Autori ylle postitused

Ahjulihapallid ja kukeseenesalat

Üks hea lihtne roog tööpäeva õhtuks on ahjulihapallid köögiviljaga.

DSC_0432  Lihapallid enne ahju panemist.

Vaaritasin eile sööki suurema laari, et jätkuks paariks päevaks. Lihapallidesse läks 1 kg hakkliha, 4 küüslauguküünt, 2 sibulat, 3 muna, 1 kuhjaga supilusikatäis fiberhuski, jodeeritud soola ja purustatud musta pipart. Kõik vedelamad ja peenemad ained segasin kausis kokku, hakkliha lisasin kõige lõpuks ja segasin taigna valmis kätega, pallikesed vormisin ka käte vahel. Lihapallide vahele pannile panin fetajuustu nii palju, et kõigi pallide vahele jätkus kena suur tükk, siis pistsin sinna veel külmutatud lillkapsast ja brokkolit, mida ei sulatanud enne üles (sobivad ka muud köögiviljad, peened kaalika- ja porgandikangid, näiteks). Kõige lõpuks valasin panni üle 400 ml kohvikoorega ja küpsetasin 200 kraadiga 45 minutit.

DSC_0434 Kirgliku korilasena on mul aastaringselt kukeseeni külmikust võtta. Praadisin seened või sees koos sibulaga, natuke soola panin ka. Praetud seened segasin Hellmannsi majoneesiga (selle kõige rasvasemaga) ja oligi lihtne salat valmis. See mögin sobib hästi ükskõik mis köögivilja peale, vahel oleme seda pannud kastmeks lillkapsariisile.

DSC_0439 Selline õhtusöök oligi 🙂

Suhkur on suhkur

Lugesin üht artiklit, mis rääkis sellest, et tootjad on hakanud suure fruktoosisisaldusega maisisiirupit pakenditel nimetama looduslikuks ehk naturaalseks magustajaks (High Fructose Corn Syrup = Natural Sweetener). Selle asemel, et kirjutada pakendile HFCS, kribatakse sinna HFCS-90 ja pakendi esikülg annab suurelt teada, et ei sisalda HFCS-i, mis üks-ühele võttes vastab ju tõele. Kui kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirupis on fruktoosi 42 kuni 55 protsenti, siis maisisiirupist toodetud HFCS-90 sisaldab fruktoosi 90 protsenti, mida ka number nimetuses näitab. Ma ei tea, kas Eestis sellised trikid läbi läheks, jutt on Ameerika suurtootjatest, kes üritavad sedasi tarbijat lollitada, sest tarbijad on saanud liiga teadlikuks sellest, et kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup tervist tapab. Eriti kaval on muidugi kirjutada pakendile, et tegemist on loodusliku magustajaga, sest tõepoolest, kust mujalt kui loodusest kõik suhkur tuleb ja sõnad “looduslik” ja “naturaalne” annavad aimu justkui millestki väga tervislikust.

Eestis on aina enam moes kasutada küpsetistes mett, agaavisiirupit, palmisiirupit, kookossuhkrut jne, mida ostetakse ökopoest täies teadmises, et kõik ökopoes müüdav kraam on ülimalt tervislik ja kahjulik oleks nagu ainult sahharoos ehk tavaline valge suhkur. Paraku on nii, et suhkur on suhkur, ükskõik mis nimetuse all suhkrut müüakse – suhkru mõju inimese organismile on ikka alati üks ja sama – see muutub kiiresti glükoosiks, hüpitab me veresuhkrut ja kui me seda ära kulutada ei suuda, siis talletub rasvana. Ökoinimeste hulgas on levinud küpsetiste magustamine datlitega, ka kommi asemel on hakatud mõnuga datleid konsumeerima, justkui oleks see tervislikum valik. 100 grammis datlites on 75% süsivesikuid, tervelt 63 grammi sellest on suhkur. Mis on üks 100-grammine pakk datleid korraga ära süüa – kukepea, eks ole! Kui arvestada 100 grammis datlites sisalduv suhkur tavaliseks valgeks suhkruks, saame seda 5 supilusikatäit. Ei tundu ju tervislik valik 5 supilusikatäit suhkrut endale sisse krõbistada? Kolmes datlis on kokku umbes 13,5 g suhkrut, mis on rohkem kui üks supilusikatäis!

