Käsi püsti, kes jaksab iga päev retseptiraamatu järgi süüa teha? Mina mitte. Eks on ju enamasti nii, et tööpäeviti tahaks söögitegemisega kiirelt ja lihtsalt ühele poole saada, samas poest valmistoitu ka nagu osta ei tahaks. Aga oma köögiviljaportsu tahan ma igal juhul kätte saada, siit mingeid järeleandmisi teha ei saa. Kes piirab oma toidus süsivesikute tarbimise alla 50 grammi päevas, ei söö ju leiba ega muud teraviljatoodet, mis kiudaineid annaks, sellepärast peaks köögivili moodustama koguseliselt kõige suurema osa taldrikul. Miinimum 400g peaks igaüks päeva jooksul köögivilja sööma, mu enda puhul on tavaline, et 500g või rohkemgi söön.
Minu päevas on esimene söök tavaliselt praemuna, vahel on see praetud koos peekoniga, vahel mõne vorstiga. Alati ma muna kõrvale mingit lihatoodet ei võtagi, aga köögivili on siin juures absoluutselt kohustuslik. Enamasti praen endale hommikul tööle kaasa võtmiseks kaks muna (võiga praen neid) ja keeran kokku kiire salati. Salati kaasa võtmiseks on mul head suured karbid, kuhu siis otse kõik kraami tükeldan ja samas karbis segan.
Müügile on tulnud armsad väikesed peakapsad, värske tänavune kraam, need on mõnusalt pehmed ja ei lähe salati sees koledaks nagu mõne salatilehe või hiinakapsaga vahel juhtub. Pildil on mu tänane lõunasöök – salatikuhja all on kaks praemuna ja jupike praetud kanavorsti. Salat on lihtsamast lihtsam, hakkisin värske kapsa ja paprika, tõin peenralt peotäie murulauku ja segasin kõik Hellmannsi rammusa majoneesi sisse. Soola ma sellisele salatile ei pane. Ja kuna taldrik on väike, siis salatit tõstsin peale taldriku tühjendamist natuke veel juurde. Lõunasöögi lõpetas tass kohvi ja viil omaküpsetatud saia kena võikihiga. Sai oli mul seekord küpsetatud kookosjahuga ja maitsestatud vanilliga, väga mõnus mittemagus magustoit.
Sellisest lõunasöögist püsib kõht pikka aega täis. Kui kella ühe-kahe ajal päeval söön, siis õhtul kell seitse veel kõht tühi ei ole.
Õhtusöögiks on väga mugav kasutada erinevaid külmutatud köögivilju. Meil kõige sagedamini on selleks lillkapsas ja brokoli, sest neis on kõige vähem süsivesikuid, aga oleme ostnud ka rohelisi ube ja igasuguseid värvilisi köögiviljasegusid (maisi siiski väldin ja porgandiga olen mõõdukas).
Siin pildil on üks lillkapsa ja brokoliga roog, milles meestele mõeldes on lihakraami rohkem kui ehk mulle sobilik oleks. Praadisin natuke sinki ja hunniku kanagrillvorsti, tõstsin need pannilt ära kaussi ja hautasin-praadisin pannil kaane all või sees külmutatud lillkapsa ja brokoli. Kui köögivili tundus olevat sulanud ja hakkas kergelt jumet võtma, segasin hulka vorsti ja singi ja valasin peale 20-protsendilise hapukoore (umbes 250g pannitäie söögi kohta). Natuke veel kuumutasin ja valmis oligi.
Külmutatud köögiviljas on kevadel tõenäoliselt rohkem vitamiine säilinud kui üle talve külmhoones või keldris hoitud viljades. Teadaolevalt on kaalikas kodumaisest köögiviljast ainus, mis kevadeks ka C-vitamiini suudab endas alles hoida, sellepärast on külmutatud köögivili üks hea valik. Rääkimata sellest, et tööpäeva õhtul on ütlemata tore neist lihtsalt ja kiirelt üks tervislik roog valmis teha. Vorsti ja singi asemel võib siin maitseks olla kana või seened või mis iganes kellelegi meeldib või kodus kapis olemas on. Hapukoore asemel võib kasutada vahukoort või siis üldse mitte midagi, ka või annab toidule mõnusa maitse ja paraja rammususe.
Pildistasin hommikupäikeses eile õhtul külmkappi tahenema pandud šokolaadikomme. Natuke ebamäärase kujuga need seekord tulid välja, sest pistsin kommide sisse pekaanipähklid nii suurena nagu nad on. Aga maitsvad on 🙂
Kuna kook on põhjata, ei saa seda lõigata, vaid tuleb taldrikusse tõsta suure lusikaga.
Kook sobib hästi vahukoorega.
Selline segu oli vormis enne ahju panemist. Pohlad jälle otse sügavkülmast, sulatamata.
Et kook pealt kena pruunikas jääks, lasin talle küpsetamise lõpus veel 5 minutit pöördõhku. Kõik purused marjakoogid sobivad hästi kokku valgete kreemidega. Võib olla toorjuustukreem, kohupiimakreem või vahukoor, mina sõin seda täna kookoskoorega.
Kadi räägib oma raamatus, kuidas peale pikka otsimist viimaks süsivesikuvaene toitumine tal kehakaalu langetada aitas ja annab nõu mida teha. Põhiliselt on raamatus retseptid ja nagu kaanepiltki näitab, ei ole tegu mingi ekstreemsusega, vaid kõige tavalisema puhta isevalmistatud toiduga parimatest toiduainetest.
Toon selle magusa lehekülje siin ekstra välja sellepärast, et näidata, mis oli meie pere kiusatus aastal 2014 kui igasugusest suhkrust loobusime. Neid “bountysid” sai ikka tihti tehtud ja väga palju söödud ning imekombel ei takistanud need meil kaalu langetamist. Igapäevane toit see muidugi pole ja mõnele teisele võib ka kõik suhkruta magus olla kiusatuseks ja kaalulangetamise takistuseks, aga meile sobisid need kommid kõige esimeseks nn üleminekuperioodiks ideaalselt. Suhkrust loobudes ongi algul kõige ehmatavam see, et äkki enam üldse kommi ja kooki ei või süüa ja sellega harjumine võtab aega. LCHF kokaraamatust leiab mitmeid maiuste retsepte.
Selline näeb mu pasha välja vormist tulnuna enne kaunistamist.
Seekord apelsine peale ei ladunudki, sest ei tahtnud kena vahukoorekuhja rikkuda, ainult šokolaadi riivisin. Igaüks võis ise soovi korral oma pashatüki apelsiniga kaunistada.
See on üks viie aasta tagune pilt, tavaliselt sellised me pashad välja näevad. See pasha siin on tehtud suhkruga ja rosinatega, neid me enam oma magustoitudesse ei pane, sest suhkruga oleme selles elus suhted lõpetanud. Maitsel pole mingit vahet, kas on tehtud suhkruga või erütritooliga ja mullilised šokolaaditükid asendavad ka rosinaid ideaalselt. Selle Laima tumeda šokolaadi pakendil on kirjas, et 100 grammis on süsivesikuid 34 grammi, aga kodulehel seisab millegipärast, et 48,5 grammi. Kui 34 on õige, annab üks ruut seda šokolaadi ainult 1 grammi süsivesikuid.
Täna oli mul selline seemnevalik – päevalille-, kõrvitsa-, chia- ja linaseemned. Varem ma chiat ei kasutanud, aga ühel päeval avastasin, et need leivakesi õhulisemaks ja krõbedamaks teevad, sellepärast nüüd neid alati lisan. Varem tegin ka seesamiseemnetega, aga nendega juhtus tihti, et leivad said hallitusmaitse, mistõttu ei julge seesamiseemneid enam üldse osta.
Enne ahju lükkamist.
Valmis seemneleivakesed maitsevad kõige paremini paksu viilu värske võiga.
Siin on üks varasem versioon neist leibadest, muna-majoneesiseguga hommikuvõileivad.
Ja veel üks varasem, seesamiseemnetega variant tuunikalasalati ja peterselliga.
Tulekul on pühad, mille kohustuslik osa on mu meelest mõni kohupiimast küpsetis, sellepärast on puheva kohupiimakoogi retsepti just paras aeg jagada. Enamasti teen lihtsamaid kooke, aga ühel päeval tuli igatsus millegi peenema järele, sestap nikerdasin sellise kohupiimakoogi, mis igatepidi hõrk. Igaks juhuks hoiatan, et see maitseb liiga hea 🙂
Ma arvan, see on kõige ägedam suhkruta kook, mille eales küpsetanud olen.