minu lugu, väljavõte päevikust:

1987: Hakkan kaalus juurde võtma >90 kg.
1994: Mõningal määral kõrgenenud veresuhkrunäit arstivisiidil samal ajal töökoha vahetusega.
1996: >115 kg
1999: Saan Diabeedi diagnoosi. Veresuhkur 18,5. Glükohemoglobiin (HbA1c 9,1). Saan soovituse süüa vastavalt riiklikele toitumissoovitustele.
2002: Alustan Metforminiga.
2003: Alustan kaalukorrigeerimisravimiga (Reducil), et kaalust alla saada. Kaal langeb 100,4-ni.
2003: Osalen “meditsiinilises uuringus”, mille viib läbi Glaxo Smith Kline koostöös mu arstiga, Muraglitazar kombineeritult Metforminiga.
2004: 112 kg. Mind eemaldatakse hindamisest “puuduliku glükeemilise kontrolli tõttu” (!). HbA1c 8,3.
2004: Hakkan võtma vererõhualandajaid, sest nendel olevat neere kaitsev efekt.
2004: Alustan statiinidega, sest mu üldkolesterool on diabeetiku jaoks liiga kõrge (pS-kolesterool 5,1).
2004: Hakkan taas kasutama Reducili, et kaalust alla saada.
2004: Osalen uues ravimitestimises, koodnimega MK-0431.
2005: Uuring lõpetatakse, Reducili doosi suurendatakse ja samuti vererõhualandajaid. Kaal 102,5 kg.
2005: Osalen uues ravimitestimises “Treat-to-target”-uurimuses. Taas Glaxo Smith Kline.
2005: Seni pole Reducilil mingit efekti. Proovime selle asemel Xenicali.
2005: Xenical ei tööta. Taas kaalutõus, 108 kg.
2007: Alustan järjekordse ravimiga, et saaksin kaalust alla. Accomplia.
2007: Alustan insuliiniga, 10 ühikut õhtul.
2008: Accomplia mõjub. Langetan kaalu 92,7 kg-ni.
2008: Accomplia eemaldatakse müügilt. Ravimil on ohtlikud kõrvalmõjud.
2009: Saan jälle Reductili. Kehakaal 100 kg.
2010: Reductil eemaldatakse müügilt. Ravimi puhul on täheldatud ohtlikke kõrvalmõjusid.
2010. Jälle üle 100 kg.
2010: Vererõhk hakkab üles hüppama. 168/91 (päevane) ja 151/84 öine. Uued vererõhualandajad.
2010: Statiinikoguseid suurendatakse, et kaitsta kõrge kolesteroolitaseme eest.
2010: Vererõhk surutakse ravimitega alla 151/85-ni päevaajal ja 122/70-ni öösel.
2011: Kahekordistan insuliinidoosi 24 ühikuni päevas.

Minu teekond tagasi

2012:
Jaanuar
Loen Expressenist ühest naisest, kes 53-aastasena alustas LCHF-iga ja sai diabeedist vabaks. Pean tunnistama, et olin skeptiline.
Veebruar
Hakkan sööma LCHF-i järgi. Pärast ühte ööpäeva olen sunnitud vähendama insuliinidoosi 10 ühikuni. Pärast veel ühte ööpäeva pean insuliinist loobuma. AINULT KAKS PÄEVA.
Märts
Kehakaal langeb 90 kiloni. Lõpetan ka ülejäänud diabeediravimite võtmise.
Aprill
Lõpetan kolesterooliravimite võtmise. VASTUPIDISELT OMA ARSTI SOOVITUSTELE!
Lõpetan vererõhualandajate võtmise. VASTUPIDISELT OMA ARSTI SOOVITUSTELE!

Mis mu keha sees toimus?

Pärast üleminekut LCHF-ile stabiliseerusid kõik mu metaboolsed näitajad, isegi kui triglütseriidid läksid algul üles, hiljem need langesid.

Ja mis juhtus väljaspool?

Mu arst tegi kõik selleks, et panna mind kaalu alandama ja sel moel juhtida mu diabeet õiges suunas. Aga prioriteedid olid valed. Kui ravida ennast seestpoolt, muutub ka väline külg. Toidust sai minu ravim. LCHF.