Datlid on üks magusamaid vilju, aga samamoodi peab ettevaatlik olema mistahes puuviljadega, sest ka me armastatud õunas on 4-5 teelusikatäis suhkrut, olenevalt sordist. Poes müüdavad välismaised õunad on aretatud viimseni magusaks, õnneks leiab vähemmagusaid sorte me koduaedadest. Me lapsed peavad kindlasti puuvilju sööma, siiski on kurjast deklareerida nagu mitmetel tervislikku toitumist propageerivatel tegelastel kombeks – söö ohtralt puu- ja köögivilja. See on üks stammlause, mida palju kasutatakse ja kui me nüüd nii otse võtamegi ja usume, et puuvilja tohib ohtralt süüa, siis seda soovitust järgides me läheme rasva ja meist saavad diabeetikud. Kahtlustan, et puuviljade piiramatu lubamine me lastele on ka üks põhjus, miks ülekaalulisus laste seas aina enam levib, sest sellega antakse organismile tohututes kogustes suhkrut. Lookas puuviljalette meil Eestis veerand sajandit tagasi veel ei olnud ja kui mõelda, et ülekaalulisus on hüppeliselt kasvanud viimase 15-20 aasta jooksul, siis kindlasti võib ka siin näha üht põhjust.

Suhkrul on umbes sada erinevat nimetust, väga tihti me ei tunnegi suhkrut pakendi pealt ära. Rääkimata sellest, et süldi- või vorstipakendilt me ei taipa ka seda otsida, kuigi enamasti ka nende sees suhkur on. Kõige sagedamini on suhkur meie toidus nende nimede all:

agaavisiirup e agaavinektar
barbados e muscovada suhkur
datlisiirup
dekstriin
dekstroos e viinamarjasuhkur
demerara suhkur
fruktoos
galaktoos
glükoos, glükoosisiirup (enamasti valmistatud maisist)
invertsuhkur
jaanileivapuusiirup
karamell
kollane suhkur (pruuni suhkru hele versioon)
HFCS – kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup või lihtsalt maisisiirup
kookospalmisuhkur
kookossuhkur
kuldne suhkur või kuldne siirup
laktoos e piimasuhkur
linnasesiirup
mannoos
maltodekstriin
maltoos
melass
mesi
odralinnasesiirup
palmisuhkur
peedisuhkur
pruun suhkur
puudersuhkur
riisisiirup
roosuhkrumahl
roosuhkur
sahharoos
siirup e treacle
sorgosiirup
sukroos
toorsuhkur
tuhksuhkur
turbinadosuhkur
vahtrasiirup

Lisan siia veel  tärklise, sest ka tärklis muutub amülaasi toimel suhkruks ehk täpsemalt öeldes glükoosiks.
Suhkur on suhkur. Ei ole mingit vahet, kas on tegemist loodusliku ehk naturaalse suhkruga või lisatud suhkruga. Suhkur on alati suhkur.

Kui küsid nüüd, mida siis tarvitada, kui ikkagi magusat tahaks, siis soovitan ainult steviat ja erütritooli. Ole hoolas ka nende pakendite lugemisega, sest näiteks osade stevia pakendite peal seisab suures kirjas, et tegemist on steviaga, aga see võib olla segatud suure hulga dekstroosiga. Kunstlikke magustajaid ära tarvita, aga ole mõõdukas ka stevia ja erütritooliga, sest kuigi neis on null kilokalorit ja null imenduvat süsivesikut, on nende mõlema mõju inimese organismile veel vähe uuritud.

Filmisoovitus – Fixing Dad

Tahan soovitada üht väga head dokumentaalfilmi, mis võiks olla kohustuslik vaatamine kõigile 2. tüüpi diabeetikutele ja ülekaalulistele. Filmi sõnum on põhimõtteliselt sama, mida siin alles paar postitust tagasi kirjutasin – trenn on kasulik, aga see pole kaalu langetamiseks lahendus ja liiga palju süsivesikuid toidus teeb meid haigeks. Aga mis peamine – 2. tüüpi diabeet on ravitav elustiili muutmisega, peamiselt oma toitumise muutmisega.

Fixing Dad, vaata kindlasti!

Aga mida sa siis üldse sööd?

Inimesed, kes kuulevad, et olen oma menüüst enamuse süsivesikuid välja visanud ega söö üldse kartulit ja teravilja, imestavad: “Aga mida sa siis üldse sööd? Nii jääb ju nälga!” Selline arvamine on päris kummaline ja enamasti ma vastan, et kujuta nüüd ette iseenda õhtusööki, mingit praadi näiteks, aga võta sealt kartul, riis ja makaron välja. Neil, kelle õhtusöök koosnebki ainult kartulist ja kastmest või makaronist ja kastmest, jääb süsivesikuid miinustades mõistagi taldrik tühjaks. Aga neil, kes on harjunud sööma taldrikureegli järgi nagu üldiselt tervislikuks peetakse, et pool portsust on köögivili ja teine pool liha-kala ja kartul, riis või makaron, jääb taldrikusse järele imeline hulk igasugust toitaineterikast kraami, otse öeldes see kõige tervislikum ja maitsvam osa.

Panen siia ühe rodu pilte oma igapäevasest toidulauast. Need on lõuna- ja õhtusöögid, mille retseptide avaldamiseni loodan ka ühel päeval jõuda. Tahan lihtsalt anda ülevaate sellest, millest üks süsivesikuvaene menüü koosnema peaks. Siit seeriast on puudu muna, sest ma pole seda üldse pildistanud, siiski on muna me igapäevane toit. Praemuna ja peekon või omlett on parim hommikusöök üldse ja üks toidukord võiks iga päev neist koosneda.

Niisiis, pildipost. Loodetavasti leiad siit inspiratsiooni.

P1010007 Ahjulõhe ja coleslaw salat (salat värske kapsa, sidrunimahla, majoneesi ja  dijoni sinepiga)

P1010024 Pannil või sees praetud köögiviljad (värsked või külmutatud, need viimased sulatamata otse pannile kaane alla). Kõrge veresuhkru korral peab porgandi siiski mängust välja jätma.

P1010002-001 Ahjus küpsetatud köögiviljad ja hakklihapallid

PA316141 Ahjulõhe lillkapsa-kõrvitsapudruga. Lillkapsa-kõrvitsaputru tehakse nagu tavalist kartuliputru ja sarnaselt ta maitseb ka. See siin on üks reedene pilt, vein ei peaks mõistagi olema diabeetiku või kaalulangetaja igapäevases menüüs 🙂

P2056302 Üks hakklihavorm enne muna-kooreseguga ülevalamist

P2056305 Eelmisel pildil eksponeeritud hakklihavorm valmiskujul

P1286274 Seda peaks vist kutsuma pitsarulliks, mille vahele võib keerata ükskõik mis maitsvat kraami, taigen koosneb peamiselt lillkapsast, munast ja juustust.

P2246373 Ahjus küpsetatud lihapallid fetajuustuga

P6136789-001 Ahjukana ja köögiviljad

P6056706 Üks panniroog, mille sarnaseid me peres valmistatakse väga sageli. Köögiviljad varieeruvad, peamiselt on need lillkapsas ja brokkoli. Seened ja hakkliha on kohustuslik osa, aga tomat või tomatipasta ei pea siin olema, tuleb väga maitsev ka ilma nendeta.

P5026635 Seljanka

P4306610 Rokkivad räimed

P4206570 Kalahakklihavorm

P7017012 Slow cookeris valmistatud guljašš lillkapsaga (märka pekki! 🙂 )

DSC_0013 Ahjutursk pannil praetud küüslauguse suvikõrvitsaga

cropped-DSC_0217-002.jpg Ja lõpetuseks pilt, mis kõige paremini iseloomustab me igapäevast toidulauda.

Ega ei tundu ju, et sellise toidu peal võiks nälga jääda? 🙂

 

 

 

Kust tuleb paksus ja kuhu kaob tervis

Eilses epidemioloogia loengus kuulsin, et eeloleval kevadel alustatakse Eesti koolilaste terviseuuringutega, mis siis peaks selgemaks tegema pildi, mida meie lapsed söövad ja kui palju liiguvad. Ma väga loodan, et selle uuringu tulemusena ei avaldata järjekordset raportit teemal “söö vähem/liigu rohkem”, süvenemata põhjustesse, miks meie laste seas ülekaalulisus aina enam levib.

Mind väga häirib valdav uskumus, et nutiseadmed on teinud me lapsed liikumatuks ja kräpisöömine rasvunuks, sest igapäevaelus näen, et trennides käimine on me laste seas aina popim ja burger pole kaugeltki igapäevane toit. Tegelikult peaks ülekaalulisuse põhjuseid nägema juba lasteaiatoidus ja sealt edasi koolitoidus, millele sekundeerib lapsevanemate hõivatus, mis viib selleni, et aina vähem valmistatakse kodudes toitu nullist ja aina rohkem kasutatakse kõiksugu lisaained ja suhkrut täis valmistoite. Kui ikka lapsele iga päev lasteaias suhkrut ja valget jahu söödetakse, kui lapse menüü koosneb umbes 70% süsivesikutest, miks peaks ta siis tahtma hilisemas elus vähem suhkrut süüa? Suhkru all pean siin silmas nii suhkrut kui tärklist.

Riiklikud toitumissoovitused näevad ette, et päevasest menüüst 50-60% peaks moodustama süsivesikud, 25-35% rasvad ja 10-20% valgud. Kõik lasteasutused peaksid seda soovitust järgima. Süsivesikute protsendi sisse on arvestatud ka kiudained. Oleks minu teha, ma üle 50% süsivesikuid laste menüüsse mitte kunagi ei paneks, sest laps saab oma kasvuks vajaliku ehitusmaterjali siiski valkudest ja rasvadest, süsivesikute peamine roll on energia andmine. Meil kipub olema nii, et suurem hulk süsivesikuid on sisuliselt tühjad kilokalorid, sest mida muud on näiteks lasteaedade magustoidud ja õhtuooted? On lasteaedu, kus ükski toidupäev ei möödu magusa koogi, saiakeste, jäätisekokteili, mooside, küpsiste või magusate jogurtiteta. Miks me oma lastele seda teeme? Mu meelest oleks siin vaja riiklikku otsust, mis keelab lasteasutustes magustoitude pakkumise. Kena magusa punkti võib lõunasöögile sama hästi panna puuvili. Veel üllatab mind, kuhu on kadunud me laste menüüst muna, mis on kõige parem toiduaine üldse? Miks mitte pakkuda õhtuooteks praetud mune või omletti saiakeste asemel?

Lisan siia oma jutu kinnituseks ühe lasteaia menüü möödunud aasta detsembrist. Selliseid ei tohiks meil olla:

PÄEV

HOMMIKUSÖÖK

LÕUNASÖÖK

ÕHTUOODE

ESMASPÄEV

Tatrapuder võiga, tee sidruniga  Porgand**

Hakklihakaste, kartul, peedisalat, leib Banaani-keefir*

Leivavorm õuntega ja piim

TEISIPÄEV

Odrahelbepuder võiga

Piim* Õun**

Minestrone supp, hapukoor, leib. Mannavaht piimaga

Makaronisalat, leib, soe-mahlajook

KOLMAPÄEV

Piima-riisisupp võisepik juustuga Pirn**

Maksakaste, kartul, sügisesalat, leib. Kirsikompott vahukoorega

Kaneelisaiad ja Kakao*

NELJAPÄEV

Hirsihelbepuder moosiga, Piim* Kurk**

Hernesupp suitsulihaga, leib

Muraka-kohupiimakreem šok. laastudega

Kodused õunasaiad

Kohvijook*

REEDE

Piima-mannasupp, sepik räimtomatis võidega

Mandariin

Asuu, porgandi-kaalikasalat, leib

Jäätise-kokteil

Marja-jogurt ja präänikud.

Ma ei tea kui palju inimesed mõtlevad sellele, et süsivesikud tõstavad oluliselt veresuhkrutaset ja kui toidus on neid rohkelt, hüppab veresuhkur kiirelt üles ja õige varsti jälle järsult alla. Kiired veresuhkru muutumised teevad seda, et laps on varsti peale sööki jälle näljane. Pole siis imestada, et õige varsti peale koolilõunat minnakse saiakest või šokolaadi ostma. Süsivesikurohke lõunasöögi järel võtab vaevalt paar tundi, kui glükoos veres kolinal alla tuleb ja keha annab teada, et nüüd on vaja jälle süüa. Kui oled proovinud süüa rasvarikast ja süsivesikutevaest toitu, siis tead kindlasti erinevust. Rasvane toit hoiab kõhu kauem täis ja väheste süsivesikutega menüü hoiab veresuhkru stabiilselt madalal, see tagab mõnusa täiskõhutunde pikaks ajaks ja ei teki mingit vajadust söögikordade vahel midagi põske pista.

Mis puutub aga uskumusse, et liikumine meid normaalkaalulisena hoiab, siis see on üks eriti primitiivne lähenemine. Vähemalt meie linnas on treenimine au sees, kõige populaarsemad on korvpallitrennid ja neis trennides käib ka tugevalt rasvunud lapsi. On tavaline, et treeningud on 4-5 korda nädalas, korvpallitrennid on väga intensiivsed, lisaks on me lastel pidevalt võistlused. Ka rasvunud ja ülekaalulised lapsed teevad seda kõike kaasa, nad liiguvad vähemalt topelt nii palju kui on me riiklikud liikumissoovitused lastele. Heakene küll, tiheda kossumängude külastajana näen publiku hulgas neid rasvunud lapsi käitumas nii ja naa. Enamus kasutab iga väikest vaheaega selleks, et saalis ringi joosta ja palli korvi loopida. Me lastel on väga hästi säilinud loomulik liikumisvajadus, seda instinkti ei ole neilt röövinud nutiseadmed ega telekas. Samas näen pidevalt, kuidas mõni rasvunud laps mängu vaheajal kartulikrõpsude ja limonaadiga maiustab. Liikumine ei aita, kui söömiskäitumine on hälbinud. Ma vaatan neid lapsi ja nende vanemaid kui süsteemi ohvreid, sest kui sulle pidevalt seletatakse, et söö vähem ja söö tervislikult, aga ei õpetata, mismoodi peaks see käima ning kuidas saaksid kätte selle tunde, et vajadki vähem ja harvem söömist, siis tõstadki selle probleemi oma elus kõrvale ja lööd käega.

Tahad ehk teada, miks liikumine ei ole kaalu langetamise moodus? Põhjus algab sellest, et liikumine toimub vere keemilise koostise baasil. Inimese kehal on kolm energiaallikat – glükoos, rasv ja valgud. Valguvarusid inimese keha ei salvesta, sellepärast ei ole valgud energiaallikana arvestatavad, need muutuvad glükoosiks alles siis, kui tarbid neid liiga palju (minimaalselt vajab inimene valku umbes 1g kehakaalu kilogrammi kohta päevas, optimaalne tarbimine võiks jääda 1,5 g kanti). Energiaallikana jäävad sõelale glükoos ja rasv. Kuna inimese esmane energiaallikas on süsivesikud ja süsivesikud on meie kehale glükoos, siis treenides ei põletata kõigepealt mitte rasva, vaid esmalt glükoosi.  See on ka põhjus, miks näiteks diabeetikud peaksid oma füüsisega tegelema ja võimalikult palju liikuma – sellega saab oma veresuhkrut madalamal hoida. Kui meie toidus on palju süsivesikuid, anname sellega kehale nii palju glükoosi, et keha ei jõua rasvapõletuseni mitte kunagi ja siin on üks põhjus, miks treenides kaal ei lange. Veelgi enam – glükoos salvestatakse maksas glükogeenina, aga see moodustab ainult 10% maksa massist, mis tähendab seda, et glükogeeni varudel on piirid. Kui maksa glükogeeni piir on ületatud, aga glükoosi verre muudkui tuleb ja tuleb, salvestub see rasvana. Seega liiga suur hulk süsivesikuid toidus muudetakse rasvaks. Alles siis, kui maksas olevad glükogeenivarud on otsakorral, hakkab keha energiat võtma talletatud rasvast ja alles siis tuleb ka kõne alla kehakaalu alandamine. Võibolla oled olnud kirglik kilokalorite arvestaja ja tubli treenija ning imestanud, miks “kalorid sisse/kalorid välja” süsteem ei tööta. Sellepärast ei töötagi.

Pidevalt ülemäära süsivesikuid süües tabab meid rasvumine, siseorganite rasvumine viib 2. tüüpi diabeedini, mis tähendab seda, et insuliinitootlus on tugevalt häiritud. Mida rohkem glükoosi endasse sisestad, seda rohkem insuliini pankreas toodab, mida rohkem insuliini pankreas toodab, seda rohkem rasva su keha talletab. Ühel hetkel ei tule pankreas enam kogu söödud glükoosiga toime ja veresuhkur hakkab tõusma. Oled muutunud insuliiniresistentseks. Selleks, et veres glükoositaset alandada, ei pea me hakkama tegelema esmajoones tagajärgedega, vaid ikka põhjustega. Eelkõige peab hoolitsema selle eest, et kõrvaldada liigsed süsivesikud me toidust ja selle kaudu liigne glükoos verest. Mitte keegi ei saa oma veresuhkrut korda süües 300 g süsivesikuid iga päev nii nagu riiklikud toitumissoovitused ette näevad. Kui probleem on juba käes, diabeet või rasvumine või mõlemad reaalsus, siis esmane ravi peaks olema süsivesikute vähendamine menüüs alla 50 grammi. Hea on teada, et insuliinitundlikkust on võimalik ravimiteta parandada. Minul võttis see pisut üle 1,5 aasta kuni märkasin, et mu süsivesikutetaluvus on oluliselt paranenud. Aga ma alustasin eeldiabeedist, ma ei ole diabeetik. Põhiliselt tahan ütelda seda, et 2. tüübi diabeet ja rasvumine on õigesti söömisega ravitavad väga suurel osal inimestest. Aga sa ei saa seda teada, kui ei proovi.

P.S. Kel asja vastu suurem huvi, võiks vaadata neid kahte videot – üks kena lihtne käsitlus Timothy Noakes´ilt ja üks väheke keerulisem Kieron Rooney´lt.

EDIT: Lisan siia veel ühe lingi, huvitavat lugemist samal teemal.

Zuudliroog igaks aastaajaks

Inimene, kes klassikalisi spagette süüa ei või nende kõrge süsivesikusisalduse tõttu, aga spagette nagu ikkagi tahaks, võiks soetada endale selle imelise riivi, millega suvikõrvitsatest saab zuudleid vändata (zucchini noodles = zoodles).

DSC_0082

Valmisvändatud zuudlid pane potti, vala neile kolmeks minutiks keev vesi peale (aga ära keeda), siis kalla zuudlid sõela peale, lase külma veega üle, nõruta ja vajuta zuudlitest suurem vesi välja. Zuudlid jäävad eriti maitsvad, kui neid veel kõrgel kuumusel panni peal või või searasva sees praadida, aga kõlbavad süüa ka niisama. Siia peale sobib mistahes punane kaste. Seekord praadisin hakkliha ja šampinjonid koos küüslauguga ja valasin hulka Pomito pitsa & pasta kastme.

DSC_0032

DSC_0035

Zuudlid jäävad mõnusalt krõmpsuvad, kui neid liiga üle ei kuumuta. Igavene mõnus mögin mu meelest. Ja parajas suuruses suvikõrvitsaid on meil isegi talv läbi poest võtta.

P.S. Me kasutame sellist köögiviljalõikurit.

 

Üks väga maitsev sai

Kui sul on veresuhkruga probleeme, siis suure tõenäosusega sööd iga päev usinasti köögivilja, liha, kala ja mune, aga omast kogemusest võin kinnitada, et mõnikord tahaks midagi klassikaliselt tahket nagu näiteks üks sai. Mu meelest on õudselt mõnus võtta üks viil värsket saia, lõigata sellele peale tükk võid (just nimelt lõigata, mitte õhukeselt määrida, eks ole) ja laotada kõige otsa õrnalt soolatud lõhet või graaviforelli. Kahjuks ei või diabeetik endale tavalist valget saia lubada, aga siingi leidub lahendus kui viitsid ise küpsetada. Tegin sellise saia, milles süsivesikuid tuleb ehk grammike viilu kohta kui sedagi, oleneb sellest, kui palju jahudes süsivesikuid on. Terves pätsis on süsivesikuid alla 10 grammi.

DSC_0368

150 g võid
6 muna
1 dl mandlijahu
1,5 dl pofiberit
2 spl psülliumit (või fiberhuski)
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl pansoola
kaunistuseks seesamiseemneid ja kui tahad kardemonisaia, siis lisa taignasse 0,5 tl purustatud kardemoni

Või sulatada, munad vahustada, kuivad ained segada omavahel ja siis keerata kõik taignaks kokku. Taignal peab laskma mõned minutit seista, et pakseneks. Küpseb 180 kraadiga 45 minutit.

DSC_0372

See sai jääb mõnusalt vetruv ja õhuline ega pudene lõigates laiali. Sobib ka täitsa niisama ilma katteta süüa, aga eriti hea maitseb see Saaremaa piimatootjate tehtud päikesekuivatatud tomatitega võiga.

 

Lugemist

Koondan siia postitusse huvitavat lugemist, mida tahan soovitada.

RAAMATUD:

UUS! Tim Noakes & Marika Sboros “Lore of Nutrition. Challenging Conventional Dietary Beliefs.” Penguin Books, 2018.

The Noakes Foundation “Diabetes Unpacked” Just Science and Sense. No Sugar Coating. Columbus Publishing Ltd 2017. www.columbuspublishing.co.uk

Dr Richard K. Bernstein, MD “DIABETES SOLUTION” Suurte kogemustega arsti ja 1. tüüpi diabeetiku kogemusel ning teadusel põhinev raamat, mis võiks olla diabeediõpikuks.

Jason Fung, MD “The Diabetes Code: Prevent and Reverse Type 2 Diabetes Naturally.” Greystone Books, Canada 2018.

Jason Fung, MD “The Obesity Code: Unlocking the Secrets of Weight Loss”

Susan A. Masino, PhD “Ketogenic Diet and Metabolic Therapies”

Jimmy Moore, Eric C.Westman, MD “Keto Clarity”
Dr David Perlmutter “Grain Brain” (eesti keeles ilmunud “Jahupea”)
Dr Robert Lustig “Fat Chance”
Dr David Perlmutter, Kristin Loberg “Brain Maker”
Jeff S.Volek PhD, RD, Stephen D.Phinney MD, PhD “The Art and Science of Low Carbohydrate Performance”
David Ludwig MD, PhD “Always Hungry?”
Dr Natasha Campbell-McBride MD, MMedSci (neurology), MMedSci (nutrition) “Gut and Psychology Syndrome”
Travis Christoffersson “Tripping Over the Truth”
John Germov, Lauren Williams “A Sociology of Food & Nutrition. The Social Appetite”
Tim Noakes “Challenging Beliefs”
Tim Noakes “The Real Meal Revolution”
Tim Noakes “Lore of Running” (hea lugemine jooksjatele, selle raamatu toitumise osa eest on autor hiljem vabandanud, sest ei pea seda enam õigeks)
Monique le Roux Forslund “Low-Carb Living for Families”
Andreas Eenfeldt “Matrevolutionen” (eesti keeles ilmunud “Toidurevolutsioon”)
Ann Fernholm “Ett Sötare blod” (eesti keeles ilmunud “Magus veri”)
Uffe Ravnskov “Rasv ja kolesterool on kasulikud”
Dr Fred Kummerow “Cholesterol Is Not the Culprit”

BLOGID JA KODULEHED

Dr Jason Fung intensivedietarymanagement.com (kõige harivam teaduspõhine blogi, mille olen leidnud, minu suur lemmik)
Dr Andreas Eenfeldt www.kostdoktorn.se ja www.dietdoctor.com
Ann Fernholm ettsotareblod.se
Annika Dahlqvist annikadahlqvist.com
Tim Noakes realmealrevolution.com
AuthorityNutrition
SmartaDiabetiker
NoFructose
www.diabetes-book.com
Low Carb Down Under
Prof Grant Schofield
Diabetes Daily

 

Kuidas alustada?

Kui oled otsustanud proovida süsivesikuvaest toitumist, võib sul tulla tahtmine söödud makrotoitained kokku rehkendada. Rehkendamine on alustuseks väga hea, sest kuidas muidu saada ülevaade sellest, mida ja kui palju sööd. Kasuta selleks Nutridata programmi: tap.nutridata.ee. Tee sinna endale konto ja hakka igapäevaselt oma sööke kirja panema. Kui oled kena keskealine nagu näiteks ma ja tahad oma kehakaalu korda saada, siis pane tähele, et oma päevase kaloraaži arvestamiseks pole mõttekas sinna sisestada, et oled näiteks igapäevane treenija. Parem on valida aktiivsuseks “Kerge”, vastasel juhul annab programm ette liiga palju kilokaloreid, mida esiteks ei jaksa ära süüa ja teiseks ei aita see kaalu alandada. Mulle pakub Nutridata 1820 kcal, aga tunnistan ausalt, et enamasti ma siiski üle 1600 kcal päevas ei söö. Selle 1600 kcal juures ja siiski igapäevaselt päris palju liikudes mu kehakaal enam ei lange või kui siis tõesti ainult grammhaaval. Võibolla ma ei vaja rohkem, aga võib ka olla, et keha kohaneb, aga see on juba pikem jutt, mis väärib eraldi postitust.

NB! Reegel nr 1 – ÄRA SÖÖ SUHKRUT!!! Ükskõik mis kujul see ka on, ära söö suhkrut! Mesi on 80% suhkur, seda ära puutu! Võibolla on keegi sulle soovitanud kasutada magustajana agaavisiirupit – unusta see! Agaavisiirupi teeb magusaks peamiselt fruktoos, mis on üks diabeedini viivatest magusainetest, fruktoos on ka üks peamisi podagra tekitajaid. Mee teeb ka magusaks peamiselt fruktoos. Kahjuks on ka puuviljad suhkrurikkad, neid ära söö. Õunad, näiteks, ei ole muud kui peamiselt suhkruvesi. 100 g brokkolis on umbes 20 korda rohkem C-vitamiini kui 100 g õunas, on ehk hea teada. Magustajatena tulevad kõne alla ainult puhas stevia ja puhas erütritool. Erütritoolis on küll süsivesikuid palju, aga need ei imendu inimese organismis, seega ei mõjuta ka veresuhkrut.

NB! Reegel nr 2 – ÄRA SÖÖ TÄRKLIST!!! Tärklis hakkab juba suus amülaasi toimel muutuma glükoosiks ja see protsess jätkub seedekulglas kuni kõik see kraam on muutunud glükoosiks. Enamuses teraviljades on süsivesikuid 70% ringis ja peaaegu kõik need süsikad on tärklis. Unusta kasvõi ainult paariks kuuks kõik teraviljad ja kartul. Ka ubades on palju tärklist. Ja läätsedes. Asenda kartul, riis, pastatooted, helbed-jahud ja muu taoline köögiviljaga. Toorest lillkapsast saab köögikombainiga teha lillkapsariisi ja keedetud lillkapsast saab teha lillkapsaputru, mis kartulipudrust palju ei erine. Köögiviljade valik on väga suur ja neid saab serveerida umbes miljonil erineval moel.

NB! Kui oled diabeetik ja tarvitad ravimeid, siis vähenda süsivesikuid oma toidus väga ettevaatlikult, et ei tekiks ravimite toimest hüpoglükeemiat. Kuna süües vähe süsivesikuid vere glükoositase langeb, vajad ka vähem ravimeid. Oskuslikult süües ja rangelt süsivesikuid piirates võid pääseda tablettide võtmisest või juhtub ühel hetkel nii, et sa insuliinisüste enam ei vaja.

Kui alustasin süsivesikute vähendamist oma menüüs, sõin esialgu kolm korda päevas. Kuna veresuhkru tase stabiliseerus ja tavapärasest rasvasemast toidust püsis kõht kauem täis, hakkas hommikusöök hilisemaks libisema ja viimaks kadus sootuks. Praegu praktiseerin igapäevaselt 16/8 paastumist, aga sellega adapteerumine tuli tasapisi ja võttis umbes pool aastat. Algul libises hommikusöök kella 10 peale, siis 11 ja siis 12 peale, nüüd ma tavaliselt söön alles kell 13 ja teise söögi millalgi õhtul kella 19 – 20 vahel.

Panen siia ühe näidismenüü, milline üks tavaline kahe toidukorraga menüü võiks välja näha:

Hommikul 2 tassi kohvi, magustajata. Või tassike teed, kui oled tee jooja.
Lõunasöök: Keefir 2,5% 250g, 2 keedumuna, peekon 5g, punane paprika 50g, redis 20g, majonees 20g, 2 viilu Jassi seemneleiba 78g, või 25g, 2 tassi kohvi
Õhtusöök: Ahjulõhe 200g, aurutatud brokoli 120g, redis 30g, punane paprika 50g, 1 viil Jassi seemneleiba 38g, keefir 2,5% 200g, vaarikad 60g
Lisapala: kõrvitsaseemned 50g
Juua 3 – 4 klaasi vett päeva jooksul
Kokku annab see menüü 1780 kcal.

Nutridatasse kirja pannes andis kirjeldatud menüü sellised tulemused:

Fullscreen capture 15.12.2015 210504

Fullscreen capture 15.12.2015 211101

Fullscreen capture 15.12.2015 211314

Nagu näed, on selles menüüs kokku ainult 90 g süsivesikuid, aga samas kõik mineraalained ja vitamiinid on kaetud 100%. Ka kaloraaž on ok. Siin puuduvad mõttetud tühjad süsivesikud, mis midagi kasulikku kehale ei anna. Arvan, et alustuseks on üks selline menüü päris hea, eriti neile, kes kohe leivast loobuda ei raatsi. NB! Kui oled diabeetik, on igasugusest teraviljast loobumine siiski vajalik, vastasel juhul on raske saavutada optimaalset glükeemilist kontrolli.

Kui tahad katsetada 16/8 paastumist ilma pikema adapteerumisperioodita ja oled harjunud sööma kolm korda päevas, siis säti oma söögiajad näiteks kella 10, 14 ja 18 peale. Neljatunnised vahed võivad küll tunduda liiga lühikesed, sest süsivesikuvaest ja samas rasvasemat toitu süües ei pruugi kõht nii ruttu tühjaks minna. Igapäevane väike paastumine on siiski väga hea veresuhkru alandamiseks. Proovi seda!

Kui mahti saan, koostan siia menüüsid juurde. Siia tuleb millalgi ka kolme toidukorraga menüüsid, aga 5-6 toidukorraga päeva, nagu tavaliselt soovitatakse, et kolm toidukorda ja kaks vahepala, ma tegema ei hakka. Inimesel ei ole vaja nii palju ja tihti süüa, ka diabeetikul mitte.  Mu meelest on nimetet söömiskäitumine võrreldav sõltuvushäirega. Või mis me söömine muud ongi kui üks Pavlovi refleks 🙂 Ükspäev seletan pikemalt.

P.S. Kui oled 2. tüüpi diabeetik, peaksid tegutsema selle nimel, et kestvalt mitte süüa rohkem kui 50 grammi süsivesikuid päevas. Ühe sellise näidismenüü leiad siit samast blogist. 1. tüüpi diabeedi puhul, juhul kui pankreas üldse enam insuliini ei tooda, võib isegi 70 kuni 100 grammi süsivesikuid päevas olla sobiv, kui neid ühe toidukorraga ära ei sööda, vaid tarbitakse ühtlaselt läbi päeva. Samas tean sadade täiskasvanud 1. tüüpi diabeetikute kogemusest, et lihtsaim viis hoida oma veresuhkur kontrolli all on mitte süüa rohkem kui 50 grammi süsivesikuid päeva kohta. Söö ja mõõda!

Vürtsikas kurja kala supp

DSC_0281

Ükspäev õnnestus mul keeta suppi merihundifileedest. Meile oli sügavkülmikusse sattunud üksjagu eksootilist kraami, merihunti ja kammkarpe ja. Aga sel pole tegelikult mingit tähtsust, mis kala siia supi sisse panna. Valgest kalast sobib väga hästi ka tursk või ahven.

Tükeldasin kolm porgandit, ühe suurema nuikapsa, kaks pirakat küüslauguküünt, natuke kammkarpe ja õige mitu merihundifileed. Ajasin vee keema ja lükkasin kõik kraami sinna järjest sisse. Soola ja musta terapipart panin ka ja keemise lõpus lisasin purgikese purustatud tomateid. Maitseks panin veel rohelist sibulat ja tilli ja valmis ta oligi.

P.S. Pane alati köögiviljad keevasse vette ja võimalikult kohe peale tükeldamist, siis ei jõua vitamiinid töötlemise käigus jalga lasta. Parima supi saab, kui porgand enne keema panemist kiiresti panni peal või sees läbi kuumutada, hoiab vitamiinid kinni ja annab hea maitse.