Ahjupannkoogid lillkapsariisist

DSC_0049

1 keskmine lillkapsas
4-5 muna
200 g riivjuustu (mul oli Valio Atleet)
maitseaineid

Lillkapsaõisikud panin köögikombaini, lasin lõiketeraga peenikeseks “riisiks” ja segasin kõik ained kokku. Maitsestasin pool taignast pitsamaitseainega ja teise poole punase paprikaga. Soola tasub panna ainult siis, kui juust liiga soolane ei ole (mida kodumaised juustud enamasti on). Supilusikaga tõstsin taigna küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja vajutasin laiaks nagu pannkoogid. Küpses 200-kraadises ahjus 20-25 minutit, ma lasin veel 5 minutit pöördõhuga üle, et saaks väheke krõbedamad. Passi peale, et oleks kenasti kuldseks küpsenud! Kui ahi alt ja pealt ühtlaselt ei küpseta, võib koogid vahepeal teistpidi pöörata, pannilabidaga on seda lihtne teha. Küpsetuspaberit pole üldse vaja enne mingi rasvainega määrida, see tainas ei hakka külge ja koogid tulevad kergesti paberi küljest lahti.

Kui neid kooke kauem küpsetada ja võibolla ka suurema koguse juustuga teha, võiks neist saada lillkapsakrõpsud, mille retsepte erinevates modifikatsioonides liigub netis päris palju. Aga selliseid pannkoogi moodi asjandusi saab näiteks kasutada võileibade tegemiseks. Meie sõime neid rohkem nagu küpsiseid.

Samast taignast on sobilik küpsetada ka pitsapõhi, kui küpsetuspaber ühtlaselt taignaga katta. Enne peab pitsapõhja kuldseks küpsetama ja siis võib sinna peale laduda kõiksugu pitsakatet, mis aga kellelegi meeldib. Ei ole mingit jahu vaja.

Kiusatused

DSC_0036-002DSC_0043-002

Naine, nõrkus on su nimi 🙂 Naistepäeval ju võib… Või ei või?

Täna on 8. märts, mis minusugustele fossiilidele ju alati meeldib, sest siis mehed kingivad lilli. Sain minagi paar kimpu tulpe. Ja mitte sellepärast, et täna naistepäev on, ei serveerinud ma endale kodus head ja paremat, vaid sellepärast, et vahel lihtsalt tahaks.

Mõne kuu pärast täitub mul kaks aastat väheste süsivesikutega elu ja terve selle aja jooksul ei ole ma kordagi tundnud suurt kiusatust süüa midagi magusat. Ja pole ka söönud ühtki kommi ega kooki, ainult natuke kõige tumedamat šokolaadi vahel harva või omaküpsetatud suhkru ja jahuta kooke. Ega ma pole olnud ka suurem asi magusasõber mitte kunagi. Aga on mõned asjad, mis on mulle väga meeldinud mu varasemas elus, kaneelikuklid näiteks ja kohupiimakook. Kaneelikuklite koha pealt olen ennast ikka sünnipäevadel üllatanud, sest need tõesti on jätnud mind külmaks, mulle on piisanud nende nuusutamisest ja olgem ausad, lõhn ongi neil alati olnud parem kui maitse. Nagu igal teisel saial, eks ole.

Aga eile juhtus mul üks kohupiimakoogi eksitus. Ei, ma ei söönud seda, aga jubedalt oleks tahtnud. Ostsime lapsele rohkete rosinatega hea nätsaka kohupiimakoogi, ta sõi sellest tükikese ära ja ülejäänu pani külmkappi. Kui õhtul endale külmkapist süüa otsima hakkasin, vaatas see kook sealt vastu ja lõhnas nagu hull. No nii hea kohupiimakoogi lõhn oli, et vähe puudus, et oleksin sellele hambad sisse löönud. Mäletan ju, kui hästi see maitses. Tingitud refleks, mis muud. Pavlovi refleks. Nii ongi kogu me söömisega – suur osa selles on tingitud refleksil. Tunnen tuttavat lõhna ja tean, kuidas kook maitseb ja kui olen alati võinud seda süüa ja söönud, siis loomulikult tahan seda kohe. Või vaatad sina ehk lõunaajal kella ja märkad, et juba kell on üks ja hetkega läheb kõht tühjaks, sest käes on ammu sisseharjutatud lõunasöögiaeg? Nii on, me söömist juhib väga suurel määral harjumus.

Mõtlesin kohupiimakoogi kiusatusele vastu pannes, et võibolla peaks ikkagi ühe ampsu võtma, siis ehk saan aru, et see polegi nii hea ega maitsegi mulle. Võibolla oleks nii olnud, aga ma ei proovinud. On üsna kindel, et oleksin pettunud, sest need põgusad kookide-tortide maitmised, mida olen poole hambaga harrastanud, on kõik olnud pettumused. Olen nii väga harjunud sööma päristoitu, puhast nullist valmistatud keemia- ja suhkruvaba sööki, et kõik liigselt töödeldu ei tundu enam toit ega maitse üldse. Kui harjud omavalmistatud sööke sööma, võõrdud igasugustest ületöödeldud maitsetest sedavõrd, et mitte ainult kook või tort ei tundu kunstliku maitsega, vaid ka vorstid.

Ei, ega ma ei sureks sellest, kui paar ampsu kooki võtaks. Minult on ka seltskonnas küsitud, et noh, mis siis nüüd on, lähed sellest paarist suutäiest paksuks või? Ma mõtlen nii, et kaaskodanikud võivad ju mu söömise üle irvitada, aga see on minu otsus elada suhkruvaba elu ja ma ise tean kõige paremini, mida paar ampsu magusat minuga teeb. Ei tee paksuks. Ei tekita enam ka hüperglükeemiat. Küll aga teeb see mind näljaseks ja ajab sööma. Päris kindlasti kõigutab see mu veresuhkrut ja kuna suurte kõikumistega ei ole ma enam harjunud, annab see mulle väga halva enesetunde. Sellepärast on parem mitte proovida.

Seltskonnas, muide, on alati imestajaid, kui seisad seal nagu mingi äärmuslane ega söö ühtki magusat asja, samal ajal kui teised kõik maiustavad. Millegipärast on meil siin Eestis kaaskodanike söömiskäitumisega alati palju pistmist, ikka märgatakse, tehakse märkus või visatakse su üle nalja ja uuritakse, mis värk on. Kui ei taha pikkadesse vestlustesse laskuda või kui ei soovi seletama hakata, mis veidrik ma olen, siis kõige parem viis uudishimulike suud lukku panna on öelda neile, et mul on probleeme veresuhkruga. Mis on ka tõsi. Millegipärast seda vastust aktsepteeritakse ja jäetakse sind rahule. Aga ära sa taeva pärast hakka rääkima, et tahad kaalust alla võtta või muud säärast – siis jäädki terve õhtu lolle nalju kuulama. Nii et kui sul ka on ainus suhkrust loobumise põhjus kehakaalu alandamine, siis vasta ikka uudishimulike küsimise peale, et tahad oma veresuhkru korras hoida. See ei ole vale, muide, isegi kui sa pole diabeetik.

Oma suure soovi süüa kohupiimakooki vaigistasin nii, et ostsin tavalist mittemagusat kohupiima ja keerasin sellest hapukoore, erütritooli ja vanilliga kokku mõnusa kreemi. Mingit erilist retsepti siin polegi: 2 pk maitsestamata kohupiima, 250 g 20%-list hapukoort, 2 spl erütritooli ja natuke vanilli. Lõikasin kohupiimakreemi peale värskeid maasikaid ja sedasi sõingi. Muidugi ei söönud ma seda kogust üksi ära, ka me teismeline poeg maiustas selle mageda magustoiduga hea isuga ja homseks jäi ka veel paar portsu järele. Ja ma saan nüüd aru, et see polnud suhkur, mis mind eile kohupiimakoogi poole tiris, vaid tõesti ainult kohupiim. Ja seda ma sain. See pole isegi mitte mingi hale asendus, vaid väga maitsev magustoit, kindlasti parem kui see kiusatust tekitav kook oligi.

Kohupiimakreemi pilt on loo alguses ja seal on ka üks teine pilt, lilled ja vahuvein ja pähklid. Vahuvein on üks kõige kuivem, valin alati sellise, mis on brut, et suhkrut oleks kindlasti alla kolme grammi liitri kohta. Paar klaasi kuiva vahuveini ei tee mu veresuhkrule midagi halba, see õieti ei kerkigi. Kõrvale krõbistamiseks sobivad sarapuupähklid, mille 100 grammis on imenduvaid süsivesikuid keskmiselt 3,4 g. Mu tänased pähklid on ekstra magedad, neis võib suhkruid veel vähemgi olla.

Pähklid on üks hea vahepala ja pidulauakrõbin, aga nendega peab ettevaatlik olema, sest kilokaloreid need annavad palju ja osad pähklid on ka väga süsivesikurikkad (indiapähklid näiteks on halb valik). Kui tahad pähklitega maiustada, siis vali sarapuu-, pekaani- või kreekapähklid. Kindlasti ära võta maapähkleid, sest neis on suurel hulgal linoolhapet (Omega-6), mida tänapäeva toidus on nagunii ebaproportsionaalselt palju (Omega-6 ja Omega-3 rasvade suhe peaks olema 1:1, aga tavapäraselt on see meil 20:1).

Üks asi veel – kui sul on magusasõltuvus, st et kui ühtki päeva ei möödu ilma suure soovita süüa midagi magusat, aga oled diabeetik või püüad kaalu alandada, siis parem on ennast mitte petta igasugu asendustega, vaid üritada loobuda kõigest magusast päevapealt. Magusast loobumine on lihtsam, kui sööd heast rasvasest söögist kõhu korralikult täis. Iseenda puhul ma tundsin, et üldse igasugused isud kaovad, kui söön nii vähe süsivesikuid, et veresuhkur püsib ühtlaselt madalal. Ma söön, kui kõht on tühi ja lõpetan, kui kõht on täis. Ja tunne on selline, justkui oleks mul mõistus paika loksunud. Kui just kellegi kohupiimakook mu külmkappi lõhnama ei satu…

EDIT: Kui loo valmis sain, saabus mulle veel üks kimp roose. Ohh, need mu imelised mehed 😀

DSC_0045

Lusikapannkoogid

DSC_0199 2 muna, 2 spl kookosjahu, 1 spl psülliumit, natuke vanilli ja erütritooli või steviat, ning piima nii palju, et oleks parajalt vedel tainas. Tõsta tainas supilusikaga pannile, siis saad sellest kogusest vähemalt 15 väikest kena kooki. Kui lased psülliumil taigna sees natuke kauem paisuda, lisades piima, et tainas liiga paksuks ei läheks, saad veelgi rohkem.

Mitmetel peredel on traditsioon süüa pühapäevahommikuti pannkooke. Kui pead tervise tõttu oma toidus süsivesikuid piirama, on need koogid siin üks hea ohutu alternatiiv. Ja muidugi – selleks, et tervislikku toitu sööma hakata, ei pea sa kõigepealt ennast suhkrust ja muudest kiiretest süsivesikutest haigeks sööma 🙂

 

Krevetisalat

DSC_0007

Üks hea vaheldus igahommikusele praemunale ja peekonile on mitmesugused salatid. Siin pildil olev salat koosneb võis praetud krevettidest, värskest kurgist, paprikast, rohelisest sibulast, munast ja majoneesist. Muna on nii väärtuslik toit, et seda ei raatsi ma peaaegu kunagi salatitest välja jätta. Krevettide asemel võib kasutada ka näiteks suitsukala või liha, aga ka juustukuubikuid või vorsti-sinki. Õieti polegi vahet, millest selline salat kokku keerata, peaasi, et oleks hea hulk maapealset köögivilja, mingit kena valku ja parajalt rasva. Hapukoort kasutan salatites ainult siis, kui pean tegema suurema koguse külalistele pakkumiseks, igapäevaselt eelistan majoneesi nii maitse kui suurema rasvasisalduse tõttu.

Väike rammus ports väheste süsivesikutega hommikusööki täidab kõhu pikkadeks tundideks, ei hüpita veresuhkrut ja aitab isusid kontrolli all hoida. Kui toit on piisavalt rasvane, on seda ka suht võimatu üle süüa ja tunne, et kõht sai täis tuleb juba söögilauas, mitte paarkümmend minutit hiljem nagu see süsivesikurikka toidu puhul tavaline on.

Mu retseptid ei ole kohati eriti konkreetsed, sest mulle tundub, et igapäevaselt täpselt retsepti järgi köögis toimetada on liiga ahistav. Oluline on saada selgeks põhimõte, millised toiduained veresuhkru stabiilsena hoiavad ja millist toitu süües saab küllastustunde kiiresti kätte, et mitte süüa liiga palju. Peaasi on koristada laualt kõik suhkur ja tärklis. Olgem loomingulised 🙂

Sünnipäevatort

P2246357

Vabariigi sünnipäeva eel on sobilik jagada üht tordi retsepti, mille küpsetasin möödunud aastal. Sel aastal jääb meil torditegu ära, sest sel imelisel hommikul tõuseb meile päike hoopiski Lätimaal. Aga teie ikka küpsetage midagi ilusat 🙂

Diabeetik ja kaaluga kimpus inimene peaksid torti sööma peamiselt silmadega, eks ole, aga see siin on üks ohutu variant, mida sünnipäeva puhul võib endale tükikese lubada igaüks.

TORDIPÕHI

3 muna
1 dl kookosjahu
150 g kookoshelbeid
75 g võid
250 ml pakk kookoskoort
1 tl küpsetuspulbrit
1 spl erütritooli või steviat maitse järgi (võib ära jätta)
natuke vanilli

Vahusta munad, sulata või ja sega kõik taignaks kokku. Küpseb 180-kraadises ahjus 40 minutit. Kui tordipõhi on jahtunud, saab selle pooleks lõigata, mina teen seda suure fileerimisnoaga. Pealmine osa on kõige tugevam, see pane tordile põhjaks. Alumise kihi peale pane mingeid marju, mul olid külmutatud kirsid ja maasikad, mille vajutasin kahvliga katki. Marjad teevad tordi mahlaseks. Tordi vahele ja peale läheb kohupiima-vahukooresegu, mis muidugi ilma suhkruta, magusaks võib selle jällegi teha kas erütritooli või steviaga.

Minu tordi peal olid rukkililled ja värsked maasikad. Rukkililled on koduaiast, panin neid suvel sügavkülmikusse tallele just selleks puhuks, et oleks kena temaatiline kaunistus kodumaa sünnipäeval võtta. Tordi peal püsivad rukkililled kaua ilusad, roosad umbes üks päev, aga sinised olid täiesti värske väljanägemisega veel järgmiselgi päeval külmkapist võetuna.

P2246363 Kaunist vabariigi aastapäeva, armsad inimesed!

Ahjulihapallid ja kukeseenesalat

Üks hea lihtne roog tööpäeva õhtuks on ahjulihapallid köögiviljaga.

DSC_0432  Lihapallid enne ahju panemist.

Vaaritasin eile sööki suurema laari, et jätkuks paariks päevaks. Lihapallidesse läks 1 kg hakkliha, 4 küüslauguküünt, 2 sibulat, 3 muna, 1 kuhjaga supilusikatäis fiberhuski, jodeeritud soola ja purustatud musta pipart. Kõik vedelamad ja peenemad ained segasin kausis kokku, hakkliha lisasin kõige lõpuks ja segasin taigna valmis kätega, pallikesed vormisin ka käte vahel. Lihapallide vahele pannile panin fetajuustu nii palju, et kõigi pallide vahele jätkus kena suur tükk, siis pistsin sinna veel külmutatud lillkapsast ja brokkolit, mida ei sulatanud enne üles (sobivad ka muud köögiviljad, peened kaalika- ja porgandikangid, näiteks). Kõige lõpuks valasin panni üle 400 ml kohvikoorega ja küpsetasin 200 kraadiga 45 minutit.

DSC_0434 Kirgliku korilasena on mul aastaringselt kukeseeni külmikust võtta. Praadisin seened või sees koos sibulaga, natuke soola panin ka. Praetud seened segasin Hellmannsi majoneesiga (selle kõige rasvasemaga) ja oligi lihtne salat valmis. See mögin sobib hästi ükskõik mis köögivilja peale, vahel oleme seda pannud kastmeks lillkapsariisile.

DSC_0439 Selline õhtusöök oligi 🙂

Suhkur on suhkur

Lugesin üht artiklit, mis rääkis sellest, et tootjad on hakanud suure fruktoosisisaldusega maisisiirupit pakenditel nimetama looduslikuks ehk naturaalseks magustajaks (High Fructose Corn Syrup = Natural Sweetener). Selle asemel, et kirjutada pakendile HFCS, kribatakse sinna HFCS-90 ja pakendi esikülg annab suurelt teada, et ei sisalda HFCS-i, mis üks-ühele võttes vastab ju tõele. Kui kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupis on fruktoosi 42 kuni 55 protsenti, siis maisisiirupist toodetud HFCS-90 sisaldab fruktoosi 90 protsenti, mida ka number nimetuses näitab. Ma ei tea, kas Eestis sellised trikid läbi läheks, jutt on Ameerika suurtootjatest, kes üritavad sedasi tarbijat lollitada, sest tarbijad on saanud liiga teadlikuks sellest, et kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup tervist tapab. Eriti kaval on muidugi kirjutada pakendile, et tegemist on loodusliku magustajaga, sest tõepoolest, kust mujalt kui loodusest kõik suhkur tuleb ja sõnad “looduslik” ja “naturaalne” annavad aimu justkui millestki väga tervislikust.

Eestis on aina enam moes kasutada küpsetistes mett, agaavisiirupit, palmisiirupit, kookossuhkrut jne, mida ostetakse ökopoest täies teadmises, et kõik ökopoes müüdav kraam on ülimalt tervislik ja kahjulik oleks nagu ainult sahharoos ehk tavaline valge suhkur. Paraku on nii, et suhkur on suhkur, ükskõik mis nimetuse all suhkrut müüakse – suhkru mõju inimese organismile on ikka alati üks ja sama – see muutub kiiresti glükoosiks, hüpitab me veresuhkrut ja kui me seda ära kulutada ei suuda, siis talletub rasvana. Ökoinimeste hulgas on levinud küpsetiste magustamine datlitega, ka kommi asemel on hakatud mõnuga datleid konsumeerima, justkui oleks see tervislikum valik. 100 grammis datlites on 75% süsivesikuid, tervelt 63 grammi sellest on suhkur. Mis on üks 100-grammine pakk datleid korraga ära süüa – kukepea, eks ole! Kui arvestada 100 grammis datlites sisalduv suhkur tavaliseks valgeks suhkruks, saame seda 5 supilusikatäit. Ei tundu ju tervislik valik 5 supilusikatäit suhkrut endale sisse krõbistada? Kolmes datlis on kokku umbes 13,5 g suhkrut, mis on rohkem kui üks supilusikatäis!

Datlid on üks magusamaid vilju, aga samamoodi peab ettevaatlik olema mistahes puuviljadega, sest ka me armastatud õunas on 4-5 teelusikatäis suhkrut, olenevalt sordist. Poes müüdavad välismaised õunad on aretatud viimseni magusaks, õnneks leiab vähemmagusaid sorte me koduaedadest. Me lapsed peavad kindlasti puuvilju sööma, siiski on kurjast deklareerida nagu mitmetel tervislikku toitumist propageerivatel tegelastel kombeks – söö ohtralt puu- ja köögivilja. See on üks stammlause, mida palju kasutatakse ja kui me nüüd nii otse võtamegi ja usume, et puuvilja tohib ohtralt süüa, siis seda soovitust järgides me läheme rasva ja meist saavad diabeetikud. Kahtlustan, et puuviljade piiramatu lubamine me lastele on ka üks põhjus, miks ülekaalulisus laste seas aina enam levib, sest sellega antakse organismile tohututes kogustes suhkrut. Lookas puuviljalette meil Eestis veerand sajandit tagasi veel ei olnud ja kui mõelda, et ülekaalulisus on hüppeliselt kasvanud viimase 15-20 aasta jooksul, siis kindlasti võib ka siin näha üht põhjust.

Suhkrul on umbes sada erinevat nimetust, väga tihti me ei tunnegi suhkrut pakendi pealt ära. Rääkimata sellest, et süldi- või vorstipakendilt me ei taipa ka seda otsida, kuigi enamasti ka nende sees suhkur on. Kõige sagedamini on suhkur meie toidus nende nimede all:

agaavisiirup e agaavinektar
barbados e muscovada suhkur
datlisiirup
dekstriin
dekstroos e viinamarjasuhkur
demerara suhkur
fruktoos
galaktoos
glükoos, glükoosisiirup (enamasti valmistatud maisist)
invertsuhkur
jaanileivapuusiirup
karamell
kollane suhkur (pruuni suhkru hele versioon)
HFCS – kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup või lihtsalt maisisiirup
kookospalmisuhkur
kookossuhkur
kuldne suhkur või kuldne siirup
laktoos e piimasuhkur
linnasesiirup
mannoos
maltodekstriin
maltoos
melass
mesi
odralinnasesiirup
palmisuhkur
peedisuhkur
pruun suhkur
puudersuhkur
riisisiirup
roosuhkrumahl
roosuhkur
sahharoos
siirup e treacle
sorgosiirup
sukroos
toorsuhkur
tuhksuhkur
turbinadosuhkur
vahtrasiirup

Lisan siia veel  tärklise, sest ka tärklis muutub amülaasi toimel suhkruks ehk täpsemalt öeldes glükoosiks.
Suhkur on suhkur. Ei ole mingit vahet, kas on tegemist loodusliku ehk naturaalse suhkruga või lisatud suhkruga. Suhkur on alati suhkur.

Kui küsid nüüd, mida siis tarvitada, kui ikkagi magusat tahaks, siis soovitan ainult steviat ja erütritooli. Ole hoolas ka nende pakendite lugemisega, sest näiteks osade stevia pakendite peal seisab suures kirjas, et tegemist on steviaga, aga see võib olla segatud suure hulga dekstroosiga. Kunstlikke magustajaid ära tarvita, aga ole mõõdukas ka stevia ja erütritooliga, sest kuigi neis on null kilokalorit ja null imenduvat süsivesikut, on nende mõlema mõju inimese organismile veel vähe uuritud.

Filmisoovitus – Fixing Dad

Tahan soovitada üht väga head dokumentaalfilmi, mis võiks olla kohustuslik vaatamine kõigile 2. tüüpi diabeetikutele ja ülekaalulistele. Filmi sõnum on põhimõtteliselt sama, mida siin alles paar postitust tagasi kirjutasin – trenn on kasulik, aga see pole kaalu langetamiseks lahendus ja liiga palju süsivesikuid toidus teeb meid haigeks. Aga mis peamine – 2. tüüpi diabeet on ravitav elustiili muutmisega, peamiselt oma toitumise muutmisega.

Fixing Dad, vaata kindlasti!

Aga mida sa siis üldse sööd?

Inimesed, kes kuulevad, et olen oma menüüst enamuse süsivesikuid välja visanud ega söö üldse kartulit ja teravilja, imestavad: “Aga mida sa siis üldse sööd? Nii jääb ju nälga!” Selline arvamine on päris kummaline ja enamasti ma vastan, et kujuta nüüd ette iseenda õhtusööki, mingit praadi näiteks, aga võta sealt kartul, riis ja makaron välja. Neil, kelle õhtusöök koosnebki ainult kartulist ja kastmest või makaronist ja kastmest, jääb süsivesikuid miinustades mõistagi taldrik tühjaks. Aga neil, kes on harjunud sööma taldrikureegli järgi nagu üldiselt tervislikuks peetakse, et pool portsust on köögivili ja teine pool liha-kala ja kartul, riis või makaron, jääb taldrikusse järele imeline hulk igasugust toitaineterikast kraami, otse öeldes see kõige tervislikum ja maitsvam osa.

Panen siia ühe rodu pilte oma igapäevasest toidulauast. Need on lõuna- ja õhtusöögid, mille retseptide avaldamiseni loodan ka ühel päeval jõuda. Tahan lihtsalt anda ülevaate sellest, millest üks süsivesikuvaene menüü koosnema peaks. Siit seeriast on puudu muna, sest ma pole seda üldse pildistanud, siiski on muna me igapäevane toit. Praemuna ja peekon või omlett on parim hommikusöök üldse ja üks toidukord võiks iga päev neist koosneda.

Niisiis, pildipost. Loodetavasti leiad siit inspiratsiooni.

P1010007 Ahjulõhe ja coleslaw salat (salat värske kapsa, sidrunimahla, majoneesi ja  dijoni sinepiga)

P1010024 Pannil või sees praetud köögiviljad (värsked või külmutatud, need viimased sulatamata otse pannile kaane alla). Kõrge veresuhkru korral peab porgandi siiski mängust välja jätma.

P1010002-001 Ahjus küpsetatud köögiviljad ja hakklihapallid

PA316141 Ahjulõhe lillkapsa-kõrvitsapudruga. Lillkapsa-kõrvitsaputru tehakse nagu tavalist kartuliputru ja sarnaselt ta maitseb ka. See siin on üks reedene pilt, vein ei peaks mõistagi olema diabeetiku või kaalulangetaja igapäevases menüüs 🙂

P2056302 Üks hakklihavorm enne muna-kooreseguga ülevalamist

P2056305 Eelmisel pildil eksponeeritud hakklihavorm valmiskujul

P1286274 Seda peaks vist kutsuma pitsarulliks, mille vahele võib keerata ükskõik mis maitsvat kraami, taigen koosneb peamiselt lillkapsast, munast ja juustust.

P2246373 Ahjus küpsetatud lihapallid fetajuustuga

P6136789-001 Ahjukana ja köögiviljad

P6056706 Üks panniroog, mille sarnaseid me peres valmistatakse väga sageli. Köögiviljad varieeruvad, peamiselt on need lillkapsas ja brokkoli. Seened ja hakkliha on kohustuslik osa, aga tomat või tomatipasta ei pea siin olema, tuleb väga maitsev ka ilma nendeta.

P5026635 Seljanka

P4306610 Rokkivad räimed

P4206570 Kalahakklihavorm

P7017012 Slow cookeris valmistatud guljašš lillkapsaga (märka pekki! 🙂 )

DSC_0013 Ahjutursk pannil praetud küüslauguse suvikõrvitsaga

cropped-DSC_0217-002.jpg Ja lõpetuseks pilt, mis kõige paremini iseloomustab me igapäevast toidulauda.

Ega ei tundu ju, et sellise toidu peal võiks nälga jääda? 🙂

 

 

 

Kust tuleb paksus ja kuhu kaob tervis

Eilses epidemioloogia loengus kuulsin, et eeloleval kevadel alustatakse Eesti koolilaste terviseuuringutega, mis siis peaks selgemaks tegema pildi, mida meie lapsed söövad ja kui palju liiguvad. Ma väga loodan, et selle uuringu tulemusena ei avaldata järjekordset raportit teemal “söö vähem/liigu rohkem”, süvenemata põhjustesse, miks meie laste seas ülekaalulisus aina enam levib.

Mind väga häirib valdav uskumus, et nutiseadmed on teinud me lapsed liikumatuks ja kräpisöömine rasvunuks, sest igapäevaelus näen, et trennides käimine on me laste seas aina popim ja burger pole kaugeltki igapäevane toit. Tegelikult peaks ülekaalulisuse põhjuseid nägema juba lasteaiatoidus ja sealt edasi koolitoidus, millele sekundeerib lapsevanemate hõivatus, mis viib selleni, et aina vähem valmistatakse kodudes toitu nullist ja aina rohkem kasutatakse kõiksugu lisaained ja suhkrut täis valmistoite. Kui ikka lapsele iga päev lasteaias suhkrut ja valget jahu söödetakse, kui lapse menüü koosneb umbes 70% süsivesikutest, miks peaks ta siis tahtma hilisemas elus vähem suhkrut süüa? Suhkru all pean siin silmas nii suhkrut kui tärklist.

Riiklikud toitumissoovitused näevad ette, et päevasest menüüst 50-60% peaks moodustama süsivesikud, 25-35% rasvad ja 10-20% valgud. Kõik lasteasutused peaksid seda soovitust järgima. Süsivesikute protsendi sisse on arvestatud ka kiudained. Oleks minu teha, ma üle 50% süsivesikuid laste menüüsse mitte kunagi ei paneks, sest laps saab oma kasvuks vajaliku ehitusmaterjali siiski valkudest ja rasvadest, süsivesikute peamine roll on energia andmine. Meil kipub olema nii, et suurem hulk süsivesikuid on sisuliselt tühjad kilokalorid, sest mida muud on näiteks lasteaedade magustoidud ja õhtuooted? On lasteaedu, kus ükski toidupäev ei möödu magusa koogi, saiakeste, jäätisekokteili, mooside, küpsiste või magusate jogurtiteta. Miks me oma lastele seda teeme? Mu meelest oleks siin vaja riiklikku otsust, mis keelab lasteasutustes magustoitude pakkumise. Kena magusa punkti võib lõunasöögile sama hästi panna puuvili. Veel üllatab mind, kuhu on kadunud me laste menüüst muna, mis on kõige parem toiduaine üldse? Miks mitte pakkuda õhtuooteks praetud mune või omletti saiakeste asemel?

Lisan siia oma jutu kinnituseks ühe lasteaia menüü möödunud aasta detsembrist. Selliseid ei tohiks meil olla:

PÄEV

HOMMIKUSÖÖK

LÕUNASÖÖK

ÕHTUOODE

ESMASPÄEV

Tatrapuder võiga, tee sidruniga  Porgand**

Hakklihakaste, kartul, peedisalat, leib Banaani-keefir*

Leivavorm õuntega ja piim

TEISIPÄEV

Odrahelbepuder võiga

Piim* Õun**

Minestrone supp, hapukoor, leib. Mannavaht piimaga

Makaronisalat, leib, soe-mahlajook

KOLMAPÄEV

Piima-riisisupp võisepik juustuga Pirn**

Maksakaste, kartul, sügisesalat, leib. Kirsikompott vahukoorega

Kaneelisaiad ja Kakao*

NELJAPÄEV

Hirsihelbepuder moosiga, Piim* Kurk**

Hernesupp suitsulihaga, leib

Muraka-kohupiimakreem šok. laastudega

Kodused õunasaiad

Kohvijook*

REEDE

Piima-mannasupp, sepik räimtomatis võidega

Mandariin

Asuu, porgandi-kaalikasalat, leib

Jäätise-kokteil

Marja-jogurt ja präänikud.

Ma ei tea kui palju inimesed mõtlevad sellele, et süsivesikud tõstavad oluliselt veresuhkrutaset ja kui toidus on neid rohkelt, hüppab veresuhkur kiirelt üles ja õige varsti jälle järsult alla. Kiired veresuhkru muutumised teevad seda, et laps on varsti peale sööki jälle näljane. Pole siis imestada, et õige varsti peale koolilõunat minnakse saiakest või šokolaadi ostma. Süsivesikurohke lõunasöögi järel võtab vaevalt paar tundi, kui glükoos veres kolinal alla tuleb ja keha annab teada, et nüüd on vaja jälle süüa. Kui oled proovinud süüa rasvarikast ja süsivesikutevaest toitu, siis tead kindlasti erinevust. Rasvane toit hoiab kõhu kauem täis ja väheste süsivesikutega menüü hoiab veresuhkru stabiilselt madalal, see tagab mõnusa täiskõhutunde pikaks ajaks ja ei teki mingit vajadust söögikordade vahel midagi põske pista.

Mis puutub aga uskumusse, et liikumine meid normaalkaalulisena hoiab, siis see on üks eriti primitiivne lähenemine. Vähemalt meie linnas on treenimine au sees, kõige populaarsemad on korvpallitrennid ja neis trennides käib ka tugevalt rasvunud lapsi. On tavaline, et treeningud on 4-5 korda nädalas, korvpallitrennid on väga intensiivsed, lisaks on me lastel pidevalt võistlused. Ka rasvunud ja ülekaalulised lapsed teevad seda kõike kaasa, nad liiguvad vähemalt topelt nii palju kui on me riiklikud liikumissoovitused lastele. Heakene küll, tiheda kossumängude külastajana näen publiku hulgas neid rasvunud lapsi käitumas nii ja naa. Enamus kasutab iga väikest vaheaega selleks, et saalis ringi joosta ja palli korvi loopida. Me lastel on väga hästi säilinud loomulik liikumisvajadus, seda instinkti ei ole neilt röövinud nutiseadmed ega telekas. Samas näen pidevalt, kuidas mõni rasvunud laps mängu vaheajal kartulikrõpsude ja limonaadiga maiustab. Liikumine ei aita, kui söömiskäitumine on hälbinud. Ma vaatan neid lapsi ja nende vanemaid kui süsteemi ohvreid, sest kui sulle pidevalt seletatakse, et söö vähem ja söö tervislikult, aga ei õpetata, mismoodi peaks see käima ning kuidas saaksid kätte selle tunde, et vajadki vähem ja harvem söömist, siis tõstadki selle probleemi oma elus kõrvale ja lööd käega.

Tahad ehk teada, miks liikumine ei ole kaalu langetamise moodus? Põhjus algab sellest, et liikumine toimub vere keemilise koostise baasil. Inimese kehal on kolm energiaallikat – glükoos, rasv ja valgud. Valguvarusid inimese keha ei salvesta, sellepärast ei ole valgud energiaallikana arvestatavad, need muutuvad glükoosiks alles siis, kui tarbid neid liiga palju (minimaalselt vajab inimene valku umbes 1g kehakaalu kilogrammi kohta päevas, optimaalne tarbimine võiks jääda 1,5 g kanti). Energiaallikana jäävad sõelale glükoos ja rasv. Kuna inimese esmane energiaallikas on süsivesikud ja süsivesikud on meie kehale glükoos, siis treenides ei põletata kõigepealt mitte rasva, vaid esmalt glükoosi.  See on ka põhjus, miks näiteks diabeetikud peaksid oma füüsisega tegelema ja võimalikult palju liikuma – sellega saab oma veresuhkrut madalamal hoida. Kui meie toidus on palju süsivesikuid, anname sellega kehale nii palju glükoosi, et keha ei jõua rasvapõletuseni mitte kunagi ja siin on üks põhjus, miks treenides kaal ei lange. Veelgi enam – glükoos salvestatakse maksas glükogeenina, aga see moodustab ainult 10% maksa massist, mis tähendab seda, et glükogeeni varudel on piirid. Kui maksa glükogeeni piir on ületatud, aga glükoosi verre muudkui tuleb ja tuleb, salvestub see rasvana. Seega liiga suur hulk süsivesikuid toidus muudetakse rasvaks. Alles siis, kui maksas olevad glükogeenivarud on otsakorral, hakkab keha energiat võtma talletatud rasvast ja alles siis tuleb ka kõne alla kehakaalu alandamine. Võibolla oled olnud kirglik kilokalorite arvestaja ja tubli treenija ning imestanud, miks “kalorid sisse/kalorid välja” süsteem ei tööta. Sellepärast ei töötagi.

Pidevalt ülemäära süsivesikuid süües tabab meid rasvumine, siseorganite rasvumine viib 2. tüüpi diabeedini, mis tähendab seda, et insuliinitootlus on tugevalt häiritud. Mida rohkem glükoosi endasse sisestad, seda rohkem insuliini pankreas toodab, mida rohkem insuliini pankreas toodab, seda rohkem rasva su keha talletab. Ühel hetkel ei tule pankreas enam kogu söödud glükoosiga toime ja veresuhkur hakkab tõusma. Oled muutunud insuliiniresistentseks. Selleks, et veres glükoositaset alandada, ei pea me hakkama tegelema esmajoones tagajärgedega, vaid ikka põhjustega. Eelkõige peab hoolitsema selle eest, et kõrvaldada liigsed süsivesikud me toidust ja selle kaudu liigne glükoos verest. Mitte keegi ei saa oma veresuhkrut korda süües 300 g süsivesikuid iga päev nii nagu riiklikud toitumissoovitused ette näevad. Kui probleem on juba käes, diabeet või rasvumine või mõlemad reaalsus, siis esmane ravi peaks olema süsivesikute vähendamine menüüs alla 50 grammi. Hea on teada, et insuliinitundlikkust on võimalik ravimiteta parandada. Minul võttis see pisut üle 1,5 aasta kuni märkasin, et mu süsivesikutetaluvus on oluliselt paranenud. Aga ma alustasin eeldiabeedist, ma ei ole diabeetik. Põhiliselt tahan ütelda seda, et 2. tüübi diabeet ja rasvumine on õigesti söömisega ravitavad väga suurel osal inimestest. Aga sa ei saa seda teada, kui ei proovi.

P.S. Kel asja vastu suurem huvi, võiks vaadata neid kahte videot – üks kena lihtne käsitlus Timothy Noakes´ilt ja üks väheke keerulisem Kieron Rooney´lt.

EDIT: Lisan siia veel ühe lingi, huvitavat lugemist samal teemal